Teisipäev, 1. detsember 2015

ÜLLATUSED - suured ja väikesed, head ja halvad

Hola!
Pealkiri on paljutõotav aga alustuseks mainin siiski, et minuga on hoolimata suurtest ja vaikestest üllatusest kõik kõige paremas korras ja olen väga super õnnelik, et saan siin olla. Kui meeldiv on tunda, et ma olen iga päevaga rohkem osake sellest ühiskonnast ja perest ja koolist ja Mendozast ja Argentiinast. Loomulkult tuleb ette siingi elus igasuguseid sündmuseid, aga kokkuvõttes olen ma igapäev väga õnnelik ja see siin on minu jaoks täiesti unistuste elu.

JA NÜÜD LÕPUKS ÜLLATUSTEST...
1. üllatus
Esimine üllatus millest pean  kirjutama on kahjuks ebameeldiv. Ma mõtlesin kaua kas sellest üldse rääkida või mitte, aga noh siin see on. Nimelt teisipäeval tehti meie koolis väga asjakohatu nali vale pommihäire kujul. Nimelt helistas üks koolikaaslane politseisse öeldes, et koolis on pomm. Niisiis peale 2 tundi tavalist koolipäeva, umbes kella 4 paiku järsult ilmusid kooli uksele politseinikud ja kõik kamandati välja öeldes, et tuleb kontrollida ega pommi pole. (See juures pean mainima, et mitte keegi ei kartnud ja kõik olid täiesti kindlad, et tegelikult midagi ei ole, nii õpetajad kui õpilased. Põhjus selles, et see ei ole sugugi esimene kord. Nimelt tehtavat peaaegu et alati vale pommiähvardus kui Argentiina koondisel on oluline jalgpallimäng ja see juhtub olema kooli ajal, lootuses koju saada.) Igatahes isegi kui kõik on kindlad, et midagi ei leita on kohustus kogu kool politsei ja pommirühma poolt läbi vaadata ja teha kindlaks, et pommi pole. Seega alguses esimese tunni ootasime kooli ees ja politsei sulges lähedal asuvaid tänavaid ja ootas pommirühma, mis pidi tulema kaugemalt Mendoza ciudadist (u 70 km). Hiljem aeti meid kooli eest kaugemale spordistaadionile, kus pidime klasside kaupa ootama kuni pommirühm kooli läbi vaatab. Minu jaoks oli kogu see värk väga segane, nagu ei kartnud aga samas see oli nagu filmilikult veider. Igatahes 3 tundi spordiväljakul möödusid võrkpalli mängides ja spekuleerides kes (seekord) siis selle kõne tegi. Umbes 8 paiku õhtul lubati meil naasta kooli, kus toimus kiire kogunemine ja siis koju. Kuigi ma tean et sellel korral saadi teada, kes kõne tegi, ei avaldatud isikut, tuleb veel veidi oodata kuni kõlakad levima hakkavad rohkem. Igatahes tean, et kõne tegija saab 30 000 peesot trahvi, mis nende jaoks on tõesti palju raha + tõenäoliselt visatakase koolist välja. Minu jaoks jõudis kogu asi hoopis rohkem kohale kodus, kui sain teada, et samal päeval tehti pommiähvardus jalgpalli matšile Saksamaal. Kuigi kõik kinnitasid mulle, et mingit reaalset ohtu polnud, tundsin, et see on midagi nii teistsugust ja igatahes õhtul kodus olles tundsin kuidas närvid tõmblevad. Reaalselt hästi filmilik tunne oli millegi pärast. Igatahes, arvestades viimase aja sündmusi maailmas oli see nali väga kohatu.

Kolmapäev ma kooli ei läinud ja taastusin pommi jamast. Terve päeva veetsin kodus ja õhtul läksime San Martini (kõrvallinn) niisama šoppama ja kohvitama. Just siis tabas mind kõige rängemalt tõsiasi, et ma olen vaene. Ma nägin nii palju ilusaid asju ja samas ma teadsin, et mul polnud raha isegi kõige vajalikumaks, (sest tõesti mulle kohe üldse ei meeldunud see idee täiesti pere rahakoti pealt elamisest). See vaesus tõi täitsa pisara silma või õigemini see, et selle kestvus oli teadmata aeg. See pangakaardi jama täiega nullis tuju.

2. üllatus
Ja just siis kui olin kõige tujutum olnud ja kõige rohkem lootusetu, see probleem rahaga lahenes... Sest neljapäeva hommikul äratas mind mami koos mu postipakkiga, milles oli mu uus pangakaart. Appi ma olen nii rõõmus nüüd, poleks arvanudki, et raha nii palju rõõmu võib tuua. Asi ei pruugigi olla alati kasutamises, vaid pigem enesetundes, sest vahepeal kui ma rahata olin maksis pere minu eest ja see tekitas minus veits ärakasutaja tunnet (nende sõnul nende jaoks mitte). Igatahes nüüd on uus kaart siin ja elu päästetud ja kõik reisid ja igapäeva mugavused võimalikud. Üleüldse oli neljapäev päris kena päev, sest ka koolis oli lahedam kui muidu.
Õnnelik eestlane uue pangakaardi ja muu paki sisuga


Reedel oli teistsugune koolipäev. Klasside asemel toimusid töötoad. Võimalik oli valida matemaatika, kirjanduse, geograafia ja paljude teiste töötubade vahel. Kõikides töötubades olid klassid läbisegi, seega oli igasvanuses osalisi. Mina valisin geograafi töötoa ja juhuslikult satusin samasse rühma klassikaaslase Sofiga. Terve päeva tegime powerpointi Jaapani ja teised rühmad teiste riikide haridussüsteemide kohta ja võrdlesime. Tekst Jaapani kohta, mis meie rühmale anti oli eismene tekst hispaania keeles, millest ma sain aru ilma ühtegi sõna tõlkimata (1,5 lehte). Meie 3ne rühm oli tore ja kogu töötuba oli selline chill, võisime muusikat kuulata ja loomulikult nagu alati süüa. Mingi hetk tuli üks õpetaja  minu juurde ja palus mul kirjutada tutvustus Eesti haridussüsteemist. Niisiis kirjutasin kusagil 30 minutiga 2 A4 lehte Eesti haridussüsteemist hispaania keeles. Ja seejärel lugesin klassiees ette. Loomulikult hakkas pea kõiki peale mu tutvustuse kuulamist Eesti huvitama ja kõk küsisid ja mina sujuvalt vastasin, sellise 30 liikmelise seltskonna ees. Reaalselt vahetusaasta treenib esinemishirmust vabaks, sest ennist mulle oli raske eesti keeles esineda, kuid praegu pean esinema oluliselt rohkem ja teades, et räägin nagu 5-aastase tasemel ja ilmselt veel rohkemate vigadega. Umbes 6 lõppesid töötoad ja hakkasime esitlema mida teinud olime. Tegelt mulle meeldis täiega see, mida mata töötoas tehti, nad kaunistasid riidest kotte. Tundub kuidagi hullult rohkem lõbus kui powerpoint, aga samas ma arenesin kindlasti rohkem. Õhtul oli kauaoodatud MARAMA kontsert CiudadEstes ja seekord läksin koos sõbranna Sofi ja ta õe ja veel 2 sõbrannaga. Enne bolichele minekut pidasime tema kodus väikese previa (nagu soojendus). Kella 3 paiku läksime bolichele, mis oli rahvast puupüsti täis. Kontsert ise algas alles kell 6.20 hommikul, mis oli natuke liiga hilja, päike juba paistis :D. Aga MARAMA oli super, lihtsalt nii laavin sellist muusikat!!

Aga meie läheme MARAMAd vaatama

3. üllatus
Laupäev algas mulle õige vara (kell 12) selle kohta et jõudsin koju alles 8. Nimelt asi selles, et eelmisel päeval viidi mu siinse venna 8-aastane tütar Mendoza haiglasse, kuna tal oli vedelik kopsudes. Ja kuna talle taheti sellel päeval teha operatsioon läksid mu mami ja papi vara haiglasse, et teda toetada. (Praegu on ta veel haiglas ja taastub operatsioonist, aga kõik on korras.) Igatahes pidime mina ja Kari lõunat valmistama. Tegimegi siis milaneesat friikatega. Samal ajal planeerisin whatsupi abil oma pärastlõunat juba. Nimelt oli mul koosühe sõbrannaga (Iara) juba ammu kokku lepitud, et läheme vaatama Näljamänge kohe kui uus osa kinosse jõuab. Niisiis rääkisimegi millal minna, ahjaa algselt pidime minema ilma Sebata, sest sellel päeval tal veel polnud kino jaoks raha, aga kuna ma tean, et tema fännab seda filmi isegi rohkem kui mina siis päästsin ta päeva väikese laenuga ja läksime koos. Pealelõunat läksime bussipeatusesse ja ootasime Iarat ja veel 2 sõpra. Bussisõit Mendoza ciudadi oli meeleolukas ja ühtlasti esimene bussisõit sinna minu jaoks. Bussist väljusime Mendoza Plaza kaubanduskeskuse ees, et osta piletid veidi varem ette ära. Kuid meid tabas halb üllatus, nimelt välisuksel küsiti meilt dokumenti ja nooremaid kui 18 ei lastus sisse (teoreetiliselt meid oleksid nad pidanud sisse laskma, sest Seba on 18). Niisiis vantsisime teise ukse juurde, kuid kordus täpselt sama. Uskumatu kui vihaseks mind see insident muutis, reaalselt selline õiguste eest võitleja lõi välja, sest minu jaoks oli tegu ülima diskrimineerimisega. Kui küsisin seletust öeldi, et põhjus on, et osad noored lõhuvad WC-d - minu jaoks ei ole normaalne põhjus igatahes. Seba arvas, et tegelik põhjus on et noored lärmavad liigselt ja segavad teisi ostjaid ja varastavad ka ja seadus ei lase neile midagi teha. See kord pidavat olema ainult nädalavahetuse keskpäeval. Igatahes kui Seba ja sõprade jaoks oli see mitte midagi eriti morjendavat siis minu jaoks oli see liig ja olin oi kui kuri. Selle kõige tõttu pidime sõitma taksoga teise ja palju uhkemasse kaubanduskeskusesse, kus muide kordus sama asi, ainult, et sõbralik turva pigistas silma kinni ja lasi meil siseneda. Niisiis siiski jõudsime filmile. Ostsime siis piletid ja 2 hiiglaslikku magusa popkorni kasti ja 5 coca-colat ja suundusime filmile. Film oli 3D ja hispaania keelse audioga, aga endalegi üllatuseks pidin seletust küsima ainult 3 korral terve pika filmi jooksul, ülihea tulemus. Inimesed, kes te pole seda filmi vaadanud minge kindlasti vaatama, tegu on minu jaoks Näljamängude parima osaga: selles on üllatust, tragöödiat ja palju pinget, kõike mida ühest filmist ootan. Peale filmi lõpetasime McDonaldsis ja siis sõitsime taksoga tagasi teise kaubanduskeskuse juurde kust meid mu vanemad auto peale võtsid ja sõitsime koju.
Koos Iara ja Catnisiga

Lummav öine Mendoza


Pühapäeval toimusid presidendi valimised.  Kui ma üles ärkasin tulid maja õde Dani ja Carla ja sõime üle pika aja jälle ühe maitsva asado. Peale sööki mängisme terve perega Sexionariot, (ehk ss alias täiskasvanutele), oi kuidas sai nalja kui vanemad üritasin midagi joonistada, aga see nägi meie noorte arvamusest nii erinev välja. Pealelõunal olid kõik teleka ees et vaadata, mis valimistel toimub. Peagi Carla ja Dani taas sõitsid tagasi Mendoza ja meie Kariga läksime välja sõpradega. Nimelt see sama kuttidegäng kellega käisime Carrizallis eelmine nädalavahetus võttis meid peale meie maja eest ja läksime see kord Rivaldavia järve äärde. Tegu on kõrvallinnas asuva imeilusa pisikese tehisjärvega. Sellel õhtul oli see koht rahvast täis kuna oli hea ilm. Ühtlasi kuna sellel pühapäeval selgusid valimiste tulemused, siis paljud tulid tähistama seda. Niisis ajasimegi poistega järveääres juttu ja sõime krõpse coca-colaga ja kuulasim mussi. Ühel hetkel möödus meist üleni Macri promo siltidega kaetud auto ja inimesed peal loopisid lendlehti ja panid muusikat, sedasi siis saimegi teada kes tulemused võitis - Argentiina uus president on Mauricio Macri #Cambiemos.
Üks pilt ka uue Presidendi valimiskampaaniast

Esmaspäev peale valimisi oli nagu ikka vaba päev. See tähendab, et peale tavalist poolt päeva läksime San Martini (kõrval linn). Kari läks arsti juurde ja mina mamiga šoppama. Kokkuvõttes oli päev edukas, sest sain Fiesta de egresado jaoks ostetud vajalikud jalanõud.

4. üllatus
Teisipäeval algas kooli teisiti- kõigepealt läksime üht etendust vaatama. See oli mu esimene teatritükk Argentiinas ja üldse hispaania keeles. Etendus oli päris naljakas ja ma sain hästi aru. Etenduse teemaks oli immigrantide sissevool Argentiina peale teist maailamsõda. Kuna etenduse 2 näitlejat kehastasid immigranti ja piirivalvurit, siis mul oli lahedalt äratundmisrõõmu immigrandi näol. Peale etendust tegeme mõned selfied näitlejatega ja siis suundusime klassi ja oma parima õpetajaga jäätisekohvikusse jäätist sööma. See on suht ebatavaline ka siin,  et õpilased kooliajal jäätist söövad õpetajatega, aga seda enam oligi lahe kogemus. Üleüldse tegu oli ühe viimase ühise koolipäevaga koos oma klassiga.
Kolmapäev oli kodune ja vististi tavaline, kui väljaarvata koerte pesemine ja mulle koolivormi jaoks pluusi õmblemine. Selle eest neljapäeval toimus palju: ärkasime Sebaga hommikul vara, et minna kooliaasta lõpu puhul missale. Selle jaoks riiestusime vastavalt täielkku koolivormi. Missa algas kell 9 meie kodulinna väikeses kirikus. Missale olid kogunenud minu klass ja meie kooli 7. klass, ehk siis primaria ja secundaria lõpetajad. Samuti olid kirikus paljud õpetajad ja vanemad. Ausalt öeldes kirjutades sõna kirik ei tule üldse see vaste mida kirik siin tähendab, kuna tegu pole iidvana ja paljude nikerdustega kaunistatud ning pimeda kirikuga. Pigem meenutab siinne kirik hiiglaslikku saali kuhu on paigutatud pingid ja lava moodi asi. Igatahes selles saalitaolises kirikus toimus meie missa. Missa algas kitarri saatel laulmisega (orelit ei kasutata kirikus). Laulud samuti pigem meenutasid selliseid lõkkeäärseid laule kui midagi väga pühalikku, seega oli laulda tore. Peale laulu osa lugesime suure hulga erinevaid palveid, millest mina oskasin vaid 2 hästi, aga polnud hullu ega paljud minust rohkem neid lugeda ei osanud. (Laisad kristlased nagu nad on enda sõnul :D) Peale seda hakati inimesi ühekaupa lava ette kutsuma, et panna neile kaela ripats pühaku pildiga, mis pidi tagama õnne edaspidiseks. Minu jaoks oli tegu parima osaga, kuna nii huvitav oli vaadata oma klassikaaslasi oma vanematega, sest vanemad pidid ripatsi oma võsukesele kaela asetama. Nii põnev oli näha kui sarnased paljud klassikaaslased oma vanematega olid ja samuti kuidas lapsed oma vanematega suure publiku ees käituvad. Eestis ilmselt esineks sellist häbenemist ja lapsed ei taha väga kallistada oma vanematega suure rahavamaasi ees, siin aga musitavad rõõmuga ja keegi ei häbene. Samuti kui mind kutsuti sinna ruumi ette pani mami mulle ripatsi kaela ja sellest tegi Seba fotoseria. (BTW osad ütlesid, et ma olen mamiga tegelt päris ühte nägu :D) Peale seda tseremooniat põlvitasime pisut aega pühaku kuju ees ja siis oli aeg viimseks fotoseeriaks kogu klassiga. Peale seda seeriat hakkasid väga paljud nutma, kuigi tegelikult on meil veel ees tulemas fiesta de egresado (lõppupidu) aga jah. Edasi pöördusime koju ja peale lõunat läksime vaatama haiget vennatütart Mendoza ciudadi. Õhtul sain jälle üle pika aja BurgerKingi, jeee.
Täiskoolivormis 

Üks viimseid ühispilte klassiga

Siis kui eksootilise eestlasega tahetakse isegi kirikus pilti teha


5. ja suurim üllatus
Reedel oli miskisugune püha mille tõttu kooli ma minema ei pidanud (kahjuks mitte keegi mu perest ei teadnud öelda mille puhul see püha oli, tüüpiline Argentiina värk :D). Sellel päeval toimus ühes kämpingus sugulase sünna. Tegu oli ühe uskumatult rohelise aialapikesega viinamarja istanduste vahel ja lisaks rohelusele oli seal BASSEIN. Peale söömaaega ja õnnitlusi läksimegi Karinaga päikest võtma ja hiljem liitusid meiega veel paljud sugulased. Lõpuks ometi sain jälle ujuda kaa, see basseini külastus oli jumalik. Muide papi sõnul läheme sinna ka jõule veetma, st. saan öösel valgustatud helesinises basseinis ujuda, juhuuuuuu. Kella 7 paiku tegime perega ühe pisikese video  teie jaoks mu kallid (aga see on üllatus, küllap hiljem näete ;) Seejärel alustasin koju sõitu koos õdedega ja Carlaga ja siis järsku juhutus see, nädala suurim üllatus... Nimelt nagu ikka peale pikka nädalat nägemata pärisin tšikkidelt kellel nüüd poisssõber juba olemas on ja ootamatult sain vastuse Danilt, et tal vist nüüd on ja alatiseks, sest TA OOTAB LAST. MA olin alguses nagu, et haha jajaaa, väga hea nali. Kuid siis ta demonstreeris paberit millel oli kirjas Positivo ja pidin uskuma jääma. See oli üllatus mis rabas täiega jalust. Ja siis ta rääkis kuidas kõik juhtunud oli ja veel suurem oli üllatus kes isa on. Sest tegemist on ühe kutiga meie sõpruskonnast, ühtlasi on see kutt ta ülikooli kaaslane. Ametlikult nad olid kogu aeg vaid sõbrad, aga mina teadsin pisut rohkem, kuna oman head tähelepanu inimsuhete osas nagu selgub. Koju jõudes rääkis ta uudisest ka vendadele (ma olin 3. kes teada sai asjast, suht uskumatu sest kes olen mina talle???) . Vanima venna Claudio reaktsioon oli parim. Dani kartis täiega, et Clau vihastab vms selle uudise peale. Aga tüüp hakkas selle asemel hoopis naerma ja kui kuulis kes isa on ta reaalselt kukkkus toolilt alla, sest tal polnud aimugi, et nende vahel midagi peale sõpruse on. Edasi hakkasime valmistuma välja minekuks sõbrannadega, samas olime kõik jube närvis, sest Dani pablas täiega vanematele ütlemist. Siiski vahetult enne majast lahkumist kutsus ta mami eraldi ruumi ja rääkis oma loo ära. Ma ei tea miks Dani kartis, sest kuigi mina olen 3 kuud neid inimesi tundnud, siis tean, et nad iialgi sellise asja peale ei vihastaks. Igatahes mami oli rõõmupisarates nagu ma olin oodanud, aga meie läksime Dani aja Kari sõbrannadega õhtustama. Sõitsime koos San Martini ühte restorani D'Giorgio. Tegu on ühe priima kohaga, kus toiduportsioni suurus reaalselt on suur katsumus. Niisiis koos õhtustades said ka nemad sellest suurest üllatusest teada ja nagu mina ka nemad alguses ei uskunud. Igatahes kõik olime õhtu lõpuks jummala sillas sellest uudisest. Ahjaa kuigi Dani palus, et mami hoiaks saladuses selle raseduse papi eest, siis naah.. Nimelt ei suutnud mami kogu uudist vaid enda teada hoida ja rääksi sellest venna Emaga, aga ilmselt papi adus, et midagi toimud, et mingi pidev suletud uste taga rääkimine käis ja läks vaatama ja nii ta saigi teada varem kui vaja. Aga ei ka papi oli väga rõõmus kuigi ta lubas Chapaga pärast veidi karmimat juttu teha :D Kella 3 paiku läksime veel vallaliste naistega Carla ja Kariga CuidadEstesse.
Peale seda suurt üllatust terve laupäev me millestki muust peale Dani lapse ei rääkinudki, mõtlesime lapsenimesid ja Kari ostis juba esimesed unisex toonides beebisussid ja põllekese. Õhtul tuli ka lapse isa meile külla. Nautisime üheskoos asadot ja papi tegi veidi juttu temaga, aga naljaga. Reaalselt nad on nii ilus paar. Reaalselt tundub, et see laps on saatuse märk. Õhtul läksime Petrasse tantsime kõik koos, ühtlasi on see üks viimseid kordi koos Daniga bolichel käia, kuna raseda tervisele suitsurohkes ruumis 4h järjest tantsimine kasuks just ei tule.
Mu armastatud bassein

ja rohelus..,

Oleme juba suveks valmistumas
Siis kui papi Chapaga rahulikult rääkis :D (tegelt see nuga asado jaoks aga see foto on lihtsalt liiga hea)

Pühapäev oli märgatavalt rahulikum, olime kodus. Endiselt rääksime  beebi teemadel ja mängisime nõo Eberiga TECi üle pikka aja (lauamäng). Vana sunnik selline, Eber tegi sohki ja ma kaotasin mängu täielikult. Õhtul käisime Mendoza ciudadis jälle ja vaatasime koos Seba aj Kariga õudukat ja need kaks hirmutasid mu poolsurnuks #hermanosgols


Pangandus Argentiinas

Kõigile tulevastele Argentiina vahetusõpilastele: Argentiinas ei ole võimalik avada alla 18 aastasel välismaalasel kohaliku pangakontot (käisime küsimas 3 erinevas pangas, ka välismaise päritoluga nagu ICBC). Pole võimalik ka nii, et keegi teine teeb oma nimele uue konto minu kasutamiseks, sest ei ole võimalik välismaalt raha peale panna kohalikule kaardile. Seega kõik valmistuge kasutama ka siin oma vana Eesti pangakaarti (ja vaadake et ei aeguks selle aasta jooksul :D). Igal korral kui välja võtad läheb kusagil 50+ peesota maha sõltuvalt summast, aga muud moodust ma leidnud pole ja olen konsulteerinud ka YFUga selles osas. Välismaalt raha saatmiseks kasutatakse üldiselt nt WesternUnioni või mingeid analoogseid teenuseid.

Üleüldse pean lisama, et pangakonto omemine ei ole siin sugugi nii iseenesest mõistetav asi nagu Eestis. Näiteks minu perest omab kontot ainult DJst vend Claudio ja ei keegi rohkem 7 inimesest, kes kõik on täisealised. Ja mu pere pole erand, ka YFU asjur ei teadnud pangast suurt midagi ennem minu juhtumit, minu pärast uuris.


Praeguseks kõik, kaunist jõulukuu algust,
Besos y abrazos
Silvia

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar