Teisipäev, 17. november 2015

Minu megamõnnad 3 kuud

Hola!!
Täitunud on mu 3 kuud Argentiinas ja ei pea vist enam mainimagi, et 3 kuud tundub olevat 3 nädalat. Igatahes olen üliõnnelik, et saan oma aasta siin veeta. See on imelik, aga iga nädalaga mis ma siin rohkem olen muutub mu olemine aina paremaks ja kui ma juba praegu tagasi mõtlen esimesele 3 nädalale siis tundub mulle et toona oli suht raske (samas siis mõtlsesin ma nagu praegugi, et jummala super. Vb ma lihtsalt mingi väga positiivne inimene, Mendoza rõõmupisik levib :D) Ei oskagi kohe öelda, mis see nii super asi on siin, arvatavasti kõik koos . Inimestega on endiselt väga uskumatult hea klapp ja mida paremini räägin, seda enam  näen kui minu inimesed siinsed inimesed on ja paljuski mulle tundub, et klapin mõttemaailma osas nendega pareminigi kui paljude eestlastega. Tegelt neid väga häid asju on ikka veel väga palju (juba olen otsustanud, et teen eraldi postituse kõigest heast ja siis kui ma leian piisavalt halbu siis ka halvast).

Eelmine postitus lõppes pühapäevaga, millele järgnes tavaline koolinädal. Jah, kuna kolmapäeval sadas vihma hullusti, siis selles mõttes oli teistsugune nädal, et kooli me sellel päeval ei läinud. Samal õhtul läksime hoopis klassiõe sünnale kõrvallinna Medranosse. Sellise 18-aasta sünnipäeva puhul mingit erilist tähistust pole, kui oled naissoost, seega toimus tagasihoidlik pidu sünnipäevalapse kodus. Vaatasime taas üht Boca võidukat mängu, sõime pitsat ja ajasime ns juttu. Kokku oli meid laua ääres kusagil 15- harjumatult vähe arvestades, et meil siin tavalisel päeval vahel selline arv inimesi lampi majas. Pean veel mainima, et toimus selline tavaline nägelemine Boca ja Riveri fännide vahel (2 populaarsemat jalgpalli klubi Argentiinas), reaalselt võin öelda, et kui Eestis vahel inimesi nt liigitatakse elukoha järgi, siis siin saab jagada 2 suurde rühma: Boca fännid ja Riveri fännid. Õhtu jooksul sain jälle rohkematega paremateks tuttavateks, kuna põhiliselt olid sünnipäevakülalised need inimesed kellega ma peale kuidas läheb jutu väga ei räägi koolis. Ahjaa pean mainima, sünnipäevalaps omab rääkivat!! papagoid, (oskab öelda hola ja ropendada :D).

Järgmine meeldejäävam päev oli reede, kui esiteks tabas mind ränkraske tõde, et olen pangakaardi aegumise tõttu vaene kui kirikurott ja teadmata aja. Loomulikult pidin ikka katsetama veel enne poes kaardiga maksmist ja kassas kaubast loobuma :( Niisiis koju jõudsin reedel suht masendunult, aga minu õnneks kohe asusid mu tuju tõstma ja praktilist abi pakkuma pere ja tuttavad. Googeldasime siis sõbranna Mica ja tuttavaga võimalusi kuidas pangakaarti võimalikult kiiresti transportida ja lõpuks kirjutasime veel kirja ühele YFU asjurile ka igaksjuhuks (saate natuke lugeda ka igapäeva elu telgitagustest). Kuigi rahatus muutis mind pisut kurvaks, aitas maitsev lasanje ja lõpuks siiski läksin õdedega kaasa bolichele. Pean tõdema, et tegu oli ühe parima bolichega, kuna lisaks õdedele olid ka klassikaaslased samal bolichel ja kuna omame Whatsuppis cuarto ja quinto peale üht grupivestlust, siis leidsime üksteist suurema vaevata üles ja oli väga lahe. Tegelt pean veel lisama, et mida enam ma keelest aru saan ja suheldud saan, seda enam avanebki võimalusi, nii et tasub õppida.
Laupäev oli enamus ajast rahulik, terve peallõuna võtsin päikest, sest oli harukordselt soe ja mõnus ilm. Hiljem käisime õdedega jäätist söömas (ma tean ma kirjutan jäätisest ilmselt igas postituses, aga see lihtsalt ongi tähtis asi :D) Õhtul vaatasime õudukaid. Kuna Seba töötas terve nädalavahetuse erinevatel bolichedel ja sünnadel fotograafina, siis tema transpordiks pidi iga öö keegi üleval olema, sest tema tööaeg oli enamvähem 01-05 iga öö. Tänu sellele mina Sebat põhimõtteliselt ei näinudki nädalavahetuse jooksul, sest päeval ta magas.
Pühapäev oli kindalasti nädala parim päev. Ärkasime vara, 9st, ma ei saa mainimata jätta, et äratus oli omaette vaatamisväärsus, sest see toimus 3 basskõlari abil, millesmürtsus muusika. Need mürakastid tootsid niimoodi lärmi, et Eestsi naabrid küll helistaks politseisse. Edasi toimus kiire 3 kihiline päikese kreemi protseduur ja suundusimegi oma sihtkohta autoralli võistlust vaatama. Võistlesid 3 tüüpi masinad: kardid, sõiuauto laadsed ja päris võidusõidu autod. Kuna Eestis ma pea kunagi sellist asja ei näe siis olin muidugi mega sillas. Võistlus toimus San Martini lähedal asfallteeritud ringrajal. Pean kohe lisama, et siinsed turvameetmed pealtvaatajate kaitseks on esmaklassilised. 1. peatvaatajate tribüün on 2-3 meetrikõrguse liiva/mulla segu valli otsas 2. ringraja ja pealtvaatajatele mõeldud valli vahel on petoonist müür + müürist üleval pool on selline aia traadist võrgustik, et keegi "kogemata" rajale ei potsataks. Võistlus oli vinge ja ilm soosis ka oma 32 kraadiga, mis kohati praadis, nii et tundsin end nagu lihatükkike pannil, eriti kärssas üks jalg kuna olin pea koguaeg ühe jalaga päikese suunas. Onneks oli meil kaasas palju vett ja Coca-colat ja kohapealt ostsime värskenudst jäätise näol. Minu lemmik autoklass oli päris võistlusautod. Need tegid võimsaimat häält +möödudes tootsid mõnusalt jahutavat tuult. Minu lemmik auto oli sinise ja kollasega, mis miskipärast kahjuks katkestas. Ise kahtlustan, et eks ta rajalt välja pani või siis mõlkis teiste masinatega, sest need 2 juhtumist ei olnud harvad. Olenemata kuumusest  kaasaelama tulnud fännid elasid täiega kaasa ja mis minu jaoks oli huvitav , meie jagasime ühtede teiste inimestega päikesevarju,( nagu paviljon). Oletasin, et tegu on sugulastega (ma ei suuda iialgi kõiki tundma saada) või vähemalt tuttavatega, aga ei. Selgus, et olid lambikad võõrad, aga miks mitte jagada oma peavarju ja võileibu ja jooki?? Võistlust lõppes kella 14 paiku, mille järel pöördusime koju. Esimesed 3 tundi kulusidki, et terve pere saaks liivasegu kehalt ja juutselt maha pestud ja seejärel siesta. Päris õhtul st. 20 paiku käisime mami ja vanaema ja Kariga San Martinis suures supermarketis, et osta vajalikku Caesari salati jaoks. Jah, kuna oli suur kuumus, siis oli mul meeletu isu süüa midagi maitsvat ja kerget. Seega ostsime vajaliku mandi ära ja hakkasime lahkuma, kui selgus, et vanaema on kadunud. Tean et kõlab naljakalt aga nii see oli. Vanaema leidmiseks pidime kogu poe Kariga uuesti läbi ostima ja kui me ta lõpuks ühest kassast leidsime, selgus, et ega tema meiega tulla ei tahagi, et tal on veel plaane selleks päevaks. Vanaema on 80 aastat vana :D Koju jõudes, tegingi caesari salati ülimal kiirusel valmis ja asusime nautima. Nende jaoks, peale Kari,  oli see esimene kord seda süüa  ja neile meeldis nii väga, et nad on juba uuesti tahtnud seda teha selle aja jooksul. Õhtu lõppedes tulid majja veel sõbrannad Gabi ja Nati ja üks nende ühine tuttav ja õppisime üheskoos Cupsongi esitama topsidega. Lõpptulemus oli päris esmaklassiline, kuigi mina siiski jäin laulmise juurde, sest kordinatsioon on mul nagu ta on ja  laulda ja topsidega mässata ma samal ajal ei suutnud.
Karti võistlus



Enne võistlust


Minu lemmik autoke, kahjuks pani matsu ja ei lõpetanud võistlust


Esmaspäev oli jälle kodune. Selle eest teisipäeval toimus palju, nimelt koolis oli traditsiooni päev. Selle puhul iga klass pidi ette valmistama ühe tantsu (rahvariietes), valmistama traditsioonilist toitu ja dekoreerima oma klassiesise. Üks naljakas asi, meie klass ei valmistand selleks päevaks ei toitu ega muudki- st. oleme ametlikult kooli reeglite vastu mässajad. Ülejäänud aga olid üsna tublid, kõigil klassidel oli paar õpilast õnnetute nägudega sunniviisiliselt tantsima pandud, (gautšo pükstes poisid ja laia seelikuda tüdrukud), kõigil oli laud koos hea ja parema kohaliku toiduga (laual: mate, vein- ära parem kõsiga kuidas vein koolis olla tohtis, asado, magusad koogikesed ja dulce de leche). Mina olin põhilise aja oma sõpradega cuartost, st. sain süüa nende toitu jne. Cuarto (4. klass) tantsuesitus oli kõige naljakam, sest poisil oli vähe aimu milliseid samme see konkreetne tants sisaldas, aga ei nalja sai :D Peale kooli, mis lõppes varem, 7, läksime cuartokatega (Micaela, Santiago, Fernanda, Brenda- mu parimad sõbrad koolist) minu poole mediatardet (ehk väikest pealelõunast einet, mis koosneb teest ja matest ja küpsistest ja dulce de lechest, või siis meie puhul Coca-colast ja krõpsudest. Hiljem läksima Kariga tema ekspoisi poole ja ns chill õhtu.
3. klassi omad tantsimas


Kolmapäeval oli naabrinaise sünna, seega kella 4 paiku kogunesime kõik me naabrid ja sugukased tema 90!! aasta sünnipäevale. Huvitav on, et ta on nii hästi säilinud, suudab käia ise ja teeb veel paljusid asju ise, kuigi mu mami aitab teda nt söögi ja pesupesemisega, sest koos 90 vanaemaga elavad veel kaks umbes 20 aastat poissi (lapselapsed).

Neljapäev ja reede möödusid kooliselt. Ahjaa, reedel juhtus ootamatu asi, võitsin essat korda lotoga! Nimelt siin on tavaks, et kui koolil mingi asja jaoks jälle raha vaja on (erakoolid on vaesed, seega koguaeg) siis korraldatakse loterii, milles osalemine on kohustuslik ja iga pilet maksab 30 peesot. Lõpuks valitakse välja 3 võitjat, kes saavad mingi söödava auhinna ja kogu ülejäänu läheb kooli kasutusse. Niisiis seisimegi kella 17.30 paiku taas oma koolihoovis ja mõtisklesime (või kuulasime ja ns passisime, kuidas keegi) oma kooli pühakust, sest on pühaku kuu (selle pühaku järgi on meie kooli nimi - medalla milagrosa). Ja siis järsku toimus kiire loosimine, 3 õpilast valiti fortuunaks ja esimene õnnelik olin MINA! Teate mis on huvitav, ma just nagu 10 sekundit enne mõtlesin naljaga pooleks, et oleks see vast alles nali kui mina võidaks, mina kes ma kunagi lotoga ei skoori. Igatahes jään nüüd seda auhinda ootama :D Reede õhtul oli veel ka Argentina-Brasilia jalkamatš, mida me perega ühiselt vaatasime. Pean tõdema, et ilma Messi ja veel mõne põhitegijata on Argentiina koondis parajas plindris. Siiani on ainult 2 viiki ja ülejäänud kaotused, st. kui nüüd teisipäeval Kolumbiale ära teha ei õnnestu on vist lugu nii, et chau FIFA 2018 Russia :'( Õhtut lõpetasime vanas heas CiudadEstes (boliche), Kari ja ta sõbrannaga.
Enne matši, ametlikud Argentina fännid


Ja siis see algas, absoluutselt üks mu parimaid nädalavahetusi. Laupäeva hommik algas küllalt vara ,umbes kell 14, (peale bolichet keegi enne 15 ennast tavaliselt üles ei aja) ja sõime lõunat. Selleks ajaks oli Seba juba läinud (sest sellel päeval oli suursündmus Musica para todos) ja papi einestas oma autotöökojas sõpradega. Peale einet, hakkasin omale aktiivselt Whatsappi abil sõpra otsima, kes viitsiks minuga Seba korraldatud üritusele minna. Pidin rääkima 5 inimesega enne kui leidsin tuleja, sest tegu oli ühe harukordselt päikselise ja sooja päevaga, st. keegi ei viitsinud õue minna + kuna on koolilõpp, siis osadel oli kodutöid vaja teha. Nüüd siis ka üritusest. Musica para todos - muusika kõigile oli Seba ja veel 4 klassikaaslase koolitöö raames korraldatud rokkfestival, mille eesmärgiks oli ühtlasi koguda heategevuseks kasutatud riideid. Pääse festivalile oli riideese. Umbes poole 5 paiku startisimegi mina ja Iara (sõbranna) festivalile. Kuigi rahvast oli olenemata suurest reklaamitööst, mida Seba terve kuu oli teinud üsna vähe, oli muusika hea ja seltskond hea + ilm mega. Seega külitasimegi kambakesi murul ja kuulasime muusikat. Pean tõdema, et muru on siin eksklusiivne nähtus tänu kuivusele, seega nautisime täiega. Kella 8 paiku hakkasime Iaraga kodu poole jalutama. Festival toimus pargis Dueno del Sol, mis asub umbes 3 km minu kodust ja 2 Iara omast. Niisiis jalutasime ja ajasime juttu, siin on jalutamiseks tee ääres kahel pool lausa ülimugavad jalakäiarajad. Lõpuks kui ma 9 paiku oma koju jõudsin selgus, et ega rahu ma kauaks ei saa, sest õdedel oli plaanis minna Mendoza ciudadi ja korraldada minu + 2 sõbranna Nati ja Gabiga pijamada (nagu tüdrukuteõhtu). Kuna mu vanem venna  Claudio omab 5. korruse korterit Mendozas siis oli meil ju mega võimalus. Seega sõitsimegi Mendozasse ja alustuseks läksime 5kesi välja sööma. Kuna kõigil teistel, peale minu, oli palju raha, siis otsustasime Mc-i asemel minna seekord hoopis peatänava restorani. Istusimegi otse peatänava purskkaevu kõrval väljas. Tegu oli ühe imelise ilmaga õhtuga, sest topiga oli täiesti paras olla ja oli selline mõnusalt värske, sest selline hästi õrn tuul sahistas lehtedes ja tänavalaternate valgel oli see kuidagi nii muinasjutuline. Üleüldse Mendoza ciudad on hästi ilus, sest selles on palju puid ja parke, mida mujalt ei leia, samas on seal palju tänavapoekesi ja pisikesi riidebutiike ja McDonalds ja kaubanduskeskused ja restoranid. Kuigi teenindus oli rohke rahvahulga tõttu aeglane oli toit (2 pitsat, krabirõngad ja friikartulid) imeline ja seltskond oli super.(Tegelt pean mainima, et siin pea alati seltskond on sii super, et eined venivad ja kannatavad oodata). Peale sööki veel jutustasime kelneriga, kes oli pärit Kolumbiast kuid kiitis Mendozat taevani. Siis suundusime Claudio korterisse. Alguses ajasime ns tüdrukute juttu (kes sulle meeldib jne), ma ei saa mainimata jätta, et tegu on äärmise otsekohesusega ja üldse sõbrannadega ollakse siin alati palju avatumad. Ma olen selle peale mõelnud ja järeldus on, et Eestis vähemalt minu puhul on alati mul sõbrannadega mingi pisikene konkurents, mis muudab nagu kõige rääkimise keerulisemaks + üldse kui ma selliseid küsimusi küsiks Eestis, siis sõbrannad ilmselt vaataks mind imelikult või veelgi tõenäolisem oleks lihtsalt sõnatud natuke aega. Peale vestlusringi alustasime aliase moodi mängu mängimist, ainult, et seletamise asemel oli koguaeg vaja joonistada + tegu oli Täiskasvanute versiooniga ;) Põhimõtteliselt tähendas see seda, et isegi ma joonistusest sain aru, mis see olla võiks, siis täpset hispaania keelset seletust ma siiski anda ei suutnud ja tihtipeale ka ei saanud aru kui ise joonistama pidin, mis asjaga tegu oli. Siiski oli lahe ja kindlasti ka kasulik. Edasi vaatasime nagu alati üht õudukat ja siis oligi kell 5.30 hommikul ja aega magama minna. Kuna tegu on 1 toalise korteriga, siis oli selles vaid 1 kahekohaline voodi ja lahtikäiv diivan. Jaotusime nii, et 3 tüdrukut (Dani, Nati ja Gabi 2kohalisesse voodisse ) ja mina Kariga diivanile. Kuigi diivan oli selline harjumatult väike, liiatigi ma pole harjunud voodit jagama, siis see oli just see hetk kus tekkis see mõte, et what, ma olen siin olnud ligi 3 kuud, aga olen saavutanud nii familiaarse leveli, mind ei kohelda nagu mingit võõrkeha või teistsugust ja see on täiega vinge!! Mingi aeg jõudis töölt (bolichelt) korterisse ka Claudio, aga kuna meil ruumi polnud, siis ööbis vaeseke autos. Pühapäeval taas ärkasime vara (Claudio ei suutnud kaua seal autos magada) ja sõitsime Junini. Fun asi oli aga sellest, et vaevalt olime jõudnud oma lõuna lõpetada, kui Dani teatas, et nüüd läheme tema sõpradega Carrizali (tehisjärv). Mina olin loomulikult rõõmuga nõus,  sest see tähendab loodust ja päikest, jee. Niisiis vahetasime riided ja juba olidki 2 kuti oma punase Kiaga maja ees. Carrizallis oli mõnus nagu eelminegi kord, ainult et oli veel palju soojem. Seekord oli ka rohkem inimesi ja ujumiseks oli avatud bassein, mida järgmine kord kindlasti kasutan. Mina jalutasin nagu ikka looduses, aga samas ajasin ka juttu, sest enam ei ole nii raske seltskondlik olla 24/7 kui enne ja keeletase juba võimaldab, ainuke asi mis on veits häiriv on, et paljude inimestega mul puudub mingisugunegi ühine ajalugu, me ei tea ühiseid söögikohti/puhkuspaiku ega oma mingeid mälestusi endistest aegadest nendega, st. kui nad omavahel sellistest asjadest räägivad pole mul miskitki tarka kosta. Samas üllatav on kui sarnane on mu mõttemaailm ja tõekspidamised kohalikega, see üllatab mind jätkuvalt, sest nagu mainisin, ühine taust on 0. Õhtu lõppedes tegime võileibu mu lemmiku jamon crudoga ja nautisime värsket tuulekest, sest ümberringi oli äike, ainult et vihma ei sadanud. Ahjaa üritasime välku filmilindile saada, kahjuks ei õnnestunud see minu telo kaameraga ega ka iPhone 5 kaameraga. Koju jõudes demostreeris Seba oma sisseoste (superheade hindadega) ja siis tere voodi.
Festari gang

Siis kui Seba pidi laval esinema...

nummid naiskad

Vaade Claudio korterist hommikul

Hyyber roheline Carrizal

Vaade mis ei muutu

Carrizalis on ujumiseks bassein, mis siis et jarv on korval

Ns chill ja tormenta
3. kuu
Meeleolu: suurepärane ja vaid tõusulainel

Pere: Mis mul ikka öelda on , nad on super. Tõestuseks võite mu fb nime vaadata (Silvia Linnuste Valtolina)

Sõbrad: Mul on toredad ja kindlad sõbrad kellega igapäevaselt läbi käin ja kirjutan. Samas endiselt tuleb vaikselt ka uusi tutvusi juurde, siiski nimetaks kindlate sõprade arvu 5 peale.

Keel: Keele osas on 3 kuud väga maagiline aeg. Täpselt enne 3 kuu täitumist jõudis minu jaoks kätte see maagiline aeg et lisaks sellele et tähelepanelikult kuulates mõistan kõike, hakkasin mõistma ka juttu ilma kuulamata vaid kuuldes. Ahjaa, mu unenäod on valdavalt hispaania keele peale läinud (teine võimalus tummunenäod). Räägin endiselt palju ja ikka on näha arengut, eriti ajavormide osas nüüdseks valdan 2 asemel 4 ajavormi #uhkeendaüle. Sõnavara tuleb ka igast otsast juurde, eriti kui ma loen mingeid tekste, alustasin Anna Frangi päevikuga hispaania keeles, sest see pidavat lihtne olema venna sõnul, tegelt ma ise suht kahtlen, sest nad ise loevad seda eelviimases gümna klaasis. Siiski kui välja jätta lõputud sõja ja muud ebatavalised väljendid on olemas raamatus ka selliseid lehti kus üle 1 sõna ei pea tõlkima. Praegu olen 35 leheküljel. Mulle meeldib kirjutada hispaania keeles ja kirjutamis kiirus aina kasvab. Eile koolis kirjutasin meie ühest projektist tagasisidet (eelmises postituses kirjutasin, see väikestele õpilastele mängude korraldamine). 1 lehekülje pikkuse teksti kirjutasin kiirkorras 15 minutiga.

Kool: Hindeid ma veel väga ei saanud enne. Eilsest algas trimestral seega nagu üks arvestusnädal ikka käime koolis vaid hindeliste tööde tegemiseks ja ka mina löön kaasa  ja üldiselt kuna tööd on lihtsalts siis skoorim max punktid (10). Õpetajd lasevad pidevalt teha mingeid jube pikki kirjutisi Eestis poliitikast ja partei süsteemist. Mis kõige naljakam ma isegi ei oskaks eesti keeles samal teemal miskitki eriti kirjutada. Poliitika on nii tähtis praegu sest see pühapäev on viimane Presidendi valimisvoor. Seega järgmine postitus annan teada kes on uus president. Scioli- Macri või Macri- Scioli.

Saludos desde Argentina
 Silvia

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar