Laupäev, 12. märts 2016

Esimene pulm, Fiesta de la Vendimia ja uus klass

HOLA,
nüüdseks olen Argentiinas veetnud juba üle 6 kuu ja veidi alla poole ajast on veel ees (koos lisaaajaga). Olen siinse eluga väga rahul ja ühtlasi ka väga harjunud, ometigi üllatusi jätkub ja elu pidevalt muutub.

Kohe peale Barilochest koju jõudmist algas kiire töönädal kondiitrina, sest järgmine nädalavahetus ootas ees sugulase pulm, mille jaoks meie pere pidi tordi tegema. Niisiis 70 pisikest tordikest + 1 suurem üleval koos kujukestega. Torti tegime omajagu aega, sest iga tordi jaoks oli vaja kõigepealt teha biscuchuelost (nagu biskviit) torditäide, mille vahel on dulce de leche ja see järel oli koogike vaja katta toiduvärviga ennist värvitud kattetaignaga (see maitseb nagu draakoni vanilli nätsukomm). Kogu selle torditeo peale läks mõõnusalt palju aega. Ja siis lõpuks saabus suur päev, laupäeva õhtu ja pulmapidu. Minu jaoks oli tegemist esimese pulmaga minu elus, mida näinud olen. Peale tervet laupäeva hommikut tõmblemisy panime lõpuks peoriided selga ja 7 paiku olime Rodeo del Medio kirikus. See kirik on üks väheseid, mille kohta siin vana kannatab öelda, enamasti on siinsed kirikud nüüdisaegsed modernehitised ja näevad välja nagu ükskõik milline linnahoone (st. tornideta). Teine eriline asi selle kiriku puhul on, et kõik minu siinse pereliikmed on abiellunud just selles samas kirikus, kuigi paljud ei ela isegi mitte selle kiriku lähedal.
Kiriku osa nägi minu jaoks välja täpselt nagu filmides: noorpaar jalutas altari ette ja seejärel põlvitasid (ainuke erinevus) patjadele kuni kirikuõpetaja jutulust pidas, seejärel tuli lubaduste ja sõrmuste osa ja siis juba lõpulaused kirikuõpetajalt ja pereliikmelt. Valitud pereliikmeks osutus Seba, ta luges altari ees ühehingetõmbega poollehekülge õnnistavat teksti ja siis võis paar lõpuks ometi tõusta ja suudelda ja väljuda kirikust, kus kõik pildistama ja õnnitlema asusid.

Edasi suundusime peopaika. Tegelt niisama lihtne see polnudki, kuna siin sellist pulmarongi värki väga ei eksisteeri ja auto peeglite külge ei seota valgeid linte- ehk siis eksisime ära. Täpsemalt mina olin ühes autos juhuse tahtel sugulase Eberi, ta õe ja pruudiga, kuna oli suur kuumus ja auto oli umbne ja tee konarlik ja mis, peamine mul oli tervis veits halb siis teekond oli päris piinarikkas. Lõpuks kohale jõudnud peosalongi avanes vaade ilusale siseõuele diivanite ja laudadega. Alususeks isusimegi väljas ja nautisim eempanadasid, kalmaarirõngaid ja igast vingeid jooke. Tegime pruutpaariga pilte ja mind tutvustati nagu ikka paljudele inimestele. Edasi suundusime salongi siseruumidesse et tõsta pruutpaari auks toost ja süüa õhtust. Õhtu söögiks oli Loomaliha vokk riisiga veinikastmes juustuga, milleni mina kahjuks ei jõudnud, sest kogu hea kraam mida ma enne sõin tekitas mulle mega kõhuvalu ja oma edasise heaolu pärast pidin selle põhisöögikorra vahele jätma, et mitte oksendada. Edasi saabus magustoit, midagi pudingu laadset ja siis tort - mida ma oma tervise tõttu rohkem kui minitükikese süüa ei saanud, aga vähemalt näga see imeline välja ;) Siis algas tradistiooniline peovalss, mida alustas pruutpaar ja seejärel tantsis nii pruut kui peig iga peoviibijaga veidi aega. Ning siis näidati üks kaunis video pruutpaarist ja mõned pulmafotod, mis muide olid samuti Seba tehtud. Kusagil 1 paiku öösel algas diskoosa. DJ (seekord mitte mu venna Clau) pani peale cumbia musa ja hakkasime tantsima, kuna Karina oli koos oma "sõbra" Joniga siis olin ma enamus aega Sebaga kuni tutvusin mõningate uute inimestega kellega aega veeta ja loomulikult olin alatiselt hädas oma tervisega. Pulmas oli ka naljapildi putka, mida kasutasime korralikult. Kokkuvõttes väga lahe üritus, mille ettevalmisus on paras pähkel. Kusagil 5 poole 6 paiku jõudsime koju ja kuna ka sugulased San Luisist magasid meie kodus, siis mina ja Karina olime diivanil ja mami, papi ja Seba täispuhutaval madratsil, et San Luisikad saaks hommikuks ikka hästi välja puhatud. Mina eriti magada ei saanud tervise pärast. Hommikul (kella 16 paiku) kui ärkasin olid San Luisikad juba läinud ja mian läksin Karinaga haigla kiirabi osakonda sest tundsin ennast jäädavalt haigena, lisaks siinseid inimesi hirmutab kui keegi oksendab üle 10 korra. Seega haiglas raviti mu häda kohaliku tõhusaima ja valusaima meetmega, süst. Igatahes aitas ja poole päeva pärast olin juba märksa tervem.
Pulma kutse


Pruutpaar

Pruutneitsitega



Meie tort, ülevalt on juba vähemaks söödud tegelikult


Esmaspäeval algas kool ja kuna enne jõule lõpetasin kooli koos oma vana klassiga pidin alustama lõpuklassi uuesti koos uue klassiga. Esmaspäeval kella 14 paiku paningi selga oma vana hea koolivormi seeliku ja pluusi ja põlvikud ja saapad (mis pole koolivormi omad) ja suundusin aktusele, mis toimus katusealuse all kus sporti teeme muidu. Kuumus oli suur ja hästi niiske, mis muidu pole Mendozale omane ja kuna olin endiselt veel haigusest nõrk, siis oli 1,5 tundi püsti seista ja jutlusi pühast kooliaastast ja muust toredast kuulata üsna piinarikas, õnneks mu sõbrad, keda juba ennist teadsin oma uuest klassist aitasid mul selle üle elada. Edasi suundusime oma klassiruumi ja mina tegin omale jälle väike mini tutvustuse, mitte et keegi eelmine kuulnud poleks (kool on väike). Istusin koos oma sõbra Santiagoga sellel päeval, aga edaspidi istume kuidaskunagi oma sõprade grupiga, 5 inimest : Santi, Mica, Brenda, Fernanda, mina ja uus tüdruk teisest koolist, kellel on kaks 3 aastast poega (ise on 18-aastane) Lucina. Uusi on sellel aastal klassi iga päevaga juurde tulnud- kõik põhimõttel mitte aastat kordama jääda. Nimelt et aastat mitte kordama jääda ei tohi rohkemas kui 2 aines põruda. PS. siinse koolisüsteemi jaoks polegi niivõrd oluline kas hinne on väga hea või hea või rahuldav (10 on parim hinna ja 1 halvim), olulisim on läbi saada, läbi saab 7ga. Minu kooli tulevad need, kes peaks oma koolis kordama jääma, sest kui teised koolid kestavad 6 aastat, siis minu kool 5 aastat. Selle eest peavad nad aga Privaat koolile kohaselt õppemaksu korralikult maksma. Pean veel lisama, et ka minu klassi koosseisust kadus kordamajäämise tõttu 5 õpilast.
Kuigi olen koolis käinud nüüdseks 2 nädalat pean ültema, et mulle meeldib rohkem kui eelmine aasta.
1. sest ma saan hoopis paremini aru, põhimõtteliselt kõigest ja see teeb elu lihtsamaks ja huvitavamaks
2. eelmine aasta ma tundsin end alati rohkem nagu Seba+ inimesena kui eraldi seisva isikuna, sellel aastal saan ma rohkem Silvia olla. Ega see vennaga ühes klassis käimine niisama lihtne olegi.
3. Mul olid juba varasemast sõbrad olemas, seega pole seda sõprade algusest peale otsimise tööd vaja jälle ette võtta.

Esimene nädalavahetus peale kooli algust saabus Mendoza suursündmus Fiesta de la Vendimia, ehk. kuulus veinipidustus. Oma olemuselt midagi laulupeo sarnast oma rahvustunde rõhutamise poolest (mendocinod ühinevad) ja teisalt justkui oma võimsuse ja tehnoloogia jne demostratsioon. Juba enne seda nädalavahetust toimusid igas Mendoza deparmetos nagu piirkonnas eraldi väikesed Vendimia pidustused, et valida välja oma departamento esindaja veinipeo kuninganna valimistele. Junini peost kirjutasin eraldi postituse siin blogis, seega kui on huvi siis kusagil jaanuari alguses peaks sellest postitus leiduma. Lisaks väikestele pidudele ennist näidati kusagil 3 nädalat enne pidu telekast erinevaid reklaame peo kohta ja tehti propagandat kuninganna kandidaatidele.
Reedel ma kooli ei läinudki vaid kohe peale lõunat panime asjad kokku et sõita mami ja ta õega Mendozasse enne kella 17 kui tänavad autoliiklusele suleti. Kui Mendozasse jõudsime juba hakati tänavaid sulgema ja Claudio korteri lähistel oli keeluline parkimiskohta leida. Siiski meil see õnnestus ja Clau sai sõita rahulikult Junini ja meie jäime tema korterisse. Seal leidsime est ka Seba kes oli just ülikooli sisseastumis viimase eksami sooritanud. Edasi läksime tänavatele kolama, sõime jäätist ja külastasime erinevaid kauplusi, sest ega ma siis igapäev Mendoza südalinna šoppama ei sattu. Kella 21 paiku hakkas Mendoza peatänava San Martini äärtele tekkima rahvamaas, sest algamas oli esimene üritus Via Blanca. Meie võtsime istet ühe kiriku trepimademel ja kohtusime seal veel hulga sugulastega. Peale pooletunnist supermarketi reklaami kuulamist ja lendlehtede kogumist algas Via Blanca. Oma olemuselt oli Via Blanca rongkäik mis koosnes iga Mendoza departmento esindus kaubikut koos kuninganna kandidaadiga. Iga veok oli kaunistatud erinevas stiilis ja veokil istusid kuningannad ja muud esindajad, kes loopisid rahvale kinke: viinamarju, õunu, virsikuid jne. Et saadavat kraami lihtsam püüda oleks oli paljudel toki otsa kleebitud korvike, et kõrgemale ulatuda. Kune meil seda asjavärgindust polnud, siis mina ronisin ühe sugulase kukile ja nii ulatusime veel kõrgemale teistest ja saime päris ilusa saagi :D Rongkäigus osalenud kuningannade sõidukite kujundus oli igale Mendoza osale vastav või omas mingit teemat. Peale Via Blancat mis lõppes umbes 00 paiku suundusime tagasi korterisse ja vaatasime oma lemmiksarja  "Mujeres Asesinas" tõlkes naismõrvarid lõppu. Edasi kuna Seba läks mingile ülikooli gängi kokkusaamisele siis mina ja mami läksime burgereid otsima, sest Mendozas olekut pidi ju kuidagi tähistama. KUna lähedal olev McDonalds pandi 00st kinni pidime minema 2 tänavavahet edasi asuvasse Burger Kingi, mis oli rahvast pungil. Mina ostisin tavalise burgeri eine ja mami leidis vägagi taskukohase hinnaga kombo koos empanandade, kana nagitsate ja friikatega- see võiks Eestis  ka olla. Peale burksi nautimist ootas meid aga halb üllatus, vahepeal oli hakkanud vihma sadama. Ja kui ma ütlen vihma sadama siis see tähenad sellel juhul , et nagu megasuperhyper padukat. NImelt inimesed ei süandanud isegi Burger Kingist väljuda. Kuna Seba kirjutas, et hakkab varsti korteri poole tulema otsustas mami, et ka meie peame asjaoludest hoolimata korterissa minema vihmaga. Sellest teekonnast kujunes aga põnev seiklus. Alguses üsitasime mööda maja kulgedel olevaid katusealuseid pidi liikuda, aga siis tuli vastu tänav mida pidime ületama. Ja see tänav näga välja nagu kiirevooluline jõgi milles ükiskud autod laineid tekitasid. Inimesed seisid viimase katusealuse all tänava nurgal ja ootaid taksot, aga peatänavat ei söandanud enam ükski takso ületada ja kõik taksod olid teisel pool. Peale 15 minutilist ootust ja mõttepausi hakkas vesi ulatuma maja seinani ja seismis ruum kadus sekunditega, niisiis võtsime julguse kokku: mina võtsin jalast oma ainsad kuivad jalanõud ning olin sokkis ja mami pani jaki selga ja alustasime tänava ületust. See oli üks lahedamaid asju üldse, sest pesi ulatus umbes põlvini ja oli küllaltki tugeva vooluga nii et julguse mõttes ületasime tänavaid käest kinni. Väga lahe oli käia ka mööda tänavaid sokkides, vedas muidugi et mingeid teravaid asju polnud (kuigi sellise vooluga eriti midagi ei saa jääda tänavale). Kui lõpuks korterisse jõudsime olime nagu ujumast tulnud. Vahetasime selga oma ainsamad kuivad vahetusriided ja jäime nautima NetFlixi ja ootasime Sebat kuni kella 5ni hommikul, tüüpiline. Hommikul kohe peale ärkamist ja sarvesaiu läksime tänavale et minna Carousselli vaatama, mis oma olemuselt oli tegelikult sama mis Via Blanca, ainult, et päeva ajal ja lisaks kuninganna veokitele olid veel protesteeriad erinevate asjade vastu (nt ebaõigluse osas, et Ecuadoris tapeti 2 Mendoza seljakotirändurit), hobused, paljud tantsjad jne. Sellel rongkäigul olime otse tänava ääres ja seega lähemal seega oli veel vingem kui õhtul. Igal kuningannal oli tänava ääres oma toetusgäng. Kuni kella 15 olimegi seal ja minul õnnestus taas kraami püüda ja lisaks ostsin lähedal olevast kohvikust Caesari salatit, mida igatsesin. Kui Carousel läbi sai jalutasime läbi Mendoza südalinna uuesti korterisse, et kokku korjata meie asjad ja edasi minna mami ema koju, mis on Mendoza südalinnast 20 minuti kaugusel bussiga. Mendoza linn on ikka mega kena, eriti vaade Clau korteri aknast ja selle linna õhkkond, tahan seal vähemalt ühe terve nädala veeta ja nüüd kui on teada, et Seba sai ülikooli sisse siis on see ka võimalik.
Vanaema koju jõudes peale sööki läksime siestat magama, et õhtuseks põhipeoks end välja puhata. Kahjuks kui ärkasin teatasid sugulased, et sellel aastal inimesi mäejalamile ei lasta. Nimelt peapidu toimub amfiteatris kus inimesed istuvad nagu teatris ja kuhu piletid on väljamüüdud juba pool aastat enne, seega kohalikud alati lähevad lähedal asuva mäe jalamile, kust on pea sama hea vaade ja mis on tasuta. Kuid kuna sellel aastal päev enne oli see mega vihm, siis mäenõlvad olid varisemisohtlikud ja inimesi sinna ei lastud. Seega jäime terve perega vanaema majja, sõime asadot ja vaatasime pidu telekast. Isegi telekast nägi see pidu väga lahe välja- oma vormilt nagu olümpiamängude avatseremoonia koos paljude tantsijate ja lauljate ja šhowga. Šhow tutvustas Mendoza ajalugu ja olevikku ja inimesi jne. Samas oli pidu ka justkui laulupeole omaselt rahvuslik ja paljud laulsid kaasa jne. Peo lõpuks tulid lavale kuninganna kandidaadid kelle vahet toimus hääletus ja sellel aastal nagu oli oodatus võitis Lujan de Cuyo esindaja, kes lisaks ilusatele silmadele ja näole oskab ja mitmeid keeli. Teise koha sai taas nagu aasta tagasi Lavalle esindada. Ahjaa aasta tagasi 2015 kuninganna on Juninist ja elab mu majast üks tänavavahe edasi.
Veinipurskkaev Mendoza kesklinnas

Reklaamplakat

Via Blanca, ühe kuninganna sõiduk

Teine sõiduks

Metsik tänav-jõgi
Mendoza keskpark

Ja paraad algab




Kuninganna sõiduk ja selle stiil




Teisipäev, 1. märts 2016

YFU Bariloche reis

Terekest,
ülepikema aja taas olen siin blogis, etenda tegemised kirja panna, nimelt vahepeal käisin YFU Argentiina korraldatud Bariloche reisil.
Juba ammu enne reisi valmistusin kotti kokku panema, sest oletuste kohaselt pidi koht jahe olema ning kirjutati et magame 7 päeva telkides (see osutus vale informatsiooniks, magasime kämpingutes ).
13. veebruari õhtul pool üheksa olimegi perega Mendozas ja astusin pilgeni rahvast täis Andesmari bussile. Minu üllatuseks satusin istuma hollandlannast seljakotiränduri kõrvale ja temaga oli meil päris palju millest rääkida. Kuna reis oli pikk peaaegu 20 tundi siis olid bussi seljatoed alla lastavad (VÄLJAARVATUD minu oma, sest see oli katki - milline ebaõnn). Kuna kõik kohad olid hõivatud ei jäänudki mul muud üle kui mitte magada, sest kahjuks istudes ma magada ei oska (ilma vastava väsimuastmeta). Niisiis kuulasin muusikat ja küsisin igas peatuspaigas reisisaatjalt kus oleme. Lõpuks kui päevavalgus saabus ja jõudsime Neuqueni provintsi hakkas inimesi bussilt vähemaks jääma, seega vahetasin istet ja lõpuks sain ka magada. San Carlos de Barilochesse jõudsin tunnikese hiljem oodatust aga vabatahtlikud olid mul juba vastas ja koos ühe teise vahetusõpilasega alustasime sõitu kämpingute poole. Teekond oli tõepoolest väga ilus: mäed, mis on kaetud puudega sestap rohelised, järved helesinised ja mägiteed järvekallastel autodele. Mingi hetk pöörasime asfaltteelt metsateele ja sisienesime rahvusparki. Kusagil tunni pärast olimegi oma kämpingupaigas ja sain uuesti näha oma kaasvahetusõpilasi. Kuna jõudsin hiljem kui teised ja nad olid juba enne mind merienda (pealelõunane snakk) ära söönud läksime mina ja Petra Serbiast eralid veel ühele lisaeinele. Petraga saidki meist kõige paremad sõbrannad selle laagri jooksul. Ühes kämpingus ma magasin koos 7 tüdrukuga: 2 norrakat, prntslanna, soomlanna ja sakslanna (viimastel päevadel veel üks sakslanna). Juba esimesel õhtul hakkasime omavahel palju suhtlema ja oli palju millest rääkida (eriti minul kellel kontakt teiste vahetusõpilastega praktiliselt puudus ennist).
Järgneva päeva mis oli kõige soojem (siiski jahe) veetsime rannas: käisime kajakitamas ja ujusime väga külmasjärve vees (ahjaa unustasin öelda et kämpingupaiga kõrval oli järv). Samuti jaotusime grupideks et teha erinevaid laagri jaoks vajaminevaid töid nagu kokkamine või meelelahutuse organiseerimine või koristamine. Igaks eineks pidi üks grupp kujundama toidusaali ja istumismoodi. Ja teine grupp tegi väikese etteaste.

Järgneval päeval käisime esimesel ekskursioonil kus tutvusime looduskauniste kohtadega eriti kohalike eriilmeliste metsadega mis on täis justkui troopilisi taimi kuigi on tehemist ju jaheda kohaga- saladus peidub mandrite liikumises. Nägime ehk just kõige ilusamaid järve ja kuulsa Bariloche hotelli vaateid. Tagasiteel põikasime Bariloche linna ja ostsime end lõhki šokolaadist, mis on maailma parim. Kui keegi kunagi Barilochesse peaks satuma, siis vaarikad valges ja tumedas šokolaadis on absoluutselt kõige paremad šokolaadid üldse. Neid saab osta Bariloche peatänavalt RapaNui chocolateriast, šokolaadi sordi nimi on FraNui. Ja kui juba keegi neid ostma läheb, siis palun mulle kaaa!! Sellel päeval oli väljas nii külm et mul oli seljas 2 dressikat + kilekas ja kindad ja müts ja ma külmusin. Tagasi laagri jõudes sõime ühe maitsva asado ja mängisime seltskonnamänge.

Järgmisel päeval olime taas lorumad ja vaid jalutasime metsaradadel ja tutvusime loodusega + usaldumängud. Aga sellest päevast alates ja iga päeva rohkem hakkasime laagri inimestega kokkukasvama. Kõik said omavahel nii hästi läbi, isegi töö nagu kokkamine muutus meie jaoks lahedaks, panime muusika mängima ja pidu valmis. Igal õhtul oli järjest raskem magama saada õigel ajal sest järjest rohkem hakaks tekkima omavahelisi sõpruskondi.

Edasistel päevadel ühel päeval tegime ühe intensiiv jautuskäigu mööda kuiva jõekanalit pidi üles. Raskeks tegi liikumise et pidime mööda kive ronima , kuigi paljudele ei meeldinud, siis minu jaoks oli see täpselt midagi minu hingele.

Eelviimane päev käisime teisel ekskursioonil seekord rohkem mägedes. Ronisime mööda kõige kõrgema mäetipu Troneadori külge pidi üles. ja käisime vaatamas musta liustiku, see oli üks lahedamaid asju, sest tegelt kaugelt vaadates ei paista nagu liustik vaid nagu maapind. Eriti kuna kõrgemla üleval on valge liustik. Meie õnneks saime selles kohas kuulda ka Troneadori möiret. NImelt on mäe nimi tuletaud sellest, et kui liustikus toimub veidi suurem jää mõranemine kosub justkui äikese taoline mürin. Sellel õhtul laagri jõudes jõudis meile kohale et on eelviimane õhtu koos ja see pani täitsa omajagu kurvaks.

Viimasel päeval tegime minu jaoks kõige lahedama retke: ronisime ühe mäe tippu. Varahommikul startisime koos vee ja ronimisvarustusega. Teekond oli pikk, ronisime mööda mäeküljel asetsevaid jalakäiaradasid, mis kohati olid üsna ekstreemsed ja murdunud puid täis. Tipu jõudminu oli üksjagu suur katsumus, aga kindlasti väga vinge kogemus. Eriti kuna toimisime nagu üks terviktiim kõik ühe ja üks kõigi eest. Tipus pidasime piknikut ja tegime umbes 100 selfit. Kuni mäekülgedel võis isegi riideid vähemaks võtta siis tipp oli loomulikult jahe mis jahe. Tipus nägime ka kuulsaid Argentiina mägikotkaid, ka Mendozas on need linnud populaarsed, eriti sümbolina. Tagasiteel oli murdujaid päris mitmeid ja lõpuks pidin 2 tüdrukut käestkinni alla aitama, aga seda lahedam oli. Edasi veetsime päeva päikese käes järve kaldal ja see järel juba kotte kokku pakides. Viimase õhtu puhul kirjutasime üksteisele iseloomustusi ja seejärel alustasime üllatuste rohke lõpuga. Kui kella 1 päeku öösel elekter suleti (nii oli igal päeval 20-01 oli elektrit ja muul ajal päevast ei olnud ja sooja vell oli 19-21) läksime kõik õpilased ükshaaval täielikus vaikuses järvekaldale ja nö jätsime hüvasti järvega, seejärel öäksime lähedalasuvasse metsatukka, kus istusime ringis küünalde ümber ja rääksime laagrimuljetest. Iga kämpingutäis inimesi oli ette valmistanud ühe lõpukirja ja nende ettelugemisel nii mitmed hakkasid nutma. Lõpuks olimegi seal metsas kõik koos ja kallistasime. Sest selle laagri jooksul meie tõesti leidsime üksteist. Samuti vabatahtlikud olid super vinged. Nüüd juba igatsen neid kõiki.

Edasi viimne päev koristasime pisut ja sõitsime Barilovhe bussijaama. Veel enne bussi käisime ostmas rohkem šokolaadi ja sõime McDonaldsis (oli ka viimne aeg veidi oma kehale tervislikust toidust puhkust anda :D) Seal jätsime pea kõigiga hüvasti ja edasi mina ja Sanna ja Flavie läksime bussile. ALguses sain koos Sannaga istuda, mis tegi reisi oluliselt huvitavamaks, aga siis tuli bussile keegi viril preili kes mind sealt kohalt minema kupatas. Edasi satusin istuma Mehiklanna kõrvale kellega hakkasime kohe klappima ja ajasime juttu kuni tema peatuseni. Õhtulõpuk sain taas Sannaga koos istuda (omaalgatusliku inimeste ümbertõstmise järel). See kord tooli seljatugi käis alla ja olin ka magamiskoti üles bussi vedanud, seega mul oli hüva uni kuni hommikuni ja ärkasin alles hommikusöögiga. Kõigile ARgentiinas bussireisijatele: bussid on väga võimsate ventilaatoritega, seeg akui magada on soovi, siis tuleks kindlasti üles bussi vedada mingi soojem asi kehakatteks, nagu magamiskott näiteks.

Teekond kämpingusse

Üks esimesi etteasteid söögisaalis




Kuulus Bariloche hotell




Mets, üle pika aja

See saar peaks tegelikult südame kuju omama


Prantsusmaa, Serbia ja Eesti Argentiinas


Rõõmus gäng: Türgi, Hiina, Serbia, Eesti, Tai ja Holland

Valge liustik

Must liustik- pilk suunata veepiirile

Mati pidu oma pea panoraamile saama

Üks kõigi, kõik ühe eest


Juga

Kõige helesinisem jõgi üldse

San Carlos de Bariloche

San Carlos de Bariloche pea väljak

Viimne päev mäkkeronimine

Pildiallkirja lisamine


Ja lõpuks tipus


Parimaga


Nahuel Huapi järv mille kaldal on San Carlos de Bariloche linn

Minu pühad FraNui šokolaadid 

PS. piltide järjekord on väheke mitte korrektne, ärge pange pahaks.

Nüüd üks nädal peale Bariloches käiku algas mul kool. Seega kõigile kes Eestis koolis käimisega vaeva näevad, ka mina saan seda nüüd uuesti tunda + mul uus klass (kuigi tundub veelgi parem kui eelmine aasta ja juba sõbrad olemas selles klassis), pean kõikides ainetes läbi saama, seega edu mulle.

Kõike kaunist,
Silvia