YFU Bariloche reis

Terekest,
ülepikema aja taas olen siin blogis, etenda tegemised kirja panna, nimelt vahepeal käisin YFU Argentiina korraldatud Bariloche reisil.
Juba ammu enne reisi valmistusin kotti kokku panema, sest oletuste kohaselt pidi koht jahe olema ning kirjutati et magame 7 päeva telkides (see osutus vale informatsiooniks, magasime kämpingutes ).
13. veebruari õhtul pool üheksa olimegi perega Mendozas ja astusin pilgeni rahvast täis Andesmari bussile. Minu üllatuseks satusin istuma hollandlannast seljakotiränduri kõrvale ja temaga oli meil päris palju millest rääkida. Kuna reis oli pikk peaaegu 20 tundi siis olid bussi seljatoed alla lastavad (VÄLJAARVATUD minu oma, sest see oli katki - milline ebaõnn). Kuna kõik kohad olid hõivatud ei jäänudki mul muud üle kui mitte magada, sest kahjuks istudes ma magada ei oska (ilma vastava väsimuastmeta). Niisiis kuulasin muusikat ja küsisin igas peatuspaigas reisisaatjalt kus oleme. Lõpuks kui päevavalgus saabus ja jõudsime Neuqueni provintsi hakkas inimesi bussilt vähemaks jääma, seega vahetasin istet ja lõpuks sain ka magada. San Carlos de Barilochesse jõudsin tunnikese hiljem oodatust aga vabatahtlikud olid mul juba vastas ja koos ühe teise vahetusõpilasega alustasime sõitu kämpingute poole. Teekond oli tõepoolest väga ilus: mäed, mis on kaetud puudega sestap rohelised, järved helesinised ja mägiteed järvekallastel autodele. Mingi hetk pöörasime asfaltteelt metsateele ja sisienesime rahvusparki. Kusagil tunni pärast olimegi oma kämpingupaigas ja sain uuesti näha oma kaasvahetusõpilasi. Kuna jõudsin hiljem kui teised ja nad olid juba enne mind merienda (pealelõunane snakk) ära söönud läksime mina ja Petra Serbiast eralid veel ühele lisaeinele. Petraga saidki meist kõige paremad sõbrannad selle laagri jooksul. Ühes kämpingus ma magasin koos 7 tüdrukuga: 2 norrakat, prntslanna, soomlanna ja sakslanna (viimastel päevadel veel üks sakslanna). Juba esimesel õhtul hakkasime omavahel palju suhtlema ja oli palju millest rääkida (eriti minul kellel kontakt teiste vahetusõpilastega praktiliselt puudus ennist).
Järgneva päeva mis oli kõige soojem (siiski jahe) veetsime rannas: käisime kajakitamas ja ujusime väga külmasjärve vees (ahjaa unustasin öelda et kämpingupaiga kõrval oli järv). Samuti jaotusime grupideks et teha erinevaid laagri jaoks vajaminevaid töid nagu kokkamine või meelelahutuse organiseerimine või koristamine. Igaks eineks pidi üks grupp kujundama toidusaali ja istumismoodi. Ja teine grupp tegi väikese etteaste.

Järgneval päeval käisime esimesel ekskursioonil kus tutvusime looduskauniste kohtadega eriti kohalike eriilmeliste metsadega mis on täis justkui troopilisi taimi kuigi on tehemist ju jaheda kohaga- saladus peidub mandrite liikumises. Nägime ehk just kõige ilusamaid järve ja kuulsa Bariloche hotelli vaateid. Tagasiteel põikasime Bariloche linna ja ostsime end lõhki šokolaadist, mis on maailma parim. Kui keegi kunagi Barilochesse peaks satuma, siis vaarikad valges ja tumedas šokolaadis on absoluutselt kõige paremad šokolaadid üldse. Neid saab osta Bariloche peatänavalt RapaNui chocolateriast, šokolaadi sordi nimi on FraNui. Ja kui juba keegi neid ostma läheb, siis palun mulle kaaa!! Sellel päeval oli väljas nii külm et mul oli seljas 2 dressikat + kilekas ja kindad ja müts ja ma külmusin. Tagasi laagri jõudes sõime ühe maitsva asado ja mängisime seltskonnamänge.

Järgmisel päeval olime taas lorumad ja vaid jalutasime metsaradadel ja tutvusime loodusega + usaldumängud. Aga sellest päevast alates ja iga päeva rohkem hakkasime laagri inimestega kokkukasvama. Kõik said omavahel nii hästi läbi, isegi töö nagu kokkamine muutus meie jaoks lahedaks, panime muusika mängima ja pidu valmis. Igal õhtul oli järjest raskem magama saada õigel ajal sest järjest rohkem hakaks tekkima omavahelisi sõpruskondi.

Edasistel päevadel ühel päeval tegime ühe intensiiv jautuskäigu mööda kuiva jõekanalit pidi üles. Raskeks tegi liikumise et pidime mööda kive ronima , kuigi paljudele ei meeldinud, siis minu jaoks oli see täpselt midagi minu hingele.

Eelviimane päev käisime teisel ekskursioonil seekord rohkem mägedes. Ronisime mööda kõige kõrgema mäetipu Troneadori külge pidi üles. ja käisime vaatamas musta liustiku, see oli üks lahedamaid asju, sest tegelt kaugelt vaadates ei paista nagu liustik vaid nagu maapind. Eriti kuna kõrgemla üleval on valge liustik. Meie õnneks saime selles kohas kuulda ka Troneadori möiret. NImelt on mäe nimi tuletaud sellest, et kui liustikus toimub veidi suurem jää mõranemine kosub justkui äikese taoline mürin. Sellel õhtul laagri jõudes jõudis meile kohale et on eelviimane õhtu koos ja see pani täitsa omajagu kurvaks.

Viimasel päeval tegime minu jaoks kõige lahedama retke: ronisime ühe mäe tippu. Varahommikul startisime koos vee ja ronimisvarustusega. Teekond oli pikk, ronisime mööda mäeküljel asetsevaid jalakäiaradasid, mis kohati olid üsna ekstreemsed ja murdunud puid täis. Tipu jõudminu oli üksjagu suur katsumus, aga kindlasti väga vinge kogemus. Eriti kuna toimisime nagu üks terviktiim kõik ühe ja üks kõigi eest. Tipus pidasime piknikut ja tegime umbes 100 selfit. Kuni mäekülgedel võis isegi riideid vähemaks võtta siis tipp oli loomulikult jahe mis jahe. Tipus nägime ka kuulsaid Argentiina mägikotkaid, ka Mendozas on need linnud populaarsed, eriti sümbolina. Tagasiteel oli murdujaid päris mitmeid ja lõpuks pidin 2 tüdrukut käestkinni alla aitama, aga seda lahedam oli. Edasi veetsime päeva päikese käes järve kaldal ja see järel juba kotte kokku pakides. Viimase õhtu puhul kirjutasime üksteisele iseloomustusi ja seejärel alustasime üllatuste rohke lõpuga. Kui kella 1 päeku öösel elekter suleti (nii oli igal päeval 20-01 oli elektrit ja muul ajal päevast ei olnud ja sooja vell oli 19-21) läksime kõik õpilased ükshaaval täielikus vaikuses järvekaldale ja nö jätsime hüvasti järvega, seejärel öäksime lähedalasuvasse metsatukka, kus istusime ringis küünalde ümber ja rääksime laagrimuljetest. Iga kämpingutäis inimesi oli ette valmistanud ühe lõpukirja ja nende ettelugemisel nii mitmed hakkasid nutma. Lõpuks olimegi seal metsas kõik koos ja kallistasime. Sest selle laagri jooksul meie tõesti leidsime üksteist. Samuti vabatahtlikud olid super vinged. Nüüd juba igatsen neid kõiki.

Edasi viimne päev koristasime pisut ja sõitsime Barilovhe bussijaama. Veel enne bussi käisime ostmas rohkem šokolaadi ja sõime McDonaldsis (oli ka viimne aeg veidi oma kehale tervislikust toidust puhkust anda :D) Seal jätsime pea kõigiga hüvasti ja edasi mina ja Sanna ja Flavie läksime bussile. ALguses sain koos Sannaga istuda, mis tegi reisi oluliselt huvitavamaks, aga siis tuli bussile keegi viril preili kes mind sealt kohalt minema kupatas. Edasi satusin istuma Mehiklanna kõrvale kellega hakkasime kohe klappima ja ajasime juttu kuni tema peatuseni. Õhtulõpuk sain taas Sannaga koos istuda (omaalgatusliku inimeste ümbertõstmise järel). See kord tooli seljatugi käis alla ja olin ka magamiskoti üles bussi vedanud, seega mul oli hüva uni kuni hommikuni ja ärkasin alles hommikusöögiga. Kõigile ARgentiinas bussireisijatele: bussid on väga võimsate ventilaatoritega, seeg akui magada on soovi, siis tuleks kindlasti üles bussi vedada mingi soojem asi kehakatteks, nagu magamiskott näiteks.

Teekond kämpingusse

Üks esimesi etteasteid söögisaalis

Kuulus Bariloche hotell

Mets, üle pika aja

See saar peaks tegelikult südame kuju omama

Prantsusmaa, Serbia ja Eesti Argentiinas

Rõõmus gäng: Türgi, Hiina, Serbia, Eesti, Tai ja Holland

Valge liustik

Must liustik- pilk suunata veepiirile

Mati pidu oma pea panoraamile saama

Üks kõigi, kõik ühe eest

Juga

Kõige helesinisem jõgi üldse

San Carlos de Bariloche

San Carlos de Bariloche pea väljak

Viimne päev mäkkeronimine

Pildiallkirja lisamine

Ja lõpuks tipus

Parimaga

Nahuel Huapi järv mille kaldal on San Carlos de Bariloche linn

Minu pühad FraNui šokolaadid 

PS. piltide järjekord on väheke mitte korrektne, ärge pange pahaks.

Nüüd üks nädal peale Bariloches käiku algas mul kool. Seega kõigile kes Eestis koolis käimisega vaeva näevad, ka mina saan seda nüüd uuesti tunda + mul uus klass (kuigi tundub veelgi parem kui eelmine aasta ja juba sõbrad olemas selles klassis), pean kõikides ainetes läbi saama, seega edu mulle.

Kõike kaunist,
Silvia