reede, 5. veebruar 2016

Puhkus Tšiilis (Argentiina vs. Tšiili)

Hola,
kuigi mu blogi on Argentiinast siis seekordne postitus räägib hoopis Tšiilist, kus veetsime 2 puhkusenädalat.
18. jaanuaril pakkisime kokku oma kohvrid ja alustasime teed Tšiili poole. Minuga koos sõitsid puhkama mu õde (Karina ja Daniela) ja 2 venda (Sebastian ja Claudio), õe sõbranna Carla ja õde poiss-sõbra pere (Chapa, Pablo, Zulma ja Fabian). Oma teekonda alustasime pühapäeva õhtul kella 8 paiku. Alustuseks sõitsime Rodeo del Mediosee, kus elab Dani poiss-sõber Chapa oma perega. Õhtustasime nende juures ja edasi jäime telekat vaatama/ magama (mina telekat vaatama) kuni kella 3ni öösel. Kell 3 öösel jätsime majaga hüvasti ja alustasime teekonda Andide ja Tšiili poole. Teekond võttis aega üle 3 tunni, aga igav polnud, sest mägedevahel on ka öösel huvitav, lisaks olin ühes autos koos Chapa vanemate ja venna Pabloga. Minu jaoks oli väga üllatav, et 3st autost millega me läksime olin mina ühes autos koos 3 inimesega keda ennist üldse ei tundud. Aga seda huvitavam oli. Kella 6st hommikul jõudsime Tšiili piirile, millele järgenes 7 tundi piiriületamise ootamine. Teadsime juba ennist, et järjekord saab olema umbes 6 tunni kanti ja sellepärast startisime öösel. Põhjuseks on, et piirikontroll on üsna karm ja puhkuse ajal tahavad väga paljud Tšiili mereäärde puhkama minna. (Üks huvitav asi veel Tšiili ja Argentiina piiril on mägede sees tunnel umbes 5 km pikk, mis on poolenisti Argentiina ja poolenisti Tšiili oma).Ootasimegi siis kannatlikult ligi kusagil kella 14ni järjekorras, magada polnud kuumuse ja päikese tõttu eriti võimalik, aga selle eest ajasin pea koguaeg juttu oma autokaaslastega ja saime palju lähedasemaks nii. Piisiületus nägi välja nii, et kõik reisijad väljusid autost ja näitasid oma passe ja mina oma passi + Argentiina viisat + siinsete vanemate luba + pärisvanemate luba. (Minu õnneks keegi midagi väga ei uurinud ja tegelikult neid vanemate lubasid keegi isegi ei küsinud). Edasi oli autopassikontroll ja seejärel auto läbiotsimine. Auto läbiotsimisel põhirõhk oli toiduainetel, sest ARgentiinast Tšiili on mõistlik vedada lihatooteid ja mõningaid rohelisi vilju, mis Tšiilis kallimad on, samuti otsiti puitu?? ja narkootikume. Kuna meie midagi peale suure puidust jooginõu ei vedanud, siis rohkem kui sellepärast probleeme ei tekkinud. Tšiili piiril ostsime kuuma vett mate tegemise jaoks ja maksime esimest  korda tšiili rahas (mis on suht palju rohkem segane kui argentiina oma). Edasi alustasime sõitu rannikule, teekond oli veidi alla 200 kilomeetri pikk. Alguses olime kõrgel mägedes, mis miskipärast mulle tundusid rohkem nö vihased ja teravatipulised kui 2 km Argentiina poole, ja aeglaselt hakkasime alla mägedest liikuma mööda mägiteed. See tuu jooksis mööda ühte mäekülge edasi-tagasi, ma pole päris kindel, kas nii saab öelda aga nagu serpentiine pidi (kui nii ei öelda, siis aitab foto). Kuna ees oli suur autorivi, siis liikusime nagu teod (naljakas on et seda teed nimetataksegi hispaania keeles "tigu"). Alla poole jõudes läks vaatepilt palju rohelisemaks ja kõik mäeküled olid täis taimi, mida Argentiina poolelt on raske leida (vähemalt sellel teel mida meie kasutame). Järjest alla poole jõudes muutus vaatepilt et, mägedevahel olid väikesed linnad koos taimeistandustega ja palju rohelisusega (sarnane sellele mida telekas näeme Itaalia maastiku kohta). Kogu loodus nägi välja väga ilus ja ROHELINE, aga samas mägine. Mida edasi liikusime seda enam tuli maksta teemakse, ka Argentiinas on teemaksud, aga Mendozas peaaegu et neid ei leidu ja pole vaja palju maksta, seevastu Tšiilis olid teemaksud väga kõrged (tõttöelda, ega neil kallistel teedel palju liiklejaid polnud). Lõpuks jõudsime rannikule, linna nimega Viña del Mar, mis on üks kallemaid ja populaarsemaid suvutuspiirkondi Tšiilis. Edasi suundusime veidi odavamasse ja 3 km põhja pool olevasse linna Reñaca, kus on kambeks puhata Chapa perel ja üldse Mendoza rahval. Selle linna hooned on poolenisti 2 mäenõlvadel. Leidnud üles korteri milles peatusid Chapa pere ja Carla ja Dani läksime lähedal asuvattese kortermajadesse mulle ja Karinale aj Sebale ja Claudiole korterit otsima ja õnneks leidsime ainult ühe tänavavahe võrra kaugemal olevas kortermajas omale korteri 4ks päevaks. Mendocinode jaoks ongi kombeks alati rentida üks korter ja seal kambakesi peatuda terve puhkuseaeg, hotelle leidub vähe ja ega neisse keegi väga ei lähe.

Tšiilipiir


Tšiili mägiteed

Teekond rannikule

Viña del Mar

Reñaca

Meie kortermaja

rand ja laevad

Esimese päeva väsimus ja rõõm



Esimesel päeval jalutasime veidi linnas ringi ja seejärel varakult magama ja välja puhkama reisist. Järgmine päev algas pilviselt, nagu alati aga pärast läksime rana nautima. Nimelt on Tšiili rannikul peaaegu alati sama kliima: hommik algab pilviselt , aga kusaigl 11-13 vahel pilved hajuvad ja saabub rannailm, õhtul kusail 7 paiku hakkab jahedamaks minema ja öösel ilma jakita õue normaaline inimene ei lähe.  Samuti on pea koguaeg olemas tuul ja otseloomulikult väga suured lained meres. Tegelikult ujumine on täiesti võimatu ja keelatud, selleeest aga saab hüpata lainetes kui väga tuuline pole, samas alati on oht ei laine su pikali vsikab. Mina kukkusinoma kümmekond korda lõppkokkuvõttes ja sain ikka mõnusalt sinikaid, aga samas oli jube lahe. Kahju et viimastel päevadel tugevama tuuletüttu vette enam ei lastud ja oli ka liiga jahe et minna, sest vesi oli KÜLM.

Teisel päeval läksime kohe hommikul vara Viña del Mari (edaspidi kasutan : Vina, sest klaviatuuride vahetamine on igavene peavalu) šopingutuurile, kuna Tšiili on palju odavam. Läksimegi ühte suurde kaubanduskeskusesse, mis nägi nii seest kui väljast palju Euroopalikum välja kui Argentiina omad. Ka riided ja asjad mid möögil olid nägid välja palju euroopalikumad, sest tegu on suurte rahvusvaheliste kettidega. Samas hinnad olid palju odavamad, kuigi raha tõttu on raske aru saada, sest krõpsupaki või jäätise eest tuleb Tšiilis maksta 1000-1500 raha. Esimesel päeval ei ostnud peaaegu midagi, õnneks hiljem parandasin seda viga. Käisime lõunatamas McDonaldis ja rohkem kui üks kord selle nädala jooksul seega suur õnn minu jaoks.


Need lained!!


Mis saaks olla parem kui mate rannas??

187 trepiastet

Edasistel päevadel olimegi vahelduva eduga rannas ja mõnel päeval poodides kui hommik ikka väga sombune oli. Reede varahommikul jätsin hüvasti oma korterikaaslastega, sest Claudio pidi töö pärast varem tagasi minema ja Karinal sama lugu ning Seba oli lihtsalt liiga vaene et jääda. Seega mina kolisin ümber teise korterisse ja alustasin diivanil magamist, õigemini oli elutoas üks diivanvoodi ja diivan ja mina ja Pablo (Chapa vend vahetasime magamiskohti iga öö). Tänu sellele süsteemile hakkas Pabloga väga hästi läbi saama ja vaatasime koos telekat jne. Igal õhtul sõime kas Tšiili päraseid empanandasid (pirukad), mis argentiina omadest on palju suuremad, rohkem kui üks kõhtu ei mahu ja sisaldavad mereande. Minu lemmikud olid krevetti-juustu empanadad. Või teine õhtusöögi võimalus oli mereannid, mida sõime sajas versioonis: kala, krevetid, karpe jne, nii mõnus oli ülepikaaja jälle kala süüa. Mõnel õhtul mängisime veel kaarte, mis on mu siinse elu lahutamatuks osaks saanud.
Lahkumiskurbus


Kaubanduskeskus Vinas

Mereannine õhtueine

Vaade meie korteri lähedalt rannale


Ühel kõige sombusemal päeval, mil päike ei tulnudki välja päeva jooksul läksime õhtul hoopis Chapa, Dani ja Pabloga kinno. Otsistasime vaadata filmi "Revenant: El Renacio " Leonardo Di Caprioga. Soovitan väga, kuna oli huvitav film ja väga vingete loodusstseenidega. Eriti lahedaks tegi kinokäigu, et keset filmi tegevust, tundsime kuidas 2Dst sai 3D tänu maavärinale. Minu jaoks oli see väga lahe, aga mõned inimesed jooksid paanikaga välja. Samal õhtul tegin Caesari salatit õhtusöögiks ja arvake ära, mida Tšiilis poest ei leia?? See on Ceasari salati kaste, seega minust juba tšiillast tulevikus ei saa :D Siiski tegin salati mingi analoogse mögsiga valmis ja käis kah. Mingi päev käisime Pabloga hommikul trenni tegemas ja avastasime et mäest üles on võimalik minna kondliga mõnel pool. Muidu pidime igal hommiku ja õhtul et randa või linna minna ja korterisse naasta läbima 187 trepiastet ja kui alguses oli asi lihtsalt piinarikas siis lõpus tundsin lihaseid mille olemasolust ma teadlikki varem polnud. Ühel pärastlõunal külastasime ka ühte Expot, mis nägi välja nagu ülikallis laat, kui kogu kaup oli eksklusiivne ja tõesti mega kallis.

Eelviimasel õhtul koristasime kõik koos korterit ja pakkisime autosid, sest olime ostnud palju kola + Dani ja Chapa tulevasele lapsele ühe käru, mille paigutamine oli igavene nuhtlus. Järgimse päeva keskpäeval andisime võtmed üle ja alustasime teed Argentiina poole. See kord oli ilm pilves j atibas vihma. Argentiina piirile  j+udes ootas meid ebameeldiv üllatus pika järjekorra näol, samuti oli mägedes jahe. Kokku olime seal järjekorras 5 tundi, asjade läbivaatus oli peaaegu olematu, aga selle eest minu passi vaadata ikka tubli 10 minutit. Lõpuks ulatas piirivalvur mulle passi venekeelse lausega "oled väga ilus" -milline üllatus, et keegi siin venkut tönkab. Kusagil 3 ja poole tunnipärast jõudsime koju ja oh mis rõõm oli taas omasid näha.

Argentiina vs. Tšiili

Lisan siia alla ka ühe võrdluse Argentiina ja Tšiili kohta, loomulikult minu Argentiina piirdub vaid selle osaga millest tean ja Tšiili osas täpselt sama.

                                         Argentiina (Mendoza)                                         Tšiili (Vina del Mar)