kolmapäev, 23. detsember 2015

Mendoza suvi + 4 kuud

Hola,
väga imelik on alustada postitust sõnaga hola ja seejärel jätkata eesti keeles, aga katsun üle elada ja ikka kenasti enam vähem arusaadavas eesti keeles kirjutada, NB! õigekirja osas ma isegi ei taotle enam korrektsust.
Minu Mendoza eluke veereb endiselt kenas rütmis, jah just rütm on õige sõna, sest kuna ma koolis ei käi on selline tavaline elurütm teistsugune. Mis võiks olla kenam kui iga päev +30 kraadi väljas, palju vaba aega pere ja sõprade jaoks + ns logelemiseks ja toidu nautimiseks ja siestadeks (lõpuks ometi saan seda õiget siesta elu propageerida) ja fiestadeks.
Viimases postituses (ajaliselt) rääksin ma San Luisi reisist. Peale reisi oli nädalavahetus. Laupäeva päeval olin nagu ikka enamus aega kodus ja ns tšill aeg, aga õhtul läksime õdedega Carla (õde sõbranna)suvilasse asadot sööma ja reisiasju arutama. Mis reisi osa puudutab, siis kuna osad inimesed hüppasid alt ära, siis selle gõmgiga me Mar del Platale suure tõenäosusega ei lähe, ent mu perel on plaan minna, et am ikkagi selle kuulsa ranna ära saaks näha). Asado oli maitsev nagu alati ja kuna oli soe öö saime süüa õues. Hiljem õppisin mängima Pokkerit, õnne mul kahjuks polnud, aga see on minu puhul ju tavaline. Pühapäeval läksime varahommikul Carrizali perekondlikule asadole, et mu pere saaks tutvuda Dani (õde) lapse isa perega. Minu jaoks on Carrizali külastamine alati tore, kuna tegu on väga loodusliku kohaga + praegusel ajal on avatud välibassein mille võimalusi me kasutamata ei jätnud.
Edasi kulges elu taas tavalises kodurežiimis, ärkasin enamvähem 10 ja väga midagi asjalikku ei teinudki kuni kella 5 kui me läksime kas San Martini või Rivaldavaiasse, et fiesta de egresadoks mulle ja Sebale ja teistele asju vaadata. PS. väga midagi asjalikku ei teinud tähendab- söömine, magamine, telekas koos mu lemmik seebikaga (La trampa), pisut keeleõpet ja ns jutuajamine inimestega. Niiviisi see elu kulges ikka päris pikka aega. Nädalalõpul muidugi toimus muutusi. Üle pika aja käisime jälle bolichel ja kuna Kari oli oma austajaga 3 päevasel väljasõidul San Rafaelis, siis sain minna sõbrannadega. Organiseerisingi terve reede oma õhtut, et minna CiudadEstesse (see õhtu oli viimane õhtu kui see boliche oli avatud aastal 2015). Siin on normaalne, et siseboliched sulgevad puhkuste ajaks ja töötavad vaid vähesed boliched + vabaõhu boliched. Aga mulle meeldivad siseruumis rohkem, sest ööd on vahest siin väga soojad, aga samas mõni öö on külm, väga loterii. Muide selle külma all pean ma silma alla 25 kraadi sooja, sest sellisel juhul tahaks ma selga panna pikad püksid ja dressiga ja tagi ka veel :D (ma ei taha mõelda mida ma rohkema külmaga teeks, sest see +30 on mind ära hellitanud ja ma nii laavin seda kuumust). Igatahes leppisime kokku et lähen koos oma siinse parima sõbranna Iaraga. Kuna ta oli kutsutud veel enne ühtede koolikaaslastega kohtumisele veinimõisasse, siis läksin temaga alustuseks sinna kaasa. Kui üldiselt ei oli kõige kergem hakata suhtlema 15 inimesega keda ma kunagi näinud pole, siis see õhtu laabus väga hästi. Mängisime kaarte ja maffiat (nad esimesed inimesed kes seda mängu teavad siin) ja tantsisime  ning sõime choripani (nagu grillvorst saia vahel). Lõppkokkuvõttes sain ma palju uusi tutvusi ja olen juba järgnevaks nädalaks kutsutud taas kokkusaama. Umbes kella 2 paiku sõitsime sõbranna Estefi majja et riideid vahetada ( ta elab lähedal CiudadEstele). Alguses Estefi ei tahtnud meiega bolichele tulla, aga lõpuks õnnestus meil ta ümber veenda ja läksime kolmekesi. Bolichel oli palju mu klassikaaslasi ja oli tore koos aega veeta. Kella poole 7 paiku saime Estefi ema autoga mu kodu ja Iara jäi minu majja ööbima. Kuigi jõudsime kodu täiesti normaalsel kellaajal ja olime kohutavalt väsinud, siis hakkasime rääkima ja seda jätkasime kuni 9ni. Peale seda vestlust oleme me temaga veel palju lähedasemad, sest rääkisime väga paljudest asjaest millest ma muidu  ei räägi (eriti veel Eestis).
Laupäeva algas kell 12, seega 3 tundi und. Päeva esimese poole saatsin Iarat koju ja magasin siestat. Edasi suundusime tavalisele šopingu reisile San Martini ja hakkasime mulle soengut valima fiesta de egresado jaoks. Eks saaate seda tulemust nüüd fotodelt näha.
Esmaspäeval taastusime peost. Teisipäev läksime kogu klassiga basseini äärde, meile kingiti nimelt tasuta piletid koolilõpetamise puhul. Oli hästi tore veel viimaseid kordi nendega nagu tervikklassiga koos olla.
Mingi hetk käisime Mendoza shopping centres ja mulle meeldis see ainulaadne suur kuusk

Ja jõulunodi poodides

Ka meie kodu kunstkuusk näeb täitsa esinduslik välja (u 1,5 m kõrge)

Õnn ühes pildis: medialunas juustu ja singiga, kokteil, soojus ja kesklinnamelu

Ja nii me siin jõule ootamegi (Costa Azuli basseinis klassikaaslastega)

Kui parajasti pole kuumust, siis naudime tormi

4 kuud Argentiinas

Kõige suuremad muutused on toimunud keele osas. Üks päev just mõtlesin, et seda blogi oleks enamvähem sama raske pidada hispaania keeles (vigu oleks ilmselt rohkem, aga ega ma eesti keeleski korrektselt ei kirjuta). Tõesti kuna hispaania keele oskus tõuseb iga päevaga ja eesti keele oma langeb siis varsti ongi et teeb sama raske välja. Inglise keeles ma pole jube kaua aega rääkinud, aga kui üks päev proovisime, et nö salajuttu rääkida, siis minu jutt oli 40% inglise ja 60% hispaania keelne, sest lihtsalt ei meenu sõnad inglise keeles (loodan, et see inglise keele kobamine pole jäädav muutus). Samuti alustasin üke paksu hispaania keelse raamatu lugemist, üritan iga siesta natuke edasi liikuda, sest hetkel on põhiline takistus vaid laiskuv või vahest ajapuudus ja aru saan üsna hästi. Kõige suurem muutus mida ma tähele olen pannud on, et minu mõtted on kohati hispaania keeles. See tähendab et nö sisekõne on suures osas hispaania keelne (nt kui tuletan meelde mida tegama pean või midagi mida poleks pidanud tegema). Ja see tingib, et  mäletan hästi sõnu ja ei pea liiga pikalt mõtlema, sest ma ei tõlgi enam eesti keelest hispaania keelde lauseid oma peas vaid suures osas see on loomulik. See vastu ma ei mäleta aeg-ajalt osasid sõnu eesti keeels või võtan 5 minta aega et meenutada, eriti on märgata seda rääkides ja oi kui koomiline see tundub kui ei oska midagi enam oma keeles loomulikult mõtlemata öelda. Aga ma arvan, et muretsemiseks põhjust pole, küllap mööduv nähtus.
Minu suhete osas siin suuri muutusi pole, sest perega on mu suhted endiselt väga head. Sõpru olen juurde leidnud ja põhiliselt töötan, et olemasolevaid paremaks muuta, sest nüüdseks keele taksitused on väga minimaalsed ja kõik mis mind mu eesmärkidest lahutab saab olla mu mõtetes kinni.

Järgmine postitus räägin jõuludest ja aastavahetusest, niisiis...
KAUNEID JÕULE  JA  KAUNIST AASTAVAHETUST!

Los saludos de navidad desde Mendoza, Argentina!

KOOLILÕPU SÜNDMUSED- Despedida FiveOut ja acto de colacion ja fiesta de egresado


Despedida FiveOut

Reedel (4.12) toimus selline tore sündmus nagu koolilõpupidu. Täpsemalt oli koolipere hüvastijätt lõpuklassiga (kus ka mina praegu käin). Pidu korraldadakse igal aastal cuartokate (eelviimase klassi) poolt ja see toimub kooli hoovis. Selle aasta teemaks oli kostüümipidu, ehk siis pidime kõik kohale minema kostümeeritult. Niisiis terve viimase aja enne reede õhtut veetsime Sebaga kostüümidele mõeldes. Lõpuks valisime välja mina kreeklanna (osaliselt kuna selleks oli mul pea kõik vajalik olemas) ja Seba Charlie Chaplini. Enne pidu valmistasimegi oma kostüüme ja umbes pool kümme lahkusime majast,  et minna klassi kohtumispaika (ametlikult pidi juba pidu 9st algama, tüüpiline Argentiina värk). Saimegi kokku klassiõde maja juures, et oodata kõiki õpilasi ja see järel minna kogu klassiga veoauto kastis linna peale tähistama. Üsna kiiresti jõudsid kohale kõik klassikaaslased, jube vahvates kostüüümides, nagu punamütsike, indiaanlane, Hulk, kurat, spiderman, piraat,  Cleopatra või kaelkirjak. Ja siis jõudis kohale Sergio koos veoautoga, nimelt on minu koolis traditsioon, et koolilõpetajad lähevad hüvastijätu peo eel veoautokastis linna mööda tiirutama ja tähistama. Vaieldamatult see oli megasuperhyper vinge kogemus: terve tee laulsime, kiljusime, tagusime trumme ja lehvitasime möödujatele. See oli midagi uudset ja väga-väga vinget. Möödusime ükshaaval õpilaste majadest, et vanematele saaks lehvitada. Suuresti lisas emotsiooni, et kõikjal taevas sähvis äike ja see muutis selle olemise kuidagi nii unikaalseks, sest oli tunda juba et tulemas on vihm aga samas ei sadanud, õhus oli kuidagi nii palju emotsiooni ja ootust, MEGA. Lõpuks kui veokiga kooli juurde jõudsime ootasid meid õpetajad ja cuartokad ilutulestike ja muude dekoratiivsete efektidega (suitsu torud?). Kõik plaksutasid meile ja tervitasid jne. Kuna umbes samal ajal hakkas ka kerge vihmasadu, siis suurest emotsioonist alustasime terve klassiga tantsimist vihmas, midagi jube filmilikku. Peale mõningast tantsuvihtumist hakkasime sööma, või noh oli laual söök aga minul ilmselt emotsioonist suur midagi alla ei läinud, selle asemel tegime pilte kõikide klassikaaslaste ja õpetajate ja cuartokatega. Kui pidu oli juba täies hoos ja igaüks oli häbelikkusest vabanenud toimus tavaline defilee, ehk kõik jalutasid publiku eest ükshaaval läbi, et tutvustada ennast ja oma kostüümi. Kui mõnede jaoks oli see pisut hirmus siis huvitav on et minu jaoks mitte, ma olen nii harjunud tantsima ja esinema suurele publikule siin. Peale defileed algas üks emotsionaalsemaid osasid kui õpetajad pidasid kõnesid ja pärast õpilased cuartost ja ka minu klassikaaslased, kiskus väga emotsionaalseks igatahes, sest lihtsalt inimesed on siin nii palju lähedasemad koolis õpetajatega ja muude töötajatega. Sellele järgned nö õpilaste ristimine. (Eelnevalt olime üks päev suurest tabelist välja valinud oma lemmikõpetajad ristimiseks, minul oli nt 5 padrinot- nii nad neid kutsuvad selle ürituse puhul). Ristimine iseenesest nägi välja nii, et need samused valitud õpetajad kastisid meid veega, alguses visati natukene, aga mida õpilane edasi seda enam kippus olema nii, et lõpuks oli ristitu ligu. Samal ajal kui meid ükshaaval veega kasteti, loeti ka igaühe kohta üks naljakas iseloomustus ja lõppu öeldi kelleks meid ristiti, nt. mind ristiti valguseandjaks (ei tea paremini seletada eesti keeles). Muide enne ristimist saime endale nende samade padrinode käeks ka kingitused, mina kain 2 kullakarva käevõrut :) Peale kastmist olime enamus läbiligud ja oli suht jahe, aga suure emotsiooni tõttu tantsisime kõik koos käestkinni ringis ja laulsime veel mitu aega. Lõpuks juhtus see, et hakkas hullemini sadama ja kuigi olime suht ligud oli siiski suurema sajaga jahedam ja niisiis otsustasime minna riideid vahetama, et edasi minna CiudadEstesse (boliche, nagu ööklubi) ükeskoos. Jah, kahjuks mina ei saanud minna, sest mul oli järgmine päev kell 9 vaja olla Ciudad Mendoza bussi terminalis ja minna San Juani keskaasta orientatsioonile, milline ebaõnn, sest ma lihtsalt niiiii väga tahtsin minna koos klassiga :( Igatahes alustasime klassikaaslastega läbi vihma kodu poole jalutama, see oli jube filmilik jälle, kuna taevas sähvis äike ja sadas vihma, samas olime kõik ligud ja meid eriti ei kotinud, seega tantsisime vihmas ja keerutasime mööda tänavaid. Mingi hetk muidugi juhtus see, et hakkas kõigil külm ja siis vaikselt jalutajate seltskond järjest kahanes ja lõpuks läksime ka mina ja Seba koju klassiõe autoga. Igatahes väga-väga lahe üritus.
Meie kostüümid Sebaga (Romana ja Charlie Chaplin)

Ja veel kostüüme


Acto de colacion

Järgmine koolilõpu sündmus oli acto de colacion, mis oma olemuselt sarnaneb Eestis 9. või 12. klassi lõpuaktusega, ainuke vahe on, et kõik on koolivormis mitte lõpukleidis/ ülikonnaga. Üritus toimus ühel neljapäeva õhtul kell 20. Meie Seba ja perega jõudsime sinne muidugi alles pool 9 (sest kell 20 jõudsime alles San Martinist koju ja veidi aega kulus riiete vahetamisele ka) ja samas ei olnud me kaugeltki viimased. Kogu üritus algas pihta lõpuks 21.00. Acto de colacioni jaoks oli kool rentinud Da Vinci peosaali, mis on siinse piirkonna üks suurimaid ja ilusamaid ja ühtlasi meie fiesta de egresado toimumiskoht. Kohale olid kutsutud paljud õpetajad, lapsevanemad ja osad nooremate klasside õpilased. Aktus algas õpilaste presentatsiooniga, seega pidime ükshaaval läbi saali oma istekohale jalutama ja teepeal räägiti teksti meie kohta. Suhteliselt imelik on üksinda jalutada rahavamaasi ees tundub nagu oleks mingil moelaval vms. Igatahes kui kõik olid oma kohad leidnud saabusid saali meie esinduslik lipubrigaad (tüdrukud, kes kandsid 3 lippu- Junini (mu elukoht), Mendoza ja Argentiina). Laulsime kõik koos Argentiina hümni  ka mina ja sain pärast kiita, et olen nii hästi hümni laulma õppinud. Mis on imelik, et siin kõik plaksutavad peale hümni, samuti lauldakse seda vahel istudes või ns ajaviiteks, see pole nagu nii püha kui meil Eestis. Edasi jätkus aktus erinevate õpetajate ja direktrissi sõnavõtudega. Lõpuks hakasti kätte andma lõpudiplomeid. Mis seda osa puudutab, siis oli see suhteliselt üks ühele 9. klassi lõpuaktusega Eestis minu jaoks. Õpilane kutsuti ükshaaval väikese lava peale, anti kätte lõputunnistus ja muud väärispaberid väärttegude eest. Ahjaa lisaks diplomitele anti ka meie klassi ühisfoto kätte laval. Fotograaf ja vanemad said pilti teha sellest tseremooniast. Hiljem toimus lahkuva klassi sõnavõtt ja eelviimase klassi sõnavõtt ja sellega lõppes ametlik osa. Edasi hakkasid õpetajad lõpetanuid õnnitlema ja padrinud oma õpilastele kinke jagama(ma arvan et ma juba kirjutasin padrinode valimisest). Mina sain keele õpetajalt 2 käevõru, inglise keele õpetajalt käeketi elu puuga- tegu on ühe tugava sümboliga siin ja sotsioloogi õpetajalt võtmehoidja. Seba sai ka palju sümboolseid vidinaid ja teiste hulgas ühe Ferne klaasi (fernet on üks levinumaid alkohoolseid jooke siin, segatud Coca- colaga) :D Hiljem klõpsisime veel perega koos pilte ja lõpuks jäime koos osade klassikaaslaste ja õpetajate ja direktrissiga võileibu nosima. Täiega huvitav oli, et nii paljud õpetajad hakkasid õpilaste eest suitsetama, sest oleme ametlikult ju kooli lõpetanud. Niisiis puhusime juttu veidi ja sellega ka see vabatahtlik lisa aktusele lõppes.
Meie väga tüdinud ilmed peale 2 tunnist sõnavõttude ajda

Mini lava kus istusid õpetajad

Klassiõdedega (ühtlasi saate taas imetleda mu koolivormi)

Lipubrigaad

Õnnelikud lõpetajad lõputunnistustega (olen lõpetanud gümnaasiumi, jee)

Keele õpsida pilti

F-E ciudadana (nagu ühiskonnaõpetus) õpetajaga pilti



Fiesta de egresado

Pühapäeval (20.12) toimus meie klassi fiesta de egresado, mis võiks olla Eesti mõistes kooli lõpuball. Selleks tähtsaks sündmuseks hakkasid tüdrukud kleite otsima ja soenguid valima juba kuid varem ja kõik koguaeg rääkisid suure vaimustusega. Viimasel nädalal enne ürituse toimumist juhtus aga et kogu ürituse toimumine satus küsimärgi alla, sest me lennus on veidi üle 20 õpilase ja oli teadmata kui mitu inimest tulemata jätab. Nimelt meie peo toimumiskoht oli suur peosalong Da Vinci ja umbes 50 inimesele on veidi mõtetu nii suurt ruumi rentida ja mis veel hullem peosaali jaoks, esinejate ja toiduga ja Dj-ga on lepingud ja tuleb alati sama palju maksta, aga mida vähem inimesi seda vähem raha peosalong teenib. Õhtusöögi pilet maksis 600 peesot ja tantsu osa 200 peesot. Igatahes käisime siis 2 korda klassikaaslastega koosolekutel asja arutamas, sest Da Vinci tahtis meie pidu korraldada koos ühe teise kooliga samal päeval ja ajal. Loomulikult olime meie kõik vastu, aga häda sunnil pidime nõustuma ja jätma asja otsustada teisele koolile. Meie õnneks teise kooliõpilased olid sama südikalt vastu (eriti, kuna paljudel on selle kooli õpilastega probleeme minu klassis ja koos väga olla ei tahaks) seega toimusid eraldi peod.
Pühapäeval alustasin ettevalmistusi peoks kella 18st, et jõuda meigi ja soenguga valmis enne kella 20.30. Kuna mul kodus õed kes oskavad soenguid ja meiki teha nagu professionaalid, siis mingeid salonge ma  kasutama ei pidanudki. Kella 21 paiku läksime Sebaga Junini kesklinna, et koguneda. Ükshaaval hakkasid inimesed kogunema, täiega vinge oli näha tüdrukute kleite ja ka poiste särgi valikut. Siin on hästi tähtis, et tüdrukud enne oma kleidi värvi või stiili ei reedaks, seega valetatakse, kui keegi küsib, sest kui keegi tuleb peole sama kleidiga on tegu katastroofiga. (Minu jaoks on küll müstika, miks valetatakse, sest just noo on suurem tõenäosus sama kleidiga ilmuda.) Igatahes selles osas sain ma ise proovida, mis juhtub kui kleidid on samad või sarnased, sest üks mu klassiõde tuli väga sarnase kleidiga (värv sama ja tegumood sarnane). Kuna ma olin enne kohal, siis oli katastroof rohkem tema poole, sest nö tema kopeeris mind ja ta lausa tahtis minna kleiti vahetama. Minu jaoks oli olukord pidem naljakas, sest klassiõde tegi sellest nii suure numbri. Kui kõik olid kohale jõudnud läksime linna parki fotosessioonile fotograafidega. Alustuseks üksikfotod ja pärast grupifotod. KUi fotod said tehtud oligi parajasti kohale jõudnud meie mikrobuss millega me linnapeale ja teise linna San Martini tiirutama läksime. Bussisõit oli väga meeleolukas laulsime ja tantsisime (nii palju kui ühes mikrobussis võimalik on). Vahepeal tegime fotopeatusi jälle, suurim neist San Martini peaväljakul. Kui kell oli peaaaegu südaöö pöördusime peokohta ja algas meeleolukaim ja kardetuim- pasarela. Pasarela on personaal presentatsioon, kus inimesed paari või kolmekaupa nagu modellid müüda lava kõnnivad ja poseerivad külalistele. Mina pidin oma pikkuse ja ka kleidi värvi poolest minema Sebaga ja Paulaga, olime järjekorra eelviimased. Oii kui närvis kõik olid, sest ega see süsteem midagi nii lihtsat polnudki, kõigepealt pidid vahekäigu lõppu käevangus kõndima, siis pidid poisid roosi ulatama tüdrukutele ja seejärel kõik pidid üksteisest erelduma, et poseerida fotograafidele ja siis jälle kokku tulema, et tagasi minna. See muusikasaatel inimeste kõndimine ja poseerimine tekitas täiega mõne kuulsuse tunde ja mulle väga meeldis. Mu õdede reaktsioon minu etteastele pasarelal oli: miks sa modellindusega ei tegele? :D Peale pasarelat algas õhtusöök, lõpetajad istusid eraldi laudades ja vanemad ja sõbrad eraldi. Alguses pakuti tervitus jooki (vein või sprite). See järel saabusid eelroana empanadad ja muud pirukakesed, millele järgnes pearoog: kana mingi salatiga + liha külmlaud. Peale pearoogi oli väike paus ja meile esinesid klouniduo ja reaalselt ma sain aru mida nad rääkisid ja seega sain naerda koos teistega, lõpuks ometi. Edasi algas magustoidu ring- jäätis. Kogu aja jooksul pakuti erinevaid jooke: kokteile, veine, šampust, sprite, coca-colat. Samuti kogu õhtusöögi vältel tegime pilte perega ja klassikaaslastega. Edasi kogunesime tantusaalis (õhtusöök oli eesruumis), et vaadata lõpuvideot ja anda kätte tunnistused klassi lõpetajatele. Video oli väga emotsioonide rohke ja paljud taas nutsid. Tunnistuste kätteandmine oli selle eest naljakas, sest tunnistustel olid kirjas iseloomustused ja need oli humoorikad, nt minu omal oli "Argentiina kauneim blondiin"?? :P  Edasi hakkasid kogunema need inimesed, kes olid ostnud pileti tantuosale ja algaski balli osa. Alguses veetsid kõik aega oma peredega ja sõpradega väljastpoolt klassi (mina koos oma tulevaste klassikaaslastega) ja rääksid emotsioonidst jne. Mida aeg edasi seda enam hakkas klass jälle kokku kogunema ja koos tantsima. Mingi hetk hakkas esinema saksofoni mängija, kes jalutas esinemise ajal rahva seas ringi. Esinemine tõstis palju õhtu meeleolu, loomulikult tasuta jookide abiga. Umbes kella 3 paiku öösel pered lahkusid ja peole jäid vaid noored. Siis algas see parim ja hullumeelseim tantsuvihtumine. Tantsisime saalis ja väljas ja oli väga lõbus. Mingi aeg inimesed jälle hakkasid veidi laiali valguma, et jalga puhata ja osad kutid leidsid mingid tüdrukud, kellega rääkima minna. Mina olin osade praeguste ja tulevaste klaasikaaslastega õues ja ajasin juttu. Peale väikest pausi hakkasime jälle suure kambaga saalis tantsima, seekord tüdrukud enamasti juba jalatsiteta, sest paljud olid jalga pannud 15cm kõrgused tikkkontsad. Ega ka minu jalanõude kõrgus oli üle 10cm, sest kleit nõudis, aga ma kasutasin platvorme, seega ei mingit jala- ega peavalu. Nii see pidu jätkus ja kui meie Seba ja Renzo ja veel 2 sõbrannaga lahkusime see veel jätkus. Kokkuvõttes, palun teeme algust selle tradistsiooniga ka Eestis!


Minu väljanägemine enne pidu


Õhtusöögi laudkond

Pearoog: kana ja salat


Klassikaaslased

Hetkel rohkem pilte fiesta de egresadost ei oma, sest meil olid professionaalsed fatograafid, seega väga telefoniga pilte teha ei üritanud, samas kohe kui pildid jõuavad lisan.

minu laudkond õhtusöögil

Ja mu pere

Meie pasarelal

Kui mulle anti tunnistus: ilusaim blondiin

Laiv saksofonistiga





teisipäev, 15. detsember 2015

La orientacion de mitad de año/ Keskaastaseminar San Juanis

HOLA,
nädala eest toimus minu keskaastaseminar. Keskaastaseminar on oma olemuselt kohtumine teiste vahetusõpilaste ja vabatahtlikega, et teha aasta keskel väike kokkuvõte senisest ja panna uusi eesmärke. Meie keskaastaseminar toimus kõrval provintsis San Juanis, mis on kusagil 3 tunni tee kaugusel minu kodust.
Minu teekond San Juani algas laupäeva varahommikul, pidin ärkama 7, et jõuda kella 9ks Mendoza ciudadi ja bussiterminali. Tegelikult sõidab ka lähemalt, kõrval linnast San Martinist kord päevas buss San Juani, aga kahjuks kellaajad ei klappinud. Kuna eelmisel päeval oli fiesta de despedida ehk kooli hüvastijätu pidu, siis ma magama sain alles 4 paiku, mis tähendas hommikul suurt unisust, millele lisandus veel, et oli harukordselt vihmane päev. Kella 9ks olimegi ilusti bussiterminalis, mina, Kari, mami ja papi. Mendoza bussiterminal on üsna vanaaegne selle eest aga suur. Leides eest 2kordse bussi jätsime hüvasti perega (suht koomiline oli et kõik olime nagu ma lahkuks pikemaks ajaks, st. palju kallisid ja musisid). Bussireis kulges mõnusalt, sain üle pika aja jälle üksildaselt kõrvaklapidega muusikat kuulata ja maastikku nautida (tegelikult on minuga samas provintsis veel teine YFU vahetusõpilane, aga läksime erinevate bussidega). Pean nentima, et San Juani ja Mendoza maastikuvormid on väga samad. Kuna oli vihmane päev nägin ma muidugi ka erinevaid maastikuvorme selletõttu, nagu näiteks kõrbeline maastik peamiselt taimedeta ja krobeline, mis oli veekihiga kaetud. Bussist anti ka hommikueine: tee, küpsised ja alfajorid. Kella poole 12ks olin San Juani bussiterminasid, muide jõudsin 15 minutit hiljem kui oli ettenähtud. Kohe bussilt lahkudes leidsin vabatahtlikud ja jäime ootama viimast saabuvat vahetusõpilast, peale mida sõitsime laagripaika.
Ilus Mendoza

Ja kõrbeline veelomp

 Laagripaik oli San Juani pealinnast pooletunni tee kaugusel Andide eelmäestikus. Koht oli tõepoolest väga ilus, väga roheline, otse mägede vahel. Kokku oli meid vahetusõpilasi 9 orientatsioonil, Mendozast (2), San Luisist (1), San Juanist (3), Cordobast (2), lisaks oli veel 3 kohalikku kes tahavad järgmisel aastal minna vahetusaastale ja muidugi vabatahtlikud. Alguses rääkisime niisama juttu ja tutvusime uuesti, sest näiteks mina ei olnud neist peale ühe mitte kedagi näinud üle 3 kuu. Lõunaajal tegime oma toiduks panchosid. Tegelikult terve laagri jooksul jaotasime lauakatmise, koristamise ja kokkamise päevad omavahel ära õpilaste vahel ja tegime kõike ise. See õhtu oli üsna rahulik ja pea kõik läksid vara magama. Magasime kämpingutes, 4 ühes kämpingus, minu kämpingus olid norrakas, hollandlanna ja argentiinlanna, viimasega magasime elutoa diivanitel.
Teine päev oli hoopis parem, kui välja jätta ärkamis raskused, sest pidime ärkama 8st. Peale hommikusüüki algasid parimad energizerid ja tegevused. Arutasime läbi kõige naljakamad ja imelikumad kogemused. Arutasime keeleõppe üle. Ahjaa, et ma ei unustaks, kõik rääkisid piisavalt head hispaania keelt, et terve laager sai toimuda hispaania keeles. Lõunaks kokkasime milanesasid ja mina sattusin õnnetuseks nõudepesu tiimi, seega pesin 1h pärast nõusid. Pealelõunat läksime basseini äärde. See bassein oli üks jumalik õnnistust, sest San Juanis on päeva ajal paju kuumust, selline kena +35, selle eest öösel on külmem kui Mendoza. Puhkasimegi basseini ääres ja mängisime kaarte ja maffiat. Maffiast sai mu üks lemmikmänge ja ka laagri populaarsemaid. Õhtul istusime lõkke ääres ja toimus väike mängude õhtu viimase ühise õhtu puhul.
Kolmandal päeval oli ärkamine veel keerulisem, aga polnud hullu. Enne lõunat toimusid väga paljud töötoad, arutasime läbi kõik rõõmud ja mured seoses perega ja kooliga ja sõpradega, samuti panime paikka eesmärke mida veel saavutada vahetusaasta jooksul. See järel oli viimane ühislõune mille järel hakkasid inimesed ükahaavad lahkuma, mian olin üks esimesi, aga siiski sain enne veel basseini ääres chillida. Lahkumine oli tegelikult lõpuks päris kurb, sest 3 päeva jooksul leidsin sõpru ja vabatahtlikud on nii toredad. Samas ma teadsin, et ootab mu tore pere ja õhtul GULA, üks väga suur vabaõhu pidu. Kella poole 7 pidi minu kämpingu kaaslase argentiinlase Camila ema mulle ja talle ja Maurile (vabatahtlik) järgi tulema, aga ta jõusid pisut hiljem, mille tõttu muutus minu õigeks ajaks 19.15 bussile jõudmine võimatuks. Kuigi tegime pingutusi jõudsime bussijaama 19.30 ja teepeal veel nägime sama firma bussi lahkumas. Seega, jamps. Mina olin küll suht närvis, sest bussid ei käi väga tihedasti, plus mu pere ju ootas teatud ajal Mendoza bussikas, aga Mauri üritas rahulikust säilitada. Läksimegi siis bussikasse uurima millal läheb järgmine buss ja peale erinevate firmade kassade külastamist leidsime et varaseim läheb 20.30. Okei, mis teha, eks ostsimegi siis sellele bussile pileti. (Muide siin on pileti ostmis süsteem selles suhtes erinev, et iga bussifirm omab oma piletikassat ja seega mingit ühis süsteemi pole, tuleb küsida kõigist kassadest). Jäimegi siis ootama toda bussi, tegelt Mauri oleks pidanud muidugi midagi muud tegema, aga kuna mul oleks olnud üksi igav oodata siis ta jäi minuga, nii armas temast. Mingi hetk ns juttu ajades tuli mul mõte, et äkki saaks küsida mingi osa rahast tagasi selle pileti eest mida ma kasutada ei saanud. Niisiis läksime küsima selle kohta ja ohh üllatust, selgus, et see buss polnud veel San Juani jõudnudki. Ok, see muutis plaane suht palju, läksime uuesti teise firma kassasse ja küsisime tagasi raha mille eest olime 20.30sele bussile pileti ostnud. Jäime siis hilinenud Andesmari bussi ootama, mis kõige naljakam, et see jõudis lõpuk kohale San Juani 20.20. Iseenesest muidugi ootamine mitte midagi hullu polnud, aga lihtsalt uskumatu, et üks buss võib tervelt tunni jagu hilineda ja ilma mingi põhjuseta. Lõpuks jätsime hüvasti ja  lahkusin San Juanist kell 20.30 selle samuse hilinenud bussiga. Milline seiklus! Bussisõit oli rahulik ja mina põhiliselt magasin tagasi oma kaotatud unetunde. Mendozasse jõudes olid mul vastas autoga papi, Kari ja Seba. Sõitsime koju ja peale kerget einet hakkasime valmisuma GULAks.
Kokkuvõtteks keskaastaseminar oli hulga rohkem huvitav kui ma arvasin. Isegi niivõrd võibolla ei andnud mulle need töötoad, sest mul ei ole nagu väga probleeme millest rääkida, aga mulle andis palju teiste kogemuste kuulmine. Vaieldamatult kogemusi on seinast seina, mõni on vahetanud peret juba 2 korda selle aja jooksul, teine ei ole vahetanud ja kannatab probleemide käes vahelduva eduga ja siis on need mõned õnnelikud, kellel on elu 5+ nagu mina :D Samuti kõigi teiste valdkondadega, aga lihtsalt pere on kõige olulisem aspekt. Samuti oli tore tundma õppida uusi inimesi ja uusi kontakte leida. Päris huvitav kogemus on rääkida soomlasega hispaania keeles :D

Laagripaik

Laagripaik vol2

Lisaks ilusale loodusele oli laagripaigas hobune, koer (mõõdult hobune), kalkunid.

Argentiina arhitektuuriga maja

Bassein on põhiline

Ühisfoto

Saksamaa, Norra, Eesti, Norra


Ja veel ühisfotosid kogu gängiga

ja vabatahtlikega


Kaunist jõulukuud teile kallid,
Silvia

laupäev, 12. detsember 2015

San Luis


Hola,
saan rõõmuga teatada, et vahepeal olen taas natukene reisinud ja nautinud Argentiina avarusi. Seekord käisime perega kõrval provintsis San Luisis.
Neljapäeva õhtul peale acto de colacioni (kooli lõpuaktus) koju jõudes teatas papi, et järgneval päeval võiksime minna San Luisi, sest tal on vaja külastada sugulasi, kes elavad San Luisis (auto paranduseks mingi masina hankimiseks ja ostetud maalapi ehituse planeerimiseks :D). Mina olin loomulikult nõus, sest olen tahtnud juba kaua sinna minna. Kahjuks Kari ja Seba kaasa tulla sellel päeval ei saanud, sest Karil töö ja Sebal vaja veidike hindeid korrastada. Seega läksime mina, mami, papi ja sugulane Laura.
Hommikul startisime majast enne kella 8 ja kui tavaliselt võiks öelda, et minu jaoks on vara ärkamine midagi tohutult piinarikast, siis sellel hommikul paistis tuppa päike ja oli parajalt kuumust, seega ärkamine sujus paremini kui muidu. Kuigi San Luisi oli pikk tee, oli enne veel vaja ajada korda asjad pangaga, sest mul oli tegemata pangaülekanne Bariloche reisi jaoks. (Siin kohal, tegu pole mitte sellega, et ma ennem tegeleda ei viitsinud kui viimne päev vaid, et enne seda hommikut olin ma juba enne 3 päeva üritanud pangast raha välja võtta ja ülekannet teha, aga no kohe kuidagi ei õnnestunud.  Pangandus Argentiinas- veniv, keeruline, arusaamatu ja pea valutekitav). Igatahes lõpuks kui olime pangasaagale punkti pannud alustasime ligi 3 tunnist teekonda San Luisi pealinna, mille nimi on San Luis (nagu ka Mendoza provintsi pealinn on Mendoza). Teekond oli väikese sõiduautoga üsna pikk, sest juba vara hommikul oli märkimisväärne kuumus autos, jääb vaid õnne tänada, et meil autos kondisioneer on. Kuna gaasiga sõita on odavam, siis pidime tegema iga 100km tagant tankimiseks pisikese pausi. Igatahes teekonnal sain lõpuks ometi näha maastiku erinevusi. Mendoza on tõesti üsna kuiv kogu teeäär on täis kas inimeste poolt loodud istandusi või siis looduslikku põõsastikku. See nn põõsastik koosneb põhiliselt okastega taimedest, mis pole päris kaktused aga omavad okkaid, puid pole peaaegu et üldse. Tundub nagu ei saaks sellises elukeskkonnas palju elanikku olla, aga minu pere sõnul see päris nii pole, leidub puumasid, metssigu, rebaseid ja muid närilisi.
San Luisi jõudes võib juba mõnekümne kilomeetri pärast näha, et loodus muutud rohelisemaks. Teeäärtes on lisaks okaspõõsastele ka puid ja muid lehtedega taimi. Samuti võid siin-seal näha rohtu, mida Mendozas looduslikult samahästi kui ei eksisteeri. Nagu ma ennist kirjutanud olen, siis Mendoza provintsis on olemas kõrge mäestik, Andid. Aga ka San Luisis on olemas mäestikuke. Erinevus on loomulikult suur, sest San Luisi mäestik on palju madalam ja mäenõlvad on taimkattega, mitte nagu Andid.
Eraldi pean kirjutama piiriületusest. Kui provintse võiks võrrelda nagu Eesti maakondadega teoreetiliselt (tervik riik on jagatud maakondadeks/ provintsideks), siis siinkohal on erinevusi küllaga. Nimelt siin provintsi vahetust võiks võrrelda Eestist Lätti minekuga, seejuures Läti saab minna vabalt, aga siin toimub piirikontroll. Piiripunkti jõudes esitatakse paar küsimust ja otsitakse läbi auto pagasnik. Parim üllatus on mida otsitakse? Mina pakkusin, et ehk narkootikume või relvi või midagi sellist, aga ei. Ühest provintsist teise ei ole lubatud transportida PUUVILJU. Ja sellel on ka seletus, nimelt elavat puuviljadel üks kärbseline, kes hävitab palju saaki, putuka leviku piiramiseks on puuviljade transport keelatud. Seda muidugi tavareisjale, kaubaautodel teised seadused. Ahjaa, peale piirikontrolli tuleb autol läbida üks koridor, mille jookul pritsitakse auto üle vedelikuga mis peaks tagama, et too kärbes autokerel provintsi ei ületa. Peale kärbse vältimis protseduure tuleb vastu järgmine putka ja tuleb maksta teemaks, tavaauto on kusagil 15-25 peesot.

Meie esimeseks sihtkohaks San Luisis oligi pealinn. Pealinn San Luis asub otse rohelise mäestiku kõrval. Linn on hulga väiksem ja noorem kui Mendoza, aga selle eest omab paljusid uusi hooneid (väga ilusat bussiterminali). Peale lühiajalist linnas ekslemist leidsime üles sugulaste maja ja saime lõpuks ometi lõunale. Sugulaste maja on minu jaoks väga suvila laadne, va. et see asub kesklinnas ja sugulased elavad seal aastaringselt. Minu jaoks on suur müsteerium kuidas nad elavad seal talvel, kui osa välisuksest on ainult võredest koosnev ja vannituba on hoovis + uks päris kinni ei käi. Seejuures, San Luis on hulga heitlikuma ja külmema kliimaga kui Mendoza, sest tegu on kahe kliimatüübi kohtumispaigaga: Mendoza kuiv ja Kesk-Argentiina niiske. Sellised tingimused pidid tagama ilma heitlikuse, seega üks päev 30 kraadi ja teine päev 10. Samuti pidi pea alati olema tuult ja kui on palav siis tuul pidavat olema kõrvetavalt kuum ja kui on külm siis tuul pidavat olema lõikavalt külm. Niisiis kuidas talvel poollahtise uksega dušši võtta jääb mulle mõistatuseks... Ilmast veel rääkides, siis selle päeval oli tegu selle 34 kraadise kuumusega, millele lisandus kuum tuul. Huvitav on seegi, et 34 kraadi Mendozas erineb oluliselt samast kuumusest San Luisis. San Luisi 34 kraadi paneb higistama, kogu keha on kautud mõõduka higikihiga, sest õhus on palju niiskust. Mendozas ma sellise temperatuuriga higistama ei hakka, selle eest liiga kaua päikse käes olles on tunda kuidas kõrvetab, samuti kipub suu kuivama kiiremini ja nahka on vaja ka kreemitada tihemini- kuiv kuumus.
Terve pärastlõuna veetsime sugulaste majas, lõunatasime, ajasime juttu ja võrdlesime telekanaleid, sest osad on erinevad. Pealelõunat suundusime kohta nimega El Volcano (reaalselt vulkaaniga midagi tegemist pole). El Volcano on San Luisi pealinnast veidi edasi, ületasime veidi rohelisi mägesid ja siniseid järvi ja kohal me olimegi. El Volcano on selline väikene suvitusrajoon (eriti populaarne mendocinode seas), kus mägede vahele on ehitatud hulga suvilaid koos basseinidega. Talvel elanikud pea puuduvad, ent puhkuste ajal on rahvast täis. Ka minu pere plaanib ehitada sinna oma suvilat. Praegusel hetkel on olemas maasisse löödud vaiad, mis peaksid märkima maja asukohta mäenõlval ja tagama ka et see mäes alla ei veere. Valmima peaks suvila märtsis, aga tundes argentiinlasi ma sügavalt kahtlen, et mina seda suvilat see aasta külastada saan, (ma loodan, et ma eksin, sest koht on jube ilus ja tahaks ööbida seal küll). Kui olime natuke mõõtetöid teinud ja ühed värskendavad jäätised nahka pannud suundusime kohta nimega La Hoya.
Absoluutselt päeva parim koht. La Hoya on üks suuremaid vaatamisväärsusi San Luisis ja meie õnneks lähedal suvila asupaigale. Tegemist on kärestikulise jõeoruga, mis moodustab väikeseid koskesid. Aii kui kena oli näha üle pika aja jälle ühte normaalset roheliste kallastega jõge. Erinevalt Eesti tavalisest jões asus see sügaval orus ja pidime kõndima omajagu aega, et alla jõuda, aga tulemus oli seda väärt. Minu suureks rõõmuks on tegu ühe ainulaadse loodusliku veekoguga milles võib ujuda, see juures loomulikult on seal nö rannavalve. Alustuseks pidasin maha mamiga pikemad jutuajamised, sest ta ei tahtnud mind vette lubada, kuna vesi oli ülepea sügav. Mis kõige imelikum ta koguaeg küsis, et kas ma ikka oskan ujuda?? Suht ilmelik oli kuulda seda küsimust. Lõpuks peale seletustööd, et pea kõik eestlased oskavad ujuda sain vette minna. Vesi oli üsna külm aga värskendav. Ujusingi väikeste koskede all ja läheduses ringi ja mu pere püüdis seda filmilindile saada. Kohalike jaoks on tegu nagu lõbustus pargiga: üle sügava koskede aluse jõe osa on veetud tross. Atraktsioon siis selline: lapsed ronivad kätejõul sügava nö tiigi osa kohale ja hüppavad sealt vette (kusagil 5 meetri kõrguselt). Hämmastav ja veidi kõhe on, et kui kellegi käed peaks varem väsima siis kukuks ta kose alustele kividele :/ Peale 6 filmikatset ja ujumistiiru suundusime matet jooma. Väga argentiinalikult mõnus on kulgeda kusagil looduses mate ja küpsistega. Kella 8 paiku ahkkasime koju sõitma.
Alguses kulges tagasitee rahulikult: taevas oli üks suur ja sinine pilv, mis moodustas erinevaid kujuneid, aga ei paistnud ohtlik. Mida enam me Mendozale lähenesime seda enam pilv kasvas ja tumenes ja algas äikesetorm. Siinsed äikesetormid on alati palju võimsamas, 1 välk sekundis ja peaaegu kunagi pole kuulda müristamist. Kuna torm aina tugevnes pidime ühte teepealsesse tanklasse varjule jääma, sest liiklejaile anti punane hoiatus, st. väga suur raheoht. Jah, number 1 hirm seoses ilmaga on siin rahe, sest peaaegu alati kui sajab vihma ja tormab tuleb ka rahe. Sellel korral oli rahet väga vähe, ent torm oli võimas. Kui ükskord tanklast taas teele asuda saime ja ükskord internet ja telefoni võrk meie telefonidesse jõudis pidime peaaegu kreepsu saama: minul 6 vastamata kõnet Sebalt, mamil 3 Sebalt, 4 Karilt, 2 Danilt, 5 Claudiolt. Kõik kodused olid meie pärast nii mures olnud, kuna keegi polnud terve päeva jooksul kordagi neti puudumise tõttu telefonile vastanud. Koju jõudes selgus, et siin oli olnud suur tuulepuhang ja palju puid oli tänavatele kukkunud ja Seba oli häda olukorras saanud hakkama auto juhtimisega, jee. Lõpp hea, kõik hea!
Õigepea on meil terve perega plaanis minna 3 päevaks teiste sugulaste juurde San Luisi puhkama, jään ootama!
 Ja nagu ikka sama lugu nüüd piltides, sest pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna...
Mendoza tavaline maastik

Ja olengi San Luisis


Unised reisilised (kell pool10 umbes)

Hoopis rohelisem San Luis + mägi

Tavaline maantee (Ruta 7- kui keegi teab, sellega saab reisida Tšiilist Buenos Airesesse)

Mägede vahel on järvi


Vaade mu pere tuleviku suvilast

Tüüpiline vahetusõpilaspilt

Okaspõõsad on moes ka San Luisis
Vaade kõrgustest La Hoya jõeorule



Mini Iguazu :D

Mendozasse sisenedes on uuesti see värav kirjaga: Päikese ja hea veini maa (tegelikult jõudsime öösel, aga olin ettenägelik ja tegin pildi minnes).