Esmaspäev, 25. juuli 2016

MIKS MULLE SIIN MEEDLIB?

Püüa päeva, aprovecha el dia, carpe diem!

 Alustan seda blogipostitust niiviisi, sest just see on mu hetke elumõte siin. Kuigi üritan võimalikult olevikus elada ei saa ma vältida, et siiski palju aega tuleb mul silmitsi seista Eesti mineku ettevalmistustega ja ära mineku kuupäeva mainimisega. Iga päevaselt keegi küsib, et millal ma siis lähen või mainitakse muu jutu käigus: "appi, aga sa ju läheb peatselt" (jajah, no "aitäh" et meelde tuletasid eksole). Ja see ei ole meeldiv meeldetuletus. Seda tunnet mida tunnen igapäevaselt tagasi mineku osas ei oska ma isegi kirjeldada, see ei ole halb ega hea, pigem nagu võimatu (st. ei kujuta ette et pärast elu saaks normaalsel moel jätkuda) ja segadusse ajav. Eksisteeriks justkui parallel realsus. Kuigi olen terve oma elu elanud Eestis ei oska ma öelda kuidas uuesti Eestis elada. Ja veelgi enam kuidas siinne jätta, ilma et ma teda tahaks jätta? 
Hiljuti saabus koju minu siinne täditütar oma vahetusaastalt Austrias. Tema vanemad olid talle korraldanud saabumispeo ja teinud remoti ja palju muud. Kuigi mina seda tüdrukut ei tundud enne vahetusaastat ja seega ka ei saa öelda mis temas on teisiti, võin öelda, et kogu mu pere ütles, et tüdruk on väga muutunud. Paremuse suunas, esialgu paistab. Tema saabumist vaadates ei paistnud kogu protsess sugugi nii keeruline või valulik. Aga samas iga hetk, mis ma sellel saabumispeol olin tundsin, et see on nii imelik ja samas see on mu tulevik. Tulevik mille osas ei oska nagu midagi ette võtta ega oodata kuid samuti mitte ignoreerida. Minu siinne elu on väga hea, inimesed enamasti ei oska näha enne kui kaotavad, aga õnneks mina vähemalt näen, et elan elu mis on minu nägemuse järgi perfektsusele väga lähedal ja see tundub uskumatu, aga ei ole nagu asja mille üle nuriseda.  Igal sajal juhul edu mulle selle olevikus elamisega. 

9. juuli oli Argentiina iseseisvuspäev. Selle puhul siin korraldatakse igas provintsis kontsert ja Buenos Aireses on paraad. Sellel aastal president oli iseseisvuspäeva puhul Põhja-Argentiinas. Ahjaa, tegu oli 200 iseseisvupäevaga mille puhul oli kõikjal lippe näha ja lasti hümni. Meie saime sugulastega vanaema majas kokku ja sõime koos asadot (grill-liha). Mina olin selle päeva puhul riietatud, tüüpilisse nö rahvusriidesse. Kui veel rääkida iseseisvuspäevast, siis mulle tundus, et mina olin sellest hulga rohkem vaimustuses kui nemad ise. Või noh nagu mulle öeldi, hümni lauldakse ja lippu lehvitatakse kui jalgpallis võidetakse, sest ega mingi tühine iseseisvuspäev ei saa ju küündida ühe jalkamatši tasemeni, haha.
  Sama nädalavahetus käisime Karinaga jälle terveks nädalavahetuseks Mendozas ja jäime ööseks Claudio korterisse. Algselt planeerisime küll kõige vingematesst bolichedest ühe välja valida ja sinna minna, aga kuna oli pikendatud nädalavahetus, riigipüha siis loomulikult mitte ühestki automaadist raha välja võtta ma ei saanud (sest raha lõpeb automaayidest mega kiiresti). Seega jäima Clau korterisse nautima suurt voodit ja Netflixi koos ühtede tuttavatega kes külla tulid. Järgmisel päeval Clau viis meid lõunatama Milanesa klubisse, kus pakutakse hiiglaslikke milanesasid (nagu šnitsel). Tellisime 3 peale 1 suure milanesa, mis oli pool guakamole  ja pool americana. Maitse poolest väga erinevad tavalistest milanesadest.
Veidi aega tagasi jõudis oma vahetusaastalt Austriast tagasi minu pere täditütar. Meie organiseerisime talle tema majas tervituspidu. Nii lahe oli kuulata kellegi vahetusaasta elamusi ja samastuda paljuski, aga samas oli ka kurb tõdeda, et kõigil jõuab kätte see koju mineku hetk. Tema käis vahetusaastal Rotaryga.
Ja nüüd ootame huviga mu õde beebi sündi, juba 39 nädalat on täis tiksunud...



Ja nüüd asja juurde,
nimelt mina olen oma vahetusaasta veetnud siin Argentiinas Mendoza provintsis. Ja kuigi kui küsitakse kus veedan vahetusaastat ütlen Argentiinas, siis tegelikult on tegu nii suure riigiga, et piirkonniti asjad erinevad suuresti. Sellele olen palju kinnitust saanud ka lihtsalt provintsist provintsi reisides, kas või liiklusreeglid erinevad (mõnes provintsis on turvavöö kohustuslik ja mõnes mitte jne). See tõttu kirjutan rohkem oma provintsist.

MIS MULLE SIIN MEELDIB?

1. INIMESED,
 kes olen siit endale leidnud. On väga uskumatu, et kõiki siinseid inimesi tunnen vähem kui 1 aasta, aga selle aja jooksul olen paljusid tundma õppinud sel moel nagu ei kunagi varem terve siianise elu jooksul. 
Oma siinset peret tunnen alates 16.08.15 ja see on uskumatu kuidas on meie läbisaamine praeguseks kujunenud. Ma olen nagu ükskõik milline pereliige (vähemalt kuni nad ei hakka mulle ütlema, appi kui vähe mul siin olla veel on jäänud). Olen harjunud tegema kõike koos nendega. Ja meie vahel on välja kujunenud usalduslikud suhted. Ei kujuta ette, et ei maga varsti enam sama toas oma siinse õega. Ei lähe öösel šokolaadi ostma või Mendozasse koos Sebaga. Ei aita mamil lõunat teha ja matet juua. Ei lähe papiga Danit ja Chapat või kedagi teist kuhugi viima. Ja nii edasi... Ja tean, et nemad mõtlevad sama. Vahetusaastale tulles tulin mõttega, et tahan siinse perega hästi läbi saada, aga kunagi ei osanud ma mõelda, et meie läbisaamine saab olema sedavõrd hea. Ja nii vähese ajaga.

Sõpradega on sama lugu. Kuna mina olen alati eelistanud mõningaid väga häid sõpru suurtele sõprusgruppidele siis on mul siin realselt olemas väga head sõbrad. Mul on parim sõbranna, kellega on meil mega usaldus tekkinud, kes on samuti juskui üks õde. Kui vähagi võimalik jääme ööbima üksteise kodudesse ja muud sellist, sest samas koolis me ei käinud terve aasta jooksul. Samuti on mul pere kaudu tekkinud väga häid sõpru. Mu õdede ja vendade sõprade õed ja vennad. Ja loomulikult mu kallid praegused ja endised klassikaaslades, kellega pidevalt kokkusaame. 

MInu jaoks on uskumatu, et ma olen leidnud ühise keele nii paljude inimestega, kes on elanud hoopis teist elu. Minu jaoks on rõõmu tekitav ja üllatav, et meil on nii palju mõttemaailma sarnasusi siinsetega. On palju ette tulnud neid nn dejavu hetki, kui keegi ütleb täpselt mida mina öelda tahtsin. 

Siinsed inimesed on väga sõbralikud, soojad ja avatud. Ja seda nii pere ja sõprade ja paaride kui ka suvaliste inimeste vahel. Näiteks, alguses mulle tundus imelik, et poodides alati tuldi abi pakkuma ja küsima mida ma otsin. Samuti lihtsalt bussi peatuses istudes inimesed räägivad omavahel ja bussis on lihtne tutvusi leida. Kui sul on kasvõi natuke nõutu näga peas tänaval käies küsitakse mis viga ja üritatakse aidata. Vastutulelikkus on enamasti väga võimas, laenatakse ja tuuakse mida vaja jne. Ka tuttavate osas on asi Eestist erinev, inimest kelle nägu juba tuttav tundub tänaval tervitatakse ja ei ole võimalik, et inimest kellega enne rääkinud oled lihtsalt tuimalt ignoreeriks. Palju lihtsam on leida uusi tutvusi, sest neid saab bussist burgerikohani ja poe järjekorrast. Mõtlemine on selles osas palju avatum, ei kardeta luua uusi tutvusi. Samuti inimeste lahke olek (mitte selline tülpinud nägu) aitab palju kaasa kindlasti. Vahel mulle tundub, et erinevalt minust (eesti kultuuri inimesest) siinsed inimed ütlevad rohkem kõva häälega välja ja ei tunne piinlikkust või hirmu, ei oska öeldagi mida. Minu üllatuseks siinsed inimesed on palju kannatlikumad ja ei vihasta või tüdine nii kiiresti, st kassajärjekorrad ja pangajärjekorrad mida siinsed taluvad rahumeeli on minu jaoks võimatult pikad ja kui mina juba vihast kallale tahaks minna ollakse veel ümpris normalse kõnetoomiga.


2. ELUSTIIL
1 aastaga olen realiseerinud paljuski elanud justnii nagu alati olen tahtnud, alates kellaaegadest kuni pisi harjumusteni. Esiteks, et on võimalus magada siestat või siesta asemel ärgata hilja (viimane on mu kindel eelistus) ja minna uuesti magama hilja öösel. Nädala siseselt peale tööd või kooli jääb inimestel aega muu jaoks ja ei eksisteeri nii võrd palju rutiini. Ja nädalavahetustel saame sõpradega või sugulastega kokku ja bolichedel käimine. 

3. TOIT
Minu jaoks on siin toiduparadiis. Eesti toit on siinsega võrreldes palju tevrislikum ja nagu mõned teavad mulle tervislikud (nn. rohelised) toidud ei maitse. Siin sööme palju pastat ja saia ja juustu ja asadot. Ei saa üle ega ümber Ñoquidest, mis on olemuselt nagu kartulipasta ja ühtlasi mu lemmiktoit. Samuti medialunas (sarvesaiad) olgu siis juustu ja singiga või magusad. Ja palju muud.

4. KLIIMA
Ei ole saladus, et siin on palju rohkem päikest. Reaalselt vihmaseid päevi on hoopis vähem kui Eestis.
Siin väike aasta ilma kokkuvõte. PS: see aasta on olnud palju vihmasem ja jahedam kui tavaliselt, absoluutselt kõik kohalikud ütlevad seda (El niño)

Juuni -september
Päike tõused kella 8-9 paiku hommikul. Hommikud on jahedad ja võib esineda jääd. Ööd on veelgi jahedamad, kui päike kaob jääb temperatuur 5 kraadi kanti. Päeva ajal ei ole taevas pea ühtki pilve ja on selline pika varruka särgi ilm, umbes 15 kraadi. Kui päikese käes olla, saab päikestki võtta. Võib esineda zondat (kuuma ja kuiva tuult).

Oktoober-november
On ülemineku etapp talvelt suvele. Mõni päev sajab vihma ja on jahe, samas järgmine päev on 25-30 kraadi ja lauspäike. Ööd on endiselt jahedama võitu. Üks parimaid aega külastamiseks, sest ei ole liiga jahe või liiga palav.

Detsember- märts
Südasuvi, basseini ja putuka hooaeg,  pea iga normaalse inimese jaoks on liiga palav. Päike tõuseb vara ja on palav ööpäeva ringselt. Keskpäeva ajal keegi majast ei välju  ja ollakse ventilaatorite alla (minu jaoks tegelikult nii hull kuumus polnudki, mulle meeldis varjus pikutada). Kraadid on 30-40 kraadi. Ööd on samuti soojad ja saab topi väel välja minna ja enamus üritusi toimuvadki öösel. Enamasti päeva ajal on lauspäike, aga paljudel juhtudel öösiti on äikese tormid, mille käigus sajab rahet. Ja need tormid on võimas siin ikka. Üks asi veel, ei ole kõige lihtsam magada kuumuse tõttu. Märts on viinamarjade valmimise ja Vendimia pidustuste aeg ja ühtlasi parim aeg Mendoza külastamiseks, ka kuumus on veidi nõrgem kui jõulude paiku sellel ajal.

Aprill-mai
Järsult muutub ilm palju jahedamaks ja vihmasemaks. Võib ette tulla terveid nädalaid vihmaga (vähemalt sellel aastal). Kuna külm saabub ettearvamatult ja järsult, siis pole organism harjunud. Ööd muutuvad väga jahedaks. 


Võiks seda listi veel jätkata aga edasine oleks juba rohkem pisiasjadesse laskumine, mida ka ükskord kindlasti teen (kas siin blogis või raamatuna eks tulevik näita).





Kolmapäev, 6. juuli 2016

Rio Negro trip +

Tere,

ja juba ongi kätte jõudnud see aeg kus ma enam kooli kuni septembrini minema ei pea ja naudin oma talve vaheaega. Ma ei hakka üldse enam rääkima sellest aja liikumisest, sest muutub juba tüütuks vast. Igatahes aja kiire liikumise vastu olen leidnud et ainuke mis aitab on ise veel kiiremini tegutseda ja realiseerida veel tegemata jäänud tegusid ja unistusi.

Nädalavahetus tagasi võtsime ette kauaoodatud reisi Rio Negrosse, et osaleda Petra (vahetusõpilane Serbiast) sünnipäeval. Reis oli tõeliselt kaua oodatus, sest juba mai alguses rääkisin papile, et läheksime Petra sünnale ja kuna tema ise alguses minna ei tahtud ja mind üksi minna ka ei tahtnud lasta (mind hoitakse siin nagu kuldmuna), siis paistis et sinnani me ei jõua. Õnneks aga kuupäeva saabudes papi muutis meelt. Seega reede keskpäeval kell 16 alustasime teekonda Rio Negro poole. Tegelikult on kell 16 juba hilja ja oleksime pidanud varem minema, aga just oli auto katki seega papi pidi terve hommiku autot parandama, aga kuna tal see siiski nii kiiresti ei õnnestunud siis läksime Claudio autoga. Niisiis kell 16 oli pisikese auto pagas asju täis laotud ja 5 inimest autosse mahtunud (mina, Seba, Karina, mami ja papi). Teekond oli ligi 900 kilomeetrit ja kuna teekond oli meile kõigile tundmatu, siis läksime google mapsi järgi. Alguses oli kogu reisiseltskond rahulikult pärastlõunase uinaku lainel ja Seba ja Karina magasid rahulikult (kuna mina istusin nagu alati keskel, kõik kes mind hästi teavad see on mu lemmik koht autos). Mina ja mami jõime matet ja papi juhtis. Enne veel kui provintsist välja jõudsime suutsime mingi külavahel ära eksida ja 20 kilomeetrit valesse suunda sõita. Probleem selles, et asulatest väljaspool peaaegu et ei eksisteeri internetti, eriti veel lõuna poole sõita. Seba kes omab teistest erinevat telefoni operaatorit (Movistar)omas õnneks veel mingit signaali, mina ja teised, kes omame Claro't olime ilma igasusguse netita. Igatahes lõpuks jõudsime uuesti õigele maanteele ja jõudsime La Pampa provintsi Santa Isabelli nimelisse linna.  Sealt ostisme võileibu jms ja jätkasime teekonda. Bensukast toitu ostes meid hoiatati, et mingi hetk muutub maantee halvaks. Ja see ka juhtus mingi hetk, umbes 50 km Santa Isabellist muutus maantee jube auklikuks ja ööpimeduses halvasti nähtavaks, lisaks pidevalt tuli vastu veokite voor, mis häiris ja pidime läbi käima pea iga teepeal oleva augu kuni ükshetk käis üks kõva klompsakas ja autol rehv purunes. Eks siis pidime auto peatama ja keset pilkast pimedust asjad pagassist maha tõstma ja rehvivahetuse tegema, õnneks oli papil kõik vajalik olemas. Siinkohal pean mainima, kuna Argentiina on väga suur maa, siis eriti lõuna poole liikudes on distants asulate vahel suur (kuni 200km lihtsalt valgustuseta ja ilma igasusguste majade ja tanklateta maantee) ja meiega juhtus õnnetus just seal 100km juures keset tühermaad. Koomiline oli veel, et just kui meie seal kinnipidasime ei tulnud kedagi ei vastu ega meie suunas ja siis umbes 10 minuti pärast tuli üks auto, mis alguses meist mööda kihutas ja siis hiljem tagasi tuli. Kuan siinsed inimesed kardavad (põhiliselt õudukate põhjal muule tundub) selliesid situatsioone siis Seba ja Karina varjusid autosse. AUto mis peatus tegelt oli vaid meile abi pakkumas, mis mind üldse ei üllata, Argentiinas on nii tavaline, et aidatakse igatpidi. Lisaks autole jahvatasin Karina ja Seba koguaeg nõidadest kes võivad tühermaal elada, hahaha. Mitte ei saa aru mis lahedad uskumused nende nõidadega on, alati kui kusagil asulast väljas ollakse mainitakse nõidasid. Lõpuks kui uue rehvi alla saime jätkasime teekonda. Edasi tee metsikus juba vähenes ja kell 2 öösel jõudsime General Rocasse, kus elab Petra. Peale väikest ekslemist (sest seal tänavad märgitud numbritega, mitte nimedega) jõudsime õige majani. Petra võttis meid vastu, õnnitlesime teda sünna puhul ja see järel mami ja papi läksid bronnitud hotelli ööbima ja meie noored vahetasime kiirelt riided ja läksime bolichele, et ikka kohaliku ööeluga tutvuda. Läksime taksoga. Margarita nimeline boliche ei olnud just suurem asi, oli nn musta rahvast täis, kes ei oska käituda, seega kaua me seal ei olnud. Järgmine päev ärkasime kell 12 paiku mis on vara arvesse võttes, et magama heitsime kell 6 hommikul. Kui kohale jõudsid mami ja papi tutvusime Petra vahetusperega, mis koosneb 50 tuuris olevast abielu paarist, kelle jaoks on Petra 10. vahetusõpilane. Mõlemad vanemad paistsid sõbralikud ja toredad. Nagu ikka Argentiinas kombeks lõunatasime koos ja rääkisime teekonnast ja vahetusaastast ja YFU organisasioonist. Peale lõunat läksime kohalike vaatamisväärsustega tutvuma, milleks oli La Valle de la Luna Roja (punase kuu org). See on mingit moodi nagu Gran Canyoni moodi. Punasest savist künkad ja orukesed. Mida sarnast, ainult ei väiksemal kujul leidub ka Mendoza provintsis Carrizali tiigi ääres. Petra "ema" rääkis meile koha ajaloost ja kõndisime küngaste vahel. Selles kohas on kõik väga kaitstud ja see tõttu nägime päris palju loomi. Peale oru külastamist peatusime antiigse kõrtsi juures ja tegime naljapilte. Ja seejärel juba pimeduse saabudes läksime kohaliku Rio Negro jõega tutvuma, mis tuleb tunnistada, mis näeb välja nagu jõgi Eestis mu maja taga. Puud teisel pool jõge ja palju muud mis on väga sarnane. Ainult jõe laius ja voolu suund ei klappinud. Edasi juba saabusime koju ja mami ja papi läksid uut hotelli otsima (eelnev ei aksepteerinud krediitkaarti) ja meie panime ennast valmis teise boliche jaoks. Sellel ühtul tähistasime Petra sünnipäeva, seega läksime õhtustama kohalikku menukasse Berliini baari, milles sõime pitsat ja maailma parimaid friikaid juurtukastmega. Baar oli väga euroopalik ja kogu aeg sai kuulata elektromuusikat. Edasi kuna Petra ei mäletanud hästi, et boliche ei ole nii väga lähedal pidime suht õhukeste riietega 6 tänavavahet kõndima, et bolichele jõuda. See korde Urbano nimeline boliche oli hulga parem kui eelnev. Alguses pandi retro muusikat ühe sünna puhul ja hiljem laulis üks lahe ansabel ja kogu boliche meeleolu oli palju parem. Kuna General Rocas on palju vahetusõpilasi, siis tutvusin AFS (teine vahetusõpilasorganisasioon) vahetusõpilsega USAst.
Pühapäeval taas alustasime ühislõunaga. Mille käigus Seba ja Petra ema jõudsid ühisele keelele tänu muusikamaitsele (põhimõtselt nende läbisaamine muutus nii heaks, et järgmine aasta võiksid nad seal vahetusõpilasena Sebat pidada). Samuti sain teada, et olin nende valikulistis aasta alguses, aga tänu rohketele allergiatele ei tahtnud nad mind võtta. (Vahest on allergiad kasulikud ka, sest muidu ma poleks kunagi oma siisnsest peret tundma õppinud). Peale lõunat läksime noortega kanali äärde päikese loojangut vaatama, kanali äär oli lõpmata sarnane Tartu jõe äärega. Edasi läksime linnaga tutvuma ja lõpuks läksime õhtustama Zoile nimelisesse pitseeriasse koos mami ja papiga. Linna osas pean mainima, et General Roca linnas on palju rohkem kõrgehitisi, sest piirkonnas pole maavärina ohtu, samuti maja näevad välja palju euroopalikumad ja hinnad on palju kallimad. Samas kui vaadata tänavaid, siis erinevalt Mendozast on sealsed paljud tänavad ilma asfaltkatteta ja kuna kogu aeg puhub kõva tuul siis on üleval selline võimas tolmukiht. Ka ilm on seal palju jahedam ja tuul lõikab. Veel vastu viimast ööd General Rocast läksiem Petra sealsete sõpradega (kellest üks oli Petra usaldusisik ja ühe teise vahetusõpilase vahetusvend) jäätist sööma. Nii kurb oli näha kuidas vahetusõpilase lahkudes majas üks kojht lihtsalt tühjaks jäi. Hiljem Petra koju jõudes vaatasime Bariloche pilte üheskoos ja muutusime väga emotsionaalseks, sest juba teadsime, et enam üksteist pikka aega näha ei saa ja tema on mu parim sõber vahetusõpilastest. Kirjutasin talle ka lühikese hüvastijäte teksti. See õhtu sain igatahes nö kõva haamri pähe ja mulle jõudis kohale, et ei ole kaugel päev kui mind hüvastijätt Argentinaga ootab (üritan siiski positiivne olla ja nii kaua kui võimalik seda teadmist ignoreerida, sets enamsti nii töötab päris hästi). Hommikul vara pakkisime kohvrid ja alustasime tagasi teed, pidime paar korda tagasi tulema, sest pea igaüks meist unustas esimese hoobiga kila-koal Petra juurde. Tagasi tee oli jube mõnus, peatuse tee peal, et õunu osta, sest Rio Negro on õunakasvatusmaa ja käsime metsas jalutama ja öösel juba saime tähti vaadelda. Nii mõnus oli niisama autos sõita ja matet juua. Selleks ajakus kuidagi olime juba jube harjunud ja mitte kedagi ei häirinud miski ja kuigi autos oli kitsas, siis saime vaheldumise jalgu sirutada ja olime vähemalt sellel päeval maalima parim ja üksmeelseim reisiseltkond, jään tagaigatsema selliseid hetki.
















 Ilmselt olen juba varem kirjutanud, et üks mu siinsetest vendadest 35- aastane Claudio töötab nädalavahetuseti DJ-na (mille tõttu mu on üli lihtne bolichedele tasuta siseneda ja saada VIP saali piletid) ja nädala siseselt töötab ta Mendoza Raadio ja teleprogrammis. Kuna ma pole varem raadios käinud, siis just võimalust ära kasutades läksin Claudioga raadiosse. Mulle tutvustati süsteeme kuidas otse-eetrisse rääkida ja kuidas muusikat panna ja mis tööd igaüks teeb. Samuti kohtusin mitmete kohalike kuulsustega, muide ma ise ka üsna nimetatud kuulsus juba või noh peale raadios rääkimist märgatav kuulsuse tõus, haha :D
 Samal päeval kuna juba olime Mendozas ja Seba oli ka siis otsustasime aega ära kasutada seal seiklemiseks, aga vaevalt jõudsin raadiost lõunasöögisks Clau korterisse kui Seba mulle teatas, et peame minema ühte YFU vahetusõpilast aitama bussiliiklusega. NImelt Seba on hetkel YFU vabatahtlik ja kuna Mendozasse tuli üks poiss Thomas (USA), kes veel eriti ei räägi hispaania keelt ja peab peale keeltekooli bussiga läbi Mendoza kesklinna oma siinsesse kodu liiklema, siis Seba ülesanne oli poiss tema koju saada ja teekonda seletada. Läksimegi ühte kohalikku hispaania keele instituuti, et poiss üleskorjata (ja temaga oli veel üks välismaalane USAst, kes oli tulnud 6ks nädalaks siia keelepraktikale). Selle kohapealt üks märkus, Seba ei ela ju Mendozas, seega olime Sebaga 2kesi bussiliinide tabelit vaatamas sama targalt. Lõpuks siiski leidsime teekonna ja õige bussipeatuse. Nii naljaks on uuesti üle pika aja näha inimesi, kes on läbimas sama teekonda mille mina juba läbisin. Ja selles osas mulle tundub, et minust saab üks YFU vabatahtlik tulevikus, sest lahe on kuulata nende inimeste mõtteid ja muresid kes on samamoodi vahetusaastal nagu mina. Midagi veel, iseennast ma juba loen nagu suht kohalikuks või nii ja minu lähikondlased ka. Ja ühest küljest on neil ka õigus, sest juba olen YFU programmist ju väljas, seega olen siin olnud päris pikka aega, kuigi enne kui aastake täis tiksub pean juba lahkuma.
Üks asi veel, keeltekoolist sain kontaktid ja saan veel enne Eesti minekut ühe keeletesti ära teha ja tagasi minna juba tiitliga.



Vahepeal toimus suursündmus nagu Copa America jalgpalli turniir, mis on nagu Euroopa jalgpalli karikavõistlus. Ja kuni finaalini Argantiinal sujus kõik kenasti ja eriti mina kui suur jalgpalli ja meistrivõistluste fänn, aga ka teised jälgisime igat jalkamatši ja kujunes selline mõnus jalka õhkkond. Finaal tulemusest suure tõenäosusega olete juba kuulnud, et Argentiina kaotas penaltidega ( Messi eksis). Ja peale seda andis Messi interviu, et ei taha Argentiina koondise särgis jätkata, mis oleks loomulikult muutus ja millest edasi lahvatas lahkumisavalduste jada ja jäämis palved. Üks suur skandaal mis sellest edasi saanud on ja siiani on asi väga lahtine ja sõber Facebook teatab mulle igast uuest uudisest selles osas. Igatahes finaali päeval kogunesime minu koju kogu pere ja Chapa perega jalgpalli vaatama, kõik Argentiina värvides jne. Sõime maitsvat ja ajasime juttu, nii lahe oli olla osake suurest jalkaperest ja reaalselt tunda seda, et ka mu naabrid ja klassikaaslased ja kõik on huvitatud tulemusest. Tulemus tuli nagu tuli ja pettumust oli palju, aga ükskord me võidame niikuinii.

Üle-üldse viimasel ajal liigume pidevalt Mendoza vahet, sest küll on minul sinna asja ja siis jälle kellegil teisel ja kuna mul aega on siis saan kaasa minna ja Mendozas käimine on üks mu lemmik asjadest, sest see linn on väga inspireeriv ja alati leidub midagi uut ja huvitavat mida näha või teha. Samuti on nüüdseks mul juba vajadus hakata vaatama suveniire ja asju mida Eesti kaasa tuua. Teine super tore asi on peale Mendozas käiku koos sõprade ja õdede-vendadega koju saabuda ja olla soojas kodus (nii võrd kui võrd, kraadide poolest).

Paar nädalavahetust tagasi, veel enne koolilõppu käisime mami ja papiga San Luisis. Üle pika aja kui ma sinna tahtsin juba minna , et ühte tutavat külastada. Seega mami ja papiga koos sõitsime San Luisini ja sealt edasi mina sain oma sõbraga kokku. Ja temaga juba läksime San Luisi kesklinna avastama ja veetsime kenasti aega linna avastades kuni järgmine päevani. Mami ja papi läksid suvilaehitust kaema ja hiljem jäid hotelli. Nii tore on vahelduseks ka väljapool Mendozat reisida ja tuttavaid näha.