Lõpuks ometi olen leidnud endas piisavalt vaimujõudu, et siia vahetusaastat lõpetav postitus teha. Sellega läks väga kaua aega, kuna vahetusaastalt tagasi tulles on kõik nii teistmoodi, on kiire ja kõigele lisaks ei ole üldse motivatsiooni seda postitust kirjutada. Mentaalselt on raske jätta midagi nii suurt (nagu oma teine elu) maha.
Aga nüüd kõigest järjekorras ja hüppame tagasi aega kui ma veel olin viimaseid päevi Argentiinas.
Üritasin oma viimaseid Argentiinas veedetud päevi hästi ära kasutada, seega tegin kõikke mida oli mulle terve aasta juba meeldinud teha + mõned asjad mis veel tegemata olid. Viimane kehtis just toidu osas, mäletan, et sõin lõpus ka kõiki ülejäänud jäätise sorte, mida muidu ma ehk valinud poleks. Üldse sõin hästi palju, õigemini üritasin süüa hästi palju teades, et Argentiina söögi pidu ei kesta kaua ja varsti olen jälle Eesti supi ja rohelise peal:( Samas kuidas ka ma süüa ei üritan eriti isu ka ei olnud nagu, pidevalt tuli pisar silma mõttega "see on mu viimane kord...". Samuti võtsin südameasjaks veeta võimalikult palju aega oma pere ja sõpradega ja üldse oluliste inimestega mulle. Käisin kaasas oma pere ja sõpradega kas või igapäevast asjade juures. Paar päeva enne ära minekut käisin viimast korda ka parima sõbranna Iara majas ööseks ja tegime oma traditsioonilit filmiõhtut (mille jooksul me muidugi vahepeal nii masendusse satusime minu peadse lahkumise pärast. Perega oli sellel ajal just palju koosviibimisi Dani lapse Isabella sünni tõttu, seega nägin ka paljusid sugulasi. Viimasel nädalal iga sugulane tõi mulle Eesti toomiseks kaasa mõne traditsioonilise söögi asja (nagu capeletinid või dulce de leche) või traditsioonilise asja (mate komplekt).
Samal ajal üritades palju aega oma kallitega veeta üritasin parallelselt neile lahkumiskinke teha. Peale netivideode vaatamist otsustasin mälestusraamatu kasuks, kus sees oli iga pereliikme kohta tekst ja pildid jne. Lisaks kujundasin ühe mate tassi neile, ühe fraasiga. Sõpradele kinkisin ma pildikesi ja mõnele parimale kollaži. Ja see oli aega võttev, sest oli vaja kirjutada ja kleepida ja värvida ja kujundada ja käia printimis kodade vahet. Seega mingi hetk ma põhimõtteliselt loobusin magamisest ja 2 viimast ööd ma juba ei maganud üldse. Ei olnudki und, tahtsin maksimaalselt aega kasutada. Hommikuti jalutasin ja tegin viimaseid pilte kodulinnast ja viinamarja põldude taustal mägedes. Enne lõunat printisin ja tegin kinke ja siis juba aitasin mamil toitu teha, mis meil oli traditsiooniks saanud (nüüd haaras mind igatsus selle järgi). Õhtupoole olin õdede-vendadega väljas midagi tegemas või sõpradega. Ja siis kella 00st läksin ühe sõbranna Gabiga tanklasse maisikrõpse sööma, kuna ka tema oli öise eluviisiga. Tema aitas mind palju, et ma väga melanhoolseks ei muutuks pika öö jooksul ja viitsis mu tuleviku tragöödiaid kuulata. Samuti aitas tema ja Iara mind palju perele kinkidega. Viimasel päeval startisime varahommikul, et minna mulle teist kohvrit ostma, sest eg aühega polnud lootustki tagasi saada sealt. Peale pikka osturetke ostsime kohvri siiski sealt samas Junini Atomost (supermarket). Ma olin kohvri ostmise ja pakkimise max kaugesse tulevikku lükanud ja ikka eiranud vahetusaasta lõppu korralikult oma peas. Seega alles kella 12 paiku keskpäeval hakkasin meie tuba ümber pöörama, et oma varandused üles leida, sest mina ja mu õde Karina olime alati läbisega pannud oma asju, seega lõpuks vahepeal ksegi ei mäletanud enam, mis on tema ja mis minu. Tegime ka väikeseid mälesturikkad riidevahetusi. Siis kella 17 paiku tulid sinna osad sugulased, aga mina läksin õigepea oma sugulase Eberiga padelit mängima viimast korda (ta oli pruudiga selle pärast jupp aega tülis muide). Koju jõudes oli seal veelgi rohkem inimesi ja kõik muudkui küsisid millal ma lähen ja kuidas ja mitu vahemaandumist on jne. Mingi hetk mul viskas see nii üle ja pisarad tulid silma. Selleks ajaks oli Seba Mendozast koju jõudnud (ta oli päev varem sinna läinud). Läksimegi siis temaga hüvasti jätuks viimast korda suurt 3 pallilist jäätist sööma. Tagasi jõudes astusin majja sisse ja ÜLLATUS!!!!! Sinna oli kogunenud megalt inimesi: sugulasi, sõpru. Ruum oli uhkelt kaunistaud sildikeste ja õhupallidega. Laual oli minu lemmiktoite ja kõike head ja paremat. Mul selle peale tekkis nii soe tunne ja ma olin ühtlasi nii õnnelik ja kurb. Ma nägin kui palju ma olin saavutanud ühe aastaga. Teisalt ma nägin kuidas ma kõigest sellest järgmisel päeval kell 9.24 lahti ütlen. Ja siis me istusimegi sööma ja jutustama. MIngi hetk öeldi, et see polnud ainus üllatus ja lauale kanti mälestusraamat minu vahetusaastast. Ja siis ma hakkasime seda üheskoos sirvima. Huvitav on, et mu õel Karil oli väga sarnane mõte minuga. Aga ega me olemegi ju suht soulmates. Ka mina andsin üle oma kingid ja kõik olid väga rõõmsad kinkide üle. Edasi tegime grupipilte ja nad kirjutasid mu lipule ja jätkasime nii päris kaua kuni nad minema pidid. Edasi jätkasin ma oma kohvri pakkimise lõpetamisega. Mu kaks kohvrit nimelt olid ühtlaselt ülekaalus, seega pidin hakkama asju maha jätma. Samas ma teadsin, et väga suurt muutust riiete mahajätmisest ei saaks tulla, sest kaalu andis kaasaostetud vein ja muud sellised asjad. Ka mu sõbranna Iara jäi minu poole selleks ööks ja Gabi ka. Nemad mingi aeg siiski kustusid, aga mina olin hommikuni üleval. Viimaseks pooleks tunniks oma sealses kodus läksin ma oma tuppa ja kuna ka mu õde oli üleval ja mul oli külm siis ma ronisin tema juurde teki alla. Nii imelik oli mõelda, et me olime nii lähed ja samas juba mõne tunni pärast nii kaugel üksteisest. Lõpuks mingi 6.30 või 7 paiku hakkasime Mendoza lennujaama poole sõitma. Oli imeilus päikese tõus ja linn oli nii hommikuselt värske ilmsega. Lennujaama jõudes ootas mind veelgi üllatusi, nimelt olid sinna tulnud mu 4 parimat sõpra koolist. Nad olid eelmine päev ära öelnud, et ei saa tulla, aga seal nad olid. Seega veetsin aega ka nendega. Lisaks andsin kohvri probleemideta lennule. Siis algas see raskeim moment, pidin nendga väravate juures hüvasti jätma ja minema käsipagasi kontrolli. Juba 2 korda hüüti läbi ruupuri minu nime ja mina ikka olin veel kallistajatest ümber piiratud. Need momendid olid nii pikad ja lühikesed, ajatud. Ja see tunne oli raske, et pole oskust seletada. Ja siis nad hakkasid ükshaaval veel lõpuks nutma ka ja see ajas minugi nutma. Peale viimast grupikallit ja 3 nimehüüdmist ruupuris heitsin viimse pilgu oma kallitele ja asjusin pisar silmis väravast sisse. Mäletan, et terve käsipagasi kontrolli aeg olin ma nii endast väljas, et mind pmst isegi ei puudutud ja lasti otse läbi. Edasi juba saadeti mind otse lennukile ja peaaegu koheselt tõusis lennuks ka õhku ja sain nautida viimast korda kaunist Mendoza maastikku. Andid ja linnakesed selle ääres. Ja siis keerasime Buenos Airese poole. Alguses ma olin justnagu üli endast väljas ja siis saabus selline suurem tundetus, mõtetus tunne, mille tõttu ma Buenos Airesena enamasti vaid magasin muusikaga.
Busenos Airesesse jõued oli mu enesetunne siiski veitsa paranenud. Õigemini sinna jõudes olingi juba kodust ära enda jaoks, sest Buenos Aires oli minujaoks siiski võõras koht täielikult. Lennukilt maha tulles haaras mind kohati äratundmisrõõm, sest olin tolle sama lennujaama kaudu ja Mendozasse sõitnud aastake tagasi. Edasi sain oma megarasked kohvrid kuidagi lindilt alla ja terminalist välja veetud. Mul pidi keegi YFUkas vastas olema, aga kuna ei näinud seal ka kedagi siis otsisin lähima infoputka ja küsisin tolle teise lennujaama kohta ja mul õnnestus endale trantsport leida. Teel sinna ajasin taksistiga juttu ja oli kergelt tunne nagu oleks üksi turistiks läinud. Kurbus hakkas vaikselt just adrenaliiniga asenduma. Ezeaise lennujaama jõudes läksin sööma kurbuse peletamiseks MCi. Ja jäin ootama teist eestlast Eliiset. Õigepea jõudis ka Eliise kohale ja tema kurb lahkuminek oma perest. Mina veel jändasin kohvrite ülekaaluga ja nagu karta oli pidin päris korralikult maksma selle eest. Tagasilend Euroopasse möödus minu jaoks kergemalt kui tulek sest peadselt peale lennuki stasti ja ühtusööki jäin magama ja ei ärganudki ennem hommikut (ma ikkagi olin terve eelneva öö ju magamata).
Pariisis meid aga tabasid uued mured ja mitte väikesed. Nimelt juba ennist olime teadlikud, et järgmisele lennule Helsinki jõudmiseks tuleb kiiresti teha. Sest Paris Charles De Gaulle lennujaam on hiiglaslik ja terminalivahetused võtavad aega. Alguses tunduski kõik väga kontrolliall olev, sest lennuk jõudis õigel ajal ja ei olnudki hilinemisi. Siis aga selgus meie murekoht. Peale Pariisis toime pandud terroriakte oli turameetmeid karmistatud mitu korda ja iga nurga taga oli turvakontroll, kus oli vaja jälle end lahti riietada ja otsiti kott läbi, jne. Kõigele lisaks oli terminali vahetamiseks vaja bussile minna ja harilik bussitiir nende lugamatute terminalide vahel võttis aega nii üle poole tunni. Seega, juba bussile istudes teadsime, et kui teise terminali jõuame on meil umbes 5 minutit, et lennukile pääseda. Aga, nagu ikka ka uues terminalis ootasid meid lugamatud kontrollid ja seega kui lõpuks boarding deski jõudsime võisime lennukile vaid järele lehvitada. (SIIT TEADMISI JÄRGIMSTELE VAHETUSÕPILASTELE: VAADAKE JUBA AEGSASTI ETTE KUI PALJU ON TEIL LENDUDE VAHELIST AEGA JA KUI OLETE CDG LENNUJAAMAS JA TEIL ON TERMINALI VAJA VAHETADA, SIIS ALLA 1 TUNNI KINDLASTI EI OLE PIISAV AEG.)
Sealt sai alguse meie pingeline pärastlõuna. Üritasime kahepeale Eliisega vigases inglise keeles (kõik oli ju meelest läinud) vigast inglise keelt mõistvale prantslannale, kes boarding deskis istus, selgeks teha, et oleme oma lennust maha jäänud ja küsisime mida edasi teha. Meid saadati järgmistesse kohta ja sealt järgmisesse. Nii me jalutasime (rohkem jooksime) labi mitmete terminalide küll siia ja sinna ja rääkisime oma lugu mitmeid kordi ja ikka saadeti vaid õlakehituse saatel edasi. Meie mõlema käsipagasid oli parajalt rasked, seega mul oli õlg jumala verele soonitud juba. Lisaks oli sellel hetkel Pariisis kuumalaine ja meie tulime Argentiina talvest, st riideid oli liiga palju, aga ära võtta ka ei saanud, sest polnud kohta kuhu panna. Nii me siis jooksimegi seal ringi kuni nõrkemiseni. Viimaks üks tumedanahaline prantslanna võttis peale meie juba meeleheitlikku mahaistumist ja allaandavat olekut meie juhtumi käsile. Alguses öeldi, et tõenäoliselt sinna lennujaama me jäämegi, vähemalt 1 päevaks veel, sest enne ei ole sama lennukompanii samale lennule kohti. Vastasel juhul oleks me pidenud ostma teise lennukompanii lennule uue pileti ise. Nii paljuks meil raha loomulikult polnud. Ka helistada polnud kuhugile, sest oli pühapäev ja mul isei polnud töötavat telefoni. Eliisel oli telefonis sees Argentiina kaart, seega see ei töötanud. Peale umbes 15 minutilist meeleheidet tuli tumedanahaline prantslanna tagasi ja ulatas meile paberilipiku mingide numbritega ja meie nimedega ja ütles, et meile on kohad otselennule Eesti. Olime super õnnelikud ja tänasime toredat töötajat. Edasi saime niisama veel mitu korda turvakontrolle länida, et boarding alasse jälle jõuda ja süüa lõpuks. Kui aeg oli juba seal maal, et meie lend lähenes oli vaja oma lennu jaoks ka piletid kätte saada. Ka sellega oli veel omajagu tegemist ja turvakontrolle aga lõpuks me need kätte saime ja suundusime ülerahavstatud transferbussis lennuki poole. Kuna meie Eliisega olime harjumusest terve aeg hispaania keeles oma vahel rääkinud siis ei olnud aru saada, et oleme eestlased. Meie ümber oli lennukis palju eestlasi, kes rääksid oma nädalalõpu tegemistest. neid oli huvitav kuulata, eesti keelt oli huvitav kuulata. Naersime omaette. Umbes kella 23 ja millegi paiku saabusime Eesti aga nagu arvata võis meie kohvrid seda ei teinud loomulikult. Seega need saime mõned päevad hiljem kätte. Milline imelik tunne oli oma päris pere taas näha. See oli veider taaskohtumine. Nad kallistasid mind ja rääkisid minuga lennust jne ja jube raske oli eesti keeles nii kiiresti rääkida, see tuli halvasti välja. Jätsimegi ss Eliisega hüvasti omavahel ja mina oma perega läksin tõin veel õe jalka laagrist ära ning seejärel sõin üle pika aja ühe Eesti hot dogi ja pöördusime koju.
Kõik oli nii imelik. Kodu, suur pimedus mis oli kõikjal. Ka järgnevatel päevadel oli imelik olla. Vägagi. Ma üritasin taas enda vanade tuttavatega kokku saada. Aga kõik tundusid korragi nii kauged, osati oli kõik sama ja teisalt nii muutunud.
Mõned asjad, mis mulle öeldi kui ma tagasi tulin:
- "Sul on kindlalt mingi hispaania aksent."- oligi alguses
- "Sa räägid nii imelikult."
- "Eesti keele unustasid täiesti ära ve?"- ma rääkisin halvasti (porfiilipilt :D)
- "Eesti keele abikursused ootavad."
- "Sa oled pikemaks kasvanud"- tegelt ei olnud
- "Oi, sa oled ju sama kont kui enne"- tegelt oli 8 kilo juures (btw siiani olen sellest vaid 2 kilo alla saanud)
- "Kas sa ikka igatesed Argentiinat ja oma sealseid?" - mis sa ise arvad eksju :D
- "Kas Eestis või seal on parem?"
Kuigi neid stampküsimusi ja laused oli palju panid need mind mõtlema. Ma rääkisin sellel ajal palju oma argentiina perega ja sõpradega skypes, alguses iga päev. Siis aga läks elu kiiremaks ja tulid suvised reisid perega ja siis rääksin üle päeva. Nüüdseks (31.12 seisuga) räägin nendega umbes korra nädalas ja nii ma seda soovingi jätta.
Imelik asi millele tihti mõtlesin oli, et Argentiinas oli parem. Mind häirisid Eestis varajased magamamineku ajad (ehkki mingi periood ma just ärksin ise igapäev kella 6st ja läksin 23 magama). Mind häiris toit, sest Argentiina toit tundus palju parem (I still think so). ma tegingi sestap palju argentiina roogasid oma siinsetele. Üldiselt eestlased häirisid mind. Mu oma pere tundus nii võõras. Kuna ma siin elan oma toas, aga Argentiinas alati jagasin tuba oma õega tundsin, end mõnevõrra üksildaselt. Ikka õhtuti kippusin oma argentiinlaste poolt kirjutatud mälestusraamatut lappama jne.
Sõpradega taasühinemine oli vaevarikas, täpsemalt ma sain aru, et tegelikult ega mul palju enid sõpru järele jäänud polegi. Ühe aastaga kaob väga suur osa ja järele jäävad vaid väga vähesed. Ka kliima osas tundsin, et ei saa ikka neid mõnusaid õhukesi riideid selga panna mida tahaks.
Ajapikku need emotsioonid vähenesid ja ma harjusin vähehaaval. Kolisin ümber teise linna korteri elama. Kuna ma üksi olla ei tahtnud otsisin ka korterikaaslase, kes on mu hea endine sõbranna. Kooli algus ei olnud ka sugugi lihtne. Minu vanast klassist oli mul vähe tuttavaid alles jäänud ja uues nende õigete leidmine polnudki kuigi kerge. Ma võin praegu öelda, et kindlasti olin ma liiga kannatamatu ja sestap oligi mul koguaeg selline tunne, et kunagi ei saagi midagi olema ja olengi üksi ja kõik ongi halvasti. Siis aga vähe haaval hakkasin sõpru leidma. Ja nüüdseks on mul juba täiesti oma uus sõprade grupp ja olen rahul oma uue klassiga. Tagantjärele mõeldes kuidas ma ei tahtnud oma vanast klassist maha jääda tundub see mõttetu probleem. See on minu meelest laua hea, et ma sama klassiga ei jätkanud, sest ma oleksin pettunud. Mina ju muutusin selle aastaga ja ka nemad ja paljuski erinevalt. Kokkuvõtteks, me poleks enam samamoodi sõbrad edasi ilmselt olnud samade inimestega ja kõik see gruppide vahetus ja taas oma koha otsimine selles grupis oleks olnud mentaalselt veelgi raskem kui uues klassis.
Nüüdseks on kõik taas oma kohta loksunud. Vahetusaasta tundub nagu mingi muinasjutt, kohati mõtlen kas see ikka päriselt oligi nii, ett pool aastat tagasi ma ei olnud veel Eestis.
Olen teinud ära hispaania keele taseme testi ja hispaania keelt veel mitemeti praktiseerinud. Olen hakanud YFU vabatahtlikuks. Tehes YFUle reklaami ja aidates uusi vahetusõpilasi leida ning nende unistusteni juhatada. Olen ka tuguisikuks ühele siin viibivale argentiina vahetusõpilasele. Kõik on justkui sama, ent siiski teistmoodi.
Lõpetuseks: vahetusaasta on ilmselt mu siianise elu parim otsus, ma ei kahetse seda mitte mingil juhul ja loodan, et peatselt on mul võimalus Argentiinasse naasta (isegi kui vaid lühikeseks ajaks):)
Ilusat uut teile!
Chau
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar