Neljapäev, 27. august 2015

Nädalalõpp ja seda-teist

Hola!

Käimas on mu teine nädal Mendozas pere juures ja endiselt olen jube rahul kõigega ja rõõmus. Mul on ikka väga vedanud perega, sest mul on nendega kuidagi väga lihtne harjuda ja iga päevaga muutub mu olemine siin üha kodusemaks. Tegelikult ma ei plaaninud üldse kirjutada nii tihedasti blogisse, aga siin juhutub tihedasti nii palju lahedaid asju, mida üles kirjutada mitte teistele vaid eelkõige mulle endale hilisemaks. Igatahes üritan edaspidi vähem postitusi teha.

Nädalalõpp algas minu jaoks reedeõhtuse Renzo sünnipäeva peoga. Juba teist õhtut järjest seadsime sammud Renzo uhke häärberi poole ja seda tõesti võib Argentiina kohta häärberiks lugeda, sest sellel on 2 korrust ja 2 aeda. Alguses olime mina, Seba ja Renzo kolmekesi ja sõime pizzat ning vaatasime meisterkoka lasteeri, mis siin on väga populaarne. Hiljem saabusid ka teised. Minu õnneks on enamus Renzo sõpru inglise keele õppijad ülikoolist, seega sain taas veidi kodusemalt ennast tunda. (Kui arvate, et selline vahepeal taas inglise keele juurde pöördumine on halb, siis mina väidaks küll vastupidist. Nimelt igakord peale vestlust inglise keeles tunnen ma suuremat tahet ja jõudu õppida hispaania keelt ja õpin veidike aega palju intensiivsemalt ja kiiremini.) Rääkisin palju inglise keeles, aga ka hispaania keeles ja ka eesti keeeles, sest siinsetee inimestele jubedalt meeldib kuulata, kuidas ma räägin mingis imelikus keeles. PS. ka mulle on see huvitav tegevus, sest pmst ma võin eesti keeles öelda kõike ja nad ei mõista midagi, mis mulle on müstilisel kombel tabamatult naljakas. Peolt koju jõudsime Argentiina kohta varasel kellaajal 2.00 ja peale seda vaatasime õe Kariga hispaania keeles telekast üht õudukat. Õhtu lõppedes tänu õudukale olin jube rõõmus, et õega tuba jagan.

Laupäev algas minu jaoks tavapärasest hiljem, sest ärkasin alles kell 13.00. Juba kella kahes algas asado aeg minu peres. Kokku tulid kõik vennad ja õed ning mõned nende sõbrad ja sõime kõik koos maitsvat grill-liha. Kuna meie pere asadol on alati 3 sorti liha: veise, sea ja kana sain proovida kõiki, siiski minu jaoks edestab veise liha pika puuga teisi. (Fun fact: mu pere oli kuni laupäevani millegi pärast arvamusel, et ma ei tohi veiseliha süüa usulistel/ uskumustelistel põhjustel) Peale asadot läksin õdede Kari ja Daniga jäätise kohvikusse ja sõin mega koguse kohalikku jäätist. Nii uskumatu kui see ka pole ma saan nende mõlemaga kenasti suheldud olenemata, et nad inglise keelt üle-üldse ei oska. Peale heladeria külastust sõitsime kolmekesi San Martini, mis on 7 km kaugusel Juninist, mulle õhtuse ürituse jaoks sobivaid jalavarje otsima. Argentiinas on tohutult moes praegu platvormkingad ja kuigi ma Eestis ilmselt vaataks neile altkulmu siis siin need tõepoolest õigustavad end,  kuna on väga mugavad ja praktilised. Niisiis peale umbes 30 poe külastust leidsin ka mina endale sobivad veidi lühemad platvormid. Ma reaalselt ei tea kuidas ma suutsin suhelda õedede ja poodnikega nii palju, et ennast arusaadavaks teha, aga mingi ime läbi see juhtus. Koju jõudes ootas järgmine perekondlik söömaaeg. Seekord olid toiduks empanadad ja tacod, mõlemaid võin lugeda maitsvaks toiduks. Ruumis oli ebatavaliselt palju inimesi, 23 + mina, seda oli minu meelest 2 korda nii palju kui äärmisel juhul mahtunud oleks, aga Argentiina puhul muidugi äramahtumis probleemi ei eksisteeri. Peale õhtusööki läksime õdede ja Dani sõbra Carlaga ennast Claudio sünnipäevapeo tarvis üles lööma. Peale tunniajast riietevalimist ja meiki, mis siin on jube tore, sest kõik osalevad ja aitavad, asusime teele bolichele.

Valmis bolicheks

Minu esimene BOLICHE 
Need, kes veel ei tea, mis on boliche, siis tegemist on suhteliselt ööklubi sarnase asutusega ma arvan. Boliche paik asub San Martini kesklinnas. Juba kaugelt oli näha dekoratiivtulesid ja inimeste rivi. Sisse astudes oli ruum pime ja Argentiina kohta isegi vähese suitsu sisaldusega. Ruumis oli lava, lauad ja joogilett. Kuna minu vend Claudio on DJ siis saime meie oma gängiga aga eksklusiivsesse VIP loungi ruumi teisekorruse rõdul. Alguses laulis bänd ja inimesed lõid klaase kokku sünnipäeva puhul ja osad suitsetasid. Hiljem lükati lauad kokku ja algas elektromuusika saatel hoogne tants. Siinsed inimesed tantsivad hoopis paremini kui eestlased, mida ma loomulikult oskasin oodata. Isegi mina tantsisin päris segaselt eestlase kohta, aga siinse kohta ikka alla keskmise. Mulle jubedalt meeldib siinne boliche muusika ja üldse muusika. Kui siis kohalike laulude sekka mõni inglise keelne mulle tuttav laul kõlas oli justkui minu soolo osa, aga ikka jube vahva oli. Tantsisime kella kahest öösel kuueni hommikul.
Boliche kaunitarid ja mina


Lisan siia ka mõned populaarsemad laulud, blogi küljeribalt võib leida samuti.




Pühapäeval ärkasin alles kell 3 päeval ja olin varaseim, teised kobisid peale hommikusööki voodisse tagasi, mina aga vaatasin Suurt Gatsbyt koos Sebaga. Hiljem läksime tegema Sebaga oma sajandaid tulutuid pangakatseid. Juhuslikult sattusime Junini rahvatantsude päevale, kus sain pildile koos paari gautšoga. Külastasime ka kohalikku kirikut. Kuigi mu pere on katolik ei käi nad kirikus eriti rohkem kui eestlasedki. Iseenesest kirik erines eesti kirikustest. See ei olnud selline vana torniga hoone, kus oleks sees sajandite pikkust kunsti ja pimedus, vaid nägi välja rohkem nagu kultuurimaja millel oli altar ja paar kujukest sees ning iste pingid. Ka muusika, mis seal mängis ei olnud minu mõistes kiriklikult sünge vaid pigem rõõmus. Koju jõudes otsustasime proovida kama teha. Olin Eestist kaasa toonud kama jahu, aga lootus keefiri olemasolule oli tühi, sest seda siin pole. Seega ostsime maitsestamata jogurtit. Kama maitsvamaks tegemiseks otsustasime osta ka maasikaid, aga nagu selgub on see vähemalt pühapäeva õhtul kella 10 paiku võimatu. Seega esimene laar kama valmis maasikate asemel pirniga. Iseenesest oli kama hea ja läks peale ka mu perele. Kella 23 paiku läksime mu õde Mendozasse viima ülikooli jaoks. Nii kurb oli teda jälle nädalaks eemale saata. Hiljem läksime sööma oma lemmikusse Mendoza Burger Kingi. Meie ostsime minimealid, millega sai kaasa jäätise, aga iseenesest ulme kui suured on tavalised burgerid siin ja ss on siin veel need erimõõdulised burgerid ka. Tagasi sõidul sai kell 00.00 ja selle puhul lastakse igapäev raadiost Argentiina hümni, mis minu meelest on väga rokilikult ära töödeldud. Üleüldse siin on autoga sõit jube vinge, sest raadiost lastakse koguaeg super mussi.
Junini hüpermoodne kirik

Gautšodega pilti

Esmaspäev oli koolipäev ja mitte just parim. Ma ei saanud sellel päeval hispaania keelega ikka üldse hakkama st ei saanud aru mida koolis räägiti megakiirusel ja see kurvastas mind. Lisaks sain teada, et saan oma telefoni kätte alles nädala või paari nädala pärast, mis omakorda tähendab u kuu ilma translateta, mis teeb koolitöö minu jaoks väga keeruliseks. Õnneks on mul lahedaid klassikaaslaseid, kes telo laenavad praegu. Koju minnes olin üsna triste, aga siis pere muutis mu tuju jälle väga heaks.



Teisipäeval oli koolis täitsa tore. Sain asjadest päris hästi aru ja olin võimaline vestlusi arendama isegi väikest viisi. Lisaks sain lausa kahes aines tekstide tõlkimise eest 10!!! Neile kes ei tea, siis Argentiina koolisüsteemis 10 on parim võimalik tulemus, nagu Eestis 5. Üks mu õpetajatest iseloomustas mind ja tervet klaasi allkirja järgi, suht täppi läks minu meelest. Lisaks Õhtul tegime Sebaga ise pizzat ja see tuli välja oi kui nämmm. Õhtu lõpetuseks vaatasime taas õudukat. (Õudukate vaatamine on siin päris tore ühistegevus, suht tihti perega koos vaatame õhtuti. Miks just õudukad??? No se)
Minu ja Seba tehtud pizza
Ema ülimaitsvaid kartulimakarone meisterdamas

Tähelepanekuid
  • siin võib kõikjal kohata põnevaid drugstore - pole veel siiani kindlaks teinud, mis neis müüakse, aga pere sõnul narko see pole :D
  • toit on siin reaalselt suuremates kogustes ja pakendites, kui Eestis
  • Aga majad ja autod on väiksemad
  • Maasikad kasvavad siin ainult talvel??
  • inimesed sõidavad siin autoga koguaeg, isegi 500m jaoks aetakse auto välja
  • 15. sünnipäev on siin tütarlapse jaoks elu suursündmus: värvitakse juuksed (enamasti blondiks), riietutakse nagu printsess ja korraldatakse uhke pidu mõned renditud peomajas, kogu üritus sarnaneb mõnele punasevaiba sündmusele, olemas on fotograaf ja kelnerid ja õhtujuhid ja DJ. (Teadmised piltidelt, sest ükski mu tuttav enam nii noor pole siin, või siis on alles alla 10)
  • Olen meie Argentiina kodu väikestviisi elektrijumal, selle pooleteise nädalaga olen suutnud terve maja 3 korda elektrita jätta mõneks minutiks, nüüdsest kasutan ainult teatud pistikuid. Kogemused!

Homme on koolis mingi eksam, mis minu jaoks tähendab suuresti vaba aega ja vb aitan õpsil eksameid parandada. Nii et suerte la mia! :)

Chauu


Reede, 21. august 2015

Esimene koolipäev

Hola amigos!

Käes on mu 5. päev Mendozas pere juures. Alustuseks pean nentima, et olen oma eluga väga-väga rahul siin. Ma olen juba praeguseks ma arvan, et päris hästi oma perega kohanenud, suhtlen kõigiga perest ja teeme asju koguaeg koos + sada muud sugulast muidugi. Toit on enamasti suurepärane, välja arvatud kartuli kook, mis oli MAGUS kartulivorm SOOLASE lihaga. Mulle jubedalt meeldib siinne elurütm: ma ei pea enne 10 ärkama, keegi peale mu õe, kes peab vara tööle minema ei ärkagi enne 10, magama ei lähe keegi enne 01.00. Jube tore on, et inimesed koguaeg naeratavad ja on heas tujus, tundub nagu elus poleks üldse probleeme. Kõik teevad kõike koos: süüakse koos, vaadatakse telekat koos, juuakse matet koos jne. Kuhugi ei ole kunagi kiiret, võin teha mida tahan ja milal tahan. Minu ainukeseks mureks on hispaania keel, inglise keelt räägivad siin ikka väga üksikud ja asi pole selles, et nad ei tahaks, nad lihtsalt üldse ei oska. Hispaania keeles suhtlemine põhjustab mulle suurt väsimust vähemalt praegu. Umbes kella 5 paiku olen rampväsinud, eriti kui olen pidanud palju rääkima, mis juhtub suht iga päev, õnneks mu pere mõistab mind hästi.
Nüüdsest kauakardetud kartulikook


Üleeile oli mu esimene koolipäev Medalla Milagrosa gümnaasiumis. Kooli minnes oli mul juba jube närv sees, sest Seba koguaeg rääkis kui palju inimesed seal huvi hakkavad tundma mu vastu. Kohale jõudes see arvamus sai kinnitust. Kooli uksest sisse astudes tuli meile vastu kooli direktriss: blond, sõbralik naine. Ta tervitas mind ja oli jube huvitatud eesti keelest. Vaevalt olin Seba abiga üles leidnud oma klassi (me käime samas klassis muide) Argentiina süsteemi järgi 5. klass, ehk gümnaasiumi viimane klass, kui direktriss klassi tuli ja palus mul järgneda tal. Edasi käisime läbi kõik 5 gümnaasiumi klassi, Argentiina süsteemi järgi koosnebki gümnaasium 5 klassist. Igas klassis pidin end tutvustama (Hola! Me llamo Silvia. Soy estudiante de intercambio de Estonia.) ja rääkima paar sõna eesti keeles õpilaste lõbustamiseks (Tere! Aitäh! Jah! Ei!). Loomulikult olid õpilased minust ikka väga vaimustuses, lausa huvitav oli vaadata. Peale tutvustusringi naasin oma klassi. Esimene tund oli usundiõpetus, mis iseenesest polnud halb, sest ma mõistsin päris palju. I vahetund läksime Sebaga kooli hoovi, mis on Eesti mõistes nagu koridor. Paljud inimesed kogunesid mu ümber ja üritasid rääkida vigases inglise keeles või siis piinasid mind oma ülikiire hispaania keelega. Aasta nooremad olid mulle teinud hispaania-inglise keelse küsimuste lehe, mille küsimustele vastasin. Järgmine tund oli matemaatika ja uskuge või ei, minu jaoks polnud see lihtne. Täpsemalt ma ei saanud üldse midagi aru eriti, kuna tegu oli tekstülesannetega, sest teemaks oli mood ja tõenäosus, ka tehted olid mulle võõrad, huvitav kas ma ei mäleta või tegu on lihtsalt millegiga mida ma ei oskagi? Terve matemaatika tunni veetsin ülesande tekste tõlkides. Järgmine vahetund oli miskisugune aktus. Kogunesime taas hoovi ümber Argentiina lipu. Alguses rääkis direktriss minust ja tähtpäevast, mida tähistati, siis aga hakkasime laulma hümni. Alguses Argentiina ja siis kooli hümni.
Kõik laulsid ja mina olin nagu ehehe okei. Õnneks peale seda läks päev paremaks, nimelt minu uus klass oli korraldanud minu tuleku puhul peo. Koolihoovi tagumises nurgas peetaval peol oli suur plakat Welcome to Argentina Silvia, mürtsus Argentiinale omane cumbia muusika, millele hinnangut ma veel anda ei oska ja laual oli 100 sorti küpsiseid ning colat.(Cola kohapealt pean mainima, et see pole siin haruldane, siin juuakse colat igal söögikorral peaaegu, seega inimesed kes te mind hästi teate siit lahkumine saab mulle raske olema.)Alguses oli mul seal raske olla, sest ma ei saanud midagi aru ja kõik lärmasid läbisegi, aga õnneks algas siis tantsimine ja paar tüdrukut ja poissi tirisid mind endaga tantsima. Loomulikult tantsisid nad ise nagu mingid elukutselised ja mina nende kõrval olin hale. Peo lõpuks ma juba rääksin mõne klassiõega ja peale kooli läksimegi klassiõe, keda hüütakse Montiks juurde õhtustama.
Minu klass (selja taga plakat)


Küsimusteleht mulle


Sam Martini (kooli hümn)


II koolipäev erines esimesest palju. Päev algas arvutiõpetusega. Siin see muidugi pole nii nagu Eestis, igal ühel polnud klassis oma arvutit (tegelikult enamus oleks saanud omale oma arvuti, aga nad ei tahtnud) ja ülesannet mida nad täitma pidid tegid ka suht vähesed. See muide pole üldse haruldane, nimelt järgnevates psühholoogia tundudes kord lokkas nii moodi, et polnud aru saada millal vahetund lõppes ja tund algas. Siin pole tundides söömine keelatud (mulle muidugi sobib, sest igavuse korral küpsist närida on tore), kõik sõidavad oma laudadega mööda klassi ringi ühe sõbra juurest teise juurde, see juures mitte vaikselt loomulikult, vaid maksimaalse häälekusega, rääkimine tunnis on lubatud. Väga populaarne tunnitegevus on küünte lakkimine tüdrukute seas ja poisid lasevad  telost musa vahepeal. Sellest kõigest veel palju huvitavam minu jaoks on aga siinsed õpetaja-õpilase suhted. Nimelt enamus õpetajaid olid minust väga huvitatud, nad tervitasid mind põsemusiga ja rääkisid ns juttu väga vigases inglise keeles ja loomulikult olid nad väga sõbralikud. Mõned õpetajad olid aga sellised, kes jalutasid klassis ringi ja ajasidki õpilastega juttu ja vahepeal tegid käesurumist ja olid üleüldse rohkem nagu lõbustuseks. Kuigi siinne kool meenutab mulle kohati loomaaeda olen ma sellega üsna rahul, sest keele õppeks on tingimused soodsad, kõik küsivad ja on huvitatud, ning neil on selleks aega rohkem kui vaid lühikesed vahetunnid. Neile, kes nüüd selle kirjelduse peale närvi läksid võin öelda, et kõik tunnid ei ole ühtviisi korratud, nt. matemaatikas ja usundiõpetuses esimesel päeval oli kord üsna hea. Siiski erinevus Eestiga on, et siin tundub kool olema nagu hobi ja vabatahtlikuse alusel. Igaüks tuleb kui heaks arvab, hilinemiste osas ma mingit kurjust õpetajate poolt pole märganud.

Eile lõppes kool 1 tunni võrra varem, kell 19.00. Seega õhtu tegevusteks oli rohkem aega. Kohe peale kooli sõitsime Sebaga bussiga San Martini. Nimelt võtab Seba osa inglise keele kursustest, samal ajal kui tema tunnis oli läksin mina Renzo juurde (Sebo sõber, kes valdab inglise keelt). Kuigi Renzo majas oli nagu siin ikka tavaliselt juhtub palju rahvast, vanaema ja vanavanaema ja vanemad ja õed-vennad oli see külastus jube hea vaheldus, sest terve aja mil Renzot polnud pidin ma saama hakkama hispaania keeles. Peale 4 päeva hispaania  keeles ponnestamist tundsin, et inglise keel on umbes sama hea kui native language. Peale tassikest teed läksin keelte kooli, kus Sebo õpib inkat. Nimelt tahtis sealne õpetaja mind näha, niisiis läksin sinna ennast tutvustama. Kõik olid (nagu siin tavaliselt ikka minu puhul) väga huvitatud ja viimased 30 minutit tunnist üritasid nad oma vigases inglise keeles minuga suhelda. Praeguseks hetkeks hispaania keel läheb järk-järgult paremaks, aru saan ma juba tüüpilisematest lausetest, aga räägin vähe. Samas ingilse keeles olin siin tõeline boss.
Eilse õhtu lõpetasin klassiõe juures pitsat süües + palju teisi klassikaaslasi.

Täna tegin oma esimese ostu siin. Nimelt sain omale kaua igatsetud kõrgema vöökohaga lühkarid. Pean siinkohal mainima, et siinsed mõõdud passivad mulle palju paremini kui Eesti omad. Pükste talje ja puusa vahekord on siin õige ja jalanõude puhul on kindel valik 37-38. Täna õhtul lähen õdedega tähistama venna Claudio sünnipäeva, nagu ma aru olen saanud on see suurüritus.

Hasta luego amigos!




Teisipäev, 18. august 2015

Minu uus pere!!!

Õed ja vennad
Ja siis see algas, astusin välja suurde ruumi, kus olid inimesed vasts ootamas. Vastas oli loomulikult ka minu pere. Neil oli kaasas sildid, et ma nad ära tunneks, loomulikult ma oleks nad ka ilma ära tundnud. Mulle tuli vastu oi kui plaju inimesti, lausa silme eest mustaks võttis: ema, isa, õed ja 2 venda + Sebastiani sõber Renzo, kes räägib päris head inglise keelt. Nad tulid kõik kohe ümber minu ja tervitasid ja olid jube jutukad ja toredad. Mina olin loomulikult rohkem närvis kui lähima 3 aasta jooksul kunagi juhtunud on. Lennujaamast välja astudes oli tõesti jahe, nüüdseks võin öelda, et siis ongi õhtud jahedad, alla 5 kraadi.  Istusime autosse ja sõit mu uude kodu võis alati. Sõit ei olnud pikk minu jaoks, ca 50km pikk teekond möödus rääkides, põhiliselt Renzoga, kes küsis minult asju ja näitas ümbrust. Olin üllatunud, et ma läbi pieduse mägesid ei näinud. Kodus ootas mind veel inimesi ja suur pizza. Kuigi kell oli 1 öösel ja ma olin ennist väsinud olnud oli emotsioon nii suur, et ajasin perega juttu, näitasin pilte Eestist ja mu Eesti perest ning proovisime Eestist kaasa toodud toite kuni kella 4. Seejärel maandusin rampväsinult voodi, oma uue õe kõrvale, kellega ma tuba jagan.

Mu Argentiina vanemad

Järgimne päev ärkasin alles, kell 1. Õnneks polnud ka mu õde Karina veel ärkvel. Samuti polnud ärganud veel hilja peolt tulnud Karina ja ta sõbranna Karla. pean kohe mainima, et mulle üllatuseks siin kõigil on kasutusel ainult hüüdnimed. Ema hüüdnimi on Cladis, isa Mario, vend Sebas, vend Ema, vend Claudio, õde Kari, õde  Dani + koerad Sammy, Teddy ja Tina. Kohe peale ärkamist toimus traditsiooniline musitamine, majas oli ka külaline juba. Minu üllatuseks läksime esimese asjana autoga mägesid vaatama. Funfact auto on hispaania keeles auto. Mäed olid viinamarja istanudste taustal tõest majesteetlikud ja tegime neist hulga pilte. Kuigi tundus, et need võiks lähedal olla, öeldi mulle, et need on Juninist ca 200 km kaugusel. Teel tagasi koju nägime veel gautšosid hobustel, apelsine ja palme :D






Junin ise on väike linn, umbes 40 000 elanikku. Linn on jagatud blokkideks, nt minu kool on majast 3 bloki kaugusel. Kõik majad on linnas juba väikesed minum mõistes, kõik on ühekordsed ja majad on üksteise vastas, pole mingit aeda vahel. Ka minu maja on siin selline. See tundub väike väljast vaadates ja meie mõistes on ka seest väike, arvestades kui plaju inimesi siin pidevalt elab.
Taas autoga koju jõudse algas Asado ehk grillimis aeg, hostisa püstitas garaaaži ette grilli ja varsti võis söömaaeg alata. Lõunaks tuli majja kokku veel hulgim sugulasi, vendi, nõbusid, vanaema ja sõpru, kuna tegu oli miski suguse pühaga, mis sarnaneb Renzo jutu järgi isadepäevaga. Asado oli tõesti meeletult hea, proovisin veiseliha šaslokki, vorste ja kana. Pärast lõunal jõime veel matet, mis muidu mulle täitsa maitseb. Laagsris joodud mate oli kibe ja suhkruta, aga minu pere joob magusat suhkruga matet, mis mulle meeldib. Peale  mate aega, läksime koos Renzo, Seba ja Kariga jäätist ostma. Umbes 4 bloki kaugusel asus võimas jäätise kohvik. Kohvikus oli reaalselt 30 sorti jäätiseid ja nied sai kaasa osta pakkidega, vahvlited ja pulgaotsas -  nagu ise soovid. Nagu selgus on siin see üldse väga levinud, et igalpool on väikesed kommipoed, 100 sorti kommi ja jäätise kohvikud ja muud butiigid. Lihtsalt kõik nad on tänava ääres ja väikesed.

Asado

Pere lõuna
Mate



Kodus sõime jäätist, mängisime Xboxiga tennist, mina harjutasin lugemist sispaania keeles väikestele sugulastele ja tegime väikese tiiru nende quatrocycloga. Õhtul kui juba pimenes läksime Mendozasse suurde kaubamajja šoppama. Tõesti seal oli igatsorti poode, kõik olid küll juba tillukesed, aga neid oli palju. Seal oli riide poode ja jalatsite poode (ketsi paari hind on kusagil 1000 peesot siin) ja ehtepoode ja jalgpalli klubi nänni poode (jalgpall on üldse siin jub etähtsal kohal, River Plate vs. Boca Juniors, minu peres on mõlema klubi pooldajaid, ja nad vaidlevad selle üle elavalt). Peagi väsisime šopingust ja suundusime McDonaldsisse sööma. Siinsed burgerid on jube suured, aga maitsvad ja lauda ei peagi enda järelt ise koristama. Peale kaubamaja külastust olin ikka hirmus väsinud, see paljude keelte rääkimin eikka võtab läbi. Suundusime Mendoza kesklinna. Seal elab üks mu vendadest. Ta elab kohe suure pea tänava San Martini ääres korteris, 5 korrusel, kust on jube hea vaade tänavale.

Mendoza Plaza Shopping

Mendoza peatänav


Peale tema külastust viisime mu õde Dani ära sõbranna juurde, sest tal oli vaja ülikooli minna järgimne päev e. täna. Sõbranna ema oli väga rõõmus minuga kohtumise üle. Tagasi teel jäin juba autos magama, sest väsimust on siin tõesti omajagu.
Mu pere siin on jube tore. Nad on kõik nii sõbralikud, koguaeg küsivad kas ma vajan midagi, nad on mulle teinud isagi hispaania-inglise väljendite lehe, et ma saaksin suhleda ka nendega, kes keelt nii väga ei oska, ehk siis suure enamusega perest. Nad koguaeg rõhutavad, et võin teha mida tahan ja ei pea sööma kui ei jaksa või ei taha, aga siiani pole neiks vajadust olnud. Nad on jube huvitatud Eestist ja küsivad keele kohta, eile õpetasin neile eesti keeles nädalapäevi. Minu jaoks on üllatav, et siin on maja koguaeg rahvast täis, sugulased, tuttavad, naabrib, vanavanemad, sõbrad, koerad. Kõik nad on koguaeg väga rõõmsad ja mõistavad palju nalja teha.


Huvitavaid tähelepanekuid;

  • nad käivad siseruumides välisjalanõudega
  • iga maja ees on prügikast mis näeb välja nagu mingi rauast korv ja seda tühjendab auto iga päev
  • Tänavate ääres on veekanalid, ainulaadsed kanalid, mis jooksevad läni Mendoza provitsi igale poole, pidid olema ainulaadsed maailmas
  • tänavalet pole ülekäigu kohti, minu üle kust tahad
  • teedel pole enamasti kiiruspiiranguid ja samas need on nii head, et kannatab kiirsti sõita, igatahes paremad kui Eesti teed, Mendoza teedel pole ka teemakse
  • siin on päeva aeg väga soe talve kohta 20 kraadi kusagil, teesärgi ilm ja öösel alla 5 kraadi, seega külm
  • majas on sees küte, radiaatorite näol, seega majas on ka öösiti õnneks soe
  • neil on populaarsed platvorm jalanõud naiste seas
  • minu pere on algselt pärit Itaaliast, generatsioone tagasi muidugi
Igatahes olen hetkel oma siinse eluga väga rahul, Mu pere on tore, loodus on imeline, toit on suurepärane ja homme lähen kooli ka. Nüüd on aga hommikusöögi aeg. 
Järgmise postituseni.

YFU Argentiina laager

Hola!
Tänaseks päevaks olen edukalt jõudnud juba oma host peresse ja kindlasti teen ka sellest postituse kohe pea, aga alustuseks räägin natuke aasta alguse seminarist, mis toimus Buenos Airese lähedal.

Kohe peale lennujaama jõudmist oli miskisugune passikontroll, mis võttis jubedalt aega, aga õnneks peale seda leidsin oma kohvri kiiresti ja see polnudki kaduma läinud nagu oletasin. Seejärel sammusime välja oote alale, kus oli  jube palju inimesi, kusagilt rahvamassist hüppas välja lilla õhupalliga YFU Argentiina töötaja ja üllatas mind põsemusiga. See oli justkui esimene hetk mil ma aru sain, et olen Argentiinas. Edasi alustasime sõitu koos teiste YFU õpilastega mikrobussis oma laagri paiga poole. Sinna sõit võttis tunnikese. Teepeal nähtud Argentiina erines oluliselt sellest, mida olin oodanud: vihma tubutas ja oli külm, teeäärsed puud olid kõik vööstsaati vee all (hiljem selgus, et hiljutiste sagedate vihmasadude tõttu olid üleujutused kogu Buenos Airese provintsis) ja teel oli jube palju teemakse vaja tasuda, 1 tunni jooksul maksis meie bussijuht 3 või 4 teemaksu, hull värk. Varsti jõudsime meie laagripaika, milleks oli koolimaja. Meid jaotati 3steks tubadeks: minuga olid samas ruumis Sakslane ja Taanlane, kes mõlemad olid väga sõbralikud ja toredad. I päeval tutvusime üksteisega, sõime Argentiina päraseid spagette ja pidasime meriendat (tee või mate joomine küpsistega), ent õhtuks olid kõik jube väsinud ja kobisime kõik vara voodi.
 II päev oli märksa parem: päeike paistis ja väljas sai dressikaga käia, ma juba olin rohkem harjunud inglise keeles suhtlema. Terve päeva vältel käisime erinevates töötubades, toimusid ka Mama bear grupi tunnid, mis mulle eriti meeldisid. Meid olis selles grupisvaid 3: mina, Norrakas Sanna, Sakslane Flavia. Ja grupi juht Lautaro oli väga tore ja tunnid olid ägedad. Sellel päeval tutvusin paljudega, eriti hästi sain läbi türklase Atahani ja Sannaga. Õhtul toimus disko, ja no tõesti, pole lihtsalt normaalne kui hästi nad tantsivad.
III päev olin ma koguaeg väsinud diskost, aga lahe oli sellegi poolest. Taas toimusid töötoad ja õhtul mängisime mänge ka. Kella 5 paiku aga pidin mina ja veel mõned juba lennujaama minema. Lennujaam oli väike, mitte see kuhu me Buenis Airesesse tulles maandusime. Hakkasime siis om alendu ootama, mis väljus 21.05. Olin tõeliselt väsinud, hirmunud kaa, sest ega see perega kohtumine aina lähenes ja loomulikult super excited samal põhjusel. Lend oli õnneks super lux. Kuni sinna maani ei olnud ma saanud telo laadida, sest Argentiinas on teistsugused pistikud, aga õnneks lennukis oli olemas usb-läbi laadimine. Lend kestis vähe aega ja lennuk oli väike, ent ometi oli seal ekraan ja sai süüa. Ja täiseti uskumatu kui sõbralikud kõik teenindajad olid seal lennujaamas ja lennukis. Meie Sannaga ( ta oli ainuke minuga samas lennukis, elab Mendozas, San Martini) olime muidugi super närvis ja samas põnevil, nii et magada ei saanudki. Ja siis jõudsime Mendoza lennujaama, mis oli veel väiksem ja läksime värisevate kätega oma kohvreid ootama. Ja siis see algas...

Reede, 14. august 2015

Algus ja lõpp

Hola Amigos!

Praeguseks hetkeks olen Eestimaa tolmu oma jalgadelt alla päeva eest pühkinud ja istun Buenos Airese lennujaamas koos teiste YFUkatega.
Lennusõidud iseenesest on läinud siiani hästi, tänu taevale. Aga on olnud tänase? päeva jooksul ka kerge paanikahoog lendude tõttu . Kuna Stockholmis saime päris suure ehmatuse osaliseks. Lugu algas sellest, et lend Stockholmi hilines ja meie alustasime oma gate otsimisega. Nimelt oli targal tablool kirjas et Bus from the gate 10c to the gate 61c, niisiis alguses me siis ootasime seal 10c, aga bussi ega inimesi seal polnud. Siis otsustasime, et läheme vaatame veel korra tabloo üle, ent et seis oli sama otsustasime osta vett ja edasi oodata. Varsti aga muutusime murelikuks kuna aeg hakkas departure'le lähenema, niisiis küsisime ühelt töötajalt üle. Meile teatati, et bussi kutsumiseks tuleb mingit nuppu vajutada, no cmon kust me pidime teadma?? Igatahes siis tellisime nuppu abil bussi ette ja jõudsime paaniliselt joostes lõpuks 61c-sse. Siis aga selgus, et lendu oli edasi lükatud 20 minta võrra ja väravki oli muudetud. Haha, oh seda paanikat ja koomilisust. Igatahes jõudsime lõpuks õigesse väravasse ja lennukile lausa suure varuajaga.
Lõuna-Rootsi

Lennukitoit
Edasi juhtus see, mis lendude edasilükkumisega ikka kaasneb, pidime jooksma Buenos Airese lennukile, mis meil tegelikult ka väga kenasti õnnestus, olenamata, et pidime terminali vahetama. Buenos Airesesse lend aga venis. Me alusatsime Pariisist lendu kell 23.30. Varsti peale õhtusööki, mis maitses uskumatult hästi, jäid kõik magama. Üritasin ka magada ja kohati see isegi õnnestus tänu luksuslikule tekkikuhjale ja padjale, ent mitte kauaks. Õnneks lahutas mu meelt magamise vahepeal muusika. Kusagil 5.30 kohalikus ajas olid enamus inimesi jälle üleval. Jube veider tunne oli, sest nagu lihtsalt enam ei saanud magada ja aru polnud saada kaua ma juba lennukis olin istunud. Selline jube seebistunud ja ajatu tunne. Endiselt ma ei suuda uskuda, et ma reaalselt olen Buenos Aireses. Et ma nüüd reaalselt olengi teisel pool maakera terve aasta. Et ma saangi veeta aasta Argentiinas :) :D
Eliisega väga ootusärevad


23kg + 8kg ehk kohvri pakkimise teadus ja kingid
Kuna mu Aski on kogunenud üsna mitmeid küsimusi kohvri pakkimise kohta, teen sellest siin eraldi juttu. Nimelt kohvritega on tõesti olnud üsna palju peavalu. Alguses arvasin, et mis see siis ikka ära ei ole, 23 kg suur kott ja lisaks veel 8 kg käsipagasina lennukile võtta lubatud , seda tundus palju, aga ooo ei. Nimelt pakkimist lõpetades oli kohver 25 kg ja pidin asju välja tõstma hakkama. Kuna riiete välja viskamine ei aidanud eriti hakkasin asju massiliselt käsipagasi tõstma, aga needki 8 kg täitusid nagu võluväel. Lõpuks suurte koondamiste tulemusena läksin lennujaama 23,7 kg, aga õnneks jama ei tulnud, sain läbi kenasti.
Suurema osa mu koti kaalust võtsid mu perele mõeldud kingitused ja taas Aski küsijate tulihingelisel soovil avaldan, mida oma perele viin. Minu hoolega valitud kingituste list on siis selline: Eestit tutvustav väike hisp. Keelne raamat, Eesti lipuvärvidega küünal, puidust kuumaalus ja võinuga, poolik seemnetega must leib (poolik koondamiste tõttu :D), kama, palju-palju šokolaade ja kommi ning üks pudel Eestimaist jooki ka. Loodan, et jäävad rahule.

Hüvastijätt Eestiga
Juba kusagil 3 nädalat olen üritanud Eestiga oma mõttes hüvasti jätta, aga nagu selgub see pole päriselt võimalik, sest ikkagi oli mul juba 2 päeva enne tänast tunne, et asi pole veel kohale jõudnud. Tõsi, tegelt ma pole kindel kas ma isegi praeguseks olen lõplikult taibanud mida teen ja mis ees ootab, aga ehk polegi seda mõistmist inimesele nii väga vaja.
Igal juhul minu viimased Eesti päevad olid väga vinged. Suur tänu armsatele sõpradele (püh on peidetud pealkirja ;)) et te tegite need päevad nii lahedaks, meeldejäävaks ja samas lahkumise nii raskeks. Olete parimad! :)
Samuti väga suur tänu mu perele, kes mind otseses mõttes algusest peale kuni lennule aitasid. Nüüd aasta otsa puhkust teile minust :)
Mu pere Eesti maha jäi...

Suurima fänni Beritiga, kes saatis lennujaama


Nüüd aga sellest miks pealkiri on selline. Pealkiri väljendab mu enesetunnet hetkel. Vahetusaasta on justkui uus elu. Täna jätsin aastaks hüvasti oma vana eluga ja alustan peatselt uut. Täna on vahelüli kahe eraldi seisva elu vahel. Täna on lõpp ja algus.

Peatse kuulmiseni :)