Reede, 21. august 2015

Esimene koolipäev

Hola amigos!

Käes on mu 5. päev Mendozas pere juures. Alustuseks pean nentima, et olen oma eluga väga-väga rahul siin. Ma olen juba praeguseks ma arvan, et päris hästi oma perega kohanenud, suhtlen kõigiga perest ja teeme asju koguaeg koos + sada muud sugulast muidugi. Toit on enamasti suurepärane, välja arvatud kartuli kook, mis oli MAGUS kartulivorm SOOLASE lihaga. Mulle jubedalt meeldib siinne elurütm: ma ei pea enne 10 ärkama, keegi peale mu õe, kes peab vara tööle minema ei ärkagi enne 10, magama ei lähe keegi enne 01.00. Jube tore on, et inimesed koguaeg naeratavad ja on heas tujus, tundub nagu elus poleks üldse probleeme. Kõik teevad kõike koos: süüakse koos, vaadatakse telekat koos, juuakse matet koos jne. Kuhugi ei ole kunagi kiiret, võin teha mida tahan ja milal tahan. Minu ainukeseks mureks on hispaania keel, inglise keelt räägivad siin ikka väga üksikud ja asi pole selles, et nad ei tahaks, nad lihtsalt üldse ei oska. Hispaania keeles suhtlemine põhjustab mulle suurt väsimust vähemalt praegu. Umbes kella 5 paiku olen rampväsinud, eriti kui olen pidanud palju rääkima, mis juhtub suht iga päev, õnneks mu pere mõistab mind hästi.
Nüüdsest kauakardetud kartulikook


Üleeile oli mu esimene koolipäev Medalla Milagrosa gümnaasiumis. Kooli minnes oli mul juba jube närv sees, sest Seba koguaeg rääkis kui palju inimesed seal huvi hakkavad tundma mu vastu. Kohale jõudes see arvamus sai kinnitust. Kooli uksest sisse astudes tuli meile vastu kooli direktriss: blond, sõbralik naine. Ta tervitas mind ja oli jube huvitatud eesti keelest. Vaevalt olin Seba abiga üles leidnud oma klassi (me käime samas klassis muide) Argentiina süsteemi järgi 5. klass, ehk gümnaasiumi viimane klass, kui direktriss klassi tuli ja palus mul järgneda tal. Edasi käisime läbi kõik 5 gümnaasiumi klassi, Argentiina süsteemi järgi koosnebki gümnaasium 5 klassist. Igas klassis pidin end tutvustama (Hola! Me llamo Silvia. Soy estudiante de intercambio de Estonia.) ja rääkima paar sõna eesti keeles õpilaste lõbustamiseks (Tere! Aitäh! Jah! Ei!). Loomulikult olid õpilased minust ikka väga vaimustuses, lausa huvitav oli vaadata. Peale tutvustusringi naasin oma klassi. Esimene tund oli usundiõpetus, mis iseenesest polnud halb, sest ma mõistsin päris palju. I vahetund läksime Sebaga kooli hoovi, mis on Eesti mõistes nagu koridor. Paljud inimesed kogunesid mu ümber ja üritasid rääkida vigases inglise keeles või siis piinasid mind oma ülikiire hispaania keelega. Aasta nooremad olid mulle teinud hispaania-inglise keelse küsimuste lehe, mille küsimustele vastasin. Järgmine tund oli matemaatika ja uskuge või ei, minu jaoks polnud see lihtne. Täpsemalt ma ei saanud üldse midagi aru eriti, kuna tegu oli tekstülesannetega, sest teemaks oli mood ja tõenäosus, ka tehted olid mulle võõrad, huvitav kas ma ei mäleta või tegu on lihtsalt millegiga mida ma ei oskagi? Terve matemaatika tunni veetsin ülesande tekste tõlkides. Järgmine vahetund oli miskisugune aktus. Kogunesime taas hoovi ümber Argentiina lipu. Alguses rääkis direktriss minust ja tähtpäevast, mida tähistati, siis aga hakkasime laulma hümni. Alguses Argentiina ja siis kooli hümni.
Kõik laulsid ja mina olin nagu ehehe okei. Õnneks peale seda läks päev paremaks, nimelt minu uus klass oli korraldanud minu tuleku puhul peo. Koolihoovi tagumises nurgas peetaval peol oli suur plakat Welcome to Argentina Silvia, mürtsus Argentiinale omane cumbia muusika, millele hinnangut ma veel anda ei oska ja laual oli 100 sorti küpsiseid ning colat.(Cola kohapealt pean mainima, et see pole siin haruldane, siin juuakse colat igal söögikorral peaaegu, seega inimesed kes te mind hästi teate siit lahkumine saab mulle raske olema.)Alguses oli mul seal raske olla, sest ma ei saanud midagi aru ja kõik lärmasid läbisegi, aga õnneks algas siis tantsimine ja paar tüdrukut ja poissi tirisid mind endaga tantsima. Loomulikult tantsisid nad ise nagu mingid elukutselised ja mina nende kõrval olin hale. Peo lõpuks ma juba rääksin mõne klassiõega ja peale kooli läksimegi klassiõe, keda hüütakse Montiks juurde õhtustama.
Minu klass (selja taga plakat)


Küsimusteleht mulle


Sam Martini (kooli hümn)


II koolipäev erines esimesest palju. Päev algas arvutiõpetusega. Siin see muidugi pole nii nagu Eestis, igal ühel polnud klassis oma arvutit (tegelikult enamus oleks saanud omale oma arvuti, aga nad ei tahtnud) ja ülesannet mida nad täitma pidid tegid ka suht vähesed. See muide pole üldse haruldane, nimelt järgnevates psühholoogia tundudes kord lokkas nii moodi, et polnud aru saada millal vahetund lõppes ja tund algas. Siin pole tundides söömine keelatud (mulle muidugi sobib, sest igavuse korral küpsist närida on tore), kõik sõidavad oma laudadega mööda klassi ringi ühe sõbra juurest teise juurde, see juures mitte vaikselt loomulikult, vaid maksimaalse häälekusega, rääkimine tunnis on lubatud. Väga populaarne tunnitegevus on küünte lakkimine tüdrukute seas ja poisid lasevad  telost musa vahepeal. Sellest kõigest veel palju huvitavam minu jaoks on aga siinsed õpetaja-õpilase suhted. Nimelt enamus õpetajaid olid minust väga huvitatud, nad tervitasid mind põsemusiga ja rääkisid ns juttu väga vigases inglise keeles ja loomulikult olid nad väga sõbralikud. Mõned õpetajad olid aga sellised, kes jalutasid klassis ringi ja ajasidki õpilastega juttu ja vahepeal tegid käesurumist ja olid üleüldse rohkem nagu lõbustuseks. Kuigi siinne kool meenutab mulle kohati loomaaeda olen ma sellega üsna rahul, sest keele õppeks on tingimused soodsad, kõik küsivad ja on huvitatud, ning neil on selleks aega rohkem kui vaid lühikesed vahetunnid. Neile, kes nüüd selle kirjelduse peale närvi läksid võin öelda, et kõik tunnid ei ole ühtviisi korratud, nt. matemaatikas ja usundiõpetuses esimesel päeval oli kord üsna hea. Siiski erinevus Eestiga on, et siin tundub kool olema nagu hobi ja vabatahtlikuse alusel. Igaüks tuleb kui heaks arvab, hilinemiste osas ma mingit kurjust õpetajate poolt pole märganud.

Eile lõppes kool 1 tunni võrra varem, kell 19.00. Seega õhtu tegevusteks oli rohkem aega. Kohe peale kooli sõitsime Sebaga bussiga San Martini. Nimelt võtab Seba osa inglise keele kursustest, samal ajal kui tema tunnis oli läksin mina Renzo juurde (Sebo sõber, kes valdab inglise keelt). Kuigi Renzo majas oli nagu siin ikka tavaliselt juhtub palju rahvast, vanaema ja vanavanaema ja vanemad ja õed-vennad oli see külastus jube hea vaheldus, sest terve aja mil Renzot polnud pidin ma saama hakkama hispaania keeles. Peale 4 päeva hispaania  keeles ponnestamist tundsin, et inglise keel on umbes sama hea kui native language. Peale tassikest teed läksin keelte kooli, kus Sebo õpib inkat. Nimelt tahtis sealne õpetaja mind näha, niisiis läksin sinna ennast tutvustama. Kõik olid (nagu siin tavaliselt ikka minu puhul) väga huvitatud ja viimased 30 minutit tunnist üritasid nad oma vigases inglise keeles minuga suhelda. Praeguseks hetkeks hispaania keel läheb järk-järgult paremaks, aru saan ma juba tüüpilisematest lausetest, aga räägin vähe. Samas ingilse keeles olin siin tõeline boss.
Eilse õhtu lõpetasin klassiõe juures pitsat süües + palju teisi klassikaaslasi.

Täna tegin oma esimese ostu siin. Nimelt sain omale kaua igatsetud kõrgema vöökohaga lühkarid. Pean siinkohal mainima, et siinsed mõõdud passivad mulle palju paremini kui Eesti omad. Pükste talje ja puusa vahekord on siin õige ja jalanõude puhul on kindel valik 37-38. Täna õhtul lähen õdedega tähistama venna Claudio sünnipäeva, nagu ma aru olen saanud on see suurüritus.

Hasta luego amigos!




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar