YFU Argentiina laager

Hola!
Tänaseks päevaks olen edukalt jõudnud juba oma host peresse ja kindlasti teen ka sellest postituse kohe pea, aga alustuseks räägin natuke aasta alguse seminarist, mis toimus Buenos Airese lähedal.

Kohe peale lennujaama jõudmist oli miskisugune passikontroll, mis võttis jubedalt aega, aga õnneks peale seda leidsin oma kohvri kiiresti ja see polnudki kaduma läinud nagu oletasin. Seejärel sammusime välja oote alale, kus oli  jube palju inimesi, kusagilt rahvamassist hüppas välja lilla õhupalliga YFU Argentiina töötaja ja üllatas mind põsemusiga. See oli justkui esimene hetk mil ma aru sain, et olen Argentiinas. Edasi alustasime sõitu koos teiste YFU õpilastega mikrobussis oma laagri paiga poole. Sinna sõit võttis tunnikese. Teepeal nähtud Argentiina erines oluliselt sellest, mida olin oodanud: vihma tubutas ja oli külm, teeäärsed puud olid kõik vööstsaati vee all (hiljem selgus, et hiljutiste sagedate vihmasadude tõttu olid üleujutused kogu Buenos Airese provintsis) ja teel oli jube palju teemakse vaja tasuda, 1 tunni jooksul maksis meie bussijuht 3 või 4 teemaksu, hull värk. Varsti jõudsime meie laagripaika, milleks oli koolimaja. Meid jaotati 3steks tubadeks: minuga olid samas ruumis Sakslane ja Taanlane, kes mõlemad olid väga sõbralikud ja toredad. I päeval tutvusime üksteisega, sõime Argentiina päraseid spagette ja pidasime meriendat (tee või mate joomine küpsistega), ent õhtuks olid kõik jube väsinud ja kobisime kõik vara voodi.
 II päev oli märksa parem: päeike paistis ja väljas sai dressikaga käia, ma juba olin rohkem harjunud inglise keeles suhtlema. Terve päeva vältel käisime erinevates töötubades, toimusid ka Mama bear grupi tunnid, mis mulle eriti meeldisid. Meid olis selles grupisvaid 3: mina, Norrakas Sanna, Sakslane Flavia. Ja grupi juht Lautaro oli väga tore ja tunnid olid ägedad. Sellel päeval tutvusin paljudega, eriti hästi sain läbi türklase Atahani ja Sannaga. Õhtul toimus disko, ja no tõesti, pole lihtsalt normaalne kui hästi nad tantsivad.
III päev olin ma koguaeg väsinud diskost, aga lahe oli sellegi poolest. Taas toimusid töötoad ja õhtul mängisime mänge ka. Kella 5 paiku aga pidin mina ja veel mõned juba lennujaama minema. Lennujaam oli väike, mitte see kuhu me Buenis Airesesse tulles maandusime. Hakkasime siis om alendu ootama, mis väljus 21.05. Olin tõeliselt väsinud, hirmunud kaa, sest ega see perega kohtumine aina lähenes ja loomulikult super excited samal põhjusel. Lend oli õnneks super lux. Kuni sinna maani ei olnud ma saanud telo laadida, sest Argentiinas on teistsugused pistikud, aga õnneks lennukis oli olemas usb-läbi laadimine. Lend kestis vähe aega ja lennuk oli väike, ent ometi oli seal ekraan ja sai süüa. Ja täiseti uskumatu kui sõbralikud kõik teenindajad olid seal lennujaamas ja lennukis. Meie Sannaga ( ta oli ainuke minuga samas lennukis, elab Mendozas, San Martini) olime muidugi super närvis ja samas põnevil, nii et magada ei saanudki. Ja siis jõudsime Mendoza lennujaama, mis oli veel väiksem ja läksime värisevate kätega oma kohvreid ootama. Ja siis see algas...