Teisipäev, 31. mai 2016

Vahetusõpilased k(h)oos

Hola,
vahetusaasta on käimas täies hoos. Täna avastasin, et teised vahetusõpilased, kes ei jää aja pikendusega kauemaks sõidavad oma kodumaade poole juba vähema kui ühe kuu pärast. Huvitav on jälgida kuidas mu enda reaktsioon selle tagasi mineku osas muutub: mingi hetk oli suur osa mu ajast täidetud lihtsalt selle paanikaga, et ma ei jää siia ju lõpmatuseni. Edasi mingi hetk ma lihtsalt ignoreerisin täiesti seda mõtet, et üks päev tagasi Eesti pean minema. Ja nüüd olen selles etapis, et ütlen iga päev: nemad (teised vahetusõpilased) reisivad oma kodumaale vähema kui kuu pärast- minul aega küll ja küll- oh neid lohutusi. Iga päevaga on ka rohkem neid inimeis kes küsivad: "ja millal sa siis lähed?". Reaalselt üks osa minust lihtsalt tahaks neile rusikat näidata. Mu siinne pere juba teab, et seda teemat tuleb vältida ja kui keegi tuttav küsib siis vastavad minu eest: "sellest siin majas me ei räägi, valus teema". Samuti on täna see päev kui mul on jäänud kuu aega kooli lõpuni. Iga päevaga järjest enam elan selle mõttega, et tuleb päeva püüda- ehk vähem lesimist ja laisklemist ja 100% aktiivsust.

Kui nüüd mai kuust rääkida siis suurem osa sellest veetsin teisiti kui siiani, sest ühel ilusal teisipäeva õhtul kirjutas mulle mu YFU lennukaaslane Serbiast, kes siin ARgentiinas elab Rio Negros, et talle on avanenud võimalus tulla mulla nädalakeseks külla ja Mendozat avastama. Mina aktivist nagu ma olen asusin kohe luba küsima ja kuna mu pere täiega külalislahke sain nõusoleku kiiresti. Ainuke probleem mida kartsime (ja mis ka juhtus) oli magamisasemete puudus, sest siin on maja eriti nädalalõppudel aga vahest ka muul ajal väga ülerahvastatud, sest mu õde on oma opereeritud jalaga voodis kogu aeg ja tema poiss-sõber on ka siin enamus aega. Ja nädalalõppudel tulevad kõik lapsed koju, kes muidu Mendozas elavad. Niisiis ühel esmaspäeva õhtul kohe peale kooli sõitsin Mendozasse, et olla enne külalisVÕPi tulekut juba varem valmis kohapeal. Jäimagi siis koos Sebaga Claudio vanasse korterisse ja üks päev veetsime seal, käisin vaatams Seba ülikooli ja võitlemas õpilaskaitse ja muu sellisega. Nimelt ARgentiinas on selline süsteem, et õpilane võib alustada ülikooli ilma tehniliselt põhikooli lõpetamata (st. mõned ained on läbi kukutud) ja ülikooli jooksul antakse talle aega, et need ained läbi saada. Kuna aga Danielaga juhtus õnnetus ja Sebale ei meeldi matemaatikat õppida liiga usinalt ei saanud ta 1. parandus katsel matemaatikas läbi. Seega ülikool ähvardas teda aastakeseks välja jätta. Seega jooksime paduvihmaga erinevate ülikooli hoonete vahet, et õpilaskaitset leida ja kui selle leidsime, siis kirjutasime koos 4 saatuskaaslasega taotluse aja pikenduseks, et ainut uuesti parandada. Kuigi alguses öeldi, et kõik hästi ja aja pikendust saab juulini, siis nüüdseks juba muudeti meelt ja Seba on praktiliselt selleks aastaks ülikoolist kahjuks väljas. (Loodan, et see seletus oli  arusaadav lisaks mulle ka teile, ausalt ma üritasin.)

Teisipäeva hilisõhtul jõudis Mendozasse minu külaline vahetusõpilane Petra. Temaga tutvusime Bariloche laagris, kus ta oli mu parim sõbranna (tegelt peaks ma teda juba Buenos Airesest mäletama, aga ei). Kuna üks tema ema sõpradest pidi tulema Cuyo piirkonda tööle oli tema jaoks Petra Mendozasse transportimine tühiasi. Esimesel õhtul läksiem Mendoza turistikasse piirkonda Pitsat sööma koos Petra, Seba ja Seba sõbra Santiagoga. Pean kohe ütlema, et Petrale väga meeldis Mendoza linn. Koguag ütles, et mingis mõttes sarnaneb see Belgradile (Serbia pealinn) ja väga ilus ja hea õhkkonnaga (see mida minagi ütlen koguaeg). Mendoza on ikkagi 10 ilusaima linna listis ;) Järgmisel hommikul pöördusime Junini, et Petrat ka mu perele tutvustada. Loomulikult hakkas Petra mu perega kohe hästi läbi saama, võiks öelda, et alguses lausa ajab kadedaks, jaja. Esimesel õhtul joonistasime oma riigiliud kätepeale ja tegime fotosid + Petra avas nö maniküüri salongi. Edasistel päevadel käisime üks päev San Martinis koos Petra ja Iaraga ja Petra tegi pilti Petra boliche taustal (siin on üks boliche mis kannab täpselt Petra nime). Reedel läksime tantsima CiudadEste bolichele koos Petra ja Iaraga. Kuna ma ja Iara alati näeme palju tuttavaid sellel bolichel, sest enamasti sinna lähevad meie kooli ja linna kaaslased siis peatusime pea iga meetri tagant, et kedagi tervitada. Petra silma läbi siinne boliche näeb palju teistsugusem välja kui Rio Negros. Laupäeva päeval tegelesime Eurovisiooni tulemustega, sest me 2 oleme Eurovisiooni suurfännid. Õhtul läksime Petra bolichele koos Petra ja Karinaga. Petra tegi pilti iga nurga peal, sest kõikjal oli kirjutatud tema nimi.
Pühapäeval peale lõunat panime mate valmis ja sõitsime Carrizali tiigi äärde, et kuulsat tiiki tutvustada ja loodust näidata. Teepeal leidsime jamon crudo (toores sink?) võileibade müüja ja saime lisaks küpsistele ja šokolaadile võileiva lisa. Jamon crudo on lihtsalt ülimaitsev asi, kui siia satute sööge kindlasti. Tiigi äärde nautisime tuult ja vihma ja matet ja võileibu. Üli meeldiv oli üle pika aja taas looduses viibida. Ja ilmast hoolimata oli väga tore.

 Ilma oasa lisan: selle 2 nädala jooksul nägime päikest vaid 2 korda minu mäletamist mööda, see on siinsete jaoks VÄGA IMELIK. Ajalehtedel olid pealkirjad: "Mendoza, maa ilma päikeseta." (nali selles, et Mendoza tunnuslause on: päikese ja hea veini maa). Lisaks, et koguaeg oli ilm pilves ja sadas, oli ka külm, 10-15 kraadi ringis. Kui ma ütlen külm siis see tähendab ebamugavusi, sest siin elu praktiliselt toimub õues. ST. majades on vähe soojustust, kui just teki all ei ole, siis üli 20 kraadi majas temperatuur ei tõuse, rääkimata koolist, kus klassi aknad ja uksed kogu aeg lahti ja 6 koolitundi on sama hästi kui õues veedetud. Nüüdseks on ilma paranenud, aga jätkuvat on jahe. Ahjaa, mida veel : majas kõikjal on näha liigniiskuse tulemusi seente näol maja seintel, fuih.

Järgmise nädala alguses läksime kooli ja Petrat tutvustati nagu mind kooli algues ülekooli. Lahe oli midagi teistsugust üle pikama aja koolis näha. Tegelesime klaasilipu värvimisega pusade esitluseks. See lipu värvimine nägi välja siis nii: kogu klass värvipotsikud käes väli võimlas hiiglaslikku riiet värvimas svammidaga ja et mitte lippu määrida ilma jalatsiteta. #külm
Minu õnnetuseks oli just trimestrali aeg koolis, seega pidin sellel nädalal mitmel päeval kooli ilmuma, et veidi hindeid kontrolli all hoida. (KUigi ikkagi olen hädas päris mitmete ainetega ja mitte, et ma laisk oleks või et ma aru ei saaks, lihtsalt olen veidi puudunud...). Siiski Petraga koos olles tuli aega 100% kasutada. Nädala sisese aja veetsime Juninis ja San Martinis ja nädalalõpul sõitsime uuesti Mendozasse koos Karinaga ja jalutasime linna peal, ning käisime Decimo öist linnavaadet ja ülimaitsvaid Sorrentiine nautimas. Pühapäeval, mil viimaks ometi säras päike ja Mendoza paistis mendozalik käisime Andides. Kuigi Petrale väga meeldis, siis selles osas olin mina ikkagi kõike rohkem vaimustunud, sest Serbias leidub erinevalt Eestist mägesid. Minu jaoks on mäed aga väge lahedad ja see kord oli loodus plaju teistsugusem, sest ei olnud lund. Võimsad mägede vaated olid enamasti lumetud ja kohad nagu Puente de Inca (võite otsida postitusest: Andes, Los penidentes) ja Penidentes olid seekord inimlagedad ja lumetud. Lahe oli ka, et ma sain palju paremini aru mida mulle seletati (keele oskus on ju erinev sellest mida omasin 3 nädalalt peale ARgentiina tulekut). Käisime ka Potrerillose järve ääres (see on super sinine ja ülipop koht mate ja asado jaoks sugulastega). Lõpude lõpuks jõudsime ka Tšiili piiril käia ja kuulsa tunneli läbida.
Vimased 2 päeva koos Petraga veetsime Juninis. Teisipäeva õhtul läksime Santi sünnale ja peale uhket sünna pidu õhtu lõpuks kõik nutsime, sest Petra pidi lahkuma järgneval päeval.
Nende 2 nädala jooksul harjusin ma Petraga nii ära ja mu pere ja sõbrad ka. Petra on täiega minu inimene: igal õhtul olime kella 4ni üleval ja hommikul enne 12 ei ärganud ja mina ärkasin esimesena (hea tõestus mu perele, et on inimesi kes on rohkem unimütsid kui mina :D). Meile meelis koos McDolnaldsi burkse söömas käia ja šhopata, jne. Juba igatsen meie sügavaid vestlusi ja mõtisklusi keele olemuse üle, jaja. Nende päevale jookul rääkis Petra ka palju Serbia kultuurist ja võrdles seda Mendoza ja Rio Negroga. Petra jutu järgi Serbia ja ARgentiina omavad üsangi paljusi sarnasusi elustiili osas: nagu toidud ja joogid ja peod jne. Eesti ja ARgentiina on aga väga erinevad. Huvitav on ka see, et Serbias on Petral suur pere ja siin ARgentiinas elab oma vahetuperes ainult ema ja isaga, sest lapsed on juba omal käel elamas. MInu kogemus on aga vastupidine. Seega me mõlemad saame kogeda midagi vastandlikku. Juuni lõpus olen oodatu vastuvisiidile Rio Negrosse Petra 19.ndaks sünnipäevaks.


Seekord siis Burger Kingi sõltlased

Ja nii oli ilm 2 nädalat jutiga

Carrizali nautimas




Decimo ja sorrentiinid



Potrerillos



Võite leida fotosid sellest samast kohast, ainult et lumega

Puente de Inca





Rahvusvaheline sõprus ruulib


Järgimses posituse juba räägin mis on VOORPRET, olge valmis.

Neljapäev, 5. mai 2016

Mendoza (veini)kultuur

Terekest,
aeg lendab nii mis hirmus ja juba ongi käes 9. kuu Argentiinas. Olen oma eluga väga rahul, vahetusaaasta on parim aasta üldse ja kui ma seda siin ütlen siis mõtlen ma seda tõsiselt ja ilma propagandata. Seega naudin oma aega sajaga ja loodan, et kell peatub enne tagasilendu:D

 VEINIKULTUUR
Mina veedan oma vahetusaastat Argantiina provintsis Mendozas, mis on tuntud oma heade veinide ja Andide poolest. Ja tõepoolest selle aasta jooksul olen  päris  palju kokku puutunud viinamarja istanduste ja veiniga. Mendozas autoga ringi sõites praktiliselt kõikjal väljaspool linnasid on võimalik näha viinamarja istandusi, mis olenevalt aastaajast muudavad oma värvi ja on justkui Mendoza sümbolid. Suve jooksul käisime mitmeid kordi viinamarja istandusi vaatamas ja nüüd sügise poole märtsis käisime papiga viinamarju korjamas. Kuigi see aasta on rohke vihma ja rahe tõttu halb viinamarja kasvatajatele oli lisaks rohkele hävingule näha ka ilusaid viinamarja istandusi (enamasi need kes panid võrgu taimede peale, nagu Eestis pannakse kurkidele või tomatitele öökülma kaitseks). Viinamarja kasvandustes on võimalik leida igat sorti viinamarju: tumedaid, roosakaid, heledaid, veini marju ja söögi marju. Lisaks loomulikult on igal oma kindel sordi nimi ja siin pannakse sellele päris palju olulisust. Ja just nendest istandustest algabki veini teekond. Enamasti kusagil märtsi alguses või keskpaigas hakkab viinamarja korje aeg, mil iga viinamarja talu (estancia hisp. keeles -nende vastate eest mis ma siin annan väga ei vastuta) palkab hulgaliselt viinamarja korjajaid, kes iga päes suur korv seljas lähevad marju korjama. Hooaja tööna on see siin väga populaarne, eriti noorte ja hea hariduseta inimeste seas, samuti töötab sellel alal palju sisserändajaid. Kohalike seas, kes on võimelised paremat tööd leidma, see töö populaarne pole, sest nõuab palju pingutust ja kuumus kraadid ainult raskendavad olusid. Peale korjamist selekteeritakse viinamarjad sordi ja kvaliteedi alusel ja see järel alustavad viinamarju vedavad veokid oma tööd käies läbi kõik kohalikud viinamarja istandused. Hiljem tekkivad veinimõisate juurde suured veokite järjekorrad viinamarjade üleandmiseks. Sellel ajal kogu ümbruskond lõhnab veini, viinamarjade ja natuke pärmi järele. Ja veinivabrikus(bodega- hisp. keeles) algab töötlus viinamarjadest veinini.
Mina käisin venna ekspruudiga ühe veinivabriku ringreisil, kus tema töötab. Kogu veini tegu saab nii siis alguse kui saabub veok viinamarjadega mis alustuseks ära kaalutakse ja see järel suundub veok otse viinamarja purustus masina juurde kus marjad kruvi taoliste peale kallatakse ja edasi masin juba purustab viinamarjad ja eraldab viinamarja rootsud ja osaliselt ka viinamarja kestad marjamahlast. Edasi rootsud lähevad mööda justkui kanalit suure surve all ja lõpuks kuhjuvad suure rootsumäena veidi eemal põlluserval. Viinamarja mahl, mis sisaldab veel kestasid ja seemned jookseb mööda torustikku suurtesse vaatidesse kus mahlasegu peab mõnda aega käärima. Ühes veinivabrikus võib olla sadu käärimisvaate, mis on ilusti tähistatud (igal aastal juhtub õnnetusi, et mõni tööline kukub vaati ja sinna ta sureb suure tõenäosusega, sest kui vaat on täis on raske taas pinnale saada ja kui vaat on tühi siis saab juba kõrguse tõttu poolsurnuks kukkuda). Kääritus vaatides on võimalik näha ja proovida erineva valmidusastmega veine. Minu proovitutest osad juba omasid veini maitset, aga suurem osa omas sellist pärmilöga maitset ja veinist paistis asi kaugel olevat. Ahjaa, enne käärimis vaati minekut kontrollitakse veel ka viinamarjade suhkrusisaldust, et teada missugune vein sellest tuleb tulevikus (vähe suhkrut= vähese alkoholi sisaldusega vein). Aga see selleks jätkame veini teekorda peale käärimist. Peale käärimist liigub veinialge masinasse mis puhastab selle seemnetest ja kestadest. Ja edasi tuleb juba lõplik läbifiltreerimine mille järel on vein praktiliselt valmis, vaja ainult proove võtta ja pakki panna. Vaesematel veinivabrikutel pole oma nimelisi pakendeid ja toodetakse teise vabriku nime all. Nt. see vabrik milles mina käisin saadab oma veinitoodangu teise vabrikusee kus see läheb müüki teise vabriku sildi all- Estacion Mendoza (tegu on ühe väga populaarse veinimargiga).
Siinsetes vabrikutes toodetakse väga erinevaid veine punaseid, roosasid, valgeid ja veel erilisi sorte mille olemasolu ma Eestis tähele ei pannud.
Siinsed inimesed teavad veinidest palju ja see on nagu kasvatuse ja inteligentsi osa. Ja pole ka ime, sest õhtusöögi kõrvale rüübatakse pea alati veini ja vanus selles osas eriti olulist osa ei mängi. Kui siis ainult, et noored joovad rohkem pakiveini kui pudeli oma, sest see on palju odavam. Siin kohal pean märkima, et  tegelikult igasugune vein on siin odav meie mõistes.

Detsember viinamarjaistanduses

Ja märts viinamarja istanduses

Võrguga kaetud istandus

Ja ilma katteta...

Viinamarja purusti veinivabrikus

Veini vaadi pealtvaade (valge veini alge sees)

Ja degusteerime veini


Bodega seestpoolt vaade (seinte sees on vaadid)

Rootsu hunnik

Hiiglaslik mesilaspesa mida bodegas nägime (papi sai sutsata ka)

Vaade minu siinsest kodulinnast. Junisnit

Ja vaade Ruta40 mis kulgeb kuni Buenos Aireseni
Lisaks veini tegemisega tutvumisele olen viimasel ajal aega veetnud Mendoza suurlinnas, sest Seba õpib seal. Kuid ühel laupäeval otsustasime Mendozase sõita koos Karinaga, et minna lõunatame kuulsasse 10. korruse restorani, mis on ühtlasi ka üks kõrgemaid hooneid Mendozas (maavärina ohu tõttu ei taheta kõrgemaid ehitada). Vaade sellest restoranist on väga lummav, nautige mu foto saaki all pool... Ja veelgi imelisemad on sorrentinod seene ja juustu kastmega, kui keegi peaks Decimosse (selline on restorani nimi hisp, keeles tähendab muide kümnes) sööma sattuma, ära kõhkle, sorrentinod on parimad!


Jumalikud sorrentiinid

Kõige Mendozalikum foto üldse minu arvates



Mingi aeg käisime sõbrannadega Iara ja Miliga ka hobustega sõitmas, sest Mili omab hobust ühes kallis hobuste hotellis. Jah, selline asi on reaalselt olemas ja see on väge tavaline koht kus oma hobust hoida. 
Mili hobune RuizSeñor ja mina tutvust sobitamas

Hobuste hotel