Teisipäev, 31. mai 2016

Vahetusõpilased k(h)oos

Hola,
vahetusaasta on käimas täies hoos. Täna avastasin, et teised vahetusõpilased, kes ei jää aja pikendusega kauemaks sõidavad oma kodumaade poole juba vähema kui ühe kuu pärast. Huvitav on jälgida kuidas mu enda reaktsioon selle tagasi mineku osas muutub: mingi hetk oli suur osa mu ajast täidetud lihtsalt selle paanikaga, et ma ei jää siia ju lõpmatuseni. Edasi mingi hetk ma lihtsalt ignoreerisin täiesti seda mõtet, et üks päev tagasi Eesti pean minema. Ja nüüd olen selles etapis, et ütlen iga päev: nemad (teised vahetusõpilased) reisivad oma kodumaale vähema kui kuu pärast- minul aega küll ja küll- oh neid lohutusi. Iga päevaga on ka rohkem neid inimeis kes küsivad: "ja millal sa siis lähed?". Reaalselt üks osa minust lihtsalt tahaks neile rusikat näidata. Mu siinne pere juba teab, et seda teemat tuleb vältida ja kui keegi tuttav küsib siis vastavad minu eest: "sellest siin majas me ei räägi, valus teema". Samuti on täna see päev kui mul on jäänud kuu aega kooli lõpuni. Iga päevaga järjest enam elan selle mõttega, et tuleb päeva püüda- ehk vähem lesimist ja laisklemist ja 100% aktiivsust.

Kui nüüd mai kuust rääkida siis suurem osa sellest veetsin teisiti kui siiani, sest ühel ilusal teisipäeva õhtul kirjutas mulle mu YFU lennukaaslane Serbiast, kes siin ARgentiinas elab Rio Negros, et talle on avanenud võimalus tulla mulla nädalakeseks külla ja Mendozat avastama. Mina aktivist nagu ma olen asusin kohe luba küsima ja kuna mu pere täiega külalislahke sain nõusoleku kiiresti. Ainuke probleem mida kartsime (ja mis ka juhtus) oli magamisasemete puudus, sest siin on maja eriti nädalalõppudel aga vahest ka muul ajal väga ülerahvastatud, sest mu õde on oma opereeritud jalaga voodis kogu aeg ja tema poiss-sõber on ka siin enamus aega. Ja nädalalõppudel tulevad kõik lapsed koju, kes muidu Mendozas elavad. Niisiis ühel esmaspäeva õhtul kohe peale kooli sõitsin Mendozasse, et olla enne külalisVÕPi tulekut juba varem valmis kohapeal. Jäimagi siis koos Sebaga Claudio vanasse korterisse ja üks päev veetsime seal, käisin vaatams Seba ülikooli ja võitlemas õpilaskaitse ja muu sellisega. Nimelt ARgentiinas on selline süsteem, et õpilane võib alustada ülikooli ilma tehniliselt põhikooli lõpetamata (st. mõned ained on läbi kukutud) ja ülikooli jooksul antakse talle aega, et need ained läbi saada. Kuna aga Danielaga juhtus õnnetus ja Sebale ei meeldi matemaatikat õppida liiga usinalt ei saanud ta 1. parandus katsel matemaatikas läbi. Seega ülikool ähvardas teda aastakeseks välja jätta. Seega jooksime paduvihmaga erinevate ülikooli hoonete vahet, et õpilaskaitset leida ja kui selle leidsime, siis kirjutasime koos 4 saatuskaaslasega taotluse aja pikenduseks, et ainut uuesti parandada. Kuigi alguses öeldi, et kõik hästi ja aja pikendust saab juulini, siis nüüdseks juba muudeti meelt ja Seba on praktiliselt selleks aastaks ülikoolist kahjuks väljas. (Loodan, et see seletus oli  arusaadav lisaks mulle ka teile, ausalt ma üritasin.)

Teisipäeva hilisõhtul jõudis Mendozasse minu külaline vahetusõpilane Petra. Temaga tutvusime Bariloche laagris, kus ta oli mu parim sõbranna (tegelt peaks ma teda juba Buenos Airesest mäletama, aga ei). Kuna üks tema ema sõpradest pidi tulema Cuyo piirkonda tööle oli tema jaoks Petra Mendozasse transportimine tühiasi. Esimesel õhtul läksiem Mendoza turistikasse piirkonda Pitsat sööma koos Petra, Seba ja Seba sõbra Santiagoga. Pean kohe ütlema, et Petrale väga meeldis Mendoza linn. Koguag ütles, et mingis mõttes sarnaneb see Belgradile (Serbia pealinn) ja väga ilus ja hea õhkkonnaga (see mida minagi ütlen koguaeg). Mendoza on ikkagi 10 ilusaima linna listis ;) Järgmisel hommikul pöördusime Junini, et Petrat ka mu perele tutvustada. Loomulikult hakkas Petra mu perega kohe hästi läbi saama, võiks öelda, et alguses lausa ajab kadedaks, jaja. Esimesel õhtul joonistasime oma riigiliud kätepeale ja tegime fotosid + Petra avas nö maniküüri salongi. Edasistel päevadel käisime üks päev San Martinis koos Petra ja Iaraga ja Petra tegi pilti Petra boliche taustal (siin on üks boliche mis kannab täpselt Petra nime). Reedel läksime tantsima CiudadEste bolichele koos Petra ja Iaraga. Kuna ma ja Iara alati näeme palju tuttavaid sellel bolichel, sest enamasti sinna lähevad meie kooli ja linna kaaslased siis peatusime pea iga meetri tagant, et kedagi tervitada. Petra silma läbi siinne boliche näeb palju teistsugusem välja kui Rio Negros. Laupäeva päeval tegelesime Eurovisiooni tulemustega, sest me 2 oleme Eurovisiooni suurfännid. Õhtul läksime Petra bolichele koos Petra ja Karinaga. Petra tegi pilti iga nurga peal, sest kõikjal oli kirjutatud tema nimi.
Pühapäeval peale lõunat panime mate valmis ja sõitsime Carrizali tiigi äärde, et kuulsat tiiki tutvustada ja loodust näidata. Teepeal leidsime jamon crudo (toores sink?) võileibade müüja ja saime lisaks küpsistele ja šokolaadile võileiva lisa. Jamon crudo on lihtsalt ülimaitsev asi, kui siia satute sööge kindlasti. Tiigi äärde nautisime tuult ja vihma ja matet ja võileibu. Üli meeldiv oli üle pika aja taas looduses viibida. Ja ilmast hoolimata oli väga tore.

 Ilma oasa lisan: selle 2 nädala jooksul nägime päikest vaid 2 korda minu mäletamist mööda, see on siinsete jaoks VÄGA IMELIK. Ajalehtedel olid pealkirjad: "Mendoza, maa ilma päikeseta." (nali selles, et Mendoza tunnuslause on: päikese ja hea veini maa). Lisaks, et koguaeg oli ilm pilves ja sadas, oli ka külm, 10-15 kraadi ringis. Kui ma ütlen külm siis see tähendab ebamugavusi, sest siin elu praktiliselt toimub õues. ST. majades on vähe soojustust, kui just teki all ei ole, siis üli 20 kraadi majas temperatuur ei tõuse, rääkimata koolist, kus klassi aknad ja uksed kogu aeg lahti ja 6 koolitundi on sama hästi kui õues veedetud. Nüüdseks on ilma paranenud, aga jätkuvat on jahe. Ahjaa, mida veel : majas kõikjal on näha liigniiskuse tulemusi seente näol maja seintel, fuih.

Järgmise nädala alguses läksime kooli ja Petrat tutvustati nagu mind kooli algues ülekooli. Lahe oli midagi teistsugust üle pikama aja koolis näha. Tegelesime klaasilipu värvimisega pusade esitluseks. See lipu värvimine nägi välja siis nii: kogu klass värvipotsikud käes väli võimlas hiiglaslikku riiet värvimas svammidaga ja et mitte lippu määrida ilma jalatsiteta. #külm
Minu õnnetuseks oli just trimestrali aeg koolis, seega pidin sellel nädalal mitmel päeval kooli ilmuma, et veidi hindeid kontrolli all hoida. (KUigi ikkagi olen hädas päris mitmete ainetega ja mitte, et ma laisk oleks või et ma aru ei saaks, lihtsalt olen veidi puudunud...). Siiski Petraga koos olles tuli aega 100% kasutada. Nädala sisese aja veetsime Juninis ja San Martinis ja nädalalõpul sõitsime uuesti Mendozasse koos Karinaga ja jalutasime linna peal, ning käisime Decimo öist linnavaadet ja ülimaitsvaid Sorrentiine nautimas. Pühapäeval, mil viimaks ometi säras päike ja Mendoza paistis mendozalik käisime Andides. Kuigi Petrale väga meeldis, siis selles osas olin mina ikkagi kõike rohkem vaimustunud, sest Serbias leidub erinevalt Eestist mägesid. Minu jaoks on mäed aga väge lahedad ja see kord oli loodus plaju teistsugusem, sest ei olnud lund. Võimsad mägede vaated olid enamasti lumetud ja kohad nagu Puente de Inca (võite otsida postitusest: Andes, Los penidentes) ja Penidentes olid seekord inimlagedad ja lumetud. Lahe oli ka, et ma sain palju paremini aru mida mulle seletati (keele oskus on ju erinev sellest mida omasin 3 nädalalt peale ARgentiina tulekut). Käisime ka Potrerillose järve ääres (see on super sinine ja ülipop koht mate ja asado jaoks sugulastega). Lõpude lõpuks jõudsime ka Tšiili piiril käia ja kuulsa tunneli läbida.
Vimased 2 päeva koos Petraga veetsime Juninis. Teisipäeva õhtul läksime Santi sünnale ja peale uhket sünna pidu õhtu lõpuks kõik nutsime, sest Petra pidi lahkuma järgneval päeval.
Nende 2 nädala jooksul harjusin ma Petraga nii ära ja mu pere ja sõbrad ka. Petra on täiega minu inimene: igal õhtul olime kella 4ni üleval ja hommikul enne 12 ei ärganud ja mina ärkasin esimesena (hea tõestus mu perele, et on inimesi kes on rohkem unimütsid kui mina :D). Meile meelis koos McDolnaldsi burkse söömas käia ja šhopata, jne. Juba igatsen meie sügavaid vestlusi ja mõtisklusi keele olemuse üle, jaja. Nende päevale jookul rääkis Petra ka palju Serbia kultuurist ja võrdles seda Mendoza ja Rio Negroga. Petra jutu järgi Serbia ja ARgentiina omavad üsangi paljusi sarnasusi elustiili osas: nagu toidud ja joogid ja peod jne. Eesti ja ARgentiina on aga väga erinevad. Huvitav on ka see, et Serbias on Petral suur pere ja siin ARgentiinas elab oma vahetuperes ainult ema ja isaga, sest lapsed on juba omal käel elamas. MInu kogemus on aga vastupidine. Seega me mõlemad saame kogeda midagi vastandlikku. Juuni lõpus olen oodatu vastuvisiidile Rio Negrosse Petra 19.ndaks sünnipäevaks.


Seekord siis Burger Kingi sõltlased

Ja nii oli ilm 2 nädalat jutiga

Carrizali nautimas




Decimo ja sorrentiinid



Potrerillos



Võite leida fotosid sellest samast kohast, ainult et lumega

Puente de Inca





Rahvusvaheline sõprus ruulib


Järgimses posituse juba räägin mis on VOORPRET, olge valmis.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar