Reede, 14. august 2015

Algus ja lõpp

Hola Amigos!

Praeguseks hetkeks olen Eestimaa tolmu oma jalgadelt alla päeva eest pühkinud ja istun Buenos Airese lennujaamas koos teiste YFUkatega.
Lennusõidud iseenesest on läinud siiani hästi, tänu taevale. Aga on olnud tänase? päeva jooksul ka kerge paanikahoog lendude tõttu . Kuna Stockholmis saime päris suure ehmatuse osaliseks. Lugu algas sellest, et lend Stockholmi hilines ja meie alustasime oma gate otsimisega. Nimelt oli targal tablool kirjas et Bus from the gate 10c to the gate 61c, niisiis alguses me siis ootasime seal 10c, aga bussi ega inimesi seal polnud. Siis otsustasime, et läheme vaatame veel korra tabloo üle, ent et seis oli sama otsustasime osta vett ja edasi oodata. Varsti aga muutusime murelikuks kuna aeg hakkas departure'le lähenema, niisiis küsisime ühelt töötajalt üle. Meile teatati, et bussi kutsumiseks tuleb mingit nuppu vajutada, no cmon kust me pidime teadma?? Igatahes siis tellisime nuppu abil bussi ette ja jõudsime paaniliselt joostes lõpuks 61c-sse. Siis aga selgus, et lendu oli edasi lükatud 20 minta võrra ja väravki oli muudetud. Haha, oh seda paanikat ja koomilisust. Igatahes jõudsime lõpuks õigesse väravasse ja lennukile lausa suure varuajaga.
Lõuna-Rootsi

Lennukitoit
Edasi juhtus see, mis lendude edasilükkumisega ikka kaasneb, pidime jooksma Buenos Airese lennukile, mis meil tegelikult ka väga kenasti õnnestus, olenamata, et pidime terminali vahetama. Buenos Airesesse lend aga venis. Me alusatsime Pariisist lendu kell 23.30. Varsti peale õhtusööki, mis maitses uskumatult hästi, jäid kõik magama. Üritasin ka magada ja kohati see isegi õnnestus tänu luksuslikule tekkikuhjale ja padjale, ent mitte kauaks. Õnneks lahutas mu meelt magamise vahepeal muusika. Kusagil 5.30 kohalikus ajas olid enamus inimesi jälle üleval. Jube veider tunne oli, sest nagu lihtsalt enam ei saanud magada ja aru polnud saada kaua ma juba lennukis olin istunud. Selline jube seebistunud ja ajatu tunne. Endiselt ma ei suuda uskuda, et ma reaalselt olen Buenos Aireses. Et ma nüüd reaalselt olengi teisel pool maakera terve aasta. Et ma saangi veeta aasta Argentiinas :) :D
Eliisega väga ootusärevad


23kg + 8kg ehk kohvri pakkimise teadus ja kingid
Kuna mu Aski on kogunenud üsna mitmeid küsimusi kohvri pakkimise kohta, teen sellest siin eraldi juttu. Nimelt kohvritega on tõesti olnud üsna palju peavalu. Alguses arvasin, et mis see siis ikka ära ei ole, 23 kg suur kott ja lisaks veel 8 kg käsipagasina lennukile võtta lubatud , seda tundus palju, aga ooo ei. Nimelt pakkimist lõpetades oli kohver 25 kg ja pidin asju välja tõstma hakkama. Kuna riiete välja viskamine ei aidanud eriti hakkasin asju massiliselt käsipagasi tõstma, aga needki 8 kg täitusid nagu võluväel. Lõpuks suurte koondamiste tulemusena läksin lennujaama 23,7 kg, aga õnneks jama ei tulnud, sain läbi kenasti.
Suurema osa mu koti kaalust võtsid mu perele mõeldud kingitused ja taas Aski küsijate tulihingelisel soovil avaldan, mida oma perele viin. Minu hoolega valitud kingituste list on siis selline: Eestit tutvustav väike hisp. Keelne raamat, Eesti lipuvärvidega küünal, puidust kuumaalus ja võinuga, poolik seemnetega must leib (poolik koondamiste tõttu :D), kama, palju-palju šokolaade ja kommi ning üks pudel Eestimaist jooki ka. Loodan, et jäävad rahule.

Hüvastijätt Eestiga
Juba kusagil 3 nädalat olen üritanud Eestiga oma mõttes hüvasti jätta, aga nagu selgub see pole päriselt võimalik, sest ikkagi oli mul juba 2 päeva enne tänast tunne, et asi pole veel kohale jõudnud. Tõsi, tegelt ma pole kindel kas ma isegi praeguseks olen lõplikult taibanud mida teen ja mis ees ootab, aga ehk polegi seda mõistmist inimesele nii väga vaja.
Igal juhul minu viimased Eesti päevad olid väga vinged. Suur tänu armsatele sõpradele (püh on peidetud pealkirja ;)) et te tegite need päevad nii lahedaks, meeldejäävaks ja samas lahkumise nii raskeks. Olete parimad! :)
Samuti väga suur tänu mu perele, kes mind otseses mõttes algusest peale kuni lennule aitasid. Nüüd aasta otsa puhkust teile minust :)
Mu pere Eesti maha jäi...

Suurima fänni Beritiga, kes saatis lennujaama


Nüüd aga sellest miks pealkiri on selline. Pealkiri väljendab mu enesetunnet hetkel. Vahetusaasta on justkui uus elu. Täna jätsin aastaks hüvasti oma vana eluga ja alustan peatselt uut. Täna on vahelüli kahe eraldi seisva elu vahel. Täna on lõpp ja algus.

Peatse kuulmiseni :)






Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar