Esmaspäev, 25. juuli 2016

MIKS MULLE SIIN MEEDLIB?

Püüa päeva, aprovecha el dia, carpe diem!

 Alustan seda blogipostitust niiviisi, sest just see on mu hetke elumõte siin. Kuigi üritan võimalikult olevikus elada ei saa ma vältida, et siiski palju aega tuleb mul silmitsi seista Eesti mineku ettevalmistustega ja ära mineku kuupäeva mainimisega. Iga päevaselt keegi küsib, et millal ma siis lähen või mainitakse muu jutu käigus: "appi, aga sa ju läheb peatselt" (jajah, no "aitäh" et meelde tuletasid eksole). Ja see ei ole meeldiv meeldetuletus. Seda tunnet mida tunnen igapäevaselt tagasi mineku osas ei oska ma isegi kirjeldada, see ei ole halb ega hea, pigem nagu võimatu (st. ei kujuta ette et pärast elu saaks normaalsel moel jätkuda) ja segadusse ajav. Eksisteeriks justkui parallel realsus. Kuigi olen terve oma elu elanud Eestis ei oska ma öelda kuidas uuesti Eestis elada. Ja veelgi enam kuidas siinne jätta, ilma et ma teda tahaks jätta? 
Hiljuti saabus koju minu siinne täditütar oma vahetusaastalt Austrias. Tema vanemad olid talle korraldanud saabumispeo ja teinud remoti ja palju muud. Kuigi mina seda tüdrukut ei tundud enne vahetusaastat ja seega ka ei saa öelda mis temas on teisiti, võin öelda, et kogu mu pere ütles, et tüdruk on väga muutunud. Paremuse suunas, esialgu paistab. Tema saabumist vaadates ei paistnud kogu protsess sugugi nii keeruline või valulik. Aga samas iga hetk, mis ma sellel saabumispeol olin tundsin, et see on nii imelik ja samas see on mu tulevik. Tulevik mille osas ei oska nagu midagi ette võtta ega oodata kuid samuti mitte ignoreerida. Minu siinne elu on väga hea, inimesed enamasti ei oska näha enne kui kaotavad, aga õnneks mina vähemalt näen, et elan elu mis on minu nägemuse järgi perfektsusele väga lähedal ja see tundub uskumatu, aga ei ole nagu asja mille üle nuriseda.  Igal sajal juhul edu mulle selle olevikus elamisega. 

9. juuli oli Argentiina iseseisvuspäev. Selle puhul siin korraldatakse igas provintsis kontsert ja Buenos Aireses on paraad. Sellel aastal president oli iseseisvuspäeva puhul Põhja-Argentiinas. Ahjaa, tegu oli 200 iseseisvupäevaga mille puhul oli kõikjal lippe näha ja lasti hümni. Meie saime sugulastega vanaema majas kokku ja sõime koos asadot (grill-liha). Mina olin selle päeva puhul riietatud, tüüpilisse nö rahvusriidesse. Kui veel rääkida iseseisvuspäevast, siis mulle tundus, et mina olin sellest hulga rohkem vaimustuses kui nemad ise. Või noh nagu mulle öeldi, hümni lauldakse ja lippu lehvitatakse kui jalgpallis võidetakse, sest ega mingi tühine iseseisvuspäev ei saa ju küündida ühe jalkamatši tasemeni, haha.
  Sama nädalavahetus käisime Karinaga jälle terveks nädalavahetuseks Mendozas ja jäime ööseks Claudio korterisse. Algselt planeerisime küll kõige vingematesst bolichedest ühe välja valida ja sinna minna, aga kuna oli pikendatud nädalavahetus, riigipüha siis loomulikult mitte ühestki automaadist raha välja võtta ma ei saanud (sest raha lõpeb automaayidest mega kiiresti). Seega jäima Clau korterisse nautima suurt voodit ja Netflixi koos ühtede tuttavatega kes külla tulid. Järgmisel päeval Clau viis meid lõunatama Milanesa klubisse, kus pakutakse hiiglaslikke milanesasid (nagu šnitsel). Tellisime 3 peale 1 suure milanesa, mis oli pool guakamole  ja pool americana. Maitse poolest väga erinevad tavalistest milanesadest.
Veidi aega tagasi jõudis oma vahetusaastalt Austriast tagasi minu pere täditütar. Meie organiseerisime talle tema majas tervituspidu. Nii lahe oli kuulata kellegi vahetusaasta elamusi ja samastuda paljuski, aga samas oli ka kurb tõdeda, et kõigil jõuab kätte see koju mineku hetk. Tema käis vahetusaastal Rotaryga.
Ja nüüd ootame huviga mu õde beebi sündi, juba 39 nädalat on täis tiksunud...



Ja nüüd asja juurde,
nimelt mina olen oma vahetusaasta veetnud siin Argentiinas Mendoza provintsis. Ja kuigi kui küsitakse kus veedan vahetusaastat ütlen Argentiinas, siis tegelikult on tegu nii suure riigiga, et piirkonniti asjad erinevad suuresti. Sellele olen palju kinnitust saanud ka lihtsalt provintsist provintsi reisides, kas või liiklusreeglid erinevad (mõnes provintsis on turvavöö kohustuslik ja mõnes mitte jne). See tõttu kirjutan rohkem oma provintsist.

MIS MULLE SIIN MEELDIB?

1. INIMESED,
 kes olen siit endale leidnud. On väga uskumatu, et kõiki siinseid inimesi tunnen vähem kui 1 aasta, aga selle aja jooksul olen paljusid tundma õppinud sel moel nagu ei kunagi varem terve siianise elu jooksul. 
Oma siinset peret tunnen alates 16.08.15 ja see on uskumatu kuidas on meie läbisaamine praeguseks kujunenud. Ma olen nagu ükskõik milline pereliige (vähemalt kuni nad ei hakka mulle ütlema, appi kui vähe mul siin olla veel on jäänud). Olen harjunud tegema kõike koos nendega. Ja meie vahel on välja kujunenud usalduslikud suhted. Ei kujuta ette, et ei maga varsti enam sama toas oma siinse õega. Ei lähe öösel šokolaadi ostma või Mendozasse koos Sebaga. Ei aita mamil lõunat teha ja matet juua. Ei lähe papiga Danit ja Chapat või kedagi teist kuhugi viima. Ja nii edasi... Ja tean, et nemad mõtlevad sama. Vahetusaastale tulles tulin mõttega, et tahan siinse perega hästi läbi saada, aga kunagi ei osanud ma mõelda, et meie läbisaamine saab olema sedavõrd hea. Ja nii vähese ajaga.

Sõpradega on sama lugu. Kuna mina olen alati eelistanud mõningaid väga häid sõpru suurtele sõprusgruppidele siis on mul siin realselt olemas väga head sõbrad. Mul on parim sõbranna, kellega on meil mega usaldus tekkinud, kes on samuti juskui üks õde. Kui vähagi võimalik jääme ööbima üksteise kodudesse ja muud sellist, sest samas koolis me ei käinud terve aasta jooksul. Samuti on mul pere kaudu tekkinud väga häid sõpru. Mu õdede ja vendade sõprade õed ja vennad. Ja loomulikult mu kallid praegused ja endised klassikaaslades, kellega pidevalt kokkusaame. 

MInu jaoks on uskumatu, et ma olen leidnud ühise keele nii paljude inimestega, kes on elanud hoopis teist elu. Minu jaoks on rõõmu tekitav ja üllatav, et meil on nii palju mõttemaailma sarnasusi siinsetega. On palju ette tulnud neid nn dejavu hetki, kui keegi ütleb täpselt mida mina öelda tahtsin. 

Siinsed inimesed on väga sõbralikud, soojad ja avatud. Ja seda nii pere ja sõprade ja paaride kui ka suvaliste inimeste vahel. Näiteks, alguses mulle tundus imelik, et poodides alati tuldi abi pakkuma ja küsima mida ma otsin. Samuti lihtsalt bussi peatuses istudes inimesed räägivad omavahel ja bussis on lihtne tutvusi leida. Kui sul on kasvõi natuke nõutu näga peas tänaval käies küsitakse mis viga ja üritatakse aidata. Vastutulelikkus on enamasti väga võimas, laenatakse ja tuuakse mida vaja jne. Ka tuttavate osas on asi Eestist erinev, inimest kelle nägu juba tuttav tundub tänaval tervitatakse ja ei ole võimalik, et inimest kellega enne rääkinud oled lihtsalt tuimalt ignoreeriks. Palju lihtsam on leida uusi tutvusi, sest neid saab bussist burgerikohani ja poe järjekorrast. Mõtlemine on selles osas palju avatum, ei kardeta luua uusi tutvusi. Samuti inimeste lahke olek (mitte selline tülpinud nägu) aitab palju kaasa kindlasti. Vahel mulle tundub, et erinevalt minust (eesti kultuuri inimesest) siinsed inimed ütlevad rohkem kõva häälega välja ja ei tunne piinlikkust või hirmu, ei oska öeldagi mida. Minu üllatuseks siinsed inimesed on palju kannatlikumad ja ei vihasta või tüdine nii kiiresti, st kassajärjekorrad ja pangajärjekorrad mida siinsed taluvad rahumeeli on minu jaoks võimatult pikad ja kui mina juba vihast kallale tahaks minna ollakse veel ümpris normalse kõnetoomiga.


2. ELUSTIIL
1 aastaga olen realiseerinud paljuski elanud justnii nagu alati olen tahtnud, alates kellaaegadest kuni pisi harjumusteni. Esiteks, et on võimalus magada siestat või siesta asemel ärgata hilja (viimane on mu kindel eelistus) ja minna uuesti magama hilja öösel. Nädala siseselt peale tööd või kooli jääb inimestel aega muu jaoks ja ei eksisteeri nii võrd palju rutiini. Ja nädalavahetustel saame sõpradega või sugulastega kokku ja bolichedel käimine. 

3. TOIT
Minu jaoks on siin toiduparadiis. Eesti toit on siinsega võrreldes palju tevrislikum ja nagu mõned teavad mulle tervislikud (nn. rohelised) toidud ei maitse. Siin sööme palju pastat ja saia ja juustu ja asadot. Ei saa üle ega ümber Ñoquidest, mis on olemuselt nagu kartulipasta ja ühtlasi mu lemmiktoit. Samuti medialunas (sarvesaiad) olgu siis juustu ja singiga või magusad. Ja palju muud.

4. KLIIMA
Ei ole saladus, et siin on palju rohkem päikest. Reaalselt vihmaseid päevi on hoopis vähem kui Eestis.
Siin väike aasta ilma kokkuvõte. PS: see aasta on olnud palju vihmasem ja jahedam kui tavaliselt, absoluutselt kõik kohalikud ütlevad seda (El niño)

Juuni -september
Päike tõused kella 8-9 paiku hommikul. Hommikud on jahedad ja võib esineda jääd. Ööd on veelgi jahedamad, kui päike kaob jääb temperatuur 5 kraadi kanti. Päeva ajal ei ole taevas pea ühtki pilve ja on selline pika varruka särgi ilm, umbes 15 kraadi. Kui päikese käes olla, saab päikestki võtta. Võib esineda zondat (kuuma ja kuiva tuult).

Oktoober-november
On ülemineku etapp talvelt suvele. Mõni päev sajab vihma ja on jahe, samas järgmine päev on 25-30 kraadi ja lauspäike. Ööd on endiselt jahedama võitu. Üks parimaid aega külastamiseks, sest ei ole liiga jahe või liiga palav.

Detsember- märts
Südasuvi, basseini ja putuka hooaeg,  pea iga normaalse inimese jaoks on liiga palav. Päike tõuseb vara ja on palav ööpäeva ringselt. Keskpäeva ajal keegi majast ei välju  ja ollakse ventilaatorite alla (minu jaoks tegelikult nii hull kuumus polnudki, mulle meeldis varjus pikutada). Kraadid on 30-40 kraadi. Ööd on samuti soojad ja saab topi väel välja minna ja enamus üritusi toimuvadki öösel. Enamasti päeva ajal on lauspäike, aga paljudel juhtudel öösiti on äikese tormid, mille käigus sajab rahet. Ja need tormid on võimas siin ikka. Üks asi veel, ei ole kõige lihtsam magada kuumuse tõttu. Märts on viinamarjade valmimise ja Vendimia pidustuste aeg ja ühtlasi parim aeg Mendoza külastamiseks, ka kuumus on veidi nõrgem kui jõulude paiku sellel ajal.

Aprill-mai
Järsult muutub ilm palju jahedamaks ja vihmasemaks. Võib ette tulla terveid nädalaid vihmaga (vähemalt sellel aastal). Kuna külm saabub ettearvamatult ja järsult, siis pole organism harjunud. Ööd muutuvad väga jahedaks. 


Võiks seda listi veel jätkata aga edasine oleks juba rohkem pisiasjadesse laskumine, mida ka ükskord kindlasti teen (kas siin blogis või raamatuna eks tulevik näita).





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar