Silvia Hõbedamaal: San Luis

Hola,
saan rõõmuga teatada, et vahepeal olen taas natukene reisinud ja nautinud Argentiina avarusi. Seekord käisime perega kõrval provintsis San Luisis.
Neljapäeva õhtul peale acto de colacioni (kooli lõpuaktus) koju jõudes teatas papi, et järgneval päeval võiksime minna San Luisi, sest tal on vaja külastada sugulasi, kes elavad San Luisis (auto paranduseks mingi masina hankimiseks ja ostetud maalapi ehituse planeerimiseks :D). Mina olin loomulikult nõus, sest olen tahtnud juba kaua sinna minna. Kahjuks Kari ja Seba kaasa tulla sellel päeval ei saanud, sest Karil töö ja Sebal vaja veidike hindeid korrastada. Seega läksime mina, mami, papi ja sugulane Laura.
Hommikul startisime majast enne kella 8 ja kui tavaliselt võiks öelda, et minu jaoks on vara ärkamine midagi tohutult piinarikast, siis sellel hommikul paistis tuppa päike ja oli parajalt kuumust, seega ärkamine sujus paremini kui muidu. Kuigi San Luisi oli pikk tee, oli enne veel vaja ajada korda asjad pangaga, sest mul oli tegemata pangaülekanne Bariloche reisi jaoks. (Siin kohal, tegu pole mitte sellega, et ma ennem tegeleda ei viitsinud kui viimne päev vaid, et enne seda hommikut olin ma juba enne 3 päeva üritanud pangast raha välja võtta ja ülekannet teha, aga no kohe kuidagi ei õnnestunud. Pangandus Argentiinas- veniv, keeruline, arusaamatu ja pea valutekitav). Igatahes lõpuks kui olime pangasaagale punkti pannud alustasime ligi 3 tunnist teekonda San Luisi pealinna, mille nimi on San Luis (nagu ka Mendoza provintsi pealinn on Mendoza). Teekond oli väikese sõiduautoga üsna pikk, sest juba vara hommikul oli märkimisväärne kuumus autos, jääb vaid õnne tänada, et meil autos kondisioneer on. Kuna gaasiga sõita on odavam, siis pidime tegema iga 100km tagant tankimiseks pisikese pausi. Igatahes teekonnal sain lõpuks ometi näha maastiku erinevusi. Mendoza on tõesti üsna kuiv kogu teeäär on täis kas inimeste poolt loodud istandusi või siis looduslikku põõsastikku. See nn põõsastik koosneb põhiliselt okastega taimedest, mis pole päris kaktused aga omavad okkaid, puid pole peaaegu et üldse. Tundub nagu ei saaks sellises elukeskkonnas palju elanikku olla, aga minu pere sõnul see päris nii pole, leidub puumasid, metssigu, rebaseid ja muid närilisi.
San Luisi jõudes võib juba mõnekümne kilomeetri pärast näha, et loodus muutud rohelisemaks. Teeäärtes on lisaks okaspõõsastele ka puid ja muid lehtedega taimi. Samuti võid siin-seal näha rohtu, mida Mendozas looduslikult samahästi kui ei eksisteeri. Nagu ma ennist kirjutanud olen, siis Mendoza provintsis on olemas kõrge mäestik, Andid. Aga ka San Luisis on olemas mäestikuke. Erinevus on loomulikult suur, sest San Luisi mäestik on palju madalam ja mäenõlvad on taimkattega, mitte nagu Andid.
Eraldi pean kirjutama piiriületusest. Kui provintse võiks võrrelda nagu Eesti maakondadega teoreetiliselt (tervik riik on jagatud maakondadeks/ provintsideks), siis siinkohal on erinevusi küllaga. Nimelt siin provintsi vahetust võiks võrrelda Eestist Lätti minekuga, seejuures Läti saab minna vabalt, aga siin toimub piirikontroll. Piiripunkti jõudes esitatakse paar küsimust ja otsitakse läbi auto pagasnik. Parim üllatus on mida otsitakse? Mina pakkusin, et ehk narkootikume või relvi või midagi sellist, aga ei. Ühest provintsist teise ei ole lubatud transportida PUUVILJU. Ja sellel on ka seletus, nimelt elavat puuviljadel üks kärbseline, kes hävitab palju saaki, putuka leviku piiramiseks on puuviljade transport keelatud. Seda muidugi tavareisjale, kaubaautodel teised seadused. Ahjaa, peale piirikontrolli tuleb autol läbida üks koridor, mille jookul pritsitakse auto üle vedelikuga mis peaks tagama, et too kärbes autokerel provintsi ei ületa. Peale kärbse vältimis protseduure tuleb vastu järgmine putka ja tuleb maksta teemaks, tavaauto on kusagil 15-25 peesot.

Meie esimeseks sihtkohaks San Luisis oligi pealinn. Pealinn San Luis asub otse rohelise mäestiku kõrval. Linn on hulga väiksem ja noorem kui Mendoza, aga selle eest omab paljusid uusi hooneid (väga ilusat bussiterminali). Peale lühiajalist linnas ekslemist leidsime üles sugulaste maja ja saime lõpuks ometi lõunale. Sugulaste maja on minu jaoks väga suvila laadne, va. et see asub kesklinnas ja sugulased elavad seal aastaringselt. Minu jaoks on suur müsteerium kuidas nad elavad seal talvel, kui osa välisuksest on ainult võredest koosnev ja vannituba on hoovis + uks päris kinni ei käi. Seejuures, San Luis on hulga heitlikuma ja külmema kliimaga kui Mendoza, sest tegu on kahe kliimatüübi kohtumispaigaga: Mendoza kuiv ja Kesk-Argentiina niiske. Sellised tingimused pidid tagama ilma heitlikuse, seega üks päev 30 kraadi ja teine päev 10. Samuti pidi pea alati olema tuult ja kui on palav siis tuul pidavat olema kõrvetavalt kuum ja kui on külm siis tuul pidavat olema lõikavalt külm. Niisiis kuidas talvel poollahtise uksega dušši võtta jääb mulle mõistatuseks... Ilmast veel rääkides, siis selle päeval oli tegu selle 34 kraadise kuumusega, millele lisandus kuum tuul. Huvitav on seegi, et 34 kraadi Mendozas erineb oluliselt samast kuumusest San Luisis. San Luisi 34 kraadi paneb higistama, kogu keha on kautud mõõduka higikihiga, sest õhus on palju niiskust. Mendozas ma sellise temperatuuriga higistama ei hakka, selle eest liiga kaua päikse käes olles on tunda kuidas kõrvetab, samuti kipub suu kuivama kiiremini ja nahka on vaja ka kreemitada tihemini- kuiv kuumus.
Terve pärastlõuna veetsime sugulaste majas, lõunatasime, ajasime juttu ja võrdlesime telekanaleid, sest osad on erinevad. Pealelõunat suundusime kohta nimega El Volcano (reaalselt vulkaaniga midagi tegemist pole). El Volcano on San Luisi pealinnast veidi edasi, ületasime veidi rohelisi mägesid ja siniseid järvi ja kohal me olimegi. El Volcano on selline väikene suvitusrajoon (eriti populaarne mendocinode seas), kus mägede vahele on ehitatud hulga suvilaid koos basseinidega. Talvel elanikud pea puuduvad, ent puhkuste ajal on rahvast täis. Ka minu pere plaanib ehitada sinna oma suvilat. Praegusel hetkel on olemas maasisse löödud vaiad, mis peaksid märkima maja asukohta mäenõlval ja tagama ka et see mäes alla ei veere. Valmima peaks suvila märtsis, aga tundes argentiinlasi ma sügavalt kahtlen, et mina seda suvilat see aasta külastada saan, (ma loodan, et ma eksin, sest koht on jube ilus ja tahaks ööbida seal küll). Kui olime natuke mõõtetöid teinud ja ühed värskendavad jäätised nahka pannud suundusime kohta nimega La Hoya.
Absoluutselt päeva parim koht. La Hoya on üks suuremaid vaatamisväärsusi San Luisis ja meie õnneks lähedal suvila asupaigale. Tegemist on kärestikulise jõeoruga, mis moodustab väikeseid koskesid. Aii kui kena oli näha üle pika aja jälle ühte normaalset roheliste kallastega jõge. Erinevalt Eesti tavalisest jões asus see sügaval orus ja pidime kõndima omajagu aega, et alla jõuda, aga tulemus oli seda väärt. Minu suureks rõõmuks on tegu ühe ainulaadse loodusliku veekoguga milles võib ujuda, see juures loomulikult on seal nö rannavalve. Alustuseks pidasin maha mamiga pikemad jutuajamised, sest ta ei tahtnud mind vette lubada, kuna vesi oli ülepea sügav. Mis kõige imelikum ta koguaeg küsis, et kas ma ikka oskan ujuda?? Suht ilmelik oli kuulda seda küsimust. Lõpuks peale seletustööd, et pea kõik eestlased oskavad ujuda sain vette minna. Vesi oli üsna külm aga värskendav. Ujusingi väikeste koskede all ja läheduses ringi ja mu pere püüdis seda filmilindile saada. Kohalike jaoks on tegu nagu lõbustus pargiga: üle sügava koskede aluse jõe osa on veetud tross. Atraktsioon siis selline: lapsed ronivad kätejõul sügava nö tiigi osa kohale ja hüppavad sealt vette (kusagil 5 meetri kõrguselt). Hämmastav ja veidi kõhe on, et kui kellegi käed peaks varem väsima siis kukuks ta kose alustele kividele :/ Peale 6 filmikatset ja ujumistiiru suundusime matet jooma. Väga argentiinalikult mõnus on kulgeda kusagil looduses mate ja küpsistega. Kella 8 paiku ahkkasime koju sõitma.
Alguses kulges tagasitee rahulikult: taevas oli üks suur ja sinine pilv, mis moodustas erinevaid kujuneid, aga ei paistnud ohtlik. Mida enam me Mendozale lähenesime seda enam pilv kasvas ja tumenes ja algas äikesetorm. Siinsed äikesetormid on alati palju võimsamas, 1 välk sekundis ja peaaegu kunagi pole kuulda müristamist. Kuna torm aina tugevnes pidime ühte teepealsesse tanklasse varjule jääma, sest liiklejaile anti punane hoiatus, st. väga suur raheoht. Jah, number 1 hirm seoses ilmaga on siin rahe, sest peaaegu alati kui sajab vihma ja tormab tuleb ka rahe. Sellel korral oli rahet väga vähe, ent torm oli võimas. Kui ükskord tanklast taas teele asuda saime ja ükskord internet ja telefoni võrk meie telefonidesse jõudis pidime peaaegu kreepsu saama: minul 6 vastamata kõnet Sebalt, mamil 3 Sebalt, 4 Karilt, 2 Danilt, 5 Claudiolt. Kõik kodused olid meie pärast nii mures olnud, kuna keegi polnud terve päeva jooksul kordagi neti puudumise tõttu telefonile vastanud. Koju jõudes selgus, et siin oli olnud suur tuulepuhang ja palju puid oli tänavatele kukkunud ja Seba oli häda olukorras saanud hakkama auto juhtimisega, jee. Lõpp hea, kõik hea!
Õigepea on meil terve perega plaanis minna 3 päevaks teiste sugulaste juurde San Luisi puhkama, jään ootama!
Ja nagu ikka sama lugu nüüd piltides, sest pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna...