Kolmapäev, 23. detsember 2015

Mendoza suvi + 4 kuud

Hola,
väga imelik on alustada postitust sõnaga hola ja seejärel jätkata eesti keeles, aga katsun üle elada ja ikka kenasti enam vähem arusaadavas eesti keeles kirjutada, NB! õigekirja osas ma isegi ei taotle enam korrektsust.
Minu Mendoza eluke veereb endiselt kenas rütmis, jah just rütm on õige sõna, sest kuna ma koolis ei käi on selline tavaline elurütm teistsugune. Mis võiks olla kenam kui iga päev +30 kraadi väljas, palju vaba aega pere ja sõprade jaoks + ns logelemiseks ja toidu nautimiseks ja siestadeks (lõpuks ometi saan seda õiget siesta elu propageerida) ja fiestadeks.
Viimases postituses (ajaliselt) rääksin ma San Luisi reisist. Peale reisi oli nädalavahetus. Laupäeva päeval olin nagu ikka enamus aega kodus ja ns tšill aeg, aga õhtul läksime õdedega Carla (õde sõbranna)suvilasse asadot sööma ja reisiasju arutama. Mis reisi osa puudutab, siis kuna osad inimesed hüppasid alt ära, siis selle gõmgiga me Mar del Platale suure tõenäosusega ei lähe, ent mu perel on plaan minna, et am ikkagi selle kuulsa ranna ära saaks näha). Asado oli maitsev nagu alati ja kuna oli soe öö saime süüa õues. Hiljem õppisin mängima Pokkerit, õnne mul kahjuks polnud, aga see on minu puhul ju tavaline. Pühapäeval läksime varahommikul Carrizali perekondlikule asadole, et mu pere saaks tutvuda Dani (õde) lapse isa perega. Minu jaoks on Carrizali külastamine alati tore, kuna tegu on väga loodusliku kohaga + praegusel ajal on avatud välibassein mille võimalusi me kasutamata ei jätnud.
Edasi kulges elu taas tavalises kodurežiimis, ärkasin enamvähem 10 ja väga midagi asjalikku ei teinudki kuni kella 5 kui me läksime kas San Martini või Rivaldavaiasse, et fiesta de egresadoks mulle ja Sebale ja teistele asju vaadata. PS. väga midagi asjalikku ei teinud tähendab- söömine, magamine, telekas koos mu lemmik seebikaga (La trampa), pisut keeleõpet ja ns jutuajamine inimestega. Niiviisi see elu kulges ikka päris pikka aega. Nädalalõpul muidugi toimus muutusi. Üle pika aja käisime jälle bolichel ja kuna Kari oli oma austajaga 3 päevasel väljasõidul San Rafaelis, siis sain minna sõbrannadega. Organiseerisingi terve reede oma õhtut, et minna CiudadEstesse (see õhtu oli viimane õhtu kui see boliche oli avatud aastal 2015). Siin on normaalne, et siseboliched sulgevad puhkuste ajaks ja töötavad vaid vähesed boliched + vabaõhu boliched. Aga mulle meeldivad siseruumis rohkem, sest ööd on vahest siin väga soojad, aga samas mõni öö on külm, väga loterii. Muide selle külma all pean ma silma alla 25 kraadi sooja, sest sellisel juhul tahaks ma selga panna pikad püksid ja dressiga ja tagi ka veel :D (ma ei taha mõelda mida ma rohkema külmaga teeks, sest see +30 on mind ära hellitanud ja ma nii laavin seda kuumust). Igatahes leppisime kokku et lähen koos oma siinse parima sõbranna Iaraga. Kuna ta oli kutsutud veel enne ühtede koolikaaslastega kohtumisele veinimõisasse, siis läksin temaga alustuseks sinna kaasa. Kui üldiselt ei oli kõige kergem hakata suhtlema 15 inimesega keda ma kunagi näinud pole, siis see õhtu laabus väga hästi. Mängisime kaarte ja maffiat (nad esimesed inimesed kes seda mängu teavad siin) ja tantsisime  ning sõime choripani (nagu grillvorst saia vahel). Lõppkokkuvõttes sain ma palju uusi tutvusi ja olen juba järgnevaks nädalaks kutsutud taas kokkusaama. Umbes kella 2 paiku sõitsime sõbranna Estefi majja et riideid vahetada ( ta elab lähedal CiudadEstele). Alguses Estefi ei tahtnud meiega bolichele tulla, aga lõpuks õnnestus meil ta ümber veenda ja läksime kolmekesi. Bolichel oli palju mu klassikaaslasi ja oli tore koos aega veeta. Kella poole 7 paiku saime Estefi ema autoga mu kodu ja Iara jäi minu majja ööbima. Kuigi jõudsime kodu täiesti normaalsel kellaajal ja olime kohutavalt väsinud, siis hakkasime rääkima ja seda jätkasime kuni 9ni. Peale seda vestlust oleme me temaga veel palju lähedasemad, sest rääkisime väga paljudest asjaest millest ma muidu  ei räägi (eriti veel Eestis).
Laupäeva algas kell 12, seega 3 tundi und. Päeva esimese poole saatsin Iarat koju ja magasin siestat. Edasi suundusime tavalisele šopingu reisile San Martini ja hakkasime mulle soengut valima fiesta de egresado jaoks. Eks saaate seda tulemust nüüd fotodelt näha.
Esmaspäeval taastusime peost. Teisipäev läksime kogu klassiga basseini äärde, meile kingiti nimelt tasuta piletid koolilõpetamise puhul. Oli hästi tore veel viimaseid kordi nendega nagu tervikklassiga koos olla.
Mingi hetk käisime Mendoza shopping centres ja mulle meeldis see ainulaadne suur kuusk

Ja jõulunodi poodides

Ka meie kodu kunstkuusk näeb täitsa esinduslik välja (u 1,5 m kõrge)

Õnn ühes pildis: medialunas juustu ja singiga, kokteil, soojus ja kesklinnamelu

Ja nii me siin jõule ootamegi (Costa Azuli basseinis klassikaaslastega)

Kui parajasti pole kuumust, siis naudime tormi

4 kuud Argentiinas

Kõige suuremad muutused on toimunud keele osas. Üks päev just mõtlesin, et seda blogi oleks enamvähem sama raske pidada hispaania keeles (vigu oleks ilmselt rohkem, aga ega ma eesti keeleski korrektselt ei kirjuta). Tõesti kuna hispaania keele oskus tõuseb iga päevaga ja eesti keele oma langeb siis varsti ongi et teeb sama raske välja. Inglise keeles ma pole jube kaua aega rääkinud, aga kui üks päev proovisime, et nö salajuttu rääkida, siis minu jutt oli 40% inglise ja 60% hispaania keelne, sest lihtsalt ei meenu sõnad inglise keeles (loodan, et see inglise keele kobamine pole jäädav muutus). Samuti alustasin üke paksu hispaania keelse raamatu lugemist, üritan iga siesta natuke edasi liikuda, sest hetkel on põhiline takistus vaid laiskuv või vahest ajapuudus ja aru saan üsna hästi. Kõige suurem muutus mida ma tähele olen pannud on, et minu mõtted on kohati hispaania keeles. See tähendab et nö sisekõne on suures osas hispaania keelne (nt kui tuletan meelde mida tegama pean või midagi mida poleks pidanud tegema). Ja see tingib, et  mäletan hästi sõnu ja ei pea liiga pikalt mõtlema, sest ma ei tõlgi enam eesti keelest hispaania keelde lauseid oma peas vaid suures osas see on loomulik. See vastu ma ei mäleta aeg-ajalt osasid sõnu eesti keeels või võtan 5 minta aega et meenutada, eriti on märgata seda rääkides ja oi kui koomiline see tundub kui ei oska midagi enam oma keeles loomulikult mõtlemata öelda. Aga ma arvan, et muretsemiseks põhjust pole, küllap mööduv nähtus.
Minu suhete osas siin suuri muutusi pole, sest perega on mu suhted endiselt väga head. Sõpru olen juurde leidnud ja põhiliselt töötan, et olemasolevaid paremaks muuta, sest nüüdseks keele taksitused on väga minimaalsed ja kõik mis mind mu eesmärkidest lahutab saab olla mu mõtetes kinni.

Järgmine postitus räägin jõuludest ja aastavahetusest, niisiis...
KAUNEID JÕULE  JA  KAUNIST AASTAVAHETUST!

Los saludos de navidad desde Mendoza, Argentina!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar