Silvia Hõbedamaal: La orientacion de mitad de año/ Keskaastaseminar San Juanis

HOLA,
nädala eest toimus minu keskaastaseminar. Keskaastaseminar on oma olemuselt kohtumine teiste vahetusõpilaste ja vabatahtlikega, et teha aasta keskel väike kokkuvõte senisest ja panna uusi eesmärke. Meie keskaastaseminar toimus kõrval provintsis San Juanis, mis on kusagil 3 tunni tee kaugusel minu kodust.
Minu teekond San Juani algas laupäeva varahommikul, pidin ärkama 7, et jõuda kella 9ks Mendoza ciudadi ja bussiterminali. Tegelikult sõidab ka lähemalt, kõrval linnast San Martinist kord päevas buss San Juani, aga kahjuks kellaajad ei klappinud. Kuna eelmisel päeval oli fiesta de despedida ehk kooli hüvastijätu pidu, siis ma magama sain alles 4 paiku, mis tähendas hommikul suurt unisust, millele lisandus veel, et oli harukordselt vihmane päev. Kella 9ks olimegi ilusti bussiterminalis, mina, Kari, mami ja papi. Mendoza bussiterminal on üsna vanaaegne selle eest aga suur. Leides eest 2kordse bussi jätsime hüvasti perega (suht koomiline oli et kõik olime nagu ma lahkuks pikemaks ajaks, st. palju kallisid ja musisid). Bussireis kulges mõnusalt, sain üle pika aja jälle üksildaselt kõrvaklapidega muusikat kuulata ja maastikku nautida (tegelikult on minuga samas provintsis veel teine YFU vahetusõpilane, aga läksime erinevate bussidega). Pean nentima, et San Juani ja Mendoza maastikuvormid on väga samad. Kuna oli vihmane päev nägin ma muidugi ka erinevaid maastikuvorme selletõttu, nagu näiteks kõrbeline maastik peamiselt taimedeta ja krobeline, mis oli veekihiga kaetud. Bussist anti ka hommikueine: tee, küpsised ja alfajorid. Kella poole 12ks olin San Juani bussiterminasid, muide jõudsin 15 minutit hiljem kui oli ettenähtud. Kohe bussilt lahkudes leidsin vabatahtlikud ja jäime ootama viimast saabuvat vahetusõpilast, peale mida sõitsime laagripaika.

Ilus Mendoza

Ja kõrbeline veelomp

Laagripaik oli San Juani pealinnast pooletunni tee kaugusel Andide eelmäestikus. Koht oli tõepoolest väga ilus, väga roheline, otse mägede vahel. Kokku oli meid vahetusõpilasi 9 orientatsioonil, Mendozast (2), San Luisist (1), San Juanist (3), Cordobast (2), lisaks oli veel 3 kohalikku kes tahavad järgmisel aastal minna vahetusaastale ja muidugi vabatahtlikud. Alguses rääkisime niisama juttu ja tutvusime uuesti, sest näiteks mina ei olnud neist peale ühe mitte kedagi näinud üle 3 kuu. Lõunaajal tegime oma toiduks panchosid. Tegelikult terve laagri jooksul jaotasime lauakatmise, koristamise ja kokkamise päevad omavahel ära õpilaste vahel ja tegime kõike ise. See õhtu oli üsna rahulik ja pea kõik läksid vara magama. Magasime kämpingutes, 4 ühes kämpingus, minu kämpingus olid norrakas, hollandlanna ja argentiinlanna, viimasega magasime elutoa diivanitel.
Teine päev oli hoopis parem, kui välja jätta ärkamis raskused, sest pidime ärkama 8st. Peale hommikusüüki algasid parimad energizerid ja tegevused. Arutasime läbi kõige naljakamad ja imelikumad kogemused. Arutasime keeleõppe üle. Ahjaa, et ma ei unustaks, kõik rääkisid piisavalt head hispaania keelt, et terve laager sai toimuda hispaania keeles. Lõunaks kokkasime milanesasid ja mina sattusin õnnetuseks nõudepesu tiimi, seega pesin 1h pärast nõusid. Pealelõunat läksime basseini äärde. See bassein oli üks jumalik õnnistust, sest San Juanis on päeva ajal paju kuumust, selline kena +35, selle eest öösel on külmem kui Mendoza. Puhkasimegi basseini ääres ja mängisime kaarte ja maffiat. Maffiast sai mu üks lemmikmänge ja ka laagri populaarsemaid. Õhtul istusime lõkke ääres ja toimus väike mängude õhtu viimase ühise õhtu puhul.
Kolmandal päeval oli ärkamine veel keerulisem, aga polnud hullu. Enne lõunat toimusid väga paljud töötoad, arutasime läbi kõik rõõmud ja mured seoses perega ja kooliga ja sõpradega, samuti panime paikka eesmärke mida veel saavutada vahetusaasta jooksul. See järel oli viimane ühislõune mille järel hakkasid inimesed ükahaavad lahkuma, mian olin üks esimesi, aga siiski sain enne veel basseini ääres chillida. Lahkumine oli tegelikult lõpuks päris kurb, sest 3 päeva jooksul leidsin sõpru ja vabatahtlikud on nii toredad. Samas ma teadsin, et ootab mu tore pere ja õhtul GULA, üks väga suur vabaõhu pidu. Kella poole 7 pidi minu kämpingu kaaslase argentiinlase Camila ema mulle ja talle ja Maurile (vabatahtlik) järgi tulema, aga ta jõusid pisut hiljem, mille tõttu muutus minu õigeks ajaks 19.15 bussile jõudmine võimatuks. Kuigi tegime pingutusi jõudsime bussijaama 19.30 ja teepeal veel nägime sama firma bussi lahkumas. Seega, jamps. Mina olin küll suht närvis, sest bussid ei käi väga tihedasti, plus mu pere ju ootas teatud ajal Mendoza bussikas, aga Mauri üritas rahulikust säilitada. Läksimegi siis bussikasse uurima millal läheb järgmine buss ja peale erinevate firmade kassade külastamist leidsime et varaseim läheb 20.30. Okei, mis teha, eks ostsimegi siis sellele bussile pileti. (Muide siin on pileti ostmis süsteem selles suhtes erinev, et iga bussifirm omab oma piletikassat ja seega mingit ühis süsteemi pole, tuleb küsida kõigist kassadest). Jäimegi siis ootama toda bussi, tegelt Mauri oleks pidanud muidugi midagi muud tegema, aga kuna mul oleks olnud üksi igav oodata siis ta jäi minuga, nii armas temast. Mingi hetk ns juttu ajades tuli mul mõte, et äkki saaks küsida mingi osa rahast tagasi selle pileti eest mida ma kasutada ei saanud. Niisiis läksime küsima selle kohta ja ohh üllatust, selgus, et see buss polnud veel San Juani jõudnudki. Ok, see muutis plaane suht palju, läksime uuesti teise firma kassasse ja küsisime tagasi raha mille eest olime 20.30sele bussile pileti ostnud. Jäime siis hilinenud Andesmari bussi ootama, mis kõige naljakam, et see jõudis lõpuk kohale San Juani 20.20. Iseenesest muidugi ootamine mitte midagi hullu polnud, aga lihtsalt uskumatu, et üks buss võib tervelt tunni jagu hilineda ja ilma mingi põhjuseta. Lõpuks jätsime hüvasti ja lahkusin San Juanist kell 20.30 selle samuse hilinenud bussiga. Milline seiklus! Bussisõit oli rahulik ja mina põhiliselt magasin tagasi oma kaotatud unetunde. Mendozasse jõudes olid mul vastas autoga papi, Kari ja Seba. Sõitsime koju ja peale kerget einet hakkasime valmisuma GULAks.
Kokkuvõtteks keskaastaseminar oli hulga rohkem huvitav kui ma arvasin. Isegi niivõrd võibolla ei andnud mulle need töötoad, sest mul ei ole nagu väga probleeme millest rääkida, aga mulle andis palju teiste kogemuste kuulmine. Vaieldamatult kogemusi on seinast seina, mõni on vahetanud peret juba 2 korda selle aja jooksul, teine ei ole vahetanud ja kannatab probleemide käes vahelduva eduga ja siis on need mõned õnnelikud, kellel on elu 5+ nagu mina :D Samuti kõigi teiste valdkondadega, aga lihtsalt pere on kõige olulisem aspekt. Samuti oli tore tundma õppida uusi inimesi ja uusi kontakte leida. Päris huvitav kogemus on rääkida soomlasega hispaania keeles :D