Kolmapäev, 23. detsember 2015

KOOLILÕPU SÜNDMUSED- Despedida FiveOut ja acto de colacion ja fiesta de egresado


Despedida FiveOut

Reedel (4.12) toimus selline tore sündmus nagu koolilõpupidu. Täpsemalt oli koolipere hüvastijätt lõpuklassiga (kus ka mina praegu käin). Pidu korraldadakse igal aastal cuartokate (eelviimase klassi) poolt ja see toimub kooli hoovis. Selle aasta teemaks oli kostüümipidu, ehk siis pidime kõik kohale minema kostümeeritult. Niisiis terve viimase aja enne reede õhtut veetsime Sebaga kostüümidele mõeldes. Lõpuks valisime välja mina kreeklanna (osaliselt kuna selleks oli mul pea kõik vajalik olemas) ja Seba Charlie Chaplini. Enne pidu valmistasimegi oma kostüüme ja umbes pool kümme lahkusime majast,  et minna klassi kohtumispaika (ametlikult pidi juba pidu 9st algama, tüüpiline Argentiina värk). Saimegi kokku klassiõde maja juures, et oodata kõiki õpilasi ja see järel minna kogu klassiga veoauto kastis linna peale tähistama. Üsna kiiresti jõudsid kohale kõik klassikaaslased, jube vahvates kostüüümides, nagu punamütsike, indiaanlane, Hulk, kurat, spiderman, piraat,  Cleopatra või kaelkirjak. Ja siis jõudis kohale Sergio koos veoautoga, nimelt on minu koolis traditsioon, et koolilõpetajad lähevad hüvastijätu peo eel veoautokastis linna mööda tiirutama ja tähistama. Vaieldamatult see oli megasuperhyper vinge kogemus: terve tee laulsime, kiljusime, tagusime trumme ja lehvitasime möödujatele. See oli midagi uudset ja väga-väga vinget. Möödusime ükshaaval õpilaste majadest, et vanematele saaks lehvitada. Suuresti lisas emotsiooni, et kõikjal taevas sähvis äike ja see muutis selle olemise kuidagi nii unikaalseks, sest oli tunda juba et tulemas on vihm aga samas ei sadanud, õhus oli kuidagi nii palju emotsiooni ja ootust, MEGA. Lõpuks kui veokiga kooli juurde jõudsime ootasid meid õpetajad ja cuartokad ilutulestike ja muude dekoratiivsete efektidega (suitsu torud?). Kõik plaksutasid meile ja tervitasid jne. Kuna umbes samal ajal hakkas ka kerge vihmasadu, siis suurest emotsioonist alustasime terve klassiga tantsimist vihmas, midagi jube filmilikku. Peale mõningast tantsuvihtumist hakkasime sööma, või noh oli laual söök aga minul ilmselt emotsioonist suur midagi alla ei läinud, selle asemel tegime pilte kõikide klassikaaslaste ja õpetajate ja cuartokatega. Kui pidu oli juba täies hoos ja igaüks oli häbelikkusest vabanenud toimus tavaline defilee, ehk kõik jalutasid publiku eest ükshaaval läbi, et tutvustada ennast ja oma kostüümi. Kui mõnede jaoks oli see pisut hirmus siis huvitav on et minu jaoks mitte, ma olen nii harjunud tantsima ja esinema suurele publikule siin. Peale defileed algas üks emotsionaalsemaid osasid kui õpetajad pidasid kõnesid ja pärast õpilased cuartost ja ka minu klassikaaslased, kiskus väga emotsionaalseks igatahes, sest lihtsalt inimesed on siin nii palju lähedasemad koolis õpetajatega ja muude töötajatega. Sellele järgned nö õpilaste ristimine. (Eelnevalt olime üks päev suurest tabelist välja valinud oma lemmikõpetajad ristimiseks, minul oli nt 5 padrinot- nii nad neid kutsuvad selle ürituse puhul). Ristimine iseenesest nägi välja nii, et need samused valitud õpetajad kastisid meid veega, alguses visati natukene, aga mida õpilane edasi seda enam kippus olema nii, et lõpuks oli ristitu ligu. Samal ajal kui meid ükshaaval veega kasteti, loeti ka igaühe kohta üks naljakas iseloomustus ja lõppu öeldi kelleks meid ristiti, nt. mind ristiti valguseandjaks (ei tea paremini seletada eesti keeles). Muide enne ristimist saime endale nende samade padrinode käeks ka kingitused, mina kain 2 kullakarva käevõrut :) Peale kastmist olime enamus läbiligud ja oli suht jahe, aga suure emotsiooni tõttu tantsisime kõik koos käestkinni ringis ja laulsime veel mitu aega. Lõpuks juhtus see, et hakkas hullemini sadama ja kuigi olime suht ligud oli siiski suurema sajaga jahedam ja niisiis otsustasime minna riideid vahetama, et edasi minna CiudadEstesse (boliche, nagu ööklubi) ükeskoos. Jah, kahjuks mina ei saanud minna, sest mul oli järgmine päev kell 9 vaja olla Ciudad Mendoza bussi terminalis ja minna San Juani keskaasta orientatsioonile, milline ebaõnn, sest ma lihtsalt niiiii väga tahtsin minna koos klassiga :( Igatahes alustasime klassikaaslastega läbi vihma kodu poole jalutama, see oli jube filmilik jälle, kuna taevas sähvis äike ja sadas vihma, samas olime kõik ligud ja meid eriti ei kotinud, seega tantsisime vihmas ja keerutasime mööda tänavaid. Mingi hetk muidugi juhtus see, et hakkas kõigil külm ja siis vaikselt jalutajate seltskond järjest kahanes ja lõpuks läksime ka mina ja Seba koju klassiõe autoga. Igatahes väga-väga lahe üritus.
Meie kostüümid Sebaga (Romana ja Charlie Chaplin)

Ja veel kostüüme


Acto de colacion

Järgmine koolilõpu sündmus oli acto de colacion, mis oma olemuselt sarnaneb Eestis 9. või 12. klassi lõpuaktusega, ainuke vahe on, et kõik on koolivormis mitte lõpukleidis/ ülikonnaga. Üritus toimus ühel neljapäeva õhtul kell 20. Meie Seba ja perega jõudsime sinne muidugi alles pool 9 (sest kell 20 jõudsime alles San Martinist koju ja veidi aega kulus riiete vahetamisele ka) ja samas ei olnud me kaugeltki viimased. Kogu üritus algas pihta lõpuks 21.00. Acto de colacioni jaoks oli kool rentinud Da Vinci peosaali, mis on siinse piirkonna üks suurimaid ja ilusamaid ja ühtlasi meie fiesta de egresado toimumiskoht. Kohale olid kutsutud paljud õpetajad, lapsevanemad ja osad nooremate klasside õpilased. Aktus algas õpilaste presentatsiooniga, seega pidime ükshaaval läbi saali oma istekohale jalutama ja teepeal räägiti teksti meie kohta. Suhteliselt imelik on üksinda jalutada rahavamaasi ees tundub nagu oleks mingil moelaval vms. Igatahes kui kõik olid oma kohad leidnud saabusid saali meie esinduslik lipubrigaad (tüdrukud, kes kandsid 3 lippu- Junini (mu elukoht), Mendoza ja Argentiina). Laulsime kõik koos Argentiina hümni  ka mina ja sain pärast kiita, et olen nii hästi hümni laulma õppinud. Mis on imelik, et siin kõik plaksutavad peale hümni, samuti lauldakse seda vahel istudes või ns ajaviiteks, see pole nagu nii püha kui meil Eestis. Edasi jätkus aktus erinevate õpetajate ja direktrissi sõnavõtudega. Lõpuks hakasti kätte andma lõpudiplomeid. Mis seda osa puudutab, siis oli see suhteliselt üks ühele 9. klassi lõpuaktusega Eestis minu jaoks. Õpilane kutsuti ükshaaval väikese lava peale, anti kätte lõputunnistus ja muud väärispaberid väärttegude eest. Ahjaa lisaks diplomitele anti ka meie klassi ühisfoto kätte laval. Fotograaf ja vanemad said pilti teha sellest tseremooniast. Hiljem toimus lahkuva klassi sõnavõtt ja eelviimase klassi sõnavõtt ja sellega lõppes ametlik osa. Edasi hakkasid õpetajad lõpetanuid õnnitlema ja padrinud oma õpilastele kinke jagama(ma arvan et ma juba kirjutasin padrinode valimisest). Mina sain keele õpetajalt 2 käevõru, inglise keele õpetajalt käeketi elu puuga- tegu on ühe tugava sümboliga siin ja sotsioloogi õpetajalt võtmehoidja. Seba sai ka palju sümboolseid vidinaid ja teiste hulgas ühe Ferne klaasi (fernet on üks levinumaid alkohoolseid jooke siin, segatud Coca- colaga) :D Hiljem klõpsisime veel perega koos pilte ja lõpuks jäime koos osade klassikaaslaste ja õpetajate ja direktrissiga võileibu nosima. Täiega huvitav oli, et nii paljud õpetajad hakkasid õpilaste eest suitsetama, sest oleme ametlikult ju kooli lõpetanud. Niisiis puhusime juttu veidi ja sellega ka see vabatahtlik lisa aktusele lõppes.
Meie väga tüdinud ilmed peale 2 tunnist sõnavõttude ajda

Mini lava kus istusid õpetajad

Klassiõdedega (ühtlasi saate taas imetleda mu koolivormi)

Lipubrigaad

Õnnelikud lõpetajad lõputunnistustega (olen lõpetanud gümnaasiumi, jee)

Keele õpsida pilti

F-E ciudadana (nagu ühiskonnaõpetus) õpetajaga pilti



Fiesta de egresado

Pühapäeval (20.12) toimus meie klassi fiesta de egresado, mis võiks olla Eesti mõistes kooli lõpuball. Selleks tähtsaks sündmuseks hakkasid tüdrukud kleite otsima ja soenguid valima juba kuid varem ja kõik koguaeg rääkisid suure vaimustusega. Viimasel nädalal enne ürituse toimumist juhtus aga et kogu ürituse toimumine satus küsimärgi alla, sest me lennus on veidi üle 20 õpilase ja oli teadmata kui mitu inimest tulemata jätab. Nimelt meie peo toimumiskoht oli suur peosalong Da Vinci ja umbes 50 inimesele on veidi mõtetu nii suurt ruumi rentida ja mis veel hullem peosaali jaoks, esinejate ja toiduga ja Dj-ga on lepingud ja tuleb alati sama palju maksta, aga mida vähem inimesi seda vähem raha peosalong teenib. Õhtusöögi pilet maksis 600 peesot ja tantsu osa 200 peesot. Igatahes käisime siis 2 korda klassikaaslastega koosolekutel asja arutamas, sest Da Vinci tahtis meie pidu korraldada koos ühe teise kooliga samal päeval ja ajal. Loomulikult olime meie kõik vastu, aga häda sunnil pidime nõustuma ja jätma asja otsustada teisele koolile. Meie õnneks teise kooliõpilased olid sama südikalt vastu (eriti, kuna paljudel on selle kooli õpilastega probleeme minu klassis ja koos väga olla ei tahaks) seega toimusid eraldi peod.
Pühapäeval alustasin ettevalmistusi peoks kella 18st, et jõuda meigi ja soenguga valmis enne kella 20.30. Kuna mul kodus õed kes oskavad soenguid ja meiki teha nagu professionaalid, siis mingeid salonge ma  kasutama ei pidanudki. Kella 21 paiku läksime Sebaga Junini kesklinna, et koguneda. Ükshaaval hakkasid inimesed kogunema, täiega vinge oli näha tüdrukute kleite ja ka poiste särgi valikut. Siin on hästi tähtis, et tüdrukud enne oma kleidi värvi või stiili ei reedaks, seega valetatakse, kui keegi küsib, sest kui keegi tuleb peole sama kleidiga on tegu katastroofiga. (Minu jaoks on küll müstika, miks valetatakse, sest just noo on suurem tõenäosus sama kleidiga ilmuda.) Igatahes selles osas sain ma ise proovida, mis juhtub kui kleidid on samad või sarnased, sest üks mu klassiõde tuli väga sarnase kleidiga (värv sama ja tegumood sarnane). Kuna ma olin enne kohal, siis oli katastroof rohkem tema poole, sest nö tema kopeeris mind ja ta lausa tahtis minna kleiti vahetama. Minu jaoks oli olukord pidem naljakas, sest klassiõde tegi sellest nii suure numbri. Kui kõik olid kohale jõudnud läksime linna parki fotosessioonile fotograafidega. Alustuseks üksikfotod ja pärast grupifotod. KUi fotod said tehtud oligi parajasti kohale jõudnud meie mikrobuss millega me linnapeale ja teise linna San Martini tiirutama läksime. Bussisõit oli väga meeleolukas laulsime ja tantsisime (nii palju kui ühes mikrobussis võimalik on). Vahepeal tegime fotopeatusi jälle, suurim neist San Martini peaväljakul. Kui kell oli peaaaegu südaöö pöördusime peokohta ja algas meeleolukaim ja kardetuim- pasarela. Pasarela on personaal presentatsioon, kus inimesed paari või kolmekaupa nagu modellid müüda lava kõnnivad ja poseerivad külalistele. Mina pidin oma pikkuse ja ka kleidi värvi poolest minema Sebaga ja Paulaga, olime järjekorra eelviimased. Oii kui närvis kõik olid, sest ega see süsteem midagi nii lihtsat polnudki, kõigepealt pidid vahekäigu lõppu käevangus kõndima, siis pidid poisid roosi ulatama tüdrukutele ja seejärel kõik pidid üksteisest erelduma, et poseerida fotograafidele ja siis jälle kokku tulema, et tagasi minna. See muusikasaatel inimeste kõndimine ja poseerimine tekitas täiega mõne kuulsuse tunde ja mulle väga meeldis. Mu õdede reaktsioon minu etteastele pasarelal oli: miks sa modellindusega ei tegele? :D Peale pasarelat algas õhtusöök, lõpetajad istusid eraldi laudades ja vanemad ja sõbrad eraldi. Alguses pakuti tervitus jooki (vein või sprite). See järel saabusid eelroana empanadad ja muud pirukakesed, millele järgnes pearoog: kana mingi salatiga + liha külmlaud. Peale pearoogi oli väike paus ja meile esinesid klouniduo ja reaalselt ma sain aru mida nad rääkisid ja seega sain naerda koos teistega, lõpuks ometi. Edasi algas magustoidu ring- jäätis. Kogu aja jooksul pakuti erinevaid jooke: kokteile, veine, šampust, sprite, coca-colat. Samuti kogu õhtusöögi vältel tegime pilte perega ja klassikaaslastega. Edasi kogunesime tantusaalis (õhtusöök oli eesruumis), et vaadata lõpuvideot ja anda kätte tunnistused klassi lõpetajatele. Video oli väga emotsioonide rohke ja paljud taas nutsid. Tunnistuste kätteandmine oli selle eest naljakas, sest tunnistustel olid kirjas iseloomustused ja need oli humoorikad, nt minu omal oli "Argentiina kauneim blondiin"?? :P  Edasi hakkasid kogunema need inimesed, kes olid ostnud pileti tantuosale ja algaski balli osa. Alguses veetsid kõik aega oma peredega ja sõpradega väljastpoolt klassi (mina koos oma tulevaste klassikaaslastega) ja rääksid emotsioonidst jne. Mida aeg edasi seda enam hakkas klass jälle kokku kogunema ja koos tantsima. Mingi hetk hakkas esinema saksofoni mängija, kes jalutas esinemise ajal rahva seas ringi. Esinemine tõstis palju õhtu meeleolu, loomulikult tasuta jookide abiga. Umbes kella 3 paiku öösel pered lahkusid ja peole jäid vaid noored. Siis algas see parim ja hullumeelseim tantsuvihtumine. Tantsisime saalis ja väljas ja oli väga lõbus. Mingi aeg inimesed jälle hakkasid veidi laiali valguma, et jalga puhata ja osad kutid leidsid mingid tüdrukud, kellega rääkima minna. Mina olin osade praeguste ja tulevaste klaasikaaslastega õues ja ajasin juttu. Peale väikest pausi hakkasime jälle suure kambaga saalis tantsima, seekord tüdrukud enamasti juba jalatsiteta, sest paljud olid jalga pannud 15cm kõrgused tikkkontsad. Ega ka minu jalanõude kõrgus oli üle 10cm, sest kleit nõudis, aga ma kasutasin platvorme, seega ei mingit jala- ega peavalu. Nii see pidu jätkus ja kui meie Seba ja Renzo ja veel 2 sõbrannaga lahkusime see veel jätkus. Kokkuvõttes, palun teeme algust selle tradistsiooniga ka Eestis!


Minu väljanägemine enne pidu


Õhtusöögi laudkond

Pearoog: kana ja salat


Klassikaaslased

Hetkel rohkem pilte fiesta de egresadost ei oma, sest meil olid professionaalsed fatograafid, seega väga telefoniga pilte teha ei üritanud, samas kohe kui pildid jõuavad lisan.

minu laudkond õhtusöögil

Ja mu pere

Meie pasarelal

Kui mulle anti tunnistus: ilusaim blondiin

Laiv saksofonistiga





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar