Laupäev, 7. november 2015

Mendocinos vs. eestlased

Mendoza inimesed e. mendocinos

See kord peatun pikemalt teemal inimesed, kuna tegu on ühe kõige olulisema osaga vahetusaastast. Jah, isegi kui kliima on super ja elad luksuses, inimesed su ümber mõjutavad ennesetunnet. Ja siinsed inimesed erinevad paljuski eestlastes. Ma ei saa loomulikult rääkida kõikidest inimestest, aga vähemalt mind ümbritsevad on küll kõik väga toredad inimesed. Ja tõesti  tunnen, et siinsed inimesed on suur osa mu vahetusaasta õnnestumisest.

eestlased vs. mendocinos- mis on sarnane ja mis erinev

  • Suurim erinevus on minu jaoks ilmselt inimeste soojus, st. inimesed on väga avatud ja sõbralikud, võtavad kiiresti omaks. Parim näide on juba tervitus 1 või 2 põsemusi näol, selline tervitus loob paremad võimalused lähedasemaks suhtlemiseks, kuna vähemalt minu jaoks juba tervitades olen inimesele füüsiliselt väga lähedal.
  • Teine suurepärane erinevus on ellusuhtumine, enamus inimesi siin on lihtsalt koguaeg rõõmsameelsed. Reaalselt mul tekib aeg-ajalt küsimus kuidas on võimalik, et eestlastel alati on mingi probleem, sest inimesed pidevalt sellise tülpinud olekuga. See vastu siin nagu ei saa aru üldse, et mingeid suuremaid probleeme oleks. Tänavapilt on täiega erinev: eestis inimesed käivad pilk maas ja pea keegi ei naerata tänaval ja kui naeratab siis on imelik vaadata küll ju. Siin inimesed käivad rõõmsate nägudega ja loomulikult kuna tuttavaid on palju siis pidevalt: Hola, como estas? (tere, kuidas läheb?)
  • Kolmas inimime on minu jaoks lahkus, vastutulelikkus, abivalmidus. Siin on nii, et absoluutselt ma ei pea muretsema kui ma millestki aru ei saa või midagi vaja on, sest piisab vaid mainimisest ja kogu asi seletatakse lahti või asi tuuakse/ hangitakse, ühesõnaga probleem lahendatakse. See on siiani eranditult alati toiminud, piisab vaid suu lahti tegemisest.
  • Inimlikkus-  see on minu jaoks üks võtmesõnu siinse elu puhul. Inimesed ei aja nö pidevalt juuksekarva lõhki, st. kõiges tööaegades ja õppimises on arvestatud, et oleks selline mugav ja inimlik. Samuti käib see reegel eksimuste kohta, keegi ei ole kuri ega vaata viltu pisieksimuste korral, kuna kõigil juhtub ju. Üleüldse vaadatakse rohkem elus üldplaani ja pisiasjad pole nii olulised. See pisiasjadest mitte hoolimine käib ka puhtuse ja korrashoiu kohta, saiapuru lauaall on igapäeva nähtus, mitte mustus. (Lihtsalt parim asi üldse)
  • Enne siia tulekut teadsin, et siinsed inimesed on rohkem perekesksed, ent minu jaoks on üllatav, et sellega ei kaasne sugugi palju piiramist. Inimsed veedavad tõesti hoopis rohkem aega koos perega ja väärtustavad peret. 30- aastased lapsed elavad rõõmasalt vanematega koos. Samas siin ei ole tavaks, et peale naisevõttu elada koos vanematega samas maja, tavaliselt elatakse paar tänavat eemal või kõrval linnas. Kuigi pere on väärtus ja palju aega veedetakse koos ei näe ma rohkem piiramist kui Eestis. Inimesed võivad ööbida sõprade juures ja käia ja ööbida poiss/tüdruksõbra juures. Enamus vanemaid ei piira oma lapsi eriti millegiga ja lapsed elavad üsna vabalt.
  • Vabaduse osas võin veel lisada, et inimesed räägivad palju vabamalt kõigest. Ei ole nagu tabuteemasid, mis mind küll alguses veidi šokeeris. Samuti ei keerutata viisakusest vaid räägitakse üldiselt kõigest otse (oi kuidas see mulle sobib). Ka rahast räägitakse väga otse ja avatult.
  • Külalislahkus on midagi mida kohe pean välja tooma, sest reaalselt siin on külalisi pidevalt maja täis ja tavaliselt nad tulevad ise ilma kutsumata. Vanematelt sõprade külla kutsumiseks ei pea luba küsima. Külalised on nagu tavalised elanikud majas, enamasti nende pärast midagi erilist süüa ei tehta ja üldse terve elu majas toimub nagu tavaliselt. Külaline on majas ka nagu oma kodus, st enamasti käivad võtavad ise süüa külmikust ei küsi pidevalt, et kas ikka võib.
  • Eestis olles hoiatati mind mitmeid kordi, et siinsed inimesed on pealiskaudsed- mina sellega ei tahaks nõustuda. Loomulikult kui võtta arvesse, et Eestis räägin päeva jooksu kokku nt. 30 inimesega siis siin 2x nii paljuga ja sellisel juhul on loomulik, et enamustega ma räägin vaid Hola! Como estas? juttu, ehk smalltalki. Samas kui võtta arvesse inimesed kellaga mul lähedasemad suhted on, siis nende puhul ma küll pealiskaudsust ei tähelda. Loomulikult keerulisem on leida sõpru kellega deepidel teemadel rääkida, sest juba keelebarjäär  on ju takistuseks. Samas sõbrad, kellega juba pikemalt olen suhelnud, ei ole pealiskaudsed sugugi rohkem .
  • Siinsed inimesed on koguaeg koos. Põhimõtteliselt olen vaid kaduvvähe kordi üksi olnud (kui ma just pole WC), sest siin on normaalne, et inimene ei viibi üksi, mitte ainult turvalisuse pärast vaid ka, nagu mulle seletati, üksi on ju nii kurb ja igav olla. Sellega oli alguses päris keeruline harjuda, sest Eestis ma olin harjunud palju aega ka üksi veetma. Nüüdseks olen aga selle pideva koosviibimisega nii harjunud, et ma ei tahagi üldse enam üksi olla. (Tegelt maja väiksus ja inimeste rohkus kodus üksinda olla ei võimaldagi, jaja, vähemalt minu puhul).
  • Siinsed inimesed kipuvad olema väga usaldavad. Minu jaoks on alati hämmastav kui palju võõraid usaldadakse. Nt. auto parklas jäätakse auto keset parklat ja antakse võta mehele, kes pargib auto õigesse kohta, samal ajal autoomanik juba läheb. Ja alles parklast lahkudes on võti taas autoomaniku käes.
  • Lõpetuseks võiksin veel võrralda elumotot. Siin inimesed keskenduvad elu nautimisele. See tähendab, et põhiliselt tehaksegi seda mida tahetakse + nauditakse head toitu ja veini ja seltskonda. Huvitav on seegi, et ma olen küsinud inimestelt kas neile nende töö meeldib  ja alati olen vastuseks saanud, et loomulikult, muidu ma ju seda ei teeks :D 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar