Esmaspäev, 21. september 2015

1 kuu Argentiinas juba

Hola!
Pere ja sõbrad ja tuttavad Eestis ja Argentiinas ning ka mujal maailmas, nagu te pealkirjast võite välja lugeda olen veetnud nüüdseks Argentiinas 1 imelise kuu (tegelt juba rohkem sest 14.september sai kuu täis Argentiinas ja Mendozas veedetud kuu sai täis 16.september) Küll see aeg alles lendab kiiresti. Ausalt öeldes on suhteliselt raske tajuda kuidas aeg liigub ja ma juba tunnen seda kerget survet, et kunagi kauges tulevikus tiksub aasta täis. See selleks, üritan unustada seda "pisiasja".
Siin on endiselt niii tore!!! Huvitav on tajuda kuidas see alguse vasikavaimustus asendub igapäevase elukvaliteedi nautimisega. Iga päev avastan ma midagi, mis siiani on jäänud nagu tähelepanuta, aga tegelikult on jube meeldiv. NT: täna just mõtlesin kui lahe on, et siinseid inimesi ei huvita mõttetud pisiasjad, saiapudi laual jne. Teine asi: mulle täiega meeldivad need vestlused siinsete inimestega, kasvõi kui ma poodi lähen alustuseks on vestlus müüjatega igapäeva teemadel ja koolis õpetajad lampi astuvad ligi ja ajavad juttu, minu rõõmuks minu keele tase võimaldab ka järjest enam asjalikku juttu ajada. Kolmas asi: ma saan magada kaua ja minna magama hilja (endiselt tõmbab selline elustiil). Näete, ka igapäevas leidub rõõme, aga olgu nüüd räägin  ka veidi asjalikumat möödunud ja käesolevast nädalast ja ma garanteerin, et see blogipostitus tuleb üks pikimaid.

Vahepeal on juhtunud nii mõndagi nagu alati. Nüüdseks juba 2 nädalat tagasi algas üks üsna ebameeldiv ja proovile panev nädal.
Esmaspäeva hommikul ärkasin üles, sest mu õde tuli tuppa kella 11 paiku, tavaliselt ta töötab sellel ajal. Sain isegi unisena aru, et asi on halb, sest ta nuttis. Nimelt tema boss, kes oli siin linnas väga tuntud isik tegi enesetapu. See päev algas halvasti ja edasi läks aina halvemaks, sest kõik olid jube löödud ja kurvad ja nii ka mina. Kool jäi ära, kuna kadunuke oli kooli juhataja vend. Teisipäev ei olnud eriti palju parem kuna peale esmaspäeva õhtuseid matuseid (siin üle ühe päeva matustega kunagi ei venitata) olid kõik kurvad. Minul oli ka tuju 0 ja kogu keha valutas. Kolmapäev juhtus see, mida ma nagu oodata ei osanud, nimelt jäin haigeks. Kerge palavik, kõha ja jube nohu - täpselt nagu Eestis. Isegi Eestis haige olla on väga ebameeldiv, kuna mulle alati näib, et see haigus on lõputu ja suht keegi ei mõista, aga ei, siin on leveli võrra raskem. Nimelt pidin ju selgaks tegema oma enesetunnet hispaania keeles, millega ma igapäevaseltki vaeva näen siin ja siis kehva enesetundega pole just lihtsaim. Aga sain hakkama ja nüüdseks on tervisehädad mul hispaania keeles paremini selged kui inglise keeles, seegi saavutus! Olin voodis kusagil 2 päeva, minu rõõmuks käidi mind palju vaatamas ja hoolitseti väga hästi. Ema tõi koguaeg teed või leche con chocolatet (pmst kakao) ja käis küsimas kuidas ma ennast tunnen, seda isegi öösel!! saavutus omaette. II päeva õhtul teatas õde, et ma peaks võibolla arsti juurde minema. Alguses olin vastu igatpidi, kuna mulle eriti ei meeldi arsti juures käia ja lisaks kartsin juba seda kindlustusega mässamist, aga peale pikemat veenmiskõnet siiski suundusime arsti juurde ,kusagil 23 paiku õhtul. Arsti juures käik oli üllatavalt meeldiv: arst oli sõbralik ja rääkis inglise keelt minu rõõmuks. Selgus, et praegusel ajal (üleminek kevadesse) on selline haigus sage nähtus ja paari päevaga peaks mööduma. Mis parim, siin on arstiabi tasuta, whoopwhoop, ei mingit kindlustusjama. Arstil oli õigus, juba järgmisel päeval tundsin end palju paremini. Laupäeval olin juba kenasti püsti ja käisime Seba ja Renzo ja Carlaga Dueno de Sol pargis rokkkontserdit kuulamas. Kontsert oli vahva ja rahvast oli palju. Tutvusin jälle uute inimestega, kuigi peale haigust oli see keerulisem kui enne, kuna harjumus oli korraks nagu kadunud. Õhtul käisin õdedega ühe sõbranna sünnal ja pärast tantsimas.(Harjutasime söögi kõrvale pisut eesti keelt, neid lahedaid lauseid, kus on palju õ-sid ja ü-sid) Pühapäev algas minu jaoks kell 2 päeval nagu tavaliselt ikka ja kohe kui ärkasin sõitsime sugulaste juurde Palmirasse asadole. Kokku oli tulnud palju inimesi ja lisaks suurepärasele lihale oli ka palju rääkimist. Peale sööki ostsime paar kilo jäätist, mida me maja ees tänaval hiljem nautisime. Päikese võtmine tänaval, maja ees on siin väga normaalne nähtus, aga mulle on see endiselt selline huvitav ja pisut imelik. Pärast läksime kaema ühe sugulase maja ehitust ja sain nähe kui erinevalt maju ehitatakse siin (tegelt suurt erinevust polnudki kui välja jätta, et majadel igasugune soojustus puudub ja lisaks on mingid talad tugevduseks seinte sees maavärina vastu. Õhtu lõppedes toimus suursündmus: jalkamatš Boca Juniorsi ja River Plate vahel. Oluline oli see eriti sellepärast, et mina valisin selle matši järgi millist klubi toetada. Teatan teile rõõmuga,et toetan Boca Juniorsi, ametlik fänn :D (matši võitja, hulga parem ikka, varsti saan omale fännisärgi kaa, ootan juba).
Järgmine nädal oli kohe hulga parem. Algus oli veidi konarlik, kuna ma olin haiguse tõttu veidi liimist lahti ja võõrdunud igapäevast, seega olin rohkem väsinud ja rohkem nukker, aga see möödus kiiresti. Koolis oli huvitav ja see aitas palju, samuti sain palju positiivset energiat, kui ühel kenal päevast sain aru mida õpetaja rääkis tunnis ja seda terve tund.

 Temblor
Kolmapäev oli see päev kui nägin essat korda elus tugevama poolset maavärinat. Tulin just Seba ja ühe klassiõega koolist kodupoole, kell oli umbes 20 õhtul, kui järsku kodutänava nurgal puudelt kõik linnud korraga õhku tõusid. Ma ei osanud nagu midagi arvata, aga klassiõde hakkas karjuma: temblor, temblor. Järgmised 3 minutit seisime keset tänavat, Seba hoidis mind ja Sofit (klassiõde) paigal. Ema seisis maja uksel teiselpool tänavat ja oli täiega paanikas. See tunne oli täiega imelik, kunagi varem ma pole tundnud kuidas maapind jalge all pole kindel, aga vot täpselt see on parim sõnastus sellele mida tundsin. Puud kõikusid, mina kõikusin ja autod, mis olid maja ette pargitud liikusid 1meetri võrra edasi-tagasi. Minu jaoks temblor hirmus polnud, pigem huvitav, samas kõik ülejäänud kellega sellel teemal rääkinud olen kardavad temblore (väike maavärin). Minu pere oli ka täiega paanikas: õde, kes juhtus sellel ajal tööl olema kukkus kokku, ema oli lihtsalt paanikas ja vend Clau, kes elab Mendozas, näga 5. korrusel kuidas terve korteri sisustus lihtsalt kukkus (Mendoza ciudad oli epitsentrile lähemal kaa kui Junin). Peale neid minuteid läksime tuppa, telekast hakkasid jooksma videod ja tekstid temblori kohta. Epitsenter oli tegelikult Tšiili juures ja nagu ma aru sain meres. Tšiili sai hiljem tunda ka tsunaamit, millest oli telekas hulga juttu, kahju neist. tänan Andid, et Argentiinat kaitsete. Tšiilis maavärina tugevus oli 8,4 ja Mendozas 7,3 . Pärast oli veel öö otsa nõrgemaid replicaid, järeltõuge?? eesti keeles, nii et magasime lahtiste toaustega ja välisriietes. Siin purustusi polnud peale temblori, aga mõnel pool Mendozas on väiksemaid kahjustusi hoonetel, nimelt siin on enamus majasid ehitatud maavärinatele vastupidama.

Neljapäev ja reede olid koolis väga huvitavad päevad. Nimelt neljapäev oli siin õpetajatepäev, selle puhul toimus koolis hot dogide müük, mida korraldas minu klass ja lisaks toimus klassidevaheline jalgpalli turniir. Seadsimegi oma kalssiga end sissu ühte klassiruumi ja hakkasime mikrolaine ahjus hot doge (siin pancho) müüma. Meie klass oli võidukas ka jalgpallis, poisid mängisid jalkat ja tüdrukud elasid kaasa, teamwork toimis. Pärast mängisin oma tulevaste klassikaaslastega (peale jõule) võrkpalli. Õhtu lõppedes käisin Sebaga keele instituudis ja rääkisin veidi oma yfu poolt määratud inimesega, tegu pole tugiisikuga, aga midagi sinna poole. Sain teada päris huvitavaid asju kuidas mulle siin pere leiti ja et nad pidid läbima päris mitmeid katsid enne kui mind siia tulla lubati. Huvitav-huvitav. Õnneks katsed tasusid end ära, sest pere on tõesti viimasepeal tore.
Reede algas minu jaoks väga vara, kell 8 äratusega. Edasi suundusime parki Dueno de Sol, kus toimus kooli iga-aastane kevad piknik. Olime selle ürituse tarvis esmaapäeval teinud hulga plakateid. Alguses oli kohal vaid 4. klass e. quarto, ajasime nendega juttu ja üritasin sooja leida, sest tegu oli ühe eriliselt külma hommikuga. Pärast poole jõudsid kohale ka teised klassid. Seba hakkas muusikat panema ja mina  käisin erinevate inimestega ringi. Alguses olid tervitussõnad ja mõned soojendustantsud. Siis toimus mingi modellikõndi meenutav asi, desfilee siin, mis oli jube naljakas, lihtsalt inimesed jalutasid teiste eest läbi käest kinni ja ilma. Mina olin loomulikult kohalik huviobjekt ja kõik tahtsid koos minuga tantsida ja rääkida ja pilti teha ja jalutada. Peale esinemisi ja pilte hakkasime klassiga korraldama seltskonnamänge: midagi petanqi laadset, teatevõistlused ja võrkpall. Ka mina lõin kaasa, korraldasin ja mängisin. Hiljem algas taas pancho kohvik. Sellel korral valmistasid hot doge 4. klassi õpilased. Sellega oli ametlik kava läbi ja mina koos suurema seltskonnaga alustasin 3 km pikkust jalutskäiku koju. Kui enne oli olnud külm, siis peale lõunal oli jälle palav, nagu ikka siin. Teel koju leidsime kasti sees 4 kassipoega, nad olid autotee kõrval kanalis, päästsime nad (seega mõnda aega oleme nüüd kassipoegadele kodu otsinud ja nüüdseks on kõik omale kodu ka leidnud). Peale maitsvat lõnuat kodus magasin oam hommikused une puudujäägid täis ja õhtul läksime sõpradega tantsima, bolichele. See oli esimene kord kui ma sõpradega käisin, seega sündmus omaette.
Lemmikõpetajaga

Õpetajatepäeva foto koos õpetajatega
Jalkat vaatamas

Pikniku meelelahutus
Rõõmsad piknikulised
Sõpradega

Laupäeval käisin õe Kari ja sõbranna Gabiga Mendoza cuidadis šoppamas. Päev oli tõeliselt edukas, sain ostetud kõik asjad, mis vaja. Sõime ka hulga jäätist ja õde käis solaariumis. Õhtul käisin õega veel San Martinis väljas. Sain üllatuse osaliseks, siin puudub selline asi nagu viinamarja mahl, kuigi nad pmst upuvad viinamarjadesse, ainult vein.
Lihtsalt tore foto Mendozast

Mendoza ciudadi peaväljak



Pühapäev oli jälle oammoodi päev. Kohe hommikul sõitsime Kari ja Dani aj Dani sõpradega asadole loodusesse Carrizzali. Tegemist on niiöelda tehisjärvega. Algselt oli tegu lihtsalt märgalaga, aga peale hiiglasliku tammi ehitust tekkis sinna järv. mule see koht jubedalt meeldis, ühel pool tammi oli suur sinine järv mägede taustal ja teisel pool oli selline poolkõrbeline maastis nagu USA filmides vahel näha on. Meie linnal on järve ääres oma puhkekompleks, kuhu me suundusime. Tegemist on üsna sellise kämpingu platsi laadse asjaga, aga lisaks pinkidele ja paviljonidele oli seal ka bassein, mida suvel kasutatakse ujumiseks (järves ujumine keelatud, kuna vesi must ja väga sügav kaa + mingid kahtlased legendid, et sinna minevikus laipu loobiti lennukitelt). Grillisimegi liha ja sõime looduses, jube vahva vaheluseks, hakkasingi vahepeal juba igatsema loodust. Peale sööki võtsin veidi päikest, aga üle tunni ma seda teha ei saanud, sest üllaülla siinne päike on väga tugev ja peale tundi oli mul nahk jummala punane/pruun. Edaspidi hoidsin rohkem varju ja õppisin teistelt mõned kaardimängud, põhimõtselt üks mäng on täpselt nagu eesel Eestis, ainult et sõnaga Chancho- siga. Hiljem mängisime võrkpalli ja grillisime saia. Kui pimenes pöördusime tagasi koju. Kodus ootasid mind ees juba Seba ja Renzo. Nimelt oli neil plaanis korraldada filmiõhtu - loomulikult lõin kampa. Ostsimegi siis vajaliku koguse krõpse ja õunamahla (sarnaneb kokteilile, kuna mahl on segu piimast ja mahlast) ja suundusime vaatama filmi Minions, siin väga populaarne. See päev oli igatpidi tõeliselt vinge.

Tamm, mis kerkib nagu müür


Teispool müüri


Carrizzal Junini puhkekeskus


Teispool müüri, kõrbeline


Meie grilligäng

Minu suurim sõltuvus siin




Ilmselgelt nautimas

Õhtune Carrizzal


1. KUU KOKKUVÕTE

Keeleoskused: Räägin ära kõik, mis igapäevaselt vajalik hispaania keeles. Veel puudub see oskus, et suudaksin oma hetke emotsioone hispaania keeles väljandada. Raskematel teemadel, nagu ajalugu ja loodusnähtused suudan rääkida vigaselt ja üldiselt vaid hilistel õhtutundidel, kuna hommikuti kipun rääkimise osas pigem põmmpea olema.

Kool: Olen oma klassiga väga rahul, nad on abivalmis ja sõbralikud. Õpetajad on tõeliselt vastutulelikud ja sõbralikud.  Õppetöös hetkel teen kaasa koos teistega väheseid asju. Enamasti tõlgin tekste ja vastan küsimustele ja saan selle eest ka hindeid. Viimastel päevadel olen hakkanud ka aru saama rohkem, millest tundides juttu on, seega on oodata, et minu ülesanded hakkavad nüüdsest teistega samad olema.

Pere: Perega olen algusest peale väga rahul olnud. Mulle meeldib selle pere elustiil. Tunnen end siin väga hästi.

Enesetunne: vägas super!!!

Praeguseks hetkeks kõik, edaspidi enam 2 nädala peale 1 postitust teha ei saa, ma ei jõua nii palju kirjutada kui palju juhtub :D jaja

Besos
Silvia

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar