Reede, 11. september 2015

Los Andes Penidentes!

Hola!
Pühapäeval oli see tore päev kui käisime perega Ande kaemas. Andid on ikka nii võimsad!!! Kerkivad järsult nagu müür. Ei mingeid pisikesi künkaid: sile maa ja seejärel kohe kõrged mäed.

Pühapäeva hommikul ärkasime vara 10 (tegelt oli plaanis 9, aga see selleks, liiga vara) ja peale kerget jogurtit pakkisime end soojade riietega autosse. Soojad riided tähendab siin kohal pikkade varrukatega pluus, dressikas, jope ja topeltpüksid. Asusime oma teekonnale Andidesse, sinna oli kusagil 200 kilomeetrit. Tee peal oli näha looduse muutumist, sest käis on kevad!! Puud õitsevad ja rohelus hakkab taastuma. Nägime ka uhkeid veinimõisu ümbritsetuna hiiglaslikest viinamarja istandustest. Maapind oli kuni mägedeni jummala tasane, mis paneb imestama, ei mingit vaikset üleminekut. Järsult oli seal mägi ja siis teine ja siis olimegi juba kõrgete mägede vahel. Alguses olid mäed pruuni värvi ja nägid sõbralikud välja, siis muutusid need mitmevärviliseks: punased, kollased ja mustad. Ühe koha peal oli mägede vahel imeilus helesinine järv. See nägi välja selline, et hüppaks kohe sisse, aga ei, pere sõnul pidi see olema must, sest vees on palju setteid mägedest. Edasi kulges meie teekond pikki jõekallast. Kohati oli jõgi niru ja suhteliselt veevaene, samas kohati oli see võimas. Tee kulges kohati läbi tunnelite, mis olid uuristatud läbi mäeseinte. Pikapeale hakkasid mäed muutuma, lumised tipud lähenesid. Lumised tipud nägid välja palju ohtlikumad ja jahedad, ka päikest ei paistnud enam. Peagi jõudsime kohaliku suusakuurortini, nõlvu ühes suusakeskuses üle 5 ei olnud, selle eest oli aga lähedal veel mitu väikest suusakeskust.
Alustuseks sõime autos ära oma kaasatehtud võileiva hunniku (jamon crudo!!) ja hävitasime pudeli 7up-i. Seejärel suundusime majja, mis nägi välja nagu suusalaenutus, isa rääkis juttu mingi mehega ja järsku ulatati mulle ja õele ja vennale saapad. Need saapad nägid välja nagu väikelaste saapad Eestis. Ma ei saanud aru milleks mulle need saapad, seega olin segaduses. Nalja tegi et kõigepealt tuli jalg panna kilekoti sisse?! ja alles siis võis saapa jalga panna. Õnneks hetke pärast mu segadus vaibus nähes kelgu moodi asjandusi. Suundusimegi kelgutama lähedal asuvale kelgunõlvale, mis polnud nii ekstreemselt kõrge. Oiii, mis rõõm oli taas lumel käia, Argentiina lumel, eestlase jaoks on see üsna naljakas. Kuna juhuslikult oli ka üks mu sõber oma perega sinna samal ajal kelgutama juhtunud oli meil lastel lõbu laialt. Kelguga üles mäge rühkida oli jummala raske, sest õhk oli hõre ja igasugune suurem liigutamine võttis täiega läbi. Niisiis kui ma olin kelguga lõpuks õnnelikult mäel, siis alustuseks lebasin ma mõnda aega selili. Kelgutamisega lood nii, et kuna siinsed kelgud teistsugused, siis ega ma just eriti oskuslik ei olnud ja vahepeal käisin mäe all hoopis kõhuli, aga seda naljakam oli.

Peale kelgutamist suundusime Puente de Incat vaatama. Tegemist on nö inkade sillaga, sillaga, mis kulgeb üle Mendoza jõe ja on ISE tekkinud aja jooksul. Teadlaste arvates on see seotud kuumavee allikate ja jää ja lumega, mis ajajooksul on kivimeid vorminud. (Ahaha, kõik need vaatamisväärsusi tutvustavad sildid on ju vaid hispaania keeles, nii ärge pahandage kui ma midagi valesti aru sain). Puente de Inca juures oli ka väike indiaani laat, kus sain näha kohalikke kivimeid ja laama villast ponšosid (laama vill on selline hullult mõnus ja pehme ja soe).

Umbes kella 6 paiku hakkasime tagasi tulema. Suur veoautode vool oli Argentiina poolt Tšiili poole, sest nagu mulle seletati tegu oli põhimaanteega nende kahe riigi vahel. (Argentiinat ja Tšiilit ühendab mõne kilomeetri pikkune tunnel läbi mägede, vähemalt nii nad mulle räägivad, ise pole näinud kahjuks, sest nagu paljudele argentiinlastele, ei meeldi ka minu perele ajaloolistel põhjustel Tšiili ja peale selle mul oleks selle jaoks eriluba vaja).

Tagasi teel väisasime väikest linna keset mägesid, Uspallata, mulle jubedalt meeldis see koht, sest seal oli palju hobuseid ja jube ilus loodus. Mägedest välja jõudsime alles pimedas ja veel enne koju minekut käisime Mendozas burksi söömas (üks asi mis Eestist oluliselt ei erine). Ja nüüd nautige sama juttu piltides!
Kevade õied

Veinimõis




Helesinise veega järv






Lihtsalt üks naeratav Silvia mägede vahel


Mendoza jõgi




Need armsad saapad


Kelgutaja





Puente de Inca

Uspallata, kahjuks ratsudest pilte pole


Chaoo

1 kommentaar: