Neljapäev, 1. oktoober 2015

ÜLIKOOLID ja KINO

Hola!
Alustuseks tervitan teid kohe ühe laheda lauluga, mis on siin populaarne nii raadios kui ka bolichel, aga siia postitan selle, sest vähemalt minu jaoks kirjeldab see laul jube hästi siinset elustiili (+seda on hea kuulata lugedes postitust ;)


Jah, elu siin ongi minu jaoks nagu laulus, rõõmus koguaeg, elu nagu poleks muresid (tegelt ega siin neid polegi ju). Ja mina tunnen ennast siin suurepäraselt, sest kas oleks võimalik siis teisiti?
Vahetusõpilase elu on täiega omamoodi asi, sest siinsete jaoks on elu ma arvan enamvähem sama iga päev ja iga nädal, aga mina tunnen end iga nädal natuke erinevalt ja siiani paremuse poole. See nädal on nagu esimene nädal, kus ma tunnen end nagu kohalik: käin linnas ringi nagu elaks siin, mitte nagu uus, tunnen nagu see linn on minu :D (Kodus elan juba mõnda ega nagu oma kodus.) Ja nüüd kui ma liigun siin enda meelest ringi nagu kohalik on mul natuke imelik kui võõrad inimesed ikka endiselt täiega vaatavad, aga samas see tore ka.

Sellel nädalal on juhtunud asju nagu ikka. Kuna siin on tavaline, et kool jääb igasugu pisiasjade pärast tihti ära, siis esmaspäeval ja teisipäeval meil kooli polnud õpilaste püha tõttu. Kuna neil kahel päeval oli ka ilm nagu õnnetus (reaalselt see oli nagu Eestis, pilves ja külma tuulega) siis ükski mõistlik kohalik oma jalga majast välja vabatahtlikult ei tõstnud. Mina siiski läksin ilma nautima ja tegin oma esimese jalutuskäigu üksinda, reaalselt olin tänaval üksildane, sest nagu öeldud kohalikud peitusid siseruumidesse. Esmaspäeva õhtul otsustasin, et külma ilma puhul võiks küpsetada ja telekat vaadata. Seega ostsime vajalikud asjad ja hakkasime šokolaadi fondanti tegema koos õega. Kui olime šokolaadi sulatatud saanud ja munad suhkruga segi selgus aga, et nende arusaam ramekini vormidest pole päris sama, nimelt mulle ulatati silikonist muffinivormid. Well, eks ma siis seletasin neile, et need ei sobi, aga kuna oli külm ilm, siis poed olid suletud ja naabridki ei teadnud midagi imevormidest:D Seega tegin katsetuse šokolaadi fondant muffinivormides. Maitseelamused eriti ei kannatanudki, küll aga kaunis väljanägemine. Siiski koos mingi huvitava hapuka moosiga ja coocie crema jäätisega mekkis see suurepäraselt ja pere oli väga vaimustuses. Teisipäev möödus samas vaimus va. et külas käis üks sõbrants.
Muffin-fondaandid


Kolmapäeval  sõitsime perega Mendozasse, et Seba ja Kari saaks oma paberid ülikooli viia. Minu üllatuseks Mendoza on tõeline ülikooli linn, täpsemalt selle sees asub suur ülikoolilinn. Tõepoolest kui olime sõitnud läbi terve linna ja möödunud Dani ülikoolist (tervisehoiu ülikool), mis näeb välja jube uhke, kodu hoone on klaasist, sõitsime läbi uhkete värvate ja algas teine maailm. Kõik teeääres olid täis erinevaid ülikoolihooneid: keelte maja, matemaatika, turism, kunst, keraamika, filosoofia ja kirjandus, sport- iga ala jaoks oli oma hoone, mis oli kujundatud vastavalt harule. Majade vahel on pargid ja aiad ja tiigid üliõpilastele. Peale mõningast otsimist leidsimegi hoone kuhu tulevikus Seba õppima läheb, keelte maja, praegu õpib seal Renzo inglise keelt. Läksimegi Sebaga koos dokumente üleandma ja pärast jalutasime mööda maja ringi, juhtusin nägema ühte prantsuse keele klassi. Üks asi, mis siin on omapärane, et kõik üliõpilased on loengus läptopiga, sest president olla kinkinud kõigile üliõpilastele läptopid, kas pole mitte imeline? Peale ülikoolilinnakut sõitsime veel veidi edasi linnast välja mägede poole. Sinna, kus asuvad pere sõnul kallimad elurajoonid. Ma mõistan, miks need kallimad on, sealt avanes lihtsalt perfektne vaade linnale ja samas lähedal asuvatele mägedele ka. Seal oleks nii perfektne elada lihtsalt, palun mulle üks maja sinna!! Peale rikaste linnarajooni läksime avastama kohalikku vaatamisväärsust, üksikut mäge, nimega Cerro de la Gloria. Selle mäe küljel asub kurikuulus Mendoza loomaaed, mille halbadest tingmustest ma vahetpidamata kuulen. Meie aga see kord loomaaeda ei läinud, selle asemel sõitsime mööda serpentiine kõrgele mäe otsa. Teel nägime ühte vabaõhu amfiteatrit (pileti raha ma küll vist ei maksaks, sest tee pealt oli väga hea vaade lavale) ja kohalikku hobuste armaadat. Mäe otsas asus ausammas, Argentiina, Tšiili ja Peruu vabastajate auks, mis nägi vägagi selline nagu Euroopa võimsad monumendid. Mulle meeldis see mägi aga eelkõige, kuna tegu oli väga puude rohke ja rohelise paigaga, ilus minu eestimaisele silmale. Peale vaatamisväärsusi sõitsime kesklinna tagasi Kari ülikooli vaatama, see samune klaasist, tervisehoiu oma. Kari küsis massaaži kursuste kohta ja üllaülla selgus, et need algasid samal päeval!! Okei, läksime siis lähedal asuvasse poodi ja ostsime talle mõned vihikud ja pliiatseid ja kooli ta läkski. Mind tabas peale seda väike kurbushoog, sest kunagi kauges märtsis saabub aeg, mil Seba on ülikoolis ja Kari ja Dani ja mina oma praeguses koolis üksi, so sad :( Minu õnneks Kari siiski otsustas, et ta valib mõned lähemal asuva ülikooli, kuna sõita igapäev pole just odav. Muide ülikoolid on siin enamasti tasuta, ainult eraülikoolid tasulised. Peale ülikooli trippe peatusime kõhutäitmiseks Clau korteris ja siis kinoooooo. Mina ja Seba ja Dani ja Kari ja veel 2 sugulast + popcorn (lihtsalt pole võimalik, aga isegi popcorn on siin teistsugune- AINULT magus, aga mAitsev). Vaatasime filmi "Unfriend", hispaania keeles "Eliminar amigo". See oli mulle essa kord kinos õudukat vaatada ja esimene kord kui ma vip kutsega kinos, enne ametlikku päeva mil film kinno jõuab, (raadios ja DJna töötav vend on lihtsalt suurim õnnistus, mis saab kaela langeda). Film oli päris tore ja kuigi audio  oli inglise keeles, siis kuna filmis oli palju kirjutatud teksti, mis oli kõik kenasti hispaania keeles, siis keele praktikana läheb see kirja küll. Väga hirmus see õnneks siiski minu õnneks polnud. Peale filmi lõpetasime MC-is.
Seba ja tema tulevik

Dani ülikool

ÜKs vaade Cerro de la Gloria nõlvalt

Monumendiga pilti


Vaade nr 2

Amfiteater

Hobuarmee

Üks üllatavalt roheline pargike

Ootan kinoo!!

Neljapäev oli taas tavaline koolipäev. Vahetundides sai nalja ja tundides põhiliselt tõlkisin tekste. Kuna minu keeletase pidevalt paraneb, siis ka sõpru tekib järjest enam juurde. Tegelt mul juba on kujunenud grupp inimesi kellega ma igapäevaselt vahetundides ja peale kooli kokku saan ja ka whatsappis räägin koguaeg nendega. Neljapäeva tegi eriliseks, et 7 paike õhtul juhtus kohalik ilmaime: taevas kattus pilvedega ja algas paduvihm ja äike. Klassikaaslased olid väga sillas ja minagi olin positiivselt üllatunud. Enamustes kohtades tegelt sadas vihma asemel rahet aga meie linnake Junin oli õnnistatud vihmaga. (Rahe põhjustab tihti pisipurustusi) Õhtul läksime perega Mendozasse ema vanemate USAst tagasi tuleku peole. Nimelt pool ema suguvõsa nooremast generatsioonist elab USAs. Pidu oli tore, taas vastasin küsimustele ja rääkisin palju ning tutvusin uute inimestega. Laual oli suur maitsev pizza.
Reedeseks päevaks oli mul inglise keele klassi jaoks vaja ette valmistada PowerPoint esitlus enda ja Eesti kohta. Niisiis terve neljapäeva õhtu 00-02 valmisatesin esitlust, viimaseminuti inimene nagu ma alati olnud olen :D Reedel olin terve päeva närvis tulevase esitluse pärast, siis aga juhtus midagi ootamatut, nimelt sai geo õps kuidagi teada, et mul on esitlus enda ja Eesti kohta ja loomulikult tahtis ta seda kuulda. Seega põhimõtselt minuti pealt tegi ta otsuse, et kohe läheme netisaali ja kuulame minu esitlust ja otseloomulikult HISPAANIA KEELES, sest ega tema ju inglise keelest aru  ei saa. Niisiis läksingi klassi ette suht lootusetu tundega, sest kogu mu esitlus oli inglise keelne ja ma polnud ühtegi sõna hispaania keelde tõlkinud, seega kõik tundus natuke liiga ulmeliselt võimetu. Klass oli väga toetav ja nad tahtsid hullult juba kuulda ja näha esitlust. Seega ma ikkagi tegin algust ja kuigi algus oli päris raske siis järjest läks lihtsamaks, kui ma mõningaid sõnu ei teadnud, siis oli klassiga selline sujuv äraarvamismäng, ehk siis mina vehkisin kätega ja seletasin nii palju kui oskasin ja nemad pakkusid mida ma mõtlesin:D Pärast tegin täpselt sama esitluse inglise keeles, või noh vahepeal on siin olukordi kus keelte miksimisi pole võimalik enam vältida seega esitlus inglohisp keeles. Huvitav on see, et pärast klassikaaslased ütlesid, et ikka täiega tore, et ma alguses hispaania keeles esitluse tegin, sest ega inglise keelest nad tuhkagi aru ei saanud. Ka õpetajad olid täiega rahul. Peale kooli koju jõudes oli mul suur pingelangus, seega tantsisime ns Sebaga keset tuba ja pärast õpetasin Karile ja sugulasele Eberile natuke eesti keelt, neid parimaid väljendeid ikka (loe:roppusi) sest need lähevad neile ikka kõige paremini peale. Nüüd kuulengi neid aeg-ajalt neid kasutamas, südant täidab kohe suur rõõm, et minu õpilased:D Õhtu lõpetasin Renzo juures, Seba ja Yami ja Carlaga tacoõhtul.

Laupäeva hommik ja päev möödusid kodus ja Juninis ns chillides ja jäätist pugides. Õhtul sõitsime Mendozasse Karile järele ja hiljem käisimegi Kariga lemmik bolichel Petras. PS. Kari tegi mega lahedaid kokkuoste boliche jaoks Mendozas, mis parim: siin sheering is careing ja meil mõõdud klapivad :D

Pühapäeval startisime kohe varahommikul La Palmirasse sugulase sünnipäeva puhul asadole. Asado toimus ühtes pargi taolises kohas, kus oli palju grille ja betoonist laudu. Peale megamaitsvat liha nagu alati mängisime jalgpalli Dani aj Claudio ja Ebariga. Pärast näitasin oma skille rulluisutamise vallas, korraks tekkis täitsa selline hetk, kus inimesed tulid vaatama kuidas ma rulluisutan. Pealelõunal läksin Sebaga cuatricicloga sõitma ja kogemata tegin vale otsuse vastates küsimusele: con aqua o sin aqua - con aqua. Seega sõitsime läbi 3 hiiglasliku porilombi ja olime mõlemad vööstsaati ligud, reaalselt kossid olid ka ligud. Õnneks päike oli veel kõrgel ja kõik peale kosside kuivas kenasti ära. Õhtul sõitsin Dani ja Carlaga kaasa Mendoza ciudadi, et tutvuda Carla perega. Käisimegi siis Carla 2 majas. Esimene oli nagu suvila meie mõistes, ainult, et päris kodust 20 kilomeetri kaugusel. Suvilaks tegi selle suur aed, mis oli reaalselt roheline, pean lisama, et siin rohelise nägemine põhjustab mulle alati wow efekti. Kohtusingi siis Carla perega ja rääkisin nädala jagu juttu hispaania keeles, sest nad olid väga jutukad ja mul endal oli ka selline hea feeling peal. Õhtul pimedas pöördusime Carla teise majja, see asus rohkem linna sees ja maja oli ühendatud hambakliinikuga, nimelt Carla vanemad on hambaarstid. (Et ka see hambaarstindus mind kunagi rahule ei jätta?? :D) Selles majas tutvusin Carla vennaga ja kuna ta on muusik, siis ülejärgmisel nädalal on plaanis üks suurem karaooke õhtu koos tema, Dani ja Carlaga. Õhtul tulid vanemad Mendozasse järgi ja vaatlesime seda punast superkuud millest hullult juttu oli.
La Palmira

Esmaspäev ja teisipäev ja kolmapäev olid tavalised koolipäevad. Va. et Seba teisipäeval puudus koolist ja seega ma olin esimest päeva täiesti üksi koolis. Samuti puudus teispäeval internet, seega kirjutasin oma esimese iseseisva pikema teksti surmahirmu kohta. Neljapäeval oli alustuseks koolis mingi kontsert, kus õpetati noote Do-Re-Mi jne. Mängiti ka rahvuspilli, selline paaniflöödi sarnane.
Pean kohe mainima, et koolis käimine on mulle palju meeldivamaks muutunud kui alguses ja mul on sõpru kellega koos olla, siiski peale kooli olen tavaliselt päris väsinud, sest isegi kui õpetaja mind mingi tunnitööga ei piina, siis piinan end iseseisvalt tegusõnade pööramise ja minevikuga. Homme ootab selline lahe koolipäev, kus kooli asemel on hoopis väljasõit kuhugi kirikulaadsesse kohta, selle nimi ürituse nimi on recrecion. Nagu ma aru sain sisaldab see palvetamist (midagi uut mulle) aga samas mängitakse seal jalgpalli ja muid mänge, kas pole mitte huvitav?

Avastasin mingi päev alles, et olen ise ka siin viibides juba muutuma hakkanud: ma absoluutselt ei pane tähele enam asju, mis tegelt täiega erinevad on Eestist nt musta leiva puudumine ja välisjalanõud toas. Minu käitumises on samuti erinevusi: ma olen suuteline tantsima ja laulma suure grupi inimeste ees (Eestis nagu väga ei juhtunud), olen hoopis rohkem emotsionaalne. Minu jaoks on see pigem see, et ma elan täiega rohkem hetkes, st iga sündmus annab mingi tugeva emotsiooni hea/halva enamasti siiski hea, ei toimu sellist neutraalis kulgemist ja emotsioonitust. Ma räägin täiega rohkem ikka ja palju kätega ka, sest alati ilma žestideta mind ju ei mõisteta. Ma pole peaaegu kunagi üksi ja kui alguses oli see natuke nagu väsitav siis nüüd ma nagu ei tahagi enam korda üksi olla ja otsin seltskonda. Rääkimise osas seda ka veel, et Eestis olles ma kunagi ei pannud tähele, aga me ei räägi peaaegu kunagi teatud teemadel (nn tabud), siin aga üllatati mind kohe teemadega, mille puhul ma lihtsalt seisin suu ammuli (küsimused seksi kohta, millist pesu eelistad?). Nüüdseks olen sellega ühel pool, et enam eriti ei üllatu ja suudan kuidagi vastata.

Edaspidi kui mul mõnda suursündmust või perereisi nädala jooksul ei toimu (st on aega kirjutada) võtan oma eesmärgiks kirjutada eraldi pikemalt teemadest (inimesed, kombed, toidud jne), sest tegelt mulle tundub, et siin on nii palju millest kirjutada ja mille puhul tegelikult eestlased on valearvamusel. Aga nende silmiavavate postitustega võib aega minna, sest juba terendab tripp San Luisi ja järgmine nädalavahetus on kauaoodatud ROMBAI kontsert!!!

Praeguseks kõik, järgmise postituseni.
Silvia

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar