PEALE VAHETUSAASTAT

Tere!
Lõpuks ometi olen leidnud endas piisavalt vaimujõudu, et siia vahetusaastat lõpetav postitus teha. Sellega läks väga kaua aega, kuna vahetusaastalt tagasi tulles on kõik nii teistmoodi, on kiire ja kõigele lisaks ei ole üldse motivatsiooni seda postitust kirjutada. Mentaalselt on raske jätta midagi nii suurt (nagu oma teine elu) maha.
Aga nüüd kõigest järjekorras ja hüppame tagasi aega kui ma veel olin viimaseid päevi Argentiinas.
Üritasin oma viimaseid Argentiinas veedetud päevi hästi ära kasutada, seega tegin kõikke mida oli mulle terve aasta juba meeldinud teha + mõned asjad mis veel tegemata olid. Viimane kehtis just toidu osas, mäletan, et sõin lõpus ka kõiki ülejäänud jäätise sorte, mida muidu ma ehk valinud poleks. Üldse sõin hästi palju, õigemini üritasin süüa hästi palju teades, et  Argentiina söögi pidu ei kesta kaua ja varsti olen jälle Eesti supi ja rohelise peal:( Samas kuidas ka ma süüa ei üritan eriti isu ka ei olnud nagu, pidevalt tuli pisar silma mõttega "see on mu viimane kord...". Samuti võtsin südameasjaks veeta võimalikult palju aega oma pere ja sõpradega ja üldse oluliste inimestega mulle. Käisin kaasas oma pere ja sõpradega kas või igapäevast asjade juures. Paar päeva enne ära minekut käisin viimast korda ka parima sõbranna Iara majas ööseks ja tegime oma traditsioonilit filmiõhtut (mille jooksul me muidugi vahepeal nii masendusse satusime minu peadse lahkumise pärast. Perega oli sellel ajal just palju koosviibimisi Dani lapse Isabella sünni tõttu, seega nägin ka paljusid sugulasi. Viimasel nädalal iga sugulane tõi mulle Eesti toomiseks kaasa mõne traditsioonilise söögi asja (nagu capeletinid või dulce de leche) või traditsioonilise asja (mate komplekt).
Samal ajal üritades palju aega oma kallitega veeta üritasin parallelselt neile lahkumiskinke teha. Peale netivideode vaatamist otsustasin mälestusraamatu kasuks, kus sees oli iga pereliikme kohta tekst ja pildid jne. Lisaks kujundasin ühe mate tassi neile, ühe fraasiga. Sõpradele kinkisin ma pildikesi ja mõnele parimale kollaži. Ja see oli aega võttev, sest oli vaja kirjutada ja kleepida ja värvida ja kujundada ja käia printimis kodade vahet. Seega mingi hetk ma põhimõtteliselt loobusin magamisest ja 2 viimast ööd ma juba ei maganud üldse. Ei olnudki und, tahtsin maksimaalselt aega kasutada. Hommikuti jalutasin ja tegin viimaseid pilte kodulinnast ja viinamarja põldude taustal mägedes. Enne lõunat printisin ja tegin kinke ja siis juba aitasin mamil toitu teha, mis meil oli traditsiooniks saanud (nüüd haaras mind igatsus selle järgi). Õhtupoole olin õdede-vendadega väljas midagi tegemas või sõpradega. Ja siis kella 00st läksin ühe sõbranna Gabiga tanklasse maisikrõpse sööma, kuna ka tema oli öise eluviisiga. Tema aitas mind palju, et ma väga melanhoolseks ei muutuks pika öö jooksul ja viitsis mu tuleviku tragöödiaid kuulata. Samuti aitas tema ja Iara mind palju perele kinkidega. Viimasel päeval startisime varahommikul, et minna mulle teist kohvrit ostma, sest eg aühega polnud lootustki tagasi saada sealt. Peale pikka osturetke ostsime kohvri siiski sealt samas Junini Atomost (supermarket). Ma olin kohvri ostmise ja pakkimise max kaugesse tulevikku lükanud ja ikka eiranud vahetusaasta lõppu korralikult oma peas. Seega alles kella 12 paiku keskpäeval hakkasin meie tuba ümber pöörama, et oma varandused üles leida, sest mina ja mu õde Karina olime alati läbisega pannud oma asju, seega lõpuks vahepeal ksegi ei mäletanud enam, mis on tema ja mis minu. Tegime ka väikeseid mälesturikkad riidevahetusi. Siis kella 17 paiku tulid sinna osad sugulased, aga mina läksin õigepea oma sugulase Eberiga padelit mängima viimast korda (ta oli pruudiga selle pärast jupp aega tülis muide). Koju jõudes oli seal veelgi rohkem inimesi ja kõik muudkui küsisid millal ma lähen ja kuidas ja mitu vahemaandumist on jne. Mingi hetk mul viskas see nii üle ja pisarad tulid silma. Selleks ajaks oli Seba Mendozast koju jõudnud (ta oli päev varem sinna läinud). Läksimegi siis temaga hüvasti jätuks viimast korda suurt 3 pallilist jäätist sööma. Tagasi jõudes astusin majja sisse ja ÜLLATUS!!!!! Sinna oli kogunenud megalt inimesi: sugulasi, sõpru. Ruum oli uhkelt kaunistaud sildikeste ja õhupallidega. Laual oli minu lemmiktoite ja kõike head ja paremat. Mul selle peale tekkis nii soe tunne ja ma olin ühtlasi nii õnnelik ja kurb. Ma nägin kui palju ma olin saavutanud ühe aastaga. Teisalt ma nägin kuidas ma kõigest sellest järgmisel päeval kell 9.24 lahti ütlen. Ja siis me istusimegi sööma ja jutustama. MIngi hetk öeldi, et see polnud ainus üllatus ja lauale kanti mälestusraamat minu vahetusaastast. Ja siis ma hakkasime seda üheskoos sirvima. Huvitav on, et mu õel Karil oli väga sarnane mõte minuga. Aga ega me olemegi ju suht soulmates. Ka mina andsin üle oma kingid ja kõik olid väga rõõmsad kinkide üle. Edasi tegime grupipilte ja nad kirjutasid mu lipule ja jätkasime nii päris kaua kuni nad minema pidid. Edasi jätkasin ma oma kohvri pakkimise lõpetamisega. Mu kaks kohvrit nimelt olid ühtlaselt ülekaalus, seega pidin hakkama asju maha jätma. Samas ma teadsin, et väga suurt muutust riiete mahajätmisest ei saaks tulla, sest kaalu andis kaasaostetud vein ja muud sellised asjad. Ka mu sõbranna Iara jäi minu poole selleks ööks ja Gabi ka. Nemad mingi aeg siiski kustusid, aga mina olin hommikuni üleval. Viimaseks pooleks tunniks oma sealses kodus läksin ma oma tuppa ja kuna ka mu õde oli üleval ja mul oli külm siis ma ronisin tema juurde teki alla. Nii imelik oli mõelda, et me olime nii lähed ja samas juba mõne tunni pärast nii kaugel üksteisest. Lõpuks mingi 6.30 või 7 paiku hakkasime Mendoza lennujaama poole sõitma. Oli imeilus päikese tõus ja linn oli nii hommikuselt värske ilmsega. Lennujaama jõudes ootas mind veelgi üllatusi, nimelt olid sinna tulnud mu 4 parimat sõpra koolist. Nad olid eelmine päev ära öelnud, et ei saa tulla, aga seal nad olid. Seega veetsin aega ka nendega. Lisaks andsin kohvri probleemideta lennule. Siis algas see raskeim moment, pidin nendga väravate juures hüvasti jätma ja minema käsipagasi kontrolli. Juba 2 korda hüüti läbi ruupuri minu nime ja mina ikka olin veel kallistajatest ümber piiratud. Need momendid olid nii pikad ja lühikesed, ajatud. Ja see tunne oli raske, et pole oskust seletada. Ja siis nad hakkasid ükshaaval veel lõpuks nutma ka ja see ajas minugi nutma. Peale viimast grupikallit ja 3 nimehüüdmist ruupuris heitsin viimse pilgu oma kallitele ja asjusin pisar silmis väravast sisse. Mäletan, et terve käsipagasi kontrolli aeg olin ma nii endast väljas, et mind pmst isegi ei puudutud ja lasti otse läbi. Edasi juba saadeti mind otse lennukile ja peaaegu koheselt tõusis lennuks ka õhku ja sain nautida viimast korda kaunist Mendoza maastikku. Andid ja linnakesed selle ääres. Ja siis keerasime Buenos Airese poole. Alguses ma olin justnagu üli endast väljas ja siis saabus selline suurem tundetus, mõtetus tunne, mille tõttu ma Buenos Airesena enamasti vaid magasin muusikaga.
Busenos Airesesse jõued oli mu enesetunne siiski veitsa paranenud. Õigemini sinna jõudes olingi juba kodust ära enda jaoks, sest Buenos Aires oli minujaoks siiski võõras koht täielikult. Lennukilt maha tulles haaras mind kohati äratundmisrõõm, sest olin tolle sama lennujaama kaudu ja Mendozasse sõitnud aastake tagasi. Edasi sain oma megarasked kohvrid kuidagi lindilt alla ja terminalist välja veetud. Mul pidi keegi YFUkas vastas olema, aga kuna ei näinud seal ka kedagi siis otsisin lähima infoputka ja küsisin tolle teise lennujaama kohta ja mul õnnestus endale trantsport leida. Teel sinna ajasin taksistiga juttu ja oli kergelt tunne nagu oleks üksi turistiks läinud. Kurbus hakkas vaikselt just adrenaliiniga asenduma. Ezeaise lennujaama jõudes läksin sööma kurbuse peletamiseks  MCi. Ja jäin ootama teist eestlast Eliiset. Õigepea jõudis ka Eliise kohale ja tema kurb lahkuminek oma perest. Mina veel jändasin kohvrite ülekaaluga ja nagu karta oli pidin päris korralikult maksma selle eest. Tagasilend Euroopasse möödus minu jaoks kergemalt kui tulek sest peadselt peale lennuki stasti ja ühtusööki jäin magama ja ei ärganudki ennem hommikut (ma ikkagi olin terve eelneva öö ju magamata).
Pariisis meid  aga tabasid uued mured ja mitte väikesed. Nimelt juba ennist olime teadlikud, et järgmisele lennule Helsinki jõudmiseks tuleb kiiresti teha. Sest Paris Charles De Gaulle lennujaam on hiiglaslik ja terminalivahetused võtavad aega. Alguses tunduski kõik väga kontrolliall olev, sest lennuk jõudis õigel ajal ja ei olnudki hilinemisi. Siis aga selgus meie murekoht. Peale Pariisis toime pandud terroriakte oli turameetmeid karmistatud mitu korda ja iga nurga taga oli turvakontroll, kus oli vaja jälle end lahti riietada ja otsiti kott läbi, jne. Kõigele lisaks oli terminali vahetamiseks vaja bussile minna ja harilik bussitiir nende lugamatute terminalide vahel võttis aega nii üle poole tunni. Seega, juba bussile istudes teadsime, et kui teise terminali jõuame on meil umbes 5 minutit, et lennukile pääseda. Aga, nagu ikka ka uues terminalis ootasid meid lugamatud kontrollid ja seega kui lõpuks boarding deski jõudsime võisime lennukile vaid järele lehvitada. (SIIT TEADMISI JÄRGIMSTELE VAHETUSÕPILASTELE: VAADAKE JUBA AEGSASTI ETTE KUI PALJU ON TEIL LENDUDE VAHELIST AEGA JA KUI OLETE CDG LENNUJAAMAS JA TEIL ON TERMINALI VAJA VAHETADA, SIIS ALLA 1 TUNNI KINDLASTI EI OLE PIISAV AEG.)
Sealt sai alguse meie pingeline pärastlõuna. Üritasime kahepeale Eliisega vigases inglise keeles (kõik oli ju meelest läinud) vigast inglise keelt mõistvale prantslannale, kes boarding deskis istus, selgeks teha, et oleme oma lennust maha jäänud ja küsisime mida edasi teha. Meid saadati järgmistesse kohta ja sealt järgmisesse. Nii me jalutasime (rohkem jooksime) labi mitmete terminalide küll siia ja sinna ja rääkisime oma lugu mitmeid kordi ja ikka saadeti vaid õlakehituse saatel edasi. Meie mõlema käsipagasid oli parajalt rasked, seega mul oli õlg jumala verele soonitud juba. Lisaks oli sellel hetkel Pariisis kuumalaine ja meie tulime Argentiina talvest, st riideid oli liiga palju, aga ära võtta ka ei saanud, sest polnud kohta kuhu panna. Nii me siis jooksimegi seal ringi kuni nõrkemiseni. Viimaks üks tumedanahaline prantslanna võttis peale meie juba meeleheitlikku mahaistumist ja allaandavat olekut meie juhtumi käsile. Alguses öeldi, et tõenäoliselt sinna lennujaama me jäämegi, vähemalt 1 päevaks veel, sest enne ei ole sama lennukompanii samale lennule kohti. Vastasel juhul oleks me pidenud ostma teise lennukompanii lennule uue pileti ise. Nii paljuks meil raha loomulikult polnud. Ka helistada polnud kuhugile, sest oli pühapäev ja  mul isei polnud töötavat telefoni. Eliisel oli telefonis sees Argentiina kaart, seega see ei töötanud. Peale umbes 15 minutilist meeleheidet tuli tumedanahaline prantslanna tagasi ja ulatas meile paberilipiku mingide numbritega ja meie nimedega ja ütles, et meile on kohad otselennule Eesti. Olime super õnnelikud ja tänasime toredat töötajat. Edasi saime niisama veel mitu korda turvakontrolle länida, et boarding alasse jälle jõuda ja süüa lõpuks. Kui aeg oli juba seal maal, et meie lend lähenes oli vaja oma lennu jaoks ka piletid kätte saada. Ka sellega oli veel omajagu tegemist ja turvakontrolle aga lõpuks me need kätte saime ja suundusime ülerahavstatud transferbussis lennuki poole. Kuna meie Eliisega olime harjumusest terve aeg hispaania keeles oma vahel rääkinud siis ei olnud aru saada, et oleme eestlased. Meie ümber oli lennukis palju eestlasi, kes rääksid oma nädalalõpu tegemistest. neid oli huvitav kuulata, eesti keelt oli huvitav kuulata. Naersime omaette. Umbes kella 23 ja millegi paiku saabusime Eesti aga nagu arvata võis meie kohvrid seda ei teinud loomulikult. Seega need saime mõned päevad hiljem kätte. Milline imelik tunne oli oma päris pere taas näha. See oli veider taaskohtumine. Nad kallistasid mind ja rääkisid minuga lennust jne ja jube raske oli eesti keeles nii kiiresti rääkida, see tuli halvasti välja. Jätsimegi ss Eliisega hüvasti omavahel ja mina oma perega läksin tõin veel õe jalka laagrist ära ning seejärel sõin üle pika aja ühe Eesti hot dogi ja pöördusime koju.
Kõik oli nii imelik. Kodu, suur pimedus mis oli kõikjal. Ka järgnevatel päevadel oli imelik olla. Vägagi. Ma üritasin taas enda vanade tuttavatega kokku saada. Aga kõik tundusid korragi nii kauged, osati oli kõik sama ja teisalt nii muutunud.

Mõned  asjad, mis mulle öeldi kui ma tagasi tulin:

• "Sul on kindlalt mingi hispaania aksent."- oligi alguses
• "Sa räägid nii imelikult."
• "Eesti keele unustasid täiesti ära ve?"- ma rääkisin halvasti (porfiilipilt :D)
• "Eesti keele abikursused ootavad."
• "Sa oled pikemaks kasvanud"- tegelt ei olnud
• "Oi, sa oled ju sama kont kui enne"- tegelt oli 8 kilo juures (btw siiani olen sellest vaid 2 kilo alla saanud)
• "Kas sa ikka igatesed Argentiinat ja oma sealseid?" - mis sa ise arvad eksju :D
• "Kas Eestis või seal on parem?"

Kuigi neid stampküsimusi  ja laused oli palju panid need mind mõtlema. Ma rääkisin sellel ajal palju oma argentiina perega ja sõpradega skypes, alguses iga päev. Siis aga läks elu kiiremaks ja tulid suvised reisid perega ja siis rääksin üle päeva. Nüüdseks (31.12 seisuga) räägin nendega umbes korra nädalas ja nii ma seda soovingi jätta. 

Imelik asi millele tihti mõtlesin oli, et Argentiinas oli parem. Mind häirisid Eestis varajased magamamineku ajad (ehkki mingi periood ma just ärksin ise igapäev kella 6st ja läksin 23 magama). Mind häiris toit, sest Argentiina toit tundus palju parem (I still think so). ma tegingi sestap palju argentiina roogasid oma siinsetele. Üldiselt eestlased häirisid mind. Mu oma pere tundus nii võõras. Kuna ma siin elan oma toas, aga Argentiinas alati jagasin tuba oma õega tundsin, end mõnevõrra üksildaselt. Ikka õhtuti kippusin oma argentiinlaste poolt kirjutatud mälestusraamatut lappama jne.

Sõpradega taasühinemine oli vaevarikas, täpsemalt ma sain aru, et tegelikult ega mul palju enid sõpru järele jäänud polegi. Ühe aastaga kaob väga suur osa ja järele jäävad vaid väga vähesed. Ka kliima osas tundsin, et ei saa ikka neid mõnusaid õhukesi riideid selga panna mida tahaks.

Ajapikku need emotsioonid vähenesid ja ma harjusin vähehaaval. Kolisin ümber teise linna korteri elama. Kuna ma üksi olla ei tahtnud otsisin ka korterikaaslase, kes on mu hea endine sõbranna. Kooli algus ei olnud ka sugugi lihtne. Minu vanast klassist oli mul vähe tuttavaid alles jäänud ja uues nende õigete leidmine polnudki kuigi kerge. Ma võin praegu öelda, et kindlasti olin ma liiga kannatamatu ja sestap oligi mul koguaeg selline tunne, et kunagi ei saagi midagi olema ja olengi üksi ja kõik ongi halvasti. Siis aga vähe haaval hakkasin sõpru leidma. Ja nüüdseks on mul juba täiesti oma uus sõprade grupp ja olen rahul oma uue klassiga. Tagantjärele mõeldes kuidas ma ei tahtnud oma vanast klassist maha jääda tundub see mõttetu probleem. See on minu meelest laua hea, et ma sama klassiga ei jätkanud, sest ma oleksin pettunud. Mina ju muutusin selle aastaga ja ka nemad ja paljuski erinevalt. Kokkuvõtteks, me poleks enam samamoodi sõbrad edasi ilmselt olnud samade inimestega ja kõik see gruppide vahetus ja taas oma koha otsimine selles grupis oleks olnud mentaalselt veelgi raskem kui uues klassis.

Nüüdseks on kõik taas oma kohta loksunud. Vahetusaasta tundub nagu mingi muinasjutt, kohati mõtlen kas see ikka päriselt oligi nii, ett pool aastat tagasi ma ei olnud veel Eestis.

Olen teinud ära hispaania keele taseme testi ja hispaania keelt veel mitemeti praktiseerinud. Olen hakanud YFU vabatahtlikuks. Tehes YFUle reklaami ja aidates uusi vahetusõpilasi leida ning nende unistusteni juhatada. Olen ka tuguisikuks ühele siin viibivale argentiina vahetusõpilasele. Kõik on justkui sama, ent siiski teistmoodi.

Lõpetuseks: vahetusaasta on ilmselt mu siianise elu parim otsus, ma ei kahetse seda mitte mingil juhul ja loodan, et peatselt on mul võimalus Argentiinasse naasta (isegi kui vaid lühikeseks ajaks):)

Ilusat uut teile!

Chau

MIKS MULLE SIIN MEEDLIB?

Püüa päeva, aprovecha el dia, carpe diem!

 Alustan seda blogipostitust niiviisi, sest just see on mu hetke elumõte siin. Kuigi üritan võimalikult olevikus elada ei saa ma vältida, et siiski palju aega tuleb mul silmitsi seista Eesti mineku ettevalmistustega ja ära mineku kuupäeva mainimisega. Iga päevaselt keegi küsib, et millal ma siis lähen või mainitakse muu jutu käigus: "appi, aga sa ju läheb peatselt" (jajah, no "aitäh" et meelde tuletasid eksole). Ja see ei ole meeldiv meeldetuletus. Seda tunnet mida tunnen igapäevaselt tagasi mineku osas ei oska ma isegi kirjeldada, see ei ole halb ega hea, pigem nagu võimatu (st. ei kujuta ette et pärast elu saaks normaalsel moel jätkuda) ja segadusse ajav. Eksisteeriks justkui parallel realsus. Kuigi olen terve oma elu elanud Eestis ei oska ma öelda kuidas uuesti Eestis elada. Ja veelgi enam kuidas siinne jätta, ilma et ma teda tahaks jätta? 

Hiljuti saabus koju minu siinne täditütar oma vahetusaastalt Austrias. Tema vanemad olid talle korraldanud saabumispeo ja teinud remoti ja palju muud. Kuigi mina seda tüdrukut ei tundud enne vahetusaastat ja seega ka ei saa öelda mis temas on teisiti, võin öelda, et kogu mu pere ütles, et tüdruk on väga muutunud. Paremuse suunas, esialgu paistab. Tema saabumist vaadates ei paistnud kogu protsess sugugi nii keeruline või valulik. Aga samas iga hetk, mis ma sellel saabumispeol olin tundsin, et see on nii imelik ja samas see on mu tulevik. Tulevik mille osas ei oska nagu midagi ette võtta ega oodata kuid samuti mitte ignoreerida. Minu siinne elu on väga hea, inimesed enamasti ei oska näha enne kui kaotavad, aga õnneks mina vähemalt näen, et elan elu mis on minu nägemuse järgi perfektsusele väga lähedal ja see tundub uskumatu, aga ei ole nagu asja mille üle nuriseda.  Igal sajal juhul edu mulle selle olevikus elamisega. 

9. juuli oli Argentiina iseseisvuspäev. Selle puhul siin korraldatakse igas provintsis kontsert ja Buenos Aireses on paraad. Sellel aastal president oli iseseisvuspäeva puhul Põhja-Argentiinas. Ahjaa, tegu oli 200 iseseisvupäevaga mille puhul oli kõikjal lippe näha ja lasti hümni. Meie saime sugulastega vanaema majas kokku ja sõime koos asadot (grill-liha). Mina olin selle päeva puhul riietatud, tüüpilisse nö rahvusriidesse. Kui veel rääkida iseseisvuspäevast, siis mulle tundus, et mina olin sellest hulga rohkem vaimustuses kui nemad ise. Või noh nagu mulle öeldi, hümni lauldakse ja lippu lehvitatakse kui jalgpallis võidetakse, sest ega mingi tühine iseseisvuspäev ei saa ju küündida ühe jalkamatši tasemeni, haha.
  Sama nädalavahetus käisime Karinaga jälle terveks nädalavahetuseks Mendozas ja jäime ööseks Claudio korterisse. Algselt planeerisime küll kõige vingematesst bolichedest ühe välja valida ja sinna minna, aga kuna oli pikendatud nädalavahetus, riigipüha siis loomulikult mitte ühestki automaadist raha välja võtta ma ei saanud (sest raha lõpeb automaayidest mega kiiresti). Seega jäima Clau korterisse nautima suurt voodit ja Netflixi koos ühtede tuttavatega kes külla tulid. Järgmisel päeval Clau viis meid lõunatama Milanesa klubisse, kus pakutakse hiiglaslikke milanesasid (nagu šnitsel). Tellisime 3 peale 1 suure milanesa, mis oli pool guakamole  ja pool americana. Maitse poolest väga erinevad tavalistest milanesadest.
Veidi aega tagasi jõudis oma vahetusaastalt Austriast tagasi minu pere täditütar. Meie organiseerisime talle tema majas tervituspidu. Nii lahe oli kuulata kellegi vahetusaasta elamusi ja samastuda paljuski, aga samas oli ka kurb tõdeda, et kõigil jõuab kätte see koju mineku hetk. Tema käis vahetusaastal Rotaryga.
Ja nüüd ootame huviga mu õde beebi sündi, juba 39 nädalat on täis tiksunud...

Ja nüüd asja juurde,

nimelt mina olen oma vahetusaasta veetnud siin Argentiinas Mendoza provintsis. Ja kuigi kui küsitakse kus veedan vahetusaastat ütlen Argentiinas, siis tegelikult on tegu nii suure riigiga, et piirkonniti asjad erinevad suuresti. Sellele olen palju kinnitust saanud ka lihtsalt provintsist provintsi reisides, kas või liiklusreeglid erinevad (mõnes provintsis on turvavöö kohustuslik ja mõnes mitte jne). See tõttu kirjutan rohkem oma provintsist.

MIS MULLE SIIN MEELDIB?

1. INIMESED,

 kes olen siit endale leidnud. On väga uskumatu, et kõiki siinseid inimesi tunnen vähem kui 1 aasta, aga selle aja jooksul olen paljusid tundma õppinud sel moel nagu ei kunagi varem terve siianise elu jooksul. 

Oma siinset peret tunnen alates 16.08.15 ja see on uskumatu kuidas on meie läbisaamine praeguseks kujunenud. Ma olen nagu ükskõik milline pereliige (vähemalt kuni nad ei hakka mulle ütlema, appi kui vähe mul siin olla veel on jäänud). Olen harjunud tegema kõike koos nendega. Ja meie vahel on välja kujunenud usalduslikud suhted. Ei kujuta ette, et ei maga varsti enam sama toas oma siinse õega. Ei lähe öösel šokolaadi ostma või Mendozasse koos Sebaga. Ei aita mamil lõunat teha ja matet juua. Ei lähe papiga Danit ja Chapat või kedagi teist kuhugi viima. Ja nii edasi... Ja tean, et nemad mõtlevad sama. Vahetusaastale tulles tulin mõttega, et tahan siinse perega hästi läbi saada, aga kunagi ei osanud ma mõelda, et meie läbisaamine saab olema sedavõrd hea. Ja nii vähese ajaga.

Sõpradega on sama lugu. Kuna mina olen alati eelistanud mõningaid väga häid sõpru suurtele sõprusgruppidele siis on mul siin realselt olemas väga head sõbrad. Mul on parim sõbranna, kellega on meil mega usaldus tekkinud, kes on samuti juskui üks õde. Kui vähagi võimalik jääme ööbima üksteise kodudesse ja muud sellist, sest samas koolis me ei käinud terve aasta jooksul. Samuti on mul pere kaudu tekkinud väga häid sõpru. Mu õdede ja vendade sõprade õed ja vennad. Ja loomulikult mu kallid praegused ja endised klassikaaslades, kellega pidevalt kokkusaame. 

MInu jaoks on uskumatu, et ma olen leidnud ühise keele nii paljude inimestega, kes on elanud hoopis teist elu. Minu jaoks on rõõmu tekitav ja üllatav, et meil on nii palju mõttemaailma sarnasusi siinsetega. On palju ette tulnud neid nn dejavu hetki, kui keegi ütleb täpselt mida mina öelda tahtsin. 

Siinsed inimesed on väga sõbralikud, soojad ja avatud. Ja seda nii pere ja sõprade ja paaride kui ka suvaliste inimeste vahel. Näiteks, alguses mulle tundus imelik, et poodides alati tuldi abi pakkuma ja küsima mida ma otsin. Samuti lihtsalt bussi peatuses istudes inimesed räägivad omavahel ja bussis on lihtne tutvusi leida. Kui sul on kasvõi natuke nõutu näga peas tänaval käies küsitakse mis viga ja üritatakse aidata. Vastutulelikkus on enamasti väga võimas, laenatakse ja tuuakse mida vaja jne. Ka tuttavate osas on asi Eestist erinev, inimest kelle nägu juba tuttav tundub tänaval tervitatakse ja ei ole võimalik, et inimest kellega enne rääkinud oled lihtsalt tuimalt ignoreeriks. Palju lihtsam on leida uusi tutvusi, sest neid saab bussist burgerikohani ja poe järjekorrast. Mõtlemine on selles osas palju avatum, ei kardeta luua uusi tutvusi. Samuti inimeste lahke olek (mitte selline tülpinud nägu) aitab palju kaasa kindlasti. Vahel mulle tundub, et erinevalt minust (eesti kultuuri inimesest) siinsed inimed ütlevad rohkem kõva häälega välja ja ei tunne piinlikkust või hirmu, ei oska öeldagi mida. Minu üllatuseks siinsed inimesed on palju kannatlikumad ja ei vihasta või tüdine nii kiiresti, st kassajärjekorrad ja pangajärjekorrad mida siinsed taluvad rahumeeli on minu jaoks võimatult pikad ja kui mina juba vihast kallale tahaks minna ollakse veel ümpris normalse kõnetoomiga.

2. ELUSTIIL

1 aastaga olen realiseerinud paljuski elanud justnii nagu alati olen tahtnud, alates kellaaegadest kuni pisi harjumusteni. Esiteks, et on võimalus magada siestat või siesta asemel ärgata hilja (viimane on mu kindel eelistus) ja minna uuesti magama hilja öösel. Nädala siseselt peale tööd või kooli jääb inimestel aega muu jaoks ja ei eksisteeri nii võrd palju rutiini. Ja nädalavahetustel saame sõpradega või sugulastega kokku ja bolichedel käimine. 

3. TOIT

Minu jaoks on siin toiduparadiis. Eesti toit on siinsega võrreldes palju tevrislikum ja nagu mõned teavad mulle tervislikud (nn. rohelised) toidud ei maitse. Siin sööme palju pastat ja saia ja juustu ja asadot. Ei saa üle ega ümber Ñoquidest, mis on olemuselt nagu kartulipasta ja ühtlasi mu lemmiktoit. Samuti medialunas (sarvesaiad) olgu siis juustu ja singiga või magusad. Ja palju muud.

4. KLIIMA

Ei ole saladus, et siin on palju rohkem päikest. Reaalselt vihmaseid päevi on hoopis vähem kui Eestis.

Siin väike aasta ilma kokkuvõte. PS: see aasta on olnud palju vihmasem ja jahedam kui tavaliselt, absoluutselt kõik kohalikud ütlevad seda (El niño)

Juuni -september

Päike tõused kella 8-9 paiku hommikul. Hommikud on jahedad ja võib esineda jääd. Ööd on veelgi jahedamad, kui päike kaob jääb temperatuur 5 kraadi kanti. Päeva ajal ei ole taevas pea ühtki pilve ja on selline pika varruka särgi ilm, umbes 15 kraadi. Kui päikese käes olla, saab päikestki võtta. Võib esineda zondat (kuuma ja kuiva tuult).

Oktoober-november

On ülemineku etapp talvelt suvele. Mõni päev sajab vihma ja on jahe, samas järgmine päev on 25-30 kraadi ja lauspäike. Ööd on endiselt jahedama võitu. Üks parimaid aega külastamiseks, sest ei ole liiga jahe või liiga palav.

Detsember- märts

Südasuvi, basseini ja putuka hooaeg,  pea iga normaalse inimese jaoks on liiga palav. Päike tõuseb vara ja on palav ööpäeva ringselt. Keskpäeva ajal keegi majast ei välju  ja ollakse ventilaatorite alla (minu jaoks tegelikult nii hull kuumus polnudki, mulle meeldis varjus pikutada). Kraadid on 30-40 kraadi. Ööd on samuti soojad ja saab topi väel välja minna ja enamus üritusi toimuvadki öösel. Enamasti päeva ajal on lauspäike, aga paljudel juhtudel öösiti on äikese tormid, mille käigus sajab rahet. Ja need tormid on võimas siin ikka. Üks asi veel, ei ole kõige lihtsam magada kuumuse tõttu. Märts on viinamarjade valmimise ja Vendimia pidustuste aeg ja ühtlasi parim aeg Mendoza külastamiseks, ka kuumus on veidi nõrgem kui jõulude paiku sellel ajal.

Aprill-mai

Järsult muutub ilm palju jahedamaks ja vihmasemaks. Võib ette tulla terveid nädalaid vihmaga (vähemalt sellel aastal). Kuna külm saabub ettearvamatult ja järsult, siis pole organism harjunud. Ööd muutuvad väga jahedaks. 

Võiks seda listi veel jätkata aga edasine oleks juba rohkem pisiasjadesse laskumine, mida ka ükskord kindlasti teen (kas siin blogis või raamatuna eks tulevik näita).

Rio Negro trip +

Tere,

ja juba ongi kätte jõudnud see aeg kus ma enam kooli kuni septembrini minema ei pea ja naudin oma talve vaheaega. Ma ei hakka üldse enam rääkima sellest aja liikumisest, sest muutub juba tüütuks vast. Igatahes aja kiire liikumise vastu olen leidnud et ainuke mis aitab on ise veel kiiremini tegutseda ja realiseerida veel tegemata jäänud tegusid ja unistusi.

Nädalavahetus tagasi võtsime ette kauaoodatud reisi Rio Negrosse, et osaleda Petra (vahetusõpilane Serbiast) sünnipäeval. Reis oli tõeliselt kaua oodatus, sest juba mai alguses rääkisin papile, et läheksime Petra sünnale ja kuna tema ise alguses minna ei tahtud ja mind üksi minna ka ei tahtnud lasta (mind hoitakse siin nagu kuldmuna), siis paistis et sinnani me ei jõua. Õnneks aga kuupäeva saabudes papi muutis meelt. Seega reede keskpäeval kell 16 alustasime teekonda Rio Negro poole. Tegelikult on kell 16 juba hilja ja oleksime pidanud varem minema, aga just oli auto katki seega papi pidi terve hommiku autot parandama, aga kuna tal see siiski nii kiiresti ei õnnestunud siis läksime Claudio autoga. Niisiis kell 16 oli pisikese auto pagas asju täis laotud ja 5 inimest autosse mahtunud (mina, Seba, Karina, mami ja papi). Teekond oli ligi 900 kilomeetrit ja kuna teekond oli meile kõigile tundmatu, siis läksime google mapsi järgi. Alguses oli kogu reisiseltskond rahulikult pärastlõunase uinaku lainel ja Seba ja Karina magasid rahulikult (kuna mina istusin nagu alati keskel, kõik kes mind hästi teavad see on mu lemmik koht autos). Mina ja mami jõime matet ja papi juhtis. Enne veel kui provintsist välja jõudsime suutsime mingi külavahel ära eksida ja 20 kilomeetrit valesse suunda sõita. Probleem selles, et asulatest väljaspool peaaegu et ei eksisteeri internetti, eriti veel lõuna poole sõita. Seba kes omab teistest erinevat telefoni operaatorit (Movistar)omas õnneks veel mingit signaali, mina ja teised, kes omame Claro't olime ilma igasusguse netita. Igatahes lõpuks jõudsime uuesti õigele maanteele ja jõudsime La Pampa provintsi Santa Isabelli nimelisse linna.  Sealt ostisme võileibu jms ja jätkasime teekonda. Bensukast toitu ostes meid hoiatati, et mingi hetk muutub maantee halvaks. Ja see ka juhtus mingi hetk, umbes 50 km Santa Isabellist muutus maantee jube auklikuks ja ööpimeduses halvasti nähtavaks, lisaks pidevalt tuli vastu veokite voor, mis häiris ja pidime läbi käima pea iga teepeal oleva augu kuni ükshetk käis üks kõva klompsakas ja autol rehv purunes. Eks siis pidime auto peatama ja keset pilkast pimedust asjad pagassist maha tõstma ja rehvivahetuse tegema, õnneks oli papil kõik vajalik olemas. Siinkohal pean mainima, kuna Argentiina on väga suur maa, siis eriti lõuna poole liikudes on distants asulate vahel suur (kuni 200km lihtsalt valgustuseta ja ilma igasusguste majade ja tanklateta maantee) ja meiega juhtus õnnetus just seal 100km juures keset tühermaad. Koomiline oli veel, et just kui meie seal kinnipidasime ei tulnud kedagi ei vastu ega meie suunas ja siis umbes 10 minuti pärast tuli üks auto, mis alguses meist mööda kihutas ja siis hiljem tagasi tuli. Kuan siinsed inimesed kardavad (põhiliselt õudukate põhjal muule tundub) selliesid situatsioone siis Seba ja Karina varjusid autosse. AUto mis peatus tegelt oli vaid meile abi pakkumas, mis mind üldse ei üllata, Argentiinas on nii tavaline, et aidatakse igatpidi. Lisaks autole jahvatasin Karina ja Seba koguaeg nõidadest kes võivad tühermaal elada, hahaha. Mitte ei saa aru mis lahedad uskumused nende nõidadega on, alati kui kusagil asulast väljas ollakse mainitakse nõidasid. Lõpuks kui uue rehvi alla saime jätkasime teekonda. Edasi tee metsikus juba vähenes ja kell 2 öösel jõudsime General Rocasse, kus elab Petra. Peale väikest ekslemist (sest seal tänavad märgitud numbritega, mitte nimedega) jõudsime õige majani. Petra võttis meid vastu, õnnitlesime teda sünna puhul ja see järel mami ja papi läksid bronnitud hotelli ööbima ja meie noored vahetasime kiirelt riided ja läksime bolichele, et ikka kohaliku ööeluga tutvuda. Läksime taksoga. Margarita nimeline boliche ei olnud just suurem asi, oli nn musta rahvast täis, kes ei oska käituda, seega kaua me seal ei olnud. Järgmine päev ärkasime kell 12 paiku mis on vara arvesse võttes, et magama heitsime kell 6 hommikul. Kui kohale jõudsid mami ja papi tutvusime Petra vahetusperega, mis koosneb 50 tuuris olevast abielu paarist, kelle jaoks on Petra 10. vahetusõpilane. Mõlemad vanemad paistsid sõbralikud ja toredad. Nagu ikka Argentiinas kombeks lõunatasime koos ja rääkisime teekonnast ja vahetusaastast ja YFU organisasioonist. Peale lõunat läksime kohalike vaatamisväärsustega tutvuma, milleks oli La Valle de la Luna Roja (punase kuu org). See on mingit moodi nagu Gran Canyoni moodi. Punasest savist künkad ja orukesed. Mida sarnast, ainult ei väiksemal kujul leidub ka Mendoza provintsis Carrizali tiigi ääres. Petra "ema" rääkis meile koha ajaloost ja kõndisime küngaste vahel. Selles kohas on kõik väga kaitstud ja see tõttu nägime päris palju loomi. Peale oru külastamist peatusime antiigse kõrtsi juures ja tegime naljapilte. Ja seejärel juba pimeduse saabudes läksime kohaliku Rio Negro jõega tutvuma, mis tuleb tunnistada, mis näeb välja nagu jõgi Eestis mu maja taga. Puud teisel pool jõge ja palju muud mis on väga sarnane. Ainult jõe laius ja voolu suund ei klappinud. Edasi juba saabusime koju ja mami ja papi läksid uut hotelli otsima (eelnev ei aksepteerinud krediitkaarti) ja meie panime ennast valmis teise boliche jaoks. Sellel ühtul tähistasime Petra sünnipäeva, seega läksime õhtustama kohalikku menukasse Berliini baari, milles sõime pitsat ja maailma parimaid friikaid juurtukastmega. Baar oli väga euroopalik ja kogu aeg sai kuulata elektromuusikat. Edasi kuna Petra ei mäletanud hästi, et boliche ei ole nii väga lähedal pidime suht õhukeste riietega 6 tänavavahet kõndima, et bolichele jõuda. See korde Urbano nimeline boliche oli hulga parem kui eelnev. Alguses pandi retro muusikat ühe sünna puhul ja hiljem laulis üks lahe ansabel ja kogu boliche meeleolu oli palju parem. Kuna General Rocas on palju vahetusõpilasi, siis tutvusin AFS (teine vahetusõpilasorganisasioon) vahetusõpilsega USAst.
Pühapäeval taas alustasime ühislõunaga. Mille käigus Seba ja Petra ema jõudsid ühisele keelele tänu muusikamaitsele (põhimõtselt nende läbisaamine muutus nii heaks, et järgmine aasta võiksid nad seal vahetusõpilasena Sebat pidada). Samuti sain teada, et olin nende valikulistis aasta alguses, aga tänu rohketele allergiatele ei tahtnud nad mind võtta. (Vahest on allergiad kasulikud ka, sest muidu ma poleks kunagi oma siisnsest peret tundma õppinud). Peale lõunat läksime noortega kanali äärde päikese loojangut vaatama, kanali äär oli lõpmata sarnane Tartu jõe äärega. Edasi läksime linnaga tutvuma ja lõpuks läksime õhtustama Zoile nimelisesse pitseeriasse koos mami ja papiga. Linna osas pean mainima, et General Roca linnas on palju rohkem kõrgehitisi, sest piirkonnas pole maavärina ohtu, samuti maja näevad välja palju euroopalikumad ja hinnad on palju kallimad. Samas kui vaadata tänavaid, siis erinevalt Mendozast on sealsed paljud tänavad ilma asfaltkatteta ja kuna kogu aeg puhub kõva tuul siis on üleval selline võimas tolmukiht. Ka ilm on seal palju jahedam ja tuul lõikab. Veel vastu viimast ööd General Rocast läksiem Petra sealsete sõpradega (kellest üks oli Petra usaldusisik ja ühe teise vahetusõpilase vahetusvend) jäätist sööma. Nii kurb oli näha kuidas vahetusõpilase lahkudes majas üks kojht lihtsalt tühjaks jäi. Hiljem Petra koju jõudes vaatasime Bariloche pilte üheskoos ja muutusime väga emotsionaalseks, sest juba teadsime, et enam üksteist pikka aega näha ei saa ja tema on mu parim sõber vahetusõpilastest. Kirjutasin talle ka lühikese hüvastijäte teksti. See õhtu sain igatahes nö kõva haamri pähe ja mulle jõudis kohale, et ei ole kaugel päev kui mind hüvastijätt Argentinaga ootab (üritan siiski positiivne olla ja nii kaua kui võimalik seda teadmist ignoreerida, sets enamsti nii töötab päris hästi). Hommikul vara pakkisime kohvrid ja alustasime tagasi teed, pidime paar korda tagasi tulema, sest pea igaüks meist unustas esimese hoobiga kila-koal Petra juurde. Tagasi tee oli jube mõnus, peatuse tee peal, et õunu osta, sest Rio Negro on õunakasvatusmaa ja käsime metsas jalutama ja öösel juba saime tähti vaadelda. Nii mõnus oli niisama autos sõita ja matet juua. Selleks ajakus kuidagi olime juba jube harjunud ja mitte kedagi ei häirinud miski ja kuigi autos oli kitsas, siis saime vaheldumise jalgu sirutada ja olime vähemalt sellel päeval maalima parim ja üksmeelseim reisiseltkond, jään tagaigatsema selliseid hetki.

 Ilmselt olen juba varem kirjutanud, et üks mu siinsetest vendadest 35- aastane Claudio töötab nädalavahetuseti DJ-na (mille tõttu mu on üli lihtne bolichedele tasuta siseneda ja saada VIP saali piletid) ja nädala siseselt töötab ta Mendoza Raadio ja teleprogrammis. Kuna ma pole varem raadios käinud, siis just võimalust ära kasutades läksin Claudioga raadiosse. Mulle tutvustati süsteeme kuidas otse-eetrisse rääkida ja kuidas muusikat panna ja mis tööd igaüks teeb. Samuti kohtusin mitmete kohalike kuulsustega, muide ma ise ka üsna nimetatud kuulsus juba või noh peale raadios rääkimist märgatav kuulsuse tõus, haha :D
 Samal päeval kuna juba olime Mendozas ja Seba oli ka siis otsustasime aega ära kasutada seal seiklemiseks, aga vaevalt jõudsin raadiost lõunasöögisks Clau korterisse kui Seba mulle teatas, et peame minema ühte YFU vahetusõpilast aitama bussiliiklusega. NImelt Seba on hetkel YFU vabatahtlik ja kuna Mendozasse tuli üks poiss Thomas (USA), kes veel eriti ei räägi hispaania keelt ja peab peale keeltekooli bussiga läbi Mendoza kesklinna oma siinsesse kodu liiklema, siis Seba ülesanne oli poiss tema koju saada ja teekonda seletada. Läksimegi ühte kohalikku hispaania keele instituuti, et poiss üleskorjata (ja temaga oli veel üks välismaalane USAst, kes oli tulnud 6ks nädalaks siia keelepraktikale). Selle kohapealt üks märkus, Seba ei ela ju Mendozas, seega olime Sebaga 2kesi bussiliinide tabelit vaatamas sama targalt. Lõpuks siiski leidsime teekonna ja õige bussipeatuse. Nii naljaks on uuesti üle pika aja näha inimesi, kes on läbimas sama teekonda mille mina juba läbisin. Ja selles osas mulle tundub, et minust saab üks YFU vabatahtlik tulevikus, sest lahe on kuulata nende inimeste mõtteid ja muresid kes on samamoodi vahetusaastal nagu mina. Midagi veel, iseennast ma juba loen nagu suht kohalikuks või nii ja minu lähikondlased ka. Ja ühest küljest on neil ka õigus, sest juba olen YFU programmist ju väljas, seega olen siin olnud päris pikka aega, kuigi enne kui aastake täis tiksub pean juba lahkuma.
Üks asi veel, keeltekoolist sain kontaktid ja saan veel enne Eesti minekut ühe keeletesti ära teha ja tagasi minna juba tiitliga.

Vahepeal toimus suursündmus nagu Copa America jalgpalli turniir, mis on nagu Euroopa jalgpalli karikavõistlus. Ja kuni finaalini Argantiinal sujus kõik kenasti ja eriti mina kui suur jalgpalli ja meistrivõistluste fänn, aga ka teised jälgisime igat jalkamatši ja kujunes selline mõnus jalka õhkkond. Finaal tulemusest suure tõenäosusega olete juba kuulnud, et Argentiina kaotas penaltidega ( Messi eksis). Ja peale seda andis Messi interviu, et ei taha Argentiina koondise särgis jätkata, mis oleks loomulikult muutus ja millest edasi lahvatas lahkumisavalduste jada ja jäämis palved. Üks suur skandaal mis sellest edasi saanud on ja siiani on asi väga lahtine ja sõber Facebook teatab mulle igast uuest uudisest selles osas. Igatahes finaali päeval kogunesime minu koju kogu pere ja Chapa perega jalgpalli vaatama, kõik Argentiina värvides jne. Sõime maitsvat ja ajasime juttu, nii lahe oli olla osake suurest jalkaperest ja reaalselt tunda seda, et ka mu naabrid ja klassikaaslased ja kõik on huvitatud tulemusest. Tulemus tuli nagu tuli ja pettumust oli palju, aga ükskord me võidame niikuinii.

Üle-üldse viimasel ajal liigume pidevalt Mendoza vahet, sest küll on minul sinna asja ja siis jälle kellegil teisel ja kuna mul aega on siis saan kaasa minna ja Mendozas käimine on üks mu lemmik asjadest, sest see linn on väga inspireeriv ja alati leidub midagi uut ja huvitavat mida näha või teha. Samuti on nüüdseks mul juba vajadus hakata vaatama suveniire ja asju mida Eesti kaasa tuua. Teine super tore asi on peale Mendozas käiku koos sõprade ja õdede-vendadega koju saabuda ja olla soojas kodus (nii võrd kui võrd, kraadide poolest).

Paar nädalavahetust tagasi, veel enne koolilõppu käisime mami ja papiga San Luisis. Üle pika aja kui ma sinna tahtsin juba minna , et ühte tutavat külastada. Seega mami ja papiga koos sõitsime San Luisini ja sealt edasi mina sain oma sõbraga kokku. Ja temaga juba läksime San Luisi kesklinna avastama ja veetsime kenasti aega linna avastades kuni järgmine päevani. Mami ja papi läksid suvilaehitust kaema ja hiljem jäid hotelli. Nii tore on vahelduseks ka väljapool Mendozat reisida ja tuttavaid näha.

VOORPRET

-Voorpret está?
-Si, está!!!
Voorpret está?
-Si, está!!!
-Entonces mueva!!!

Just nii algas meie kooliaasta esimene tippsündmus. Lõpuklassi pusade esitlus. Lõpuklassi pusade esitlus on Argentiinas tavaline traditsioon. Igal aastal 5to- e. lõpuklasi õpilased disainivad omale klassipusad, mis peaks olema originaalse kujundusega ja klassigruppi esinama. Disaini valimisel mina küll ei osalenud, sest tollel hetkel ma veel polnud klassigrupi liige, aga sellest hoolimata mulle meelidb meie pusa. Samuti on kombeks disainida klassilipp, mis peaks haakuma pusa teemaga ja kõige lõpuks valitakse klassile-pusale-lipule nimi. Ja seejärel ei jää midagi muud kui esitleda tehtut. Ahjaa, enne esitlust ei tohi väljaspool klassi inimesed teada ei lipust, pusast ega nimest. SUUR SALADUS

Juba aprillist alates kogunesime meie klassiga peale kooli ja kooli ajal et mõõte võtta ja pisidetaile täpsustada. Maist alates alustasime ka lipu värvimisega, põhiosa värvis tegelikult ühe klassivenna õde ja pärast pidime meie üle värvima. Kogunesimegi lippu värvima vabade tundide ajast ja peale tunde kooli võimlasse, millel on olemas küll seinad ja katus, aga praktiliselt on seintes siiski nii suured avaused, et on sama jahe kui väljas (ja mais on päris jahe). Samal ajal alustasime ka tantsukava tegemisega esitluseks koolis. Välja olime valinud 7 muusikapala millega tantsukava tegime, 2 mu klassikaaslast mõtlesid välja liigutused ja edasi tegime hoolsalt tantsuproovi. Ja lõpuks jõudis kätte suur päev...
Kell 12 päeval saime kokku klassikaaslase kodus, et valmis panna renditud trummid ja viled ja plakatid ja meik ja juuksevärvid. Edasi suundusime üheskoos juba kooli ja panime end valmis ja meikisime jne ja saime kätte pusad, viiimaks ometi saime kätte kauaoodatud pusad. Ja siis jõudsid fotograafid ja algas kõik. Olime seljaga rivistatud publiku suunad ja kui alarm lõppes alustasime oma tantsuga. Kuna me ennem esinenud polnud ja tervise tõendi puudumise tõttu viimasel hetkel osasid klassikaaslasi tantsima ei lastud läks asi veidi üle kivide ja kändude aga tühja kah. (Hiljem tantsisime ühe korra veel ja siis laabus perfektselt.) Edasi demostreerisime pusasid ja lippu ja nime ja seletasime mida üks või teine asi sümboliseerivad/ tähendavad. Meie klassi ja pusa nimi on VOORPRET, mis tähendab hisp. keeles previa, ja eesti keeles oleks eelsoojendus (enne pidu). Mingi hetk algas pasarela, mis on nagu modellikõnd üks haaval, et ennast tutvustada, hea et veel rääkima ei pidanud vaid kõndima. Edasi algas informaalne osa, seega alustasime lihtsalt tantsimsega millega läksid kaasa kõik koolikaaslased.
Peale kella 19 suundusime kõik otsejoones bussile, et sõita tähistama üheskoos. Olime rentinud ühe suvila mis kuulub oliiviõli vabriku kompleksi. Seal väikeses majas (u 5 tuba, aga rohkelt magamiskohta) veetsime aega järgmise hommikuni. Klassikaaslastega ühiselt valmistasime pitsasid, tegime jooke, mängisime mänge ( nagu peitus/ ukakas, midagi selle vahepealset ja muid sääraseid lapsikusi) ja ajasime juttu. Mingi hetk läks koosviibimine rohkem nagu üheks megapeoks kätte ära ja et veidi toimunust aimu saaksite, siis mainin, et mõningatel klassikaaslastel õnnestus ukseklaas lõhkuda. Mille järel üks tüdruk hüsteeriliselt kisendama pistis, irw. Igaljuhul väärt koosviibimine oli.

Järmine päev ärkasime ilmselgelt liiga vara, magama mineku aja kohta ja poole tunnise koristuse tagajärjel juba kiirjustasime bussile, et lippu ja pusa JUnini linna peal tutvustada. Väsimusest hoolimata kõndisime rongkäigus vapralt ja tegime kõva lärmi. Iga konkureeriva kooli ees peatusime, et neile laulda üks meid ülistav ja neid mahategev laul ja arhiveeririme spreiga oma klassi nime. Lõpuks siiski rauges meie jõud ja tegime viimase fotoseeria, mille järel suurem osa klassikaaslasest läks ühe klassiõe Mili koju ja sõime ravioole üheskoos. Kuna selleks ajaks olime juba väga sinapeal kõigiga, siis ei tahtnudki me üksteisest eralduda ja veetsime kella 16 aega niisama juteldes.

Sellest ajast saati oleme mu klassikaaslastega väga kokkukasvanud ja pea iganädalavahetus toimub mõni koosviibimine või läheme koos bolichele. On hea teada, et kõikidest erimeelsustest ja pisi tülidest hoolimata oleme väga ühtehoidvaks muutunud ja loodan et nii see jääbki. Nii tore oleks selle klassiga koos kooli lõpetada.

Midagi erilisemat välja tuues toimus pühapäeval mu siinse õe babyshower, mis on beebi teemaline pidu juba ette tähistades lapse saamist ja teisalt kinkide näol lapse jaoks vajalikke tarbeid hankida. Minu õe pidu korraldasime juba üsna pikka aega, tegime dekoratsioone ja suveniirpakke (lipsukujuline rätik) ja kokkasime ja nagu ikka kõik koos. Ja siis jõudis kätte suur päev ja rahvast hakkas kogunema spordisaali tagusesse suvilasse ja pidu algas. Sõime ja mängisime mänge ja Dani sai suure hulga kingitusi loomulikult. Mitte et tal neid kinke vähe enne oleks olnud, sellel Isabella Martina nimelisel beebil saab olema rohkem riideid kui mul :D :D Peale babyshowerit läksime Chapa venna Pabloga Mendozasse kinno The conjuring 2 vaatama ja hiljem lihtsalt linnapeale McDonaldsit otsima. Film on väga hea, soovitan kõigile!

Vahetusõpilased k(h)oos

Hola,
vahetusaasta on käimas täies hoos. Täna avastasin, et teised vahetusõpilased, kes ei jää aja pikendusega kauemaks sõidavad oma kodumaade poole juba vähema kui ühe kuu pärast. Huvitav on jälgida kuidas mu enda reaktsioon selle tagasi mineku osas muutub: mingi hetk oli suur osa mu ajast täidetud lihtsalt selle paanikaga, et ma ei jää siia ju lõpmatuseni. Edasi mingi hetk ma lihtsalt ignoreerisin täiesti seda mõtet, et üks päev tagasi Eesti pean minema. Ja nüüd olen selles etapis, et ütlen iga päev: nemad (teised vahetusõpilased) reisivad oma kodumaale vähema kui kuu pärast- minul aega küll ja küll- oh neid lohutusi. Iga päevaga on ka rohkem neid inimeis kes küsivad: "ja millal sa siis lähed?". Reaalselt üks osa minust lihtsalt tahaks neile rusikat näidata. Mu siinne pere juba teab, et seda teemat tuleb vältida ja kui keegi tuttav küsib siis vastavad minu eest: "sellest siin majas me ei räägi, valus teema". Samuti on täna see päev kui mul on jäänud kuu aega kooli lõpuni. Iga päevaga järjest enam elan selle mõttega, et tuleb päeva püüda- ehk vähem lesimist ja laisklemist ja 100% aktiivsust.

Kui nüüd mai kuust rääkida siis suurem osa sellest veetsin teisiti kui siiani, sest ühel ilusal teisipäeva õhtul kirjutas mulle mu YFU lennukaaslane Serbiast, kes siin ARgentiinas elab Rio Negros, et talle on avanenud võimalus tulla mulla nädalakeseks külla ja Mendozat avastama. Mina aktivist nagu ma olen asusin kohe luba küsima ja kuna mu pere täiega külalislahke sain nõusoleku kiiresti. Ainuke probleem mida kartsime (ja mis ka juhtus) oli magamisasemete puudus, sest siin on maja eriti nädalalõppudel aga vahest ka muul ajal väga ülerahvastatud, sest mu õde on oma opereeritud jalaga voodis kogu aeg ja tema poiss-sõber on ka siin enamus aega. Ja nädalalõppudel tulevad kõik lapsed koju, kes muidu Mendozas elavad. Niisiis ühel esmaspäeva õhtul kohe peale kooli sõitsin Mendozasse, et olla enne külalisVÕPi tulekut juba varem valmis kohapeal. Jäimagi siis koos Sebaga Claudio vanasse korterisse ja üks päev veetsime seal, käisin vaatams Seba ülikooli ja võitlemas õpilaskaitse ja muu sellisega. Nimelt ARgentiinas on selline süsteem, et õpilane võib alustada ülikooli ilma tehniliselt põhikooli lõpetamata (st. mõned ained on läbi kukutud) ja ülikooli jooksul antakse talle aega, et need ained läbi saada. Kuna aga Danielaga juhtus õnnetus ja Sebale ei meeldi matemaatikat õppida liiga usinalt ei saanud ta 1. parandus katsel matemaatikas läbi. Seega ülikool ähvardas teda aastakeseks välja jätta. Seega jooksime paduvihmaga erinevate ülikooli hoonete vahet, et õpilaskaitset leida ja kui selle leidsime, siis kirjutasime koos 4 saatuskaaslasega taotluse aja pikenduseks, et ainut uuesti parandada. Kuigi alguses öeldi, et kõik hästi ja aja pikendust saab juulini, siis nüüdseks juba muudeti meelt ja Seba on praktiliselt selleks aastaks ülikoolist kahjuks väljas. (Loodan, et see seletus oli  arusaadav lisaks mulle ka teile, ausalt ma üritasin.)

Teisipäeva hilisõhtul jõudis Mendozasse minu külaline vahetusõpilane Petra. Temaga tutvusime Bariloche laagris, kus ta oli mu parim sõbranna (tegelt peaks ma teda juba Buenos Airesest mäletama, aga ei). Kuna üks tema ema sõpradest pidi tulema Cuyo piirkonda tööle oli tema jaoks Petra Mendozasse transportimine tühiasi. Esimesel õhtul läksiem Mendoza turistikasse piirkonda Pitsat sööma koos Petra, Seba ja Seba sõbra Santiagoga. Pean kohe ütlema, et Petrale väga meeldis Mendoza linn. Koguag ütles, et mingis mõttes sarnaneb see Belgradile (Serbia pealinn) ja väga ilus ja hea õhkkonnaga (see mida minagi ütlen koguaeg). Mendoza on ikkagi 10 ilusaima linna listis ;) Järgmisel hommikul pöördusime Junini, et Petrat ka mu perele tutvustada. Loomulikult hakkas Petra mu perega kohe hästi läbi saama, võiks öelda, et alguses lausa ajab kadedaks, jaja. Esimesel õhtul joonistasime oma riigiliud kätepeale ja tegime fotosid + Petra avas nö maniküüri salongi. Edasistel päevadel käisime üks päev San Martinis koos Petra ja Iaraga ja Petra tegi pilti Petra boliche taustal (siin on üks boliche mis kannab täpselt Petra nime). Reedel läksime tantsima CiudadEste bolichele koos Petra ja Iaraga. Kuna ma ja Iara alati näeme palju tuttavaid sellel bolichel, sest enamasti sinna lähevad meie kooli ja linna kaaslased siis peatusime pea iga meetri tagant, et kedagi tervitada. Petra silma läbi siinne boliche näeb palju teistsugusem välja kui Rio Negros. Laupäeva päeval tegelesime Eurovisiooni tulemustega, sest me 2 oleme Eurovisiooni suurfännid. Õhtul läksime Petra bolichele koos Petra ja Karinaga. Petra tegi pilti iga nurga peal, sest kõikjal oli kirjutatud tema nimi.
Pühapäeval peale lõunat panime mate valmis ja sõitsime Carrizali tiigi äärde, et kuulsat tiiki tutvustada ja loodust näidata. Teepeal leidsime jamon crudo (toores sink?) võileibade müüja ja saime lisaks küpsistele ja šokolaadile võileiva lisa. Jamon crudo on lihtsalt ülimaitsev asi, kui siia satute sööge kindlasti. Tiigi äärde nautisime tuult ja vihma ja matet ja võileibu. Üli meeldiv oli üle pika aja taas looduses viibida. Ja ilmast hoolimata oli väga tore.

 Ilma oasa lisan: selle 2 nädala jooksul nägime päikest vaid 2 korda minu mäletamist mööda, see on siinsete jaoks VÄGA IMELIK. Ajalehtedel olid pealkirjad: "Mendoza, maa ilma päikeseta." (nali selles, et Mendoza tunnuslause on: päikese ja hea veini maa). Lisaks, et koguaeg oli ilm pilves ja sadas, oli ka külm, 10-15 kraadi ringis. Kui ma ütlen külm siis see tähendab ebamugavusi, sest siin elu praktiliselt toimub õues. ST. majades on vähe soojustust, kui just teki all ei ole, siis üli 20 kraadi majas temperatuur ei tõuse, rääkimata koolist, kus klassi aknad ja uksed kogu aeg lahti ja 6 koolitundi on sama hästi kui õues veedetud. Nüüdseks on ilma paranenud, aga jätkuvat on jahe. Ahjaa, mida veel : majas kõikjal on näha liigniiskuse tulemusi seente näol maja seintel, fuih.

Järgmise nädala alguses läksime kooli ja Petrat tutvustati nagu mind kooli algues ülekooli. Lahe oli midagi teistsugust üle pikama aja koolis näha. Tegelesime klaasilipu värvimisega pusade esitluseks. See lipu värvimine nägi välja siis nii: kogu klass värvipotsikud käes väli võimlas hiiglaslikku riiet värvimas svammidaga ja et mitte lippu määrida ilma jalatsiteta. #külm
Minu õnnetuseks oli just trimestrali aeg koolis, seega pidin sellel nädalal mitmel päeval kooli ilmuma, et veidi hindeid kontrolli all hoida. (KUigi ikkagi olen hädas päris mitmete ainetega ja mitte, et ma laisk oleks või et ma aru ei saaks, lihtsalt olen veidi puudunud...). Siiski Petraga koos olles tuli aega 100% kasutada. Nädala sisese aja veetsime Juninis ja San Martinis ja nädalalõpul sõitsime uuesti Mendozasse koos Karinaga ja jalutasime linna peal, ning käisime Decimo öist linnavaadet ja ülimaitsvaid Sorrentiine nautimas. Pühapäeval, mil viimaks ometi säras päike ja Mendoza paistis mendozalik käisime Andides. Kuigi Petrale väga meeldis, siis selles osas olin mina ikkagi kõike rohkem vaimustunud, sest Serbias leidub erinevalt Eestist mägesid. Minu jaoks on mäed aga väge lahedad ja see kord oli loodus plaju teistsugusem, sest ei olnud lund. Võimsad mägede vaated olid enamasti lumetud ja kohad nagu Puente de Inca (võite otsida postitusest: Andes, Los penidentes) ja Penidentes olid seekord inimlagedad ja lumetud. Lahe oli ka, et ma sain palju paremini aru mida mulle seletati (keele oskus on ju erinev sellest mida omasin 3 nädalalt peale ARgentiina tulekut). Käisime ka Potrerillose järve ääres (see on super sinine ja ülipop koht mate ja asado jaoks sugulastega). Lõpude lõpuks jõudsime ka Tšiili piiril käia ja kuulsa tunneli läbida.
Vimased 2 päeva koos Petraga veetsime Juninis. Teisipäeva õhtul läksime Santi sünnale ja peale uhket sünna pidu õhtu lõpuks kõik nutsime, sest Petra pidi lahkuma järgneval päeval.
Nende 2 nädala jooksul harjusin ma Petraga nii ära ja mu pere ja sõbrad ka. Petra on täiega minu inimene: igal õhtul olime kella 4ni üleval ja hommikul enne 12 ei ärganud ja mina ärkasin esimesena (hea tõestus mu perele, et on inimesi kes on rohkem unimütsid kui mina :D). Meile meelis koos McDolnaldsi burkse söömas käia ja šhopata, jne. Juba igatsen meie sügavaid vestlusi ja mõtisklusi keele olemuse üle, jaja. Nende päevale jookul rääkis Petra ka palju Serbia kultuurist ja võrdles seda Mendoza ja Rio Negroga. Petra jutu järgi Serbia ja ARgentiina omavad üsangi paljusi sarnasusi elustiili osas: nagu toidud ja joogid ja peod jne. Eesti ja ARgentiina on aga väga erinevad. Huvitav on ka see, et Serbias on Petral suur pere ja siin ARgentiinas elab oma vahetuperes ainult ema ja isaga, sest lapsed on juba omal käel elamas. MInu kogemus on aga vastupidine. Seega me mõlemad saame kogeda midagi vastandlikku. Juuni lõpus olen oodatu vastuvisiidile Rio Negrosse Petra 19.ndaks sünnipäevaks.

Seekord siis Burger Kingi sõltlased

Ja nii oli ilm 2 nädalat jutiga

Carrizali nautimas

Decimo ja sorrentiinid

Potrerillos

Võite leida fotosid sellest samast kohast, ainult et lumega

Puente de Inca

Rahvusvaheline sõprus ruulib

Järgimses posituse juba räägin mis on VOORPRET, olge valmis.