Esmaspäev, 4. aprill 2016

Lihavõtted Argentiina moodi (minu viimane postitus 17-aastasena!!!!!!)

Hola,
isegi enam ei loe kuid, mis ma siin veetnud olen, sest tundub liigselt traumeeriv mõelda et iga kuu edasi viib mind Eestile lähemale. Olen siin leidnud paljuski just selle elu mida olen tahtnud ja perfektsusest puudub vaid minu inimlik oskus ülemõelda. Mul on super pere, tõelised sõbrad (Iara) ja vinged ja ühtehoidvad klassikaaslased jne. Kõige selle kokkuvõte: üritan võtta maksimummi ja nautida täiega.
Üldiselt olen oma aega veetnud koolis käies ja  õppides. Mul on hea meel teatada, et ma saan enamus tundides väga hästi aru ja saan probleemideta kaasa teha. Saan enamus õpetajatega samuti hästi läbi ja klassikaaslastega oleme väga sõbrad. Lisaks tavalisele koolitööle tegeleme kogu klassikollektiiviga klassi jaki kujundamisega. Traditsiooniks on, et iga aasta lõpuklass (quinto) kujundab omale jaki ja särgi. Niisiis korraldasime mitmed koosolekud kujunduse viimistlemiseks ja mõõtude võtmiseks. Hetkel ei saagi muud infot jaki kohta anda kui, et mulle see meeldib ja on meeldivalt originaalne ning Medalla Milagrosalikult (mu kooli nimi) värviline. Samuti käisid hoogsalt salongi otsingud koolilõpu peo korraldamiseks, millel mina kahjuks teist korda olla ei saa, mis on väga kurb. Selle klassiga oleks see pidu veelgi parem kui mu eelmise klassiga. Õnneks on meil veel ees palju ühistegevusi nagu klassi lipu värvimine, ja kuna jakk ja särk ja eriti veel salong on üsna kulukad siis ka ühine raha kogumine. Raha kogume projekti "Tervislik kiosk" abil ehk müüme koolis gelatiinat (üks tarretise laadne magustoit) ja puuvilja salatit.
gelatina

Lisaks koolile alustasin tango kursusega. Olime otsinud kursust algajatele juba kaua ja nüüd uuest hooajast õnneks leidsime. Seega eelmine teisipäev käisin oma esimeses tango klassis. Tantsu treenerid on ühed Argentiina parimad tango tantsijad (nad on tantsupartnerid ja abikaasad). Kuigi mu trennikaaslased enamvähem kõik on täisealised või juba eakad, siis trennid on super. Peale 2 trenni võin öelda, et tango on üks matšo tants, sest naine peab alluma mehele ja isegi liigutused pole kindlad, ehk siis mees otsustab KÕIK. Minu kui iseseisva eestlase jaoks on üsna keeruline lasta end juhtida, aga annan endast parima, et siiski seda suuta. (Pean veel lisama, et tantsutrenni praegune toimumiskoht on San Martinis (kõrvallinn) nii raskesti leitav, et otsisime koos google mapsi ja mitmete jalakäijate ja kohalike käest küsides 1,5 tundi).

Nädalavahetusel käisime kogu klassiga bolichel. Väga lahe oli, et kõik osalesid ja nii saime omavahel rohkem lähedasteks. Kuna Karina alustas lisaks oma raamatupidaja tööle ja ülikoolile veel tööd Petra (üks boliche) avalike suhete korraldajana (see inimene kes reklaami teeb ja inimesi listi paneb), siis plaanisin temaga laupäeval kaasa minna. Aga saatuse tahtel avanes mul minna kos Sebaga Mendozasse ja seda pakumist ma jätta ei saanud. Seega laupäeva pärast lõunal sõitsime Mendozasse. Kõigepealt tegime üle linnatuuri koos Sebaga. Ta tutvustas mulle erinevaid linnaosi ja jalutasime nii oma 3 tundi niiviisi. Lõpuks peatusime ühes taimetoitlaste kohvikus, et süüa ühed juustukoogid. Kuna oli lihavõte pühade eelne aeg käisime ka ühes kirikus ja seejärel läksime korterisse, et veidi jalga puhata. Edasi pöördusime ühte baari, sest ega Mendozas oldud aega ei saa raisata. Mendoza baarid on tihti eri teemalised: 70s, Europa, Disney, Gaucho jne. Meie käisime ühes, mille nimi on Queen ja mis on kuulus oma šhoude poolest ja ka selle poolest, et sealt võib leida igasugust rahvast: rahvusvahetist ja geid/lesbid. Mulle meeldis, et sealne muusika oli enamasti elektroonika. Pühapäeval koju jõudes ootas mind tore üllatus kaua oodatud Boca Juniorsi fännisärgi näol. Õnnetuseks samal õhtul Boca küll matši kaotas, aga ega sest midagi. Samal õhtul oli ka ühine õhtusöök Dani lapse isa perega. Kuna käisime koos Tšiilis puhkusel, siis on see pere mulle samuti lähedane, seega olin just mina üks kõige õnnelikemast, et neid näha sain jälle.

Klassikaaslastega
Mendoza tänavatel leidub igasugu maju

Ja grafitit ei kutsutagi kunstiks??? (siin küll)

Juustukook taimetoidu kohvikus

Mina Boca särgiga ( enne suurt kaotust :D)

Perekondade taasühinemine


Edasine nädal oli Lihavõtete nädal, mis siin tegelikult tähendab, et alates neljapäevast kuni pühapäevani ei ole ei kooli ega tööd. Kuid meie kui veidi laiskvorstid ei läinud ka esmaspäeval või noh leppisime klassiga kokku, et keegi ei lähe, sest teistes avalikes koolides oli õpetöö katkestus, sest õpetajad streikisid. Ka kolmapäeval ma kooli ei jõudnud, sest oli Karina sünna. Mu kallis õtuke sai 22 ja selle puhul päeva ajal läksime kõrvallinna Rivaldaviasse õhtuseks istungiks toite vaaritama. Karina tutvus ühe kokaga, kes omab Rivaldavias restorani ja kes meid kokkamisel aitas. Tegime empanadasid, mini pitsad, flanid, moused ja veel mõned asjad mis mul enam meeles pole. Lisaks sõime seal lõunat, sorrentinosid koos seenekastmega - see on lihtsalt parim mis üldse leida võib. Õhtul toimus Karina sünnipäeva pidu. Kokku tulid sõbrad ja tutavad lähedalt ja kaugelt ja püstitasime inimeste rekordi siin majas: 29 inimest elutoas. Kui mõned inimesed hiljem lahkusid hakkasime kaarte mängima kõik koos ja õhtu lõppedes olime kõik parimas meeleolus. Karina sai sünnaks uue telo + must milion muud lahedat asja, seega olen hetkel kade :/ Ootan oma sünnat ja loodan, et ka minu pidulised on sama armulised kinkide osas, haha.

Kokkasime

Ja sõime

Neljapäevast algas lihavõte püha, seega ei tohtinud me enam kuni laupäevani loomaliha süüa. Ennist õppisime koolis lihavõtete kohta nii üht kui teist, seega hetkel tean katoliiklaste lihavõte kommetest nii üht kui teist. Ka mina ei söönud liha neil päevil, sest laual leidus palju muud head ja paremat: kalatoidud, juustutoidud ja juurvilja asjad mis maitsesid hästi. Neljapäeva päeva veetsime kodus,nö jeesuse kannatustele jne mõeldes. Õhtul läksime Karina ülikooli kaaslase juurde õhtustama: sõime igatsorti kreveti toite, mis maitsesid üli head. Edasi mängisime lauamänge ja ajasiem juttu. Karina ülikooli kaaslane on 40 aastane naine, kes omab 4 tütart vanim juba on 20 aastane ja edasi 19 aastane ja 14 ja 8 aastane. Nende maja on üli tšill, nii mugavat maja pole am varem veel näinud. Ja ahjaa maja ees on veel riietepood, mis kuulub neile. Lisaks peab naine veel ülikoolis kohvikut, kust kest ööd jäätist käisime näppamas :D Reedel kohe peale ärkamist suundusime vanaema majja Palmirasse, kus tähistasime kos sugulastega lihavõtte aega. Peale tervislikult rohelist menüüd hakkasime sugulase Eberiga XBOXis FIFAt mängima ja isegi mina õppisin midagi selgeks ja lõpuks kõige parema tiimi FC Barcelonaga suutsin välja mängida ühe viigi terve mängu halvima tiimi vastu. Kuna päev oli harukordselt külm siis kohe kui koju jõudsime panime sooja õhu puhuri tööle ja hakkasime Brasiilia- Uruguay mängu vaatama, olen uhke pisikese Uruguay üle. Ilma osas pean veel nentima, et alates neljapäevast kuni pühapöevani oli pilves ja külm ilma ja pühapäev soe ja päikseline. Huvitav on, et juba 2 nädalat enne ütles papi mulle, et nii see ilm olema saab, pidavat igal aastal sama olema. Võta kinni siis oli see juhus või tõesti ilm leinab kristust.

Laupäeval ärkasime varavalges, et minna külastama Tunuyani kohta nimega Manzano Historico. Ajalooline õunakasvatajate (tegelikult ka veel pirnide ja pähklite ja virsikute) koht. Sõit sinna võttis aega kusagil 2 tundi ja kui kaardil vaadata siis tegelikult pole see üldse kaugel, ainult natukene allpool Mendoza linna. Tee äärtes oli vimalik kõikjal näha õunte, pirnide, pähklite ja virsikute istanandusi ja edasi juba lõputud viinamarja istandused ja veinimõisad. Nägime mitmeid viinemarja aedu ja mõise, mis on osaks nö veinimõisate teest (Camino del vino). Need viinamarja istandused olid veel oluliselt ilusamad kui Junini lähedased. Osaliselt, sest sealsed on rohkem mädedele lähedal ja teisalt sest need viinamarja read näevad nii lahedalt lõputud välja. Koht ise Manzana Historico on nagu üks külake mägede vahel. Peatusime ühes kämpingus, et lõunatada ja kuna ka meie naabrid olid seal siis lõunatasime koos, loomulikult loomaliha vabat toitu süües. Edasi käisime vaatamas vabastaja ausammast ja nö kõige vanemat õunapuud (mis nägi tegelikult päris pisike välja). Hiljem läksime Sebaga ATVga ringi sõitma. Kuna ilm oli jahe ja pilves ja meie olime ilma kinnasteta siis külmusime parasjagu, aga vaated olid võimsad. Sõitsime mägede vahel. Udu oli parajalt madalal nii et mäe tippe polnud kohati näha. Tee kõrval oli võimalik näha hubusefarme ja muidu talusid. Selline ATV matk andis väga head feelingut. Kui tagasi jõudsime tegime veelgi ühe matka see kord hobustel ja Karianga. Mina polnud varem hobusega sõitnud, seega ei osanud ma algues hobuse selga ronidagi. Kuid peatselt sain hobust juhtima. Matkasime hobustel mägede vahel ühe ojani ja tagasi. Hobuse seljas matkata annab omamoodi huvitava feeligu ja ikka väga lahe kui targad need loomakesed on. Edasi käisime kohalikul turistiturul ja leidsin ühe vinge Mendoza teemalise mate tassi. Tagasiteel nägime tee äärtes hulgaliselt gautšosid. Gautšod on siiani säilitanud oma algse riietuse, mis tõttu on nende nägemine oma moodi lahe. OLeksid justkui kusagilt ajaloo raamatust välja hüpanud. Õhtut lõpasime Petra Bolichel, et tähistada veelkord Kari sünnat ja veel ühe naabri sünnat (sündis Kariga samal päeval).







Pühapäeval kohe peale ärkamist alustasin eesti stiilis lihavõttemunade kaunistamiseks materjale koguma ja kuna oli püha siis oli üsna raske leida kõik vajalikku. Siiski lõpuks see meil õnnestus. Alustuseks sõime ühe maitsa asado koos trobikonna sugulastega ja üle pika aja oli niiiiiiii meeldib liha süüa. Edasi alustasime lihavõttemunade värvimist. OLin selleks varunud/ostnud: 12 muna, sibulakoored, lõng, tangud, toiduvärvid ja veel pudipadi. Alguses olid mu pereliikmed veidi kriitilised, eriti kui ma sibula lagedale tõin, haha. Pika peale said kõik hoo sisse ja igaüks tuunis omale iseloomuliku muna. Edasi panime munad potti ja alustasiem Argentiina stiilis pühademunadega. Ehk šokolaadi munad. Sulatasime mikrokas šokolaadi ja hakkasime seda vormidesse valama. Alguses mul šokolaadide vormist välja võtmine eriti ei õnnestustunud aga pika peale sain täitsa käppa, lisaks panime kahe šokolaadimuna ühenduskohale glasuuri. Peale sokolaadi munade tegemist vaatasime mis Eesti munadest saanud oli ja minu üllatuseks oli tulemus päris hea (ega kunagi pole ju kindel mida need teistlaadi värvid korda võivad saata). Igatahes kõik olid meeldivalt üllatunud, et nii ilusad välja nägid ja alustasime munakoksi, mis oli igati menukas. Seekordne munaõnn läks vanaemale, kelle muna ei suutnud purustada keegi. Õhtu lõpuks sõitsime papi, Kari ja vanaemaga Mendozasse, ka Seba liitus meiega (eelneval õhtul jätsime ta Mendozasse peale Tunuyanis käiku). Läksime ühte suuuuuurde ehitustarvete kauplusesse nagu Bauhof  Eestis. Tegelikult on see ni sarnane, et kui hispaania keelsed silid välja jätta, siis isegi ei saaks aru et see Eestis ei asu. Õhtu lõpuks sõime ühed maitsvad panchod.
Eesti lihavõttemunad

Šokolaadimune tegemas

Ja esimene valmismuna

Mõni nädalavahetus enne käisime veel Karinagi Bowlingut mängimas. Esimese korra kohta polnud paha. Või noh ma võitsin Karinat, kes on juab kogend kala. Või siis mul oli algaja õnne.

Eile (pühapäev 3.04) käisime Mendozas ühes lõbustuspargis. Käisin kõikidel suurtele mõeldud atraktsioonidel. Kamikaze (ülevõlli käivad haamri kujulised kapslid) ja teised alla-üles liikuvad atraktsioonid ja karusellid. SAmuti üks karusell mis pani tantsima ja pidin kõvasti kinni hoidma, et mitte kukkuda - see oli väga lahe just selle poolest et iga kord oli musika ja raskusaste erinev ja läks megalt inimeis. MIna ja Karina käisime kõikjal ja kiljusime nagu lapsed. Ps. täna on mu viimane päev laps olla. Lõbustuspark oli supervinge, nii kaua pole midagi selle taolist teinud.
Väga lapsesed noored lõbustuspargis

Kamikazee


Lisaks kõigele sellele organiseerin veel enda 18ndat sünnat. Saan ju 18 üks kord elu jooksul ja üks kord saan oma sünnat siin tähistada. Plaanime ühte quince (tüdruku viieteistkümnenda sünnipäeva) stiilis üritust.

Rõõmu teile,
Silvia


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar