Minu ülimegavinge 18. sünna + Õnnetused ei hüüa tulles?! /Mi super copado cumpleaños de 18 + accidente?!

Tere,
kallid lugejad vahepeal olen täisealiseks saanud ja ka korralikult tähistanud oma täisealisust. Eelnevates postitustes olen maininud peo korraldmist, aga uskuge mind see mis lõppudelõpuks tegelt aset leidis on palju rohkem.
Esmaspäeval 4.04 täpselt 1 päev enne mu sünnat kooli ma ei läinud, et tegeleda sünnipäeva ettevalmstusega. Seega käisime rääkimas salongi laudade ja toolide hankimise osas ja toidu osas. Pealelõunal skypesime koos ühe mu siinse pere sugulasega kes on praegu vahetusaastal Austrias ja kelle sünna oli täpselt 1 päev peale minu oma. Kuigi me selle aasta jooksul üksteist näost näkku näha ei saagi (sest ta tuleb tagasi 3 päeva peale minu Eesti minekut) tundub ta nii lahe inimene ja on täiega minu moodi. Peale skypimist käisime veel asju mu peoks vaatamas ja edasi koju jõudes oli maja juba rahvast täis, ei tea mille jaoks. Mami ja tema õde valmistasid pitsasid naabrinaise tarvis, kes sellel korral ei pidavat kodus olema ja jubedasti neid pitsasid vajas. Väike vennatütar käis ringi mingi värvilist puru täis oleva kausiga mis nägi välja nagu purustatud rockletsi ollus ja kuna ma olin omma sünna peoks just Rockletsi torti tahtnud siis olin kindel, et tegu ongi rockletsitega, lihtsalt, et mami ei oska neid õigesti kasutada XD Väike Alma ütles mulle, et ma ei peaks seda puru praegu nägema, sest see on üllatus ja peale seda olin kindel, et tegu ongi mu tordiga. Edasi saabusid Naty ja Gabi tellitud lõhnaõlisid ja asju tooma ja Iara kutsus mind jalutama. Jalutamine on meie tavaline traditsiooniline ühistegevus, millega on mõnus treenida ja ühtlasi juttu ajada, et ta mind kell 22 jalutama kutsus oli üsna imelik, eriti kuna mami mind lubas minna ka veel. Tavaliselt peale 22 ei taheta mind jalutama lasta. Igatahes jalutama läksime nagu alati ja tegime oma tavalise linnaringi kui välja jätta et Iara venitas justkui natuke aega ja tegime väikeseid lisaringe. Ja siis juhtus et keskplatsil põrkasime kokku minu klassikaaslastega. Kas pole mitte imelik kell 23 näha suurt klassigruppi keskplatsil? Niisiis ma küsisin mida nad seal teevad ja sain vastuseks, et lähevad San Martini ja ootavad seal hetkel bussi. Ütleme nii, et see oli kahtlane ja järsult mul tuli mõte, et äkki nad tulevad mind öösel tervitama vms. Mul tekkis hetkeks see tunne kui sa saad aru, et oled mingisse kokkumängu mässitud ja järsult saad aru, aga kuna Iara ei osanud midagi üelda ja isegi ei teinud teadmagi minu klassikaaslasi ei saanud ma ka midagi kindlat üelda. Edasi poole kahetestkümne paike põikasime külma tõttu veel bensiinikasse ja sõime veidi minu lemmik ketšupstikse koos Iara itaalia keele kursuse kaaslastega. Ja siis läksin Iarat ta koju saatma ja tagasi teel kui tema mind veidi saatma tuli otsustasime, et minu sünna puhul võiksime ju minu majja pitsat sööma jääda. Lõpuks 00.01 kui peale kerget sörki minu tänavasse jõudsime Iara kattis mu silmad järsult dressikaga ja niisiis ilma midagi nägemata sisienesime majja. Kui mult dressikas silmadelt eemaldati olid seal mu pereliikmed ja osad teised sõbrad kes mind õnnitlesid. Nad olid mulle teinud ka tervitus plakatid jne. Olin lahedast üllatusest liigutatud. Edasi mind suunati õue, kogu õu oli kaetud erinevate kirjadega: Palju õnne sünnipäevaks! ja erinevad nimad jne asjad. Ja järksu tormas minu poole kamp inimesi: sõbrad, klassikaaslased ja hakkasid minu poole loopima värve ja pole aimugi mis värvilist sodi. Kuna see oli veel ootamatum ja ma isegi ei osanud reageerida hästi siis veel enne kui jooksma suutsin pista sodi eest olid mu silmad sodi täis ja enne veel kui värvid lõppesid pidi Seba mu silmi puhastama oma jopevarrukaga XD Peale sodi lõppemist hakkasin mina külalisi ükshaaval tagas ajama, et sodi nende peale pühkida ja ühtlasi et nad mind õnnitleks. See üllatus oli nii vinge, et ma isegi ei osanud kuidagi reageerida, mingi hetk laulsid nemad mulle sünna laulu ja pärast mina eesti keeles, peale lunimist. Kõik tahtsid minuga pilte teha. Maja ette oli paigaldatud mini telgike koos kogu krõpsulaari ja pitsade ja kõige sellega + üleval rippus eesti keelne plakat: Palju õnne sünnipäevaks! Me armastame sind! Peale sodiloopimist sain ma 18. aastasena essat korda ennast pesema minna ja edasi juba lõime klaase kokku kõigiga kes olid saabunud. Edasi tantsime ja sõime ja mingi hetk kui paljud läksid jäime klassikaaslastega väja majatrepile jutustama. Nutsime (sest keegi mainis, et pean Eesti tagasi minema) ja naersime ja lollitasime jne. Õhtu lõpuks saatsime ükshaaval inimesi nende koduteel ja kella 4.30 paiku jõudsin voodi. Sedasi möödus minu sünnipäeva algus, 15. sünnipäeva pintada stiilis.

Edasi liigume kohe reedesse päeva mil toimus minu sünna pidu. Sel päeval jäin koju, et peo ettevalmistustega ühele poole saada ja nagu kiuste loomulikult olin ma ka külmetunud. Kuna ma ei tahtnud oma sünna pidu hullu nohuga veeta otsustasin ohverdada natuke oma taguotsa ja lasin omale panna külmetuse vastase süsti. Ahjaa siin ravitakse kõiki  haigusi süstiga ja toimib üsna kiiresti ja mis peamine tõhusalt niisiis õhtuks olin täitsa elus valmis jälle (see süst on kuratlikult valus). Kella 21 paiku hakkasid inimesed peo jaoks renditud salongi minema ja kuna siinsete traditsioonide kohaselt sünnipäevaöaps läheb viimasena (tüdruk oma vennaga ja poiss oma õega) siis mina ja Seba olime viimased kes salongi läksid ja siis ka veel pidime väljas ootama. Just see päev oli "õnnistatud" sellise vihmasajuga, et mõned inimesed jätsid vihma tõttu peole tulemata, seega väljas ootamine oli omaette katsumus ja pidin kleidi peale jaki panema. Kella 23.30 paiku sisenesima Sebaga käevangu salongi minu praeguse lemmiku "Lost Frequency" saatel. Mis järel hakkasid inimesed minuga pilte tegema ja õnnitlema. Edasi õhtustasime. Minu sünna õhtusöögile olid kutsutud ligi 50 sugulast + 10 sõpra ja klassikaaslast kellega ma ühes lauas istusin. Lõime klaase kokku päris mitmeid kordi, siinsete ja ka Eesti traditsioonide järgi. Nagu üks multikultuurne sünnipäev olema peab. Sõime: empanadasid, pitsasid, pernili kuklitega ja veel asju mis enam ei meenu :D See järel alustasin kingistuste avamisega mis olid pandud ühele kõrval olevale lauale. Lugesin mikrofoni avatud kingituse sisu ja inimesed andsid teada kes mida mulle kinkinud oli. (Sain megalt palju kinke! Enamasti riideid ja lõhnaõlisid/ kreeme jne). Siis toimus midagi veidrat minu jaoks -sünnipäeva valss ehk. alustuseks tantsisin minutike papiga ja siis Karinaga jne koos kõikide õhtusöögilistega, kes parasjagu minuga ei tantsinud kõndisid ringis ümber tantsiva paari. See oli super tore ja emotsionaalne ja kindlasti üks asi mida võiksime kasutada Eestiski. Ja siis saabus üllatus video minu sünnaks. Seba oli teinud lausa 2 pikka videot koos piltidega minust, ühed hullemad kui teised, aga see oli NIII ARMAS ja LIIGUTAV!!!! (Üritan vähemalt 1 neist videodest siia panna) Pärast oli grupikalli moment.  See  Ja seejärel algas parim.... Peoosa. Hakkasid saabuma teised klassikaaslased ja sõbrad ja tuttavad ja muud kutsustud ja Clau pani muusikat. Inimesi tuli juurde vähe haaval ja olin koos küll ühtede ja küll teistega. Edasisest ma rohkem siin ei pajata kui et tantsisime palju ja oli väge lahe ja juhtus igast naljakaid/lahedaid asju mida mäletada. Milline vinge 18!

Peo lõpus kui kõik külalised lahkusid hakkasime mina, Kari ja Iara Clau autos kodu poole sõitma. Ja Järsku algas see kõik...........
EBAÕNN ja midagi veel
Nägime tee serval teelt välja vastu posti sõitnud punast autot. Üsna tavaline vaatepilt, või mis? Kuni aru saime, et tegu on Chapa autoga. Pöörasime teeäärde kus oli eelnevast juba Ricardo auto(tuttav San Luisist) ja veel üks auto ja palju rahvast. Jooksime Chapa auto juurde. Chapa oli autost väljas ja karjus abi, aga Dani... Dani oli autoesiistmel ja ei saanud autost väljuda. Dani kes on 6. kuud rase. Ta oli teadvusel ja ei karjunud vaid nuttis ja kaebas et tal valutab jalg. Sellest hetkest alates sain ma mingi šoki või midagi selle laadset, igatahes ma hakkasin hüsteeriliselt nutma ja mind sunniti sündmuskohalt teise autosse istuma. Tean, et Dani autost välja saamiseks vajati päästeteenistust ja lõpuks veeti nii Dani kui ka Chapa kiirabiga haiglasse. Koju jõudes, ei teinud keegi muud kui ootasime uudiseid ja kusagil kella 8 paiku hommikul saadetigi Dani koju, Chapa jäi haiglasse, et huult kinni õmmelta. Kuigi Dani saadeti koju, oli tema situatsioon tegelikult Chapa omast hullem. Kuigi lapsega õnneks oli kõik korras juhtus õnnetuse käigus, et Dani murdis parema jala kannaluu. Sel hommikul koju jõudes olid tema jalavalud sedavõrd võimsad, et ta ei lõpetanud nutmist ja kohendasime tema jalaasendit kuni kella 10ni kui ta uuesti haiglasse viidi, et talle valuvaigisteid anda (jama selles, et rasedatele ei või igast kraami sisse sööta). Terve see nädalavahetus edasi läks õnnetuse nahka ja Dani jäi kuni järgmise nädala kolmapäevani haiglasse kus igal ööl ja päeval oli keegi koos temaga. Ka mina olin veidi aega haiglas temaga. Praeguse seisuga on ta kodus aga ratastooliga ja järgmine nädal peavad arstid tema jalga ilmselt opereerima, aga nagu juba mainisin probleem on, et tugevaid ja pikaajalisi valuvaigisteid ei saavat rasedatega kasutada. Seega peale operatsiooni võib ta taas valudega hulluks minna. Ootame, et kõik ikka läheb hästi.
Kõige imelikum on, et samal päeval toimus avarii veel ühe sünna külalisega.

Kõige selle avarii möllu käigus toimus suursündmus, et meile, tegelikult vanaema sünnipäeva puhul vanaemale tulid külla sugulased USAst. Jorge, kes on vanaema Elena laps, ke son elanud juba üsna pikalt USAs New Jersys ja tema elukaaslane Columbiast pärit Angela. Mõlemad on väga toredad ja sõbralikud inimesed, kes räägivad nii hispaania kui inglise keelt. JA nad tõid mulle kinke ka USAst, parimad. Seega terve edasise nädala olime lisaks haiglale koos sugulastega. Kuna viimasel ajal oleme sugulastega nii tihti koos, et pea ei möödu 24 tundi ilma ühe sugulaste keskse istungiga olen juba kergelt väsinud! jajaja, 3 päeva veel. Ei tegelt sugulased on lahedad ja nendega alati saab koos lahedaid asju teha. Laupäeva öösel toimus vanaema Elena sünnupäev mille puhul usakad tulnud olid. Pidu toimus Carrizali järve ääres. Kuna oli külm (15 kraadi umbes), siis  oli salong päris jahe ja sooja saamiseks alustasime ping pongiga, edasi õhtustasime ja ajasime juttu ja vaatasime videot vanaemast. Õhtu lõpetuseks oli laulma kutsutud esineja kes laulis tango muusikat, laulis väga hästi.

Usakatega

Üldiselt kuna mul juba 8. kuu siin oldud on siis üritan aega võimalikut hästi kasutada, selle pärast ka postitused kipuvad hilinema. Lihtsalt sugulaste ja kooli ja aja maksimaalse kasutamise kõrvalt on blogi pidamine üks uneajale kippuv tegevus. Siiski ärge muretsege kõik jõuab siia blogisse, mis siia  jõudma peab. Juba praegu võin reklaami teha, et järgmine postitus on veini tegemiset ja üldse veinikultuurist.

Lihavõtted Argentiina moodi (minu viimane postitus 17-aastasena!!!!!!)

Hola,
isegi enam ei loe kuid, mis ma siin veetnud olen, sest tundub liigselt traumeeriv mõelda et iga kuu edasi viib mind Eestile lähemale. Olen siin leidnud paljuski just selle elu mida olen tahtnud ja perfektsusest puudub vaid minu inimlik oskus ülemõelda. Mul on super pere, tõelised sõbrad (Iara) ja vinged ja ühtehoidvad klassikaaslased jne. Kõige selle kokkuvõte: üritan võtta maksimummi ja nautida täiega.

Üldiselt olen oma aega veetnud koolis käies ja  õppides. Mul on hea meel teatada, et ma saan enamus tundides väga hästi aru ja saan probleemideta kaasa teha. Saan enamus õpetajatega samuti hästi läbi ja klassikaaslastega oleme väga sõbrad. Lisaks tavalisele koolitööle tegeleme kogu klassikollektiiviga klassi jaki kujundamisega. Traditsiooniks on, et iga aasta lõpuklass (quinto) kujundab omale jaki ja särgi. Niisiis korraldasime mitmed koosolekud kujunduse viimistlemiseks ja mõõtude võtmiseks. Hetkel ei saagi muud infot jaki kohta anda kui, et mulle see meeldib ja on meeldivalt originaalne ning Medalla Milagrosalikult (mu kooli nimi) värviline. Samuti käisid hoogsalt salongi otsingud koolilõpu peo korraldamiseks, millel mina kahjuks teist korda olla ei saa, mis on väga kurb. Selle klassiga oleks see pidu veelgi parem kui mu eelmise klassiga. Õnneks on meil veel ees palju ühistegevusi nagu klassi lipu värvimine, ja kuna jakk ja särk ja eriti veel salong on üsna kulukad siis ka ühine raha kogumine. Raha kogume projekti "Tervislik kiosk" abil ehk müüme koolis gelatiinat (üks tarretise laadne magustoit) ja puuvilja salatit.

gelatina

Lisaks koolile alustasin tango kursusega. Olime otsinud kursust algajatele juba kaua ja nüüd uuest hooajast õnneks leidsime. Seega eelmine teisipäev käisin oma esimeses tango klassis. Tantsu treenerid on ühed Argentiina parimad tango tantsijad (nad on tantsupartnerid ja abikaasad). Kuigi mu trennikaaslased enamvähem kõik on täisealised või juba eakad, siis trennid on super. Peale 2 trenni võin öelda, et tango on üks matšo tants, sest naine peab alluma mehele ja isegi liigutused pole kindlad, ehk siis mees otsustab KÕIK. Minu kui iseseisva eestlase jaoks on üsna keeruline lasta end juhtida, aga annan endast parima, et siiski seda suuta. (Pean veel lisama, et tantsutrenni praegune toimumiskoht on San Martinis (kõrvallinn) nii raskesti leitav, et otsisime koos google mapsi ja mitmete jalakäijate ja kohalike käest küsides 1,5 tundi).

Nädalavahetusel käisime kogu klassiga bolichel. Väga lahe oli, et kõik osalesid ja nii saime omavahel rohkem lähedasteks. Kuna Karina alustas lisaks oma raamatupidaja tööle ja ülikoolile veel tööd Petra (üks boliche) avalike suhete korraldajana (see inimene kes reklaami teeb ja inimesi listi paneb), siis plaanisin temaga laupäeval kaasa minna. Aga saatuse tahtel avanes mul minna kos Sebaga Mendozasse ja seda pakumist ma jätta ei saanud. Seega laupäeva pärast lõunal sõitsime Mendozasse. Kõigepealt tegime üle linnatuuri koos Sebaga. Ta tutvustas mulle erinevaid linnaosi ja jalutasime nii oma 3 tundi niiviisi. Lõpuks peatusime ühes taimetoitlaste kohvikus, et süüa ühed juustukoogid. Kuna oli lihavõte pühade eelne aeg käisime ka ühes kirikus ja seejärel läksime korterisse, et veidi jalga puhata. Edasi pöördusime ühte baari, sest ega Mendozas oldud aega ei saa raisata. Mendoza baarid on tihti eri teemalised: 70s, Europa, Disney, Gaucho jne. Meie käisime ühes, mille nimi on Queen ja mis on kuulus oma šhoude poolest ja ka selle poolest, et sealt võib leida igasugust rahvast: rahvusvahetist ja geid/lesbid. Mulle meeldis, et sealne muusika oli enamasti elektroonika. Pühapäeval koju jõudes ootas mind tore üllatus kaua oodatud Boca Juniorsi fännisärgi näol. Õnnetuseks samal õhtul Boca küll matši kaotas, aga ega sest midagi. Samal õhtul oli ka ühine õhtusöök Dani lapse isa perega. Kuna käisime koos Tšiilis puhkusel, siis on see pere mulle samuti lähedane, seega olin just mina üks kõige õnnelikemast, et neid näha sain jälle.

Klassikaaslastega

Mendoza tänavatel leidub igasugu maju

Ja grafitit ei kutsutagi kunstiks??? (siin küll)

Juustukook taimetoidu kohvikus

Mina Boca särgiga ( enne suurt kaotust :D)

Perekondade taasühinemine

Edasine nädal oli Lihavõtete nädal, mis siin tegelikult tähendab, et alates neljapäevast kuni pühapäevani ei ole ei kooli ega tööd. Kuid meie kui veidi laiskvorstid ei läinud ka esmaspäeval või noh leppisime klassiga kokku, et keegi ei lähe, sest teistes avalikes koolides oli õpetöö katkestus, sest õpetajad streikisid. Ka kolmapäeval ma kooli ei jõudnud, sest oli Karina sünna. Mu kallis õtuke sai 22 ja selle puhul päeva ajal läksime kõrvallinna Rivaldaviasse õhtuseks istungiks toite vaaritama. Karina tutvus ühe kokaga, kes omab Rivaldavias restorani ja kes meid kokkamisel aitas. Tegime empanadasid, mini pitsad, flanid, moused ja veel mõned asjad mis mul enam meeles pole. Lisaks sõime seal lõunat, sorrentinosid koos seenekastmega - see on lihtsalt parim mis üldse leida võib. Õhtul toimus Karina sünnipäeva pidu. Kokku tulid sõbrad ja tutavad lähedalt ja kaugelt ja püstitasime inimeste rekordi siin majas: 29 inimest elutoas. Kui mõned inimesed hiljem lahkusid hakkasime kaarte mängima kõik koos ja õhtu lõppedes olime kõik parimas meeleolus. Karina sai sünnaks uue telo + must milion muud lahedat asja, seega olen hetkel kade :/ Ootan oma sünnat ja loodan, et ka minu pidulised on sama armulised kinkide osas, haha.

Kokkasime

Ja sõime

Neljapäevast algas lihavõte püha, seega ei tohtinud me enam kuni laupäevani loomaliha süüa. Ennist õppisime koolis lihavõtete kohta nii üht kui teist, seega hetkel tean katoliiklaste lihavõte kommetest nii üht kui teist. Ka mina ei söönud liha neil päevil, sest laual leidus palju muud head ja paremat: kalatoidud, juustutoidud ja juurvilja asjad mis maitsesid hästi. Neljapäeva päeva veetsime kodus,nö jeesuse kannatustele jne mõeldes. Õhtul läksime Karina ülikooli kaaslase juurde õhtustama: sõime igatsorti kreveti toite, mis maitsesid üli head. Edasi mängisime lauamänge ja ajasiem juttu. Karina ülikooli kaaslane on 40 aastane naine, kes omab 4 tütart vanim juba on 20 aastane ja edasi 19 aastane ja 14 ja 8 aastane. Nende maja on üli tšill, nii mugavat maja pole am varem veel näinud. Ja ahjaa maja ees on veel riietepood, mis kuulub neile. Lisaks peab naine veel ülikoolis kohvikut, kust kest ööd jäätist käisime näppamas :D Reedel kohe peale ärkamist suundusime vanaema majja Palmirasse, kus tähistasime kos sugulastega lihavõtte aega. Peale tervislikult rohelist menüüd hakkasime sugulase Eberiga XBOXis FIFAt mängima ja isegi mina õppisin midagi selgeks ja lõpuks kõige parema tiimi FC Barcelonaga suutsin välja mängida ühe viigi terve mängu halvima tiimi vastu. Kuna päev oli harukordselt külm siis kohe kui koju jõudsime panime sooja õhu puhuri tööle ja hakkasime Brasiilia- Uruguay mängu vaatama, olen uhke pisikese Uruguay üle. Ilma osas pean veel nentima, et alates neljapäevast kuni pühapöevani oli pilves ja külm ilma ja pühapäev soe ja päikseline. Huvitav on, et juba 2 nädalat enne ütles papi mulle, et nii see ilm olema saab, pidavat igal aastal sama olema. Võta kinni siis oli see juhus või tõesti ilm leinab kristust.

Laupäeval ärkasime varavalges, et minna külastama Tunuyani kohta nimega Manzano Historico. Ajalooline õunakasvatajate (tegelikult ka veel pirnide ja pähklite ja virsikute) koht. Sõit sinna võttis aega kusagil 2 tundi ja kui kaardil vaadata siis tegelikult pole see üldse kaugel, ainult natukene allpool Mendoza linna. Tee äärtes oli vimalik kõikjal näha õunte, pirnide, pähklite ja virsikute istanandusi ja edasi juba lõputud viinamarja istandused ja veinimõisad. Nägime mitmeid viinemarja aedu ja mõise, mis on osaks nö veinimõisate teest (Camino del vino). Need viinamarja istandused olid veel oluliselt ilusamad kui Junini lähedased. Osaliselt, sest sealsed on rohkem mädedele lähedal ja teisalt sest need viinamarja read näevad nii lahedalt lõputud välja. Koht ise Manzana Historico on nagu üks külake mägede vahel. Peatusime ühes kämpingus, et lõunatada ja kuna ka meie naabrid olid seal siis lõunatasime koos, loomulikult loomaliha vabat toitu süües. Edasi käisime vaatamas vabastaja ausammast ja nö kõige vanemat õunapuud (mis nägi tegelikult päris pisike välja). Hiljem läksime Sebaga ATVga ringi sõitma. Kuna ilm oli jahe ja pilves ja meie olime ilma kinnasteta siis külmusime parasjagu, aga vaated olid võimsad. Sõitsime mägede vahel. Udu oli parajalt madalal nii et mäe tippe polnud kohati näha. Tee kõrval oli võimalik näha hubusefarme ja muidu talusid. Selline ATV matk andis väga head feelingut. Kui tagasi jõudsime tegime veelgi ühe matka see kord hobustel ja Karianga. Mina polnud varem hobusega sõitnud, seega ei osanud ma algues hobuse selga ronidagi. Kuid peatselt sain hobust juhtima. Matkasime hobustel mägede vahel ühe ojani ja tagasi. Hobuse seljas matkata annab omamoodi huvitava feeligu ja ikka väga lahe kui targad need loomakesed on. Edasi käisime kohalikul turistiturul ja leidsin ühe vinge Mendoza teemalise mate tassi. Tagasiteel nägime tee äärtes hulgaliselt gautšosid. Gautšod on siiani säilitanud oma algse riietuse, mis tõttu on nende nägemine oma moodi lahe. OLeksid justkui kusagilt ajaloo raamatust välja hüpanud. Õhtut lõpasime Petra Bolichel, et tähistada veelkord Kari sünnat ja veel ühe naabri sünnat (sündis Kariga samal päeval).

Pühapäeval kohe peale ärkamist alustasin eesti stiilis lihavõttemunade kaunistamiseks materjale koguma ja kuna oli püha siis oli üsna raske leida kõik vajalikku. Siiski lõpuks see meil õnnestus. Alustuseks sõime ühe maitsa asado koos trobikonna sugulastega ja üle pika aja oli niiiiiiii meeldib liha süüa. Edasi alustasime lihavõttemunade värvimist. OLin selleks varunud/ostnud: 12 muna, sibulakoored, lõng, tangud, toiduvärvid ja veel pudipadi. Alguses olid mu pereliikmed veidi kriitilised, eriti kui ma sibula lagedale tõin, haha. Pika peale said kõik hoo sisse ja igaüks tuunis omale iseloomuliku muna. Edasi panime munad potti ja alustasiem Argentiina stiilis pühademunadega. Ehk šokolaadi munad. Sulatasime mikrokas šokolaadi ja hakkasime seda vormidesse valama. Alguses mul šokolaadide vormist välja võtmine eriti ei õnnestustunud aga pika peale sain täitsa käppa, lisaks panime kahe šokolaadimuna ühenduskohale glasuuri. Peale sokolaadi munade tegemist vaatasime mis Eesti munadest saanud oli ja minu üllatuseks oli tulemus päris hea (ega kunagi pole ju kindel mida need teistlaadi värvid korda võivad saata). Igatahes kõik olid meeldivalt üllatunud, et nii ilusad välja nägid ja alustasime munakoksi, mis oli igati menukas. Seekordne munaõnn läks vanaemale, kelle muna ei suutnud purustada keegi. Õhtu lõpuks sõitsime papi, Kari ja vanaemaga Mendozasse, ka Seba liitus meiega (eelneval õhtul jätsime ta Mendozasse peale Tunuyanis käiku). Läksime ühte suuuuuurde ehitustarvete kauplusesse nagu Bauhof  Eestis. Tegelikult on see ni sarnane, et kui hispaania keelsed silid välja jätta, siis isegi ei saaks aru et see Eestis ei asu. Õhtu lõpuks sõime ühed maitsvad panchod.

Eesti lihavõttemunad

Šokolaadimune tegemas

Ja esimene valmismuna

Mõni nädalavahetus enne käisime veel Karinagi Bowlingut mängimas. Esimese korra kohta polnud paha. Või noh ma võitsin Karinat, kes on juab kogend kala. Või siis mul oli algaja õnne.

Eile (pühapäev 3.04) käisime Mendozas ühes lõbustuspargis. Käisin kõikidel suurtele mõeldud atraktsioonidel. Kamikaze (ülevõlli käivad haamri kujulised kapslid) ja teised alla-üles liikuvad atraktsioonid ja karusellid. SAmuti üks karusell mis pani tantsima ja pidin kõvasti kinni hoidma, et mitte kukkuda - see oli väga lahe just selle poolest et iga kord oli musika ja raskusaste erinev ja läks megalt inimeis. MIna ja Karina käisime kõikjal ja kiljusime nagu lapsed. Ps. täna on mu viimane päev laps olla. Lõbustuspark oli supervinge, nii kaua pole midagi selle taolist teinud.

Väga lapsesed noored lõbustuspargis

Kamikazee

Lisaks kõigele sellele organiseerin veel enda 18ndat sünnat. Saan ju 18 üks kord elu jooksul ja üks kord saan oma sünnat siin tähistada. Plaanime ühte quince (tüdruku viieteistkümnenda sünnipäeva) stiilis üritust.

Rõõmu teile,
Silvia