Pühapäev, 17. jaanuar 2016

San Luis (sugulased, rohelus, konnad ja putukad) ja Fiesta de Vendimia (JUNIN)

Hola,
vahepeal on möödunud taas 2 nädalat ja täis saanud mu 5 kuud Argentiinas. Kui vahepeal oli mul rohkem aega kirjutada blogi ja ns asju teha siis nüüd on kätte jõudnud see aeg kui tunnid loevad. Aeg liigub väga kiiresti ja halastamatult see tõttu tuleb nö päeva püüda ja üritada igast päevast maksimummi võta. Mitte et see mul mingi uus idee oleks, aga lihtsalt mul on siin nii palju ja ei taha Eesti tagasi tulemisest isegi mõelda. Muidu endiselt läheb väga super hästi (kirjutakse sellest rohkem kui mul selle blogi kirjutamiseks limiteeritud tundi poleks, sest täna läheme Tšiili puhkusele.)
Üritan lühidalt oma 2 nädalat kokku võtta.
Kohe peale uut aastat oli meil plaanis minna perega San Luisi (kõrval provints) et külastada sugulasi ja mulle ilusaid kohti näidata, aga erinevatel põhjustel sinna minek muudkui venis. Niisiis kusagil 1 nädal veetsin hoopis teistmoodi käisime sugulasega padelit mängimas (nagu tennis, aga seinapõrked on lubatud.PS:ei ole squash) Üle pika aja oli nii meelidiv taas midagi reketi laadset käes hoida (mängitakse veidi teistsuguse reketiga). Muidugi üle pika aja ja ka veidi teistsuguse reketi ja reeglite tõttu alguses kaotasin, aga lõpus sain asja kenasti käppa. Samal ajal tegelasin ka meie YFU Bariloche reisi jaoks transpordi organiseerimisega (tahame minna 4 tüdrukut koos ja "oh õnne mina orgunnisin"). Igatahes selle tüütu tööga sain ühelepoole.

SAN LUIS

Lõpudelõpuks läksime San Luisi pühapäeva varahommikul. Ma olin veits jamas selle mineku edasilükkamisega alguses, sest sõbranna sünnipäev jäi täpselt selle aja sisse, aga õnneks lahendasime selle probleemi kõige paremat moodi- sõbranna tuli meiega San Luisi kaasa. Startisime varahommikul üks mu õdedest ilma magamata, kuna ta jõudis 7st bolichelt koju (töötab seal ajutiselt.) Reisisime 2 autoga, 1. auto mami, papi, Seba ja Seba sõbranna Anto ja 2. auto Dani, Chapa (Dani kutt), mina ja Iara (sõbranna). See hommik oli eriliselt udune ja vihmane ja esimene pool teekonnast möödus ajalehti lugedes ja sõbrannaga jutustades. Piirile jõudes taas läbisime tavalise küsitluse ja kontrolli ja saime kärpsetapu vedelikuga auto kastetud. Edasi San Luisi jõudes ilm vähehaaval paranes. Kui Mendoza poolne San Luis on Mendozast rohkem roheline, aga muidu suurt erinevust pole, siis teispool San LUisi pealinna San Luisi on muutused väga nähtavad. Pealinn on mäestiku kõrval, aga tegu pole sellise mäestikuga nagu Andid vaid rohkem nagu roheliste küngastega (eestlase jaoks ikkagi mäed). Teispool u 50 mägesid saabus täiseti tasane ala, nö pampa kuigi mitte päris. Igatahes päris huvitav oli üle pika aja näha suuri lagedaid ja taseseid rohumaid, nii eestilik. Lõpuks jõudsime sugulaste juurde Concarani (Cordaba lähedal, peaaegu et teises provintsis). Peale tutvumisringi ja lõunat läksime basseini nautima, sest neil on aias BASSEIN, milline luksus. MIngi hetk kogunes mu ümber suur hulk inimesi ja tutvustasin Eesti kaarti (ise joonistasin) ja rääksisin lisaks. Edasi õhtul sõitsime Merlosse. Tegu on San Luisi ühe suurima turismikeskusega ja tõesti kõik tänavad olid täis pisikesi pudipadi turistipoode ja silmadpärani vahtivaid turiste (loomulikult Argentiinast).Peale lühikest jalutuskäiku leidsime ühe pisikese käsitööturu koos esinejate ja töötubadega. Nii tore oli näha midagi turulaadset, pole siin varem midagi sellist turulaadest näinud. Hindade poolest San Luis on odavam kui Mendoza ja eriti mis puudub ehteid. Seega ostsin mõned vääriskivid (suht olematu hinna eest). Täiega imeline on, et siinsed müüjad räägivad ja aitavad valida, aga samas ei käi pinda ja määri pähe midagi. Peale vanalinnatuuri ja turgu läksime ühte väga õdusasse reistorani õhtustama. Retsoranil oli oma aed koos hiiglaslikku grillliga ja purskaevuga. Sõime kambakesi 2 pitsat + iga kahe inimese peale portsiom milanesasid, mis kõik maitses imeline (nagu pea alati siin Argentiinas). Peale sööki jalutasime veidi ringi ja tegime pilte kohaliku kasiinoga mis omab väga esinduslikku välimust nagu filmides. Lõppudelõpuks koju jõudes läksime otseteed magama. Mina magasin samas toas ja voodis koos Iaraga, mis oli täiega tore, sest paremat sõbrannat kui tema on raske leida. Põhimõtteliselt igal õhtul vaatasime koos mõnd filmi või tegime midagi huvitavat. JA üleüldse suht 24/7 olime ninapidi koos, enne reisi ma mõtlesin, et see saab olema küll suht väsitav ja proovile panev aga võiks öelda ei nii see ei läinud. Iarat tunnen tegelikult juba kaua ja juba enne reisi olin kusagil 4 korda tema majas ööbinud ja tema meie omas, seega nö vanad sõbrad ja ka parimad. Samas see reis tegi meie sõprust veel palju tugevamaks ja ta on mulle reaalselt väga armas ja parim sõbranna. Täiega huvitav on et kohati oleme nii hingesugulased. Paljud on öelnud, et argentiinlastele ei saa midagi usaldada, VALE, vähemalt talle saan küll igast asju rääkida ja ma tean et garantii et ta edasi ei räägi kehtib ilmselt rohkemgi kui eestlastega. Üldse siin on sõpradel omavahel nö koodeksid nt. söbranna ei deidi sõbranna eksiga.
Teisel päeval sõitsime kohe keskpäeval Piscu Yaco järveäärde, umbes pooletunni tee. Teekond oli väga roheline ja vahelduva eduga mägine. Kohale jõudes avanes imeilus rand mägede vahel. Sinna oli veetud liiva ja tehtud üks osa ärves ainult suplemiseks, seega see nägi ikka väga päris välja. Samuti oli olemas hunnik väikeseid pudipadi poekesi ja rannabaar (ostsime ühe sealt ühe kokteili Iaraga kahepeale). Samuti oli olemas väike veepark ja võis üle järve sõita trossiotsas (ei tea ametlikku nimetust enam öelda). Terve päeva veetsimegi rannas ja õhtul käisime seal samas Concarani kesklinna ns jäätist söömas ja chillimas. Õhtul mängisime terve perega aias pokkerit.
Kolmandal ja neljandal päeval tahtsime algselt minna Mina Claverosse mis on taas üks suuremaid vaatamisväärsusi, aga et papi pidi autot remontima (selleks me osaliselt San Luisi läksimegi), siis sinna me kahjuks ei jõudnud. Selle eest veetsime mõnusalt aega basseini ääres ja sugulastega. Ühel õhtul käisime veel Merlos (mina, Iara, Dani ja Chapa)ja teisel oli suur õhtusöök koos 30 sugulasega. Üks mu sugulastedt näeb välja täpselt nagu üks näitleja (näitleja nime ei tea, aga Julio Espinosa seeriast Hotel Grand :D). Viienda päeva veetsime tagasisõites, mis oli suure kuumuse tõttu raskendatud. Koju jõudes sain aru kui palju parem kliima on Mendozas kui San Luisis, sest 1. San Luisis on ööd jahedamad, Mendozas on mõni kord jahedad aga enamasti suviti soojad ööd. 2. Niiskuse tõttu mis on San Luisis on seal igal pool 10000000 putukat ja mitte ainult sääsed ja kärbsed ja ämblikud (mitte et nendest ei piisaks). Lisaks on seal veel mingid lendmardikad, mis eriti öösiti lendavad õues ja eriti toas ringi ja maanduvad vahepeal inimete peal, mis minus tekitas vahepeal paanikat. Samuti on San Luisis suuret ja paksud konnad. Kuna argentiinlsed konni kardavad (ja osaliselt ka sest nad tahavad basseini ronida) pidime igal õhtul konnasid ämbriga naabri aeda loopima. Huvitav on veel see, et aiad on suletud, kuidas konnad saavad üldse aeda on küsimus??? (Teen panuse, et naabrid loobivad sama moodi, see suht ainuke võimalus või siis teine võimalus, et konnad läbivad maja, mis on ebatõenäoline).Kuna inimesed konni kardavad, siis konnade ämbrisse püüdmine nägi välja nagu mingi mao või muu väga ohtliku olendi püük :D Kuna mina konni ei karda, siis mina tõstsin neid aegajalt käega üle aia ja kõik olid väga ehmunud sellest, et ma konni ei karda.


Fiesta de Vendimia (JUNIN)/ Encuentro de las naciones

Ilmselt ei ütle teine see pealkiri midagi, seega seletused. Igal aastal toimud Mendoza provintsis veinipidustused, selle käigus valitakse välja aastaks otsaks nö kuninganna kes esindab Mendozat ja mendoza veine reisides ja tutvustades ning samuti osaldeb kohalikel üritustel. Kuninganna valimine käib mitmes järgus, alustuseks iga linn või küla (paremat vastet ei oska leida sellele sõnale)igas piirkonnas Mendoza provintsis valib välja ühe  kuninganna. Nt, Junini piirkonnas valiti välja Junini linna ja mitmete teiste piirkondade kuningannad, kokku 11-12. JA edasi toimuski 3 päevane Fista de Vendimia mille käigus valiti välja üks kuninganna kes läheb lõpp võistlusele Junini esindajana. Esimesel päeval oligi kuninganna valimine ja võitjaks osutus blond La Cologna esindaja. Pidu oli vinge ja nägi välja oma korralduselt nagu laulupidu. Oli olemas suur lava koos esinejate ja kuningannadega. Olid istmed vaatajatele ja edasi lauad söömiseks, sest ühtlasi on tegu peoga Encuentro de las Naciones (rahvaste leidmine/ühinemine). Sellu puhul olid kõik väljaku ääred täis väikeseid putkasid koos erinevate maade toitudega. See oli minu jaoks absoluutselt vingeim asi selle peo juures. Igas väikeses telgis pakuti toite mingist erinevast riigist ja neid oli palju: Hiina, Süüria, Liibüa, USA, Mehhiko, Saksamaa, Austria ja paljud paljud teised. Minu sõbranna töötas USA telgis, seega ostsime sealt vahvleid. Hiljem sõime mamiga veel ühed quesadillad Mehhiko telgist (nagu juustutacod). Enamasti oli igas telgid olemas üks sisserändaja riigist mille toitu pakuti, kes teadis teha neid toite.
Teisel päeval läksime taas 22 paiku õhtul parki kus see pidu toimus ja sellel korral oli rahvast veel enam kui eelneval päeval, juba autode rivi oli 2 kilomeetrit. Rahvast oli niii palju, meenutas laulupidu. Kõikjal olid ostuputkad ostjaid pungil täis ja inimesed istusid ka murul. Laval esinesid erinevad tantsugruppid, kelle esinemist oli võimlik jälgida lisaks lavale ka ekraanidelt. Istusime koos venna Ema perega ja vatasime esinemusi : indiaani tantsud, flamenko, boliivia tantsud, araabia tantsud ja kohalikud rahvatantsud. Kella1 päiku öösel saabus peo peaasineja laulja Itaaliaks, keda kõik olid vaatama tulnud. Kahjuks ei olnud meil ilmaga õnne, sest peale 3ndat laulu hakkas hirmsasti sadama ja mitte ainult vihma vaid ka rahet. Inimesed hakkasid parklate poole paaniliselt tunglema  ja meil oli tubli kilomeeter parklani jalutada. Autosse jõudes olime võrdlemisi ligud aga võrreldes nende vaesekestega, kes terve tee Junini linnani jalutama pidid oli meil palju õnne. Koju jõudes avastasime, et naaber oli meie lageda taeva all oleva auto katusele rahe eest kaitseks pannud teki (siinsed naabrid on imelised). Kuna Caludio ja Dani olid mõlemad töötamas ühel vabaõhu bolichel (kuhu ka mina algselt minema pidin) siis helistasime neile ja selgus et San Martinis oli üleüldse elekter ära niisiis õhtu lõppes suhteliselt suure tohuvapohuga.

Tunni pärast alustame sõitu Tšiili poole, seega polegi rohekm aega kirjutada. Fotod lisan hiljem.
Päikest!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar