Vahetusõpilased k(h)oos

Hola,
vahetusaasta on käimas täies hoos. Täna avastasin, et teised vahetusõpilased, kes ei jää aja pikendusega kauemaks sõidavad oma kodumaade poole juba vähema kui ühe kuu pärast. Huvitav on jälgida kuidas mu enda reaktsioon selle tagasi mineku osas muutub: mingi hetk oli suur osa mu ajast täidetud lihtsalt selle paanikaga, et ma ei jää siia ju lõpmatuseni. Edasi mingi hetk ma lihtsalt ignoreerisin täiesti seda mõtet, et üks päev tagasi Eesti pean minema. Ja nüüd olen selles etapis, et ütlen iga päev: nemad (teised vahetusõpilased) reisivad oma kodumaale vähema kui kuu pärast- minul aega küll ja küll- oh neid lohutusi. Iga päevaga on ka rohkem neid inimeis kes küsivad: "ja millal sa siis lähed?". Reaalselt üks osa minust lihtsalt tahaks neile rusikat näidata. Mu siinne pere juba teab, et seda teemat tuleb vältida ja kui keegi tuttav küsib siis vastavad minu eest: "sellest siin majas me ei räägi, valus teema". Samuti on täna see päev kui mul on jäänud kuu aega kooli lõpuni. Iga päevaga järjest enam elan selle mõttega, et tuleb päeva püüda- ehk vähem lesimist ja laisklemist ja 100% aktiivsust.

Kui nüüd mai kuust rääkida siis suurem osa sellest veetsin teisiti kui siiani, sest ühel ilusal teisipäeva õhtul kirjutas mulle mu YFU lennukaaslane Serbiast, kes siin ARgentiinas elab Rio Negros, et talle on avanenud võimalus tulla mulla nädalakeseks külla ja Mendozat avastama. Mina aktivist nagu ma olen asusin kohe luba küsima ja kuna mu pere täiega külalislahke sain nõusoleku kiiresti. Ainuke probleem mida kartsime (ja mis ka juhtus) oli magamisasemete puudus, sest siin on maja eriti nädalalõppudel aga vahest ka muul ajal väga ülerahvastatud, sest mu õde on oma opereeritud jalaga voodis kogu aeg ja tema poiss-sõber on ka siin enamus aega. Ja nädalalõppudel tulevad kõik lapsed koju, kes muidu Mendozas elavad. Niisiis ühel esmaspäeva õhtul kohe peale kooli sõitsin Mendozasse, et olla enne külalisVÕPi tulekut juba varem valmis kohapeal. Jäimagi siis koos Sebaga Claudio vanasse korterisse ja üks päev veetsime seal, käisin vaatams Seba ülikooli ja võitlemas õpilaskaitse ja muu sellisega. Nimelt ARgentiinas on selline süsteem, et õpilane võib alustada ülikooli ilma tehniliselt põhikooli lõpetamata (st. mõned ained on läbi kukutud) ja ülikooli jooksul antakse talle aega, et need ained läbi saada. Kuna aga Danielaga juhtus õnnetus ja Sebale ei meeldi matemaatikat õppida liiga usinalt ei saanud ta 1. parandus katsel matemaatikas läbi. Seega ülikool ähvardas teda aastakeseks välja jätta. Seega jooksime paduvihmaga erinevate ülikooli hoonete vahet, et õpilaskaitset leida ja kui selle leidsime, siis kirjutasime koos 4 saatuskaaslasega taotluse aja pikenduseks, et ainut uuesti parandada. Kuigi alguses öeldi, et kõik hästi ja aja pikendust saab juulini, siis nüüdseks juba muudeti meelt ja Seba on praktiliselt selleks aastaks ülikoolist kahjuks väljas. (Loodan, et see seletus oli  arusaadav lisaks mulle ka teile, ausalt ma üritasin.)

Teisipäeva hilisõhtul jõudis Mendozasse minu külaline vahetusõpilane Petra. Temaga tutvusime Bariloche laagris, kus ta oli mu parim sõbranna (tegelt peaks ma teda juba Buenos Airesest mäletama, aga ei). Kuna üks tema ema sõpradest pidi tulema Cuyo piirkonda tööle oli tema jaoks Petra Mendozasse transportimine tühiasi. Esimesel õhtul läksiem Mendoza turistikasse piirkonda Pitsat sööma koos Petra, Seba ja Seba sõbra Santiagoga. Pean kohe ütlema, et Petrale väga meeldis Mendoza linn. Koguag ütles, et mingis mõttes sarnaneb see Belgradile (Serbia pealinn) ja väga ilus ja hea õhkkonnaga (see mida minagi ütlen koguaeg). Mendoza on ikkagi 10 ilusaima linna listis ;) Järgmisel hommikul pöördusime Junini, et Petrat ka mu perele tutvustada. Loomulikult hakkas Petra mu perega kohe hästi läbi saama, võiks öelda, et alguses lausa ajab kadedaks, jaja. Esimesel õhtul joonistasime oma riigiliud kätepeale ja tegime fotosid + Petra avas nö maniküüri salongi. Edasistel päevadel käisime üks päev San Martinis koos Petra ja Iaraga ja Petra tegi pilti Petra boliche taustal (siin on üks boliche mis kannab täpselt Petra nime). Reedel läksime tantsima CiudadEste bolichele koos Petra ja Iaraga. Kuna ma ja Iara alati näeme palju tuttavaid sellel bolichel, sest enamasti sinna lähevad meie kooli ja linna kaaslased siis peatusime pea iga meetri tagant, et kedagi tervitada. Petra silma läbi siinne boliche näeb palju teistsugusem välja kui Rio Negros. Laupäeva päeval tegelesime Eurovisiooni tulemustega, sest me 2 oleme Eurovisiooni suurfännid. Õhtul läksime Petra bolichele koos Petra ja Karinaga. Petra tegi pilti iga nurga peal, sest kõikjal oli kirjutatud tema nimi.
Pühapäeval peale lõunat panime mate valmis ja sõitsime Carrizali tiigi äärde, et kuulsat tiiki tutvustada ja loodust näidata. Teepeal leidsime jamon crudo (toores sink?) võileibade müüja ja saime lisaks küpsistele ja šokolaadile võileiva lisa. Jamon crudo on lihtsalt ülimaitsev asi, kui siia satute sööge kindlasti. Tiigi äärde nautisime tuult ja vihma ja matet ja võileibu. Üli meeldiv oli üle pika aja taas looduses viibida. Ja ilmast hoolimata oli väga tore.

 Ilma oasa lisan: selle 2 nädala jooksul nägime päikest vaid 2 korda minu mäletamist mööda, see on siinsete jaoks VÄGA IMELIK. Ajalehtedel olid pealkirjad: "Mendoza, maa ilma päikeseta." (nali selles, et Mendoza tunnuslause on: päikese ja hea veini maa). Lisaks, et koguaeg oli ilm pilves ja sadas, oli ka külm, 10-15 kraadi ringis. Kui ma ütlen külm siis see tähendab ebamugavusi, sest siin elu praktiliselt toimub õues. ST. majades on vähe soojustust, kui just teki all ei ole, siis üli 20 kraadi majas temperatuur ei tõuse, rääkimata koolist, kus klassi aknad ja uksed kogu aeg lahti ja 6 koolitundi on sama hästi kui õues veedetud. Nüüdseks on ilma paranenud, aga jätkuvat on jahe. Ahjaa, mida veel : majas kõikjal on näha liigniiskuse tulemusi seente näol maja seintel, fuih.

Järgmise nädala alguses läksime kooli ja Petrat tutvustati nagu mind kooli algues ülekooli. Lahe oli midagi teistsugust üle pikama aja koolis näha. Tegelesime klaasilipu värvimisega pusade esitluseks. See lipu värvimine nägi välja siis nii: kogu klass värvipotsikud käes väli võimlas hiiglaslikku riiet värvimas svammidaga ja et mitte lippu määrida ilma jalatsiteta. #külm
Minu õnnetuseks oli just trimestrali aeg koolis, seega pidin sellel nädalal mitmel päeval kooli ilmuma, et veidi hindeid kontrolli all hoida. (KUigi ikkagi olen hädas päris mitmete ainetega ja mitte, et ma laisk oleks või et ma aru ei saaks, lihtsalt olen veidi puudunud...). Siiski Petraga koos olles tuli aega 100% kasutada. Nädala sisese aja veetsime Juninis ja San Martinis ja nädalalõpul sõitsime uuesti Mendozasse koos Karinaga ja jalutasime linna peal, ning käisime Decimo öist linnavaadet ja ülimaitsvaid Sorrentiine nautimas. Pühapäeval, mil viimaks ometi säras päike ja Mendoza paistis mendozalik käisime Andides. Kuigi Petrale väga meeldis, siis selles osas olin mina ikkagi kõike rohkem vaimustunud, sest Serbias leidub erinevalt Eestist mägesid. Minu jaoks on mäed aga väge lahedad ja see kord oli loodus plaju teistsugusem, sest ei olnud lund. Võimsad mägede vaated olid enamasti lumetud ja kohad nagu Puente de Inca (võite otsida postitusest: Andes, Los penidentes) ja Penidentes olid seekord inimlagedad ja lumetud. Lahe oli ka, et ma sain palju paremini aru mida mulle seletati (keele oskus on ju erinev sellest mida omasin 3 nädalalt peale ARgentiina tulekut). Käisime ka Potrerillose järve ääres (see on super sinine ja ülipop koht mate ja asado jaoks sugulastega). Lõpude lõpuks jõudsime ka Tšiili piiril käia ja kuulsa tunneli läbida.
Vimased 2 päeva koos Petraga veetsime Juninis. Teisipäeva õhtul läksime Santi sünnale ja peale uhket sünna pidu õhtu lõpuks kõik nutsime, sest Petra pidi lahkuma järgneval päeval.
Nende 2 nädala jooksul harjusin ma Petraga nii ära ja mu pere ja sõbrad ka. Petra on täiega minu inimene: igal õhtul olime kella 4ni üleval ja hommikul enne 12 ei ärganud ja mina ärkasin esimesena (hea tõestus mu perele, et on inimesi kes on rohkem unimütsid kui mina :D). Meile meelis koos McDolnaldsi burkse söömas käia ja šhopata, jne. Juba igatsen meie sügavaid vestlusi ja mõtisklusi keele olemuse üle, jaja. Nende päevale jookul rääkis Petra ka palju Serbia kultuurist ja võrdles seda Mendoza ja Rio Negroga. Petra jutu järgi Serbia ja ARgentiina omavad üsangi paljusi sarnasusi elustiili osas: nagu toidud ja joogid ja peod jne. Eesti ja ARgentiina on aga väga erinevad. Huvitav on ka see, et Serbias on Petral suur pere ja siin ARgentiinas elab oma vahetuperes ainult ema ja isaga, sest lapsed on juba omal käel elamas. MInu kogemus on aga vastupidine. Seega me mõlemad saame kogeda midagi vastandlikku. Juuni lõpus olen oodatu vastuvisiidile Rio Negrosse Petra 19.ndaks sünnipäevaks.

Seekord siis Burger Kingi sõltlased

Ja nii oli ilm 2 nädalat jutiga

Carrizali nautimas

Decimo ja sorrentiinid

Potrerillos

Võite leida fotosid sellest samast kohast, ainult et lumega

Puente de Inca

Rahvusvaheline sõprus ruulib

Järgimses posituse juba räägin mis on VOORPRET, olge valmis.

Mendoza (veini)kultuur

Terekest,
aeg lendab nii mis hirmus ja juba ongi käes 9. kuu Argentiinas. Olen oma eluga väga rahul, vahetusaaasta on parim aasta üldse ja kui ma seda siin ütlen siis mõtlen ma seda tõsiselt ja ilma propagandata. Seega naudin oma aega sajaga ja loodan, et kell peatub enne tagasilendu:D

 VEINIKULTUUR
Mina veedan oma vahetusaastat Argantiina provintsis Mendozas, mis on tuntud oma heade veinide ja Andide poolest. Ja tõepoolest selle aasta jooksul olen  päris  palju kokku puutunud viinamarja istanduste ja veiniga. Mendozas autoga ringi sõites praktiliselt kõikjal väljaspool linnasid on võimalik näha viinamarja istandusi, mis olenevalt aastaajast muudavad oma värvi ja on justkui Mendoza sümbolid. Suve jooksul käisime mitmeid kordi viinamarja istandusi vaatamas ja nüüd sügise poole märtsis käisime papiga viinamarju korjamas. Kuigi see aasta on rohke vihma ja rahe tõttu halb viinamarja kasvatajatele oli lisaks rohkele hävingule näha ka ilusaid viinamarja istandusi (enamasi need kes panid võrgu taimede peale, nagu Eestis pannakse kurkidele või tomatitele öökülma kaitseks). Viinamarja kasvandustes on võimalik leida igat sorti viinamarju: tumedaid, roosakaid, heledaid, veini marju ja söögi marju. Lisaks loomulikult on igal oma kindel sordi nimi ja siin pannakse sellele päris palju olulisust. Ja just nendest istandustest algabki veini teekond. Enamasti kusagil märtsi alguses või keskpaigas hakkab viinamarja korje aeg, mil iga viinamarja talu (estancia hisp. keeles -nende vastate eest mis ma siin annan väga ei vastuta) palkab hulgaliselt viinamarja korjajaid, kes iga päes suur korv seljas lähevad marju korjama. Hooaja tööna on see siin väga populaarne, eriti noorte ja hea hariduseta inimeste seas, samuti töötab sellel alal palju sisserändajaid. Kohalike seas, kes on võimelised paremat tööd leidma, see töö populaarne pole, sest nõuab palju pingutust ja kuumus kraadid ainult raskendavad olusid. Peale korjamist selekteeritakse viinamarjad sordi ja kvaliteedi alusel ja see järel alustavad viinamarju vedavad veokid oma tööd käies läbi kõik kohalikud viinamarja istandused. Hiljem tekkivad veinimõisate juurde suured veokite järjekorrad viinamarjade üleandmiseks. Sellel ajal kogu ümbruskond lõhnab veini, viinamarjade ja natuke pärmi järele. Ja veinivabrikus(bodega- hisp. keeles) algab töötlus viinamarjadest veinini.
Mina käisin venna ekspruudiga ühe veinivabriku ringreisil, kus tema töötab. Kogu veini tegu saab nii siis alguse kui saabub veok viinamarjadega mis alustuseks ära kaalutakse ja see järel suundub veok otse viinamarja purustus masina juurde kus marjad kruvi taoliste peale kallatakse ja edasi masin juba purustab viinamarjad ja eraldab viinamarja rootsud ja osaliselt ka viinamarja kestad marjamahlast. Edasi rootsud lähevad mööda justkui kanalit suure surve all ja lõpuks kuhjuvad suure rootsumäena veidi eemal põlluserval. Viinamarja mahl, mis sisaldab veel kestasid ja seemned jookseb mööda torustikku suurtesse vaatidesse kus mahlasegu peab mõnda aega käärima. Ühes veinivabrikus võib olla sadu käärimisvaate, mis on ilusti tähistatud (igal aastal juhtub õnnetusi, et mõni tööline kukub vaati ja sinna ta sureb suure tõenäosusega, sest kui vaat on täis on raske taas pinnale saada ja kui vaat on tühi siis saab juba kõrguse tõttu poolsurnuks kukkuda). Kääritus vaatides on võimalik näha ja proovida erineva valmidusastmega veine. Minu proovitutest osad juba omasid veini maitset, aga suurem osa omas sellist pärmilöga maitset ja veinist paistis asi kaugel olevat. Ahjaa, enne käärimis vaati minekut kontrollitakse veel ka viinamarjade suhkrusisaldust, et teada missugune vein sellest tuleb tulevikus (vähe suhkrut= vähese alkoholi sisaldusega vein). Aga see selleks jätkame veini teekorda peale käärimist. Peale käärimist liigub veinialge masinasse mis puhastab selle seemnetest ja kestadest. Ja edasi tuleb juba lõplik läbifiltreerimine mille järel on vein praktiliselt valmis, vaja ainult proove võtta ja pakki panna. Vaesematel veinivabrikutel pole oma nimelisi pakendeid ja toodetakse teise vabriku nime all. Nt. see vabrik milles mina käisin saadab oma veinitoodangu teise vabrikusee kus see läheb müüki teise vabriku sildi all- Estacion Mendoza (tegu on ühe väga populaarse veinimargiga).
Siinsetes vabrikutes toodetakse väga erinevaid veine punaseid, roosasid, valgeid ja veel erilisi sorte mille olemasolu ma Eestis tähele ei pannud.
Siinsed inimesed teavad veinidest palju ja see on nagu kasvatuse ja inteligentsi osa. Ja pole ka ime, sest õhtusöögi kõrvale rüübatakse pea alati veini ja vanus selles osas eriti olulist osa ei mängi. Kui siis ainult, et noored joovad rohkem pakiveini kui pudeli oma, sest see on palju odavam. Siin kohal pean märkima, et  tegelikult igasugune vein on siin odav meie mõistes.

Detsember viinamarjaistanduses

Ja märts viinamarja istanduses

Võrguga kaetud istandus

Ja ilma katteta...

Viinamarja purusti veinivabrikus

Veini vaadi pealtvaade (valge veini alge sees)

Ja degusteerime veini

Bodega seestpoolt vaade (seinte sees on vaadid)

Rootsu hunnik

Hiiglaslik mesilaspesa mida bodegas nägime (papi sai sutsata ka)

Vaade minu siinsest kodulinnast. Junisnit

Ja vaade Ruta40 mis kulgeb kuni Buenos Aireseni

Lisaks veini tegemisega tutvumisele olen viimasel ajal aega veetnud Mendoza suurlinnas, sest Seba õpib seal. Kuid ühel laupäeval otsustasime Mendozase sõita koos Karinaga, et minna lõunatame kuulsasse 10. korruse restorani, mis on ühtlasi ka üks kõrgemaid hooneid Mendozas (maavärina ohu tõttu ei taheta kõrgemaid ehitada). Vaade sellest restoranist on väga lummav, nautige mu foto saaki all pool... Ja veelgi imelisemad on sorrentinod seene ja juustu kastmega, kui keegi peaks Decimosse (selline on restorani nimi hisp, keeles tähendab muide kümnes) sööma sattuma, ära kõhkle, sorrentinod on parimad!

Jumalikud sorrentiinid

Kõige Mendozalikum foto üldse minu arvates

Mingi aeg käisime sõbrannadega Iara ja Miliga ka hobustega sõitmas, sest Mili omab hobust ühes kallis hobuste hotellis. Jah, selline asi on reaalselt olemas ja see on väge tavaline koht kus oma hobust hoida. 

Mili hobune RuizSeñor ja mina tutvust sobitamas

Hobuste hotel

Minu ülimegavinge 18. sünna + Õnnetused ei hüüa tulles?! /Mi super copado cumpleaños de 18 + accidente?!

Tere,
kallid lugejad vahepeal olen täisealiseks saanud ja ka korralikult tähistanud oma täisealisust. Eelnevates postitustes olen maininud peo korraldmist, aga uskuge mind see mis lõppudelõpuks tegelt aset leidis on palju rohkem.
Esmaspäeval 4.04 täpselt 1 päev enne mu sünnat kooli ma ei läinud, et tegeleda sünnipäeva ettevalmstusega. Seega käisime rääkimas salongi laudade ja toolide hankimise osas ja toidu osas. Pealelõunal skypesime koos ühe mu siinse pere sugulasega kes on praegu vahetusaastal Austrias ja kelle sünna oli täpselt 1 päev peale minu oma. Kuigi me selle aasta jooksul üksteist näost näkku näha ei saagi (sest ta tuleb tagasi 3 päeva peale minu Eesti minekut) tundub ta nii lahe inimene ja on täiega minu moodi. Peale skypimist käisime veel asju mu peoks vaatamas ja edasi koju jõudes oli maja juba rahvast täis, ei tea mille jaoks. Mami ja tema õde valmistasid pitsasid naabrinaise tarvis, kes sellel korral ei pidavat kodus olema ja jubedasti neid pitsasid vajas. Väike vennatütar käis ringi mingi värvilist puru täis oleva kausiga mis nägi välja nagu purustatud rockletsi ollus ja kuna ma olin omma sünna peoks just Rockletsi torti tahtnud siis olin kindel, et tegu ongi rockletsitega, lihtsalt, et mami ei oska neid õigesti kasutada XD Väike Alma ütles mulle, et ma ei peaks seda puru praegu nägema, sest see on üllatus ja peale seda olin kindel, et tegu ongi mu tordiga. Edasi saabusid Naty ja Gabi tellitud lõhnaõlisid ja asju tooma ja Iara kutsus mind jalutama. Jalutamine on meie tavaline traditsiooniline ühistegevus, millega on mõnus treenida ja ühtlasi juttu ajada, et ta mind kell 22 jalutama kutsus oli üsna imelik, eriti kuna mami mind lubas minna ka veel. Tavaliselt peale 22 ei taheta mind jalutama lasta. Igatahes jalutama läksime nagu alati ja tegime oma tavalise linnaringi kui välja jätta et Iara venitas justkui natuke aega ja tegime väikeseid lisaringe. Ja siis juhtus et keskplatsil põrkasime kokku minu klassikaaslastega. Kas pole mitte imelik kell 23 näha suurt klassigruppi keskplatsil? Niisiis ma küsisin mida nad seal teevad ja sain vastuseks, et lähevad San Martini ja ootavad seal hetkel bussi. Ütleme nii, et see oli kahtlane ja järsult mul tuli mõte, et äkki nad tulevad mind öösel tervitama vms. Mul tekkis hetkeks see tunne kui sa saad aru, et oled mingisse kokkumängu mässitud ja järsult saad aru, aga kuna Iara ei osanud midagi üelda ja isegi ei teinud teadmagi minu klassikaaslasi ei saanud ma ka midagi kindlat üelda. Edasi poole kahetestkümne paike põikasime külma tõttu veel bensiinikasse ja sõime veidi minu lemmik ketšupstikse koos Iara itaalia keele kursuse kaaslastega. Ja siis läksin Iarat ta koju saatma ja tagasi teel kui tema mind veidi saatma tuli otsustasime, et minu sünna puhul võiksime ju minu majja pitsat sööma jääda. Lõpuks 00.01 kui peale kerget sörki minu tänavasse jõudsime Iara kattis mu silmad järsult dressikaga ja niisiis ilma midagi nägemata sisienesime majja. Kui mult dressikas silmadelt eemaldati olid seal mu pereliikmed ja osad teised sõbrad kes mind õnnitlesid. Nad olid mulle teinud ka tervitus plakatid jne. Olin lahedast üllatusest liigutatud. Edasi mind suunati õue, kogu õu oli kaetud erinevate kirjadega: Palju õnne sünnipäevaks! ja erinevad nimad jne asjad. Ja järksu tormas minu poole kamp inimesi: sõbrad, klassikaaslased ja hakkasid minu poole loopima värve ja pole aimugi mis värvilist sodi. Kuna see oli veel ootamatum ja ma isegi ei osanud reageerida hästi siis veel enne kui jooksma suutsin pista sodi eest olid mu silmad sodi täis ja enne veel kui värvid lõppesid pidi Seba mu silmi puhastama oma jopevarrukaga XD Peale sodi lõppemist hakkasin mina külalisi ükshaaval tagas ajama, et sodi nende peale pühkida ja ühtlasi et nad mind õnnitleks. See üllatus oli nii vinge, et ma isegi ei osanud kuidagi reageerida, mingi hetk laulsid nemad mulle sünna laulu ja pärast mina eesti keeles, peale lunimist. Kõik tahtsid minuga pilte teha. Maja ette oli paigaldatud mini telgike koos kogu krõpsulaari ja pitsade ja kõige sellega + üleval rippus eesti keelne plakat: Palju õnne sünnipäevaks! Me armastame sind! Peale sodiloopimist sain ma 18. aastasena essat korda ennast pesema minna ja edasi juba lõime klaase kokku kõigiga kes olid saabunud. Edasi tantsime ja sõime ja mingi hetk kui paljud läksid jäime klassikaaslastega väja majatrepile jutustama. Nutsime (sest keegi mainis, et pean Eesti tagasi minema) ja naersime ja lollitasime jne. Õhtu lõpuks saatsime ükshaaval inimesi nende koduteel ja kella 4.30 paiku jõudsin voodi. Sedasi möödus minu sünnipäeva algus, 15. sünnipäeva pintada stiilis.

Edasi liigume kohe reedesse päeva mil toimus minu sünna pidu. Sel päeval jäin koju, et peo ettevalmistustega ühele poole saada ja nagu kiuste loomulikult olin ma ka külmetunud. Kuna ma ei tahtnud oma sünna pidu hullu nohuga veeta otsustasin ohverdada natuke oma taguotsa ja lasin omale panna külmetuse vastase süsti. Ahjaa siin ravitakse kõiki  haigusi süstiga ja toimib üsna kiiresti ja mis peamine tõhusalt niisiis õhtuks olin täitsa elus valmis jälle (see süst on kuratlikult valus). Kella 21 paiku hakkasid inimesed peo jaoks renditud salongi minema ja kuna siinsete traditsioonide kohaselt sünnipäevaöaps läheb viimasena (tüdruk oma vennaga ja poiss oma õega) siis mina ja Seba olime viimased kes salongi läksid ja siis ka veel pidime väljas ootama. Just see päev oli "õnnistatud" sellise vihmasajuga, et mõned inimesed jätsid vihma tõttu peole tulemata, seega väljas ootamine oli omaette katsumus ja pidin kleidi peale jaki panema. Kella 23.30 paiku sisenesima Sebaga käevangu salongi minu praeguse lemmiku "Lost Frequency" saatel. Mis järel hakkasid inimesed minuga pilte tegema ja õnnitlema. Edasi õhtustasime. Minu sünna õhtusöögile olid kutsutud ligi 50 sugulast + 10 sõpra ja klassikaaslast kellega ma ühes lauas istusin. Lõime klaase kokku päris mitmeid kordi, siinsete ja ka Eesti traditsioonide järgi. Nagu üks multikultuurne sünnipäev olema peab. Sõime: empanadasid, pitsasid, pernili kuklitega ja veel asju mis enam ei meenu :D See järel alustasin kingistuste avamisega mis olid pandud ühele kõrval olevale lauale. Lugesin mikrofoni avatud kingituse sisu ja inimesed andsid teada kes mida mulle kinkinud oli. (Sain megalt palju kinke! Enamasti riideid ja lõhnaõlisid/ kreeme jne). Siis toimus midagi veidrat minu jaoks -sünnipäeva valss ehk. alustuseks tantsisin minutike papiga ja siis Karinaga jne koos kõikide õhtusöögilistega, kes parasjagu minuga ei tantsinud kõndisid ringis ümber tantsiva paari. See oli super tore ja emotsionaalne ja kindlasti üks asi mida võiksime kasutada Eestiski. Ja siis saabus üllatus video minu sünnaks. Seba oli teinud lausa 2 pikka videot koos piltidega minust, ühed hullemad kui teised, aga see oli NIII ARMAS ja LIIGUTAV!!!! (Üritan vähemalt 1 neist videodest siia panna) Pärast oli grupikalli moment.  See  Ja seejärel algas parim.... Peoosa. Hakkasid saabuma teised klassikaaslased ja sõbrad ja tuttavad ja muud kutsustud ja Clau pani muusikat. Inimesi tuli juurde vähe haaval ja olin koos küll ühtede ja küll teistega. Edasisest ma rohkem siin ei pajata kui et tantsisime palju ja oli väge lahe ja juhtus igast naljakaid/lahedaid asju mida mäletada. Milline vinge 18!

Peo lõpus kui kõik külalised lahkusid hakkasime mina, Kari ja Iara Clau autos kodu poole sõitma. Ja Järsku algas see kõik...........
EBAÕNN ja midagi veel
Nägime tee serval teelt välja vastu posti sõitnud punast autot. Üsna tavaline vaatepilt, või mis? Kuni aru saime, et tegu on Chapa autoga. Pöörasime teeäärde kus oli eelnevast juba Ricardo auto(tuttav San Luisist) ja veel üks auto ja palju rahvast. Jooksime Chapa auto juurde. Chapa oli autost väljas ja karjus abi, aga Dani... Dani oli autoesiistmel ja ei saanud autost väljuda. Dani kes on 6. kuud rase. Ta oli teadvusel ja ei karjunud vaid nuttis ja kaebas et tal valutab jalg. Sellest hetkest alates sain ma mingi šoki või midagi selle laadset, igatahes ma hakkasin hüsteeriliselt nutma ja mind sunniti sündmuskohalt teise autosse istuma. Tean, et Dani autost välja saamiseks vajati päästeteenistust ja lõpuks veeti nii Dani kui ka Chapa kiirabiga haiglasse. Koju jõudes, ei teinud keegi muud kui ootasime uudiseid ja kusagil kella 8 paiku hommikul saadetigi Dani koju, Chapa jäi haiglasse, et huult kinni õmmelta. Kuigi Dani saadeti koju, oli tema situatsioon tegelikult Chapa omast hullem. Kuigi lapsega õnneks oli kõik korras juhtus õnnetuse käigus, et Dani murdis parema jala kannaluu. Sel hommikul koju jõudes olid tema jalavalud sedavõrd võimsad, et ta ei lõpetanud nutmist ja kohendasime tema jalaasendit kuni kella 10ni kui ta uuesti haiglasse viidi, et talle valuvaigisteid anda (jama selles, et rasedatele ei või igast kraami sisse sööta). Terve see nädalavahetus edasi läks õnnetuse nahka ja Dani jäi kuni järgmise nädala kolmapäevani haiglasse kus igal ööl ja päeval oli keegi koos temaga. Ka mina olin veidi aega haiglas temaga. Praeguse seisuga on ta kodus aga ratastooliga ja järgmine nädal peavad arstid tema jalga ilmselt opereerima, aga nagu juba mainisin probleem on, et tugevaid ja pikaajalisi valuvaigisteid ei saavat rasedatega kasutada. Seega peale operatsiooni võib ta taas valudega hulluks minna. Ootame, et kõik ikka läheb hästi.
Kõige imelikum on, et samal päeval toimus avarii veel ühe sünna külalisega.

Kõige selle avarii möllu käigus toimus suursündmus, et meile, tegelikult vanaema sünnipäeva puhul vanaemale tulid külla sugulased USAst. Jorge, kes on vanaema Elena laps, ke son elanud juba üsna pikalt USAs New Jersys ja tema elukaaslane Columbiast pärit Angela. Mõlemad on väga toredad ja sõbralikud inimesed, kes räägivad nii hispaania kui inglise keelt. JA nad tõid mulle kinke ka USAst, parimad. Seega terve edasise nädala olime lisaks haiglale koos sugulastega. Kuna viimasel ajal oleme sugulastega nii tihti koos, et pea ei möödu 24 tundi ilma ühe sugulaste keskse istungiga olen juba kergelt väsinud! jajaja, 3 päeva veel. Ei tegelt sugulased on lahedad ja nendega alati saab koos lahedaid asju teha. Laupäeva öösel toimus vanaema Elena sünnupäev mille puhul usakad tulnud olid. Pidu toimus Carrizali järve ääres. Kuna oli külm (15 kraadi umbes), siis  oli salong päris jahe ja sooja saamiseks alustasime ping pongiga, edasi õhtustasime ja ajasime juttu ja vaatasime videot vanaemast. Õhtu lõpetuseks oli laulma kutsutud esineja kes laulis tango muusikat, laulis väga hästi.

Usakatega

Üldiselt kuna mul juba 8. kuu siin oldud on siis üritan aega võimalikut hästi kasutada, selle pärast ka postitused kipuvad hilinema. Lihtsalt sugulaste ja kooli ja aja maksimaalse kasutamise kõrvalt on blogi pidamine üks uneajale kippuv tegevus. Siiski ärge muretsege kõik jõuab siia blogisse, mis siia  jõudma peab. Juba praegu võin reklaami teha, et järgmine postitus on veini tegemiset ja üldse veinikultuurist.