2 kuud Argentiina pinnal

Hola!

Uskumatu, aga juba ongi 2 esimest kuud Argentiinas täis tiksunud- jube kiiresti minu jaoks. Pole nagu veel jõudnudki palju ette võtta ju? Igatahes elan siin iga päev oma unistuses igas mõttes ja see on nii supper!!!! Ma olen niii rahul siinse eluga: pere on super ja teeme palju koos, koolis olen ka endale sõbrad leidnud, hispaania keele õpe ka täitsa sujub ja märgatavad edusammud.
Igapäeva tegevustest ma enam päeva kaupa kirjutama ei hakka, sest see võtaks ikka tüütult palju aega ja pika peale oleks igavavõitu kah.
Igatahes minu mäletamist mööda oli esimene suurem sündmus peale eelmist blogi postitust Retiro.

Retiro

Reede hommikul ärkasime Sebaga üles jube vara 7.30 - ma ei tee nalja siin tundub see nagu Eestis kell 5.00 hommikul või midagi sinna poole. Kodus sõime mõlemad ühe tortita dulce de lechega ja tee ja siis suundusime kooli. Kooli ees ootaski meid väike mikrobuss ja alustasime sõitu retiro toimumis kohta. Alguses oli terve buss suht vait ja kõik olid mega unised, ilm oli ka sombune. Kohale jõudes aga tervitas meid imeline rohelus ja vihmake. Seega esimesed tunnid olid kindlustanud siseruumides. Aga sellest polnud midagi, tutvusime padrega- pmst kirikuõpetaja ja alustasime päeva jutturingiga. Kõik pidid viskama lõngakera ja see kelle käes lõngakera oli pidi ütlema ühe alegria, tristesa ja preocupacion-i, ehk ühe rõõmu, kurbuse ja mure. Minu jaoks polnudki see väga raske, hoopis raskem oli minu jaoks vaadata kuidas mõned klassikaaslased muredest rääkides lihtsalt nö kokkuvarisesid ja nutma puhkesid, Eestis iialgi. Pärast seda osa tegime väikse pausi ja jõime koos matet. Edasi vaatasime videot Paavsti kõnest, kui keegi veel ei tea siis praegune paavst on rahvuselt argentiinlane ja seega väga südamelähedane rahvale. Igatahes mina selle kõne ajal natukene heitlesin unega, sest tegu oli pika ja väsitava kõnega, mida ma mõistsin nö masomenos. Pärast toimus elav arutelu kõne teemadel ja kõik lõid kaasa ja mina sain ka palju aru, yess. Siis saabus aegu minna välja, ülesandeks oli teha omale rist looduslikest materjalidest. Selle ülesandega sai palju nalja, sest alustuseks lagunes mu rist ära mitu korda ja niisiis tegin ühe uuesti. Pärast leidsime klassikaaslastega maja lähedalt ühe eesli, keda me fotodega piinama hakkasime. Lõpuks kui ristid ja eeslitamine läbi sai, läksime kiriku laadsesse ruumi, õigemini alustuseks olime selle ruumi kõrvalruumis ja voolisime savist paadikesi muusika saatel, meenutas suht meditatsiooni, seejärel paigaldasime omatehtud risti paadikese keskele. Edasi algas palvete lugemise osa, mis õnneks ei kestnud kaua ja kuna paberil oli kõik kirjas sain kaasa teha muretult. Siinsetel jumalateenistuselt on minu jaoks teisiti kui Eestis, et kui vahepeal Eestis peab püsti tõusma siis siin peab hoopis põlvitama ja ahjaa pidevalt lüüakse risti ette, mitte ainult jumalateenistustel ka kirjukutest möödudes. Peale jumalateenistust oli päike välja tulnud, seega mängisime jalgpalli ja sõime veidike. Seejärel suundusime koju ja mina pugesin kohe voodi, siestat nautima. Kokkuvõttes minu jaoks oli see midagi uut, natuke nagu psühholoog, natuke nagu meditatsioon ja nagu jumalateenistus ja vabaaeg ühes.

Minu klass retirol (räigelt varasel kellaajal)

Kirik keset rohelust

See imeline metsake, ainulaadne, asus kiriku kõrval

Minu rist see vasakpoolne

Eesel ja Seba 

Samal õhtul e. siis kui ma lõpuks üles ärkasin tuletas Kari mulle meelde, et peaksin ära kasutama oma võimaluse TASUTA õhtusöögiks. Jah, eelmisel korral kui ma Karinaga Petras bolichel käisin  tutvusin Petra omanikuga ja kuna Petra on nii restoran kui boliche, siis kinkis ta mulle üle tasuta õhtusöögi seal. See on uskumatu, aga see ei ole siin harv, et inimesed tasuta asju mulle kingivad. Pidevalt saan tasuta kinos käia ja sööki ja riideid ja meiki jne. Lihtsalt kõik on siin kuidagi minust nii vaimustuses ja tahavad asju kinkida. Minu jaoks see õhtusöögi asi alguses oli nagu tihti ikka, et ma ei võtnud tõsiselt, et see tasuta on ja kohale jõudis see hoopis hiljem. Igatahes reedel sättisime end siis 23 paiku riide ja läksimegi Kariga roogi nautima ja tasuta. Appi, kui teistsuguse mulje jättis see koht restoranina ja oiiii toit oli jummala super. Alustuseks tellisime Ceasari salati, sest ma juba tükk aega tahtsin seda süüa, sest Eestis oli see üks mu lemmikuid ja ei pidanud pettuma, täitsa sarnane eesti maga. Pearoaks olid mul täidetud pastalaadsed asjandused, mis olid nii jumalikud, et ma siiani vahepeal mõtlen, et peaks ise tegema neid õppima. Kari tellis kalaroa, mis ei jäänud maitseelamustelt minu omale alla+ ma sain tema moulesid (karbid) ära süüda, juustuga on need nagu Prantsusmaal. Imaline õhtu, ma ei tohiks sellest praegu kirjutada, tunnen kuidas söögiisu tekkib, aga ma alles sõin. Tegelt üldse siin on toit niiii hea, uskuge, ma polnud Eestis eriline söögi sõber.

Ceasari salat

Sorrentinos

Kalahõrgutis

Järgmine suursündmus oli Primavera festival. Ehk tegemist oli kevade tervitamiseks mõeldud festivaliga. Kõige rohkem sarnanes see minu meelest Tenerife karnevaliga,(kes teab see teab ja kes ei siis täpsem seletus tuleb) ainult et kõik lastega. Nimelt kõik algkoolid ja lasteaiad valmistasid ette mingi filmi või raamatu järgi ühe veoauto, st. kaunistasid selle koos igasugu värviliste paberite, paberkahurite ja veejugadega. Hiljem lapsed ja kasvatajad olid kaunistatud veoki kauba osas ja tantsisid ja laulsid muusika saatel. Nii need veokid sõitsid üksteise järel ja publik plaksutas ja elas kaasa oma võsukestele ja teistele.

Shrekkk

Hiljem toimus auto loosimine ja sain näha Junini kuningannat, ta on täiega ilus ikka. Nimelt igal aastal valitakse siin just Juninis välja terveks aastaks Mendoza veinimaale esinada e. kuninganna, kes osaleb paljudes kohalikel üritustel ja kelle pilte siin terve linn täis on ja lisaks saab ta reisida ringi maailmas ja tutvustada Mendozat ja mendoza veine.

Siis järgmine suurem sündmus oli külalised majas. Nimelt kuna sugulastel, kes elavad kõrval provintsis San Luisis läks auto katki, siis tulid nad meile külla, et isa saaks autot parandada. Seega nad olid majas ligi 3 päeva ja ööd.  Minu jaoks on see üllatav, aga siin on pidevalt inimesi keda nagu väga palju ei teatagi majas ja ööbivad ka. Kõik käituvad majas nagu tavaliselt ja külaliste pärast suurt midagi teisiti kui igapäevaselt ei tehta. Meie küll mängisime koos klassikaaslaste ja sugulastega lauamängu TEC, Taktika- vist eestis selle mängu nimi. Mina õpetasin neile eesti keelt ka ühel õhtul.

Siis vahepeal väga midagi peale tavalise kooli ja muu selle juurde kuuluva ei toimunud. Vahest ainult see, et ükspäev käisime Renzo ja Carlaga ühes väga euroopalikus kohvikus ja ma sõin üht megamaitsvat juustukooki. Järgmisel päeval tuli mul mõte kokata jälle eesti pärast toitu. See kord oli rubriigis pannkook moosika (inspirasioon instagrammist, aitäh Anna-Kaisa Adamson). Siin süüakse pannkooke, aga nende jaoks oli üllatus, et neid on võimalik süüa ka magusana. Igatahes see läks neile peale. Järgmiseks plaanin teha ühe küpsisekoogi. Järgmisel õhtul käisime jälle Mendozas ja peale seda peatusime San Martinis ajaloolise Argentiina vabastaja San Martini majamuuseumi ees, keset ööd. Lahe on vaadata, kui siin ka midagi vahest vanahõnguline on, sest Euroopaga võrreldes on seda siin kaduvvähe.

Jumalik juustukook

Ja TEC

Ajalooline San Martini maja

See ausammas on päris puust lõigatud, st. sellel on juured maa all

Pintada

Siis saabus üks pikem 4 päevane nädalavahetus oli ja mängisime õdede-vendadega Trustsi, mis on nagu Monopoly ja chillisime ns. Ja sellel nädalavahetusel õnnestus mul ära käia ka ühel 15. sünnipäeva pintadal, ehk siis põhimõtselt 15. sünnipäeva päeval toimub pidu, kus alustuseks külalised sünnipeävalapse otseses mõttes solgiga üle kallavad. Kuna Seba oli sellel üritusel fotograaf sain ka mina lähemalt näha kuidas sõna otseses mõttes inimesed kogunesid kaenlas solgiga pudelid ja siis kui sünnipäevalaps paika jõudis läks asi lahti: kõik hakkasid tema pihta solki viskama ja tooreid mune ja sellist kakapruuni muda nn kakat. Kui ohver oli lõplikult solgikolliks muutunud ja hais meeletu pääses ta minema, st sõitis koju end pesema. Pean kohe lisama , et sellel päeval oli õues mega külm ja ööse veel külmem ja sünnipäevalaps pidi sõitma autokastis tänu solgikihile, vaeseke. Peale pesemist tuli ta peole puhtana tagasi ja kõik hakkasid õnnitlema. Mindi siseruumi, see pidu toimus kooli saalis, kogu ruum oli plakatitega kaetud ja laual oli pitsat ja muud toitu, muusika mürtsus ja peale sünnipäeva laulu algas selline boliche sarnane pidu. Järgmine nädal toimub ka see suursündmus 15. pidu, kus sünnipäeva last koheldakse kui printsessi ja olen ka kutsustud, nii et jätkan blogisse quince kohta info kirjutamist.
Lisan kohe siia, et kuna eestlastele on 18 selline olulisem verstapost elus, siis mu siinsel perel ja sõpradel on plaanis korraldada midagi kohaliku 15. sarnast mulle, aga ma reaalselt ei taha seda solgi asja teha....

Micaela (Calentona :D), Seba ja Santiii

Peo ruum enne pidu

Ja peo aeg (perdon, et solgi loopimisest mu kaamera pilti teha ei suutnud tänu pimedusele)

Pühapäeval oli siin kohalik emadepäev, mis tundub siin olevat palju suurem sündmus kui Eesti oma. Nimelt terve nädalavahetus on selle tõttu teistsugune. Laupäeval käisime perega selle puhul koos õhtust söömas restoranis no ja ma lihtsalt ei või jälle hakata toidust rääkima, oht külmkapi kallale minna... Vaadake lihtsalt pilte, palun. Igatahes õhtu oli väga äge, ajasime juttu ja nautisime toitu. Ma lihtsalt laavin, kui vaba siin kõik on st. restoranis ei ole mingeid eri käitumisnorme,vabadus kõikjal. Kuigi on ka šokeerivaid näiteid selles osas nt: pmst kui meie oma toidu lõpetasime tuli restosse üks perekonnake ja kui laps avastas, et hamburgerit ei olnudki menüüs heitis ta põrandale pikali ja kriiskas natuke aega. Arvake ära, peale minu mitte keegi seda tähele ei pannud, vanemad ka mitte. Varsti laps leidis, et milanesa on ka hea (tegelt palju rohkem kui hea) ja lõpetas kisa -kõik jätkus nagu mitte midagi poleks olnud.

Lomo con ensalada verde -põhimõtselt carne

Minu toit- carne juustu kattega ja friikatega (hiiglaslik portsin, aga oi kui hea)

Sorrentinos con salsa queso

ñoquis - parimad asjad üldse

Ravas ehk kalmaarirõngad

Siis meie lahkusime restoranist ja koju jõudsime 1 paiku öösel, normaalne aeg. Loomulikult ei läinud siis me veel magama, otsustasime hoopis külla minna naabrile ja alustuseks sõitsime natuke autoga Juninis ringi, et üks sõbranna ka kaasa võtta, aga kuna teda kahjuks ei lubatud, siis olime naabri juures kolmekesi: mina, Seba ja naabripoiss Franco (või Pablo või Carlos, jajaaja, tal on megalt nimesid) kuulasime elektrot- fännid nagu me oleme ja tantsisime ns. Koju (st kõrval majja) jõudsime 4 läbi.
Tänasel pühapäeval emadepäeva pidustused jätkusid. Selleks ajaks kui mina üles sain lõpuks, oli majas juba posu külalisi ja hakkasime lauda katma. Kokku oli 18 inimest. Toidu osas oli laual nagu ikka megamaitsev asado (ups see postitus peaks kandma nime toit) ja peale selle rohkelt kooke. Emade päeva puhul on siin kombeks emadele kinkida riideid ja magusat. Niisiis oli laud magusast lookas. Sõimegi siis koos ja rääksime juttu. Üks mu sugulane õpetas mulle hambaorgi mustkunsti, reaalselt see on mustkunst, mis paneb kahtlema Mendoza gravitatsioonis, kui kunagi Eestis olen siis demonstreerin juhul kui tegu pole gravitatsiooni imega. Peale asadot läksime Kariga jätat sööma, sest õues oli 27 kraadi, ehk siis perfektne ilm. Õhtul käisin veel ema poolsete sugulastega Mendoza ciudadis istumisel.

Järgmine pühapäev on tulemas Argentiina presidendi valimised. Seega praegu on suurim valimiskampaania. Lihtsalt telekas ja raadio ja linnapilt ei lase sellest asjast rääkimata jätta. Argentiinas on valimine kõigile 18+ inimestele kohustuslik. Selle jaoks on eraldi päev ja mingit e-hääletusasja ei toimu. Seega varsti räägin teile valimistulemustest.

Millega siin autod sõidavad?

Kuna minult on palju küsitud bensiini hindade kohta siin, siis sellel on nädalal toimud ma ei tea kuidas suur keeleline hüpe ja ma hakkasin kuidagi paremini aru saama ja rääkima ka, st saan rääkida rohkem raskematel teemadel ja siia ka kirjutada sellest. Seega Bensiin- siin ei sõideta tavaliselt bensiiniga. Kohalikud kasutavad auto kütusena enamasti gaasi, mida siin samas provintsis leidub. Sõidetaks ka bensiiniga jah, sest Mendozas leidub naftat, aga see on kallis võrreldes gaasida. Gaasi tankimiseks ona täpselt samasugused jaamad kui bensiini jaokski ja siin on need ühes kohas. Ainult see erinevus on, et gaasi tankimiseks peab autost väljuma ohutuse huvides.
Võrdluseks:
Gaas - 12 m2 (täis paak) - võimalik sõita 200km - maksab 60 peesot (ligi 4 eurot)
Bensiiniga  tuleks samadel tingimustel maksta 400 peesot (alla 30 euro)

2. Kuu kokkuvõte

Meeleolu: SUUREPÄRANE

Pere: endiselt imestan kuidas on võimalik, et ma sobitun nii hästi siia perre,  see on maagiline. Meie elu on olnud ju nii erinev. Nad on mind täiega omaks võtnud ja mina neid ka, kodus olen nagu kodus. Pean lisama, et pere on vahetusaasta väga oluline osa, sest näiteks kuna mul tugiisikut pole, siis mul ongi pere nagu selle asendus ja kõik mida muidu peaks ilmselt arvatavasti tugiisikuga arutama on mul jutuks perega. Aga mul on nii väga hea ja mingeid probleeme pole, super pere lihtsalt!!

Sõbrad: selle kuu jooksul on selles valdkonnas suurim areng toimunud. Mul on tekkinud häid sõpru koolis. Enda klassis 2 tüdrukut ja klass nooremas tüdruk ja poiss, need kaks quartokat on lihtsalt parimad. Sõprade leidmine on olnud natuke keeruline, sest keelebarjäär tihti tekitab selle efekti, et mingeid sügavaid suhteid ei ole lihtne luua. Siiski praeguseks olen juba selle kriitilise müüri ületanud ja olen inimesed leidnud.

Kool ja keel: saan juba palju paremini aru tundides, põhiliselt kõik sõltub kui palju ma ise pingutan. Kui ma viitsin kuulata saan kõigest piisavalt aru. Samas peale 4 tundi kuulamist tavaliselt rohkem ma keskenduda ei jaksa. Oma keeleõpet juhin ma koolis suurel määral ise, seega ma ütlen õpetajatele, mis minu meelest rohkem kasulik on ja siis nad annavad mulle neid ülesandeid. Eelmine neljapäev pidasin ühe õpetajaga maha pika vestluse, mida ma tahaks keeleõpe otstarbel muuta õpemeetodites, loomulikult kogu see vestlus oli hispaania keeles ja olin küll veidi alguses mures, et pärast äkki hakkab õps mind vihkama, et ma nii julge olen, et kritiseerida julgen, aga ei, siiani oleme vaid peale seda paremini läbi saanud. Veel eelmine nädal kirjutasin ma reedel kaasa ettteütlust veestiku kohta :D Huvitav on, et keele osas endiselt kellaaeg on oluline, samuti kuulajaskonna suurus, 20 inimese ees ei taha rääkimine sama hästi kulgeda kui 4kesi. Veel huvitavam on, et ma räägin oluliselt vigasemalt kui kirjutan. Nt. kuna kasutan vabadel hetkedel praktikana fb chatte kohalikega, siis nüüd on tase nii hea, et enamasti  ei saada enam aru, et ma pole kohalik fb chattide puhul.


Todo por ahora,
besitos,
Silvia

ÜLIKOOLID ja KINO

Hola!
Alustuseks tervitan teid kohe ühe laheda lauluga, mis on siin populaarne nii raadios kui ka bolichel, aga siia postitan selle, sest vähemalt minu jaoks kirjeldab see laul jube hästi siinset elustiili (+seda on hea kuulata lugedes postitust ;)

Jah, elu siin ongi minu jaoks nagu laulus, rõõmus koguaeg, elu nagu poleks muresid (tegelt ega siin neid polegi ju). Ja mina tunnen ennast siin suurepäraselt, sest kas oleks võimalik siis teisiti?
Vahetusõpilase elu on täiega omamoodi asi, sest siinsete jaoks on elu ma arvan enamvähem sama iga päev ja iga nädal, aga mina tunnen end iga nädal natuke erinevalt ja siiani paremuse poole. See nädal on nagu esimene nädal, kus ma tunnen end nagu kohalik: käin linnas ringi nagu elaks siin, mitte nagu uus, tunnen nagu see linn on minu :D (Kodus elan juba mõnda ega nagu oma kodus.) Ja nüüd kui ma liigun siin enda meelest ringi nagu kohalik on mul natuke imelik kui võõrad inimesed ikka endiselt täiega vaatavad, aga samas see tore ka.

Sellel nädalal on juhtunud asju nagu ikka. Kuna siin on tavaline, et kool jääb igasugu pisiasjade pärast tihti ära, siis esmaspäeval ja teisipäeval meil kooli polnud õpilaste püha tõttu. Kuna neil kahel päeval oli ka ilm nagu õnnetus (reaalselt see oli nagu Eestis, pilves ja külma tuulega) siis ükski mõistlik kohalik oma jalga majast välja vabatahtlikult ei tõstnud. Mina siiski läksin ilma nautima ja tegin oma esimese jalutuskäigu üksinda, reaalselt olin tänaval üksildane, sest nagu öeldud kohalikud peitusid siseruumidesse. Esmaspäeva õhtul otsustasin, et külma ilma puhul võiks küpsetada ja telekat vaadata. Seega ostsime vajalikud asjad ja hakkasime šokolaadi fondanti tegema koos õega. Kui olime šokolaadi sulatatud saanud ja munad suhkruga segi selgus aga, et nende arusaam ramekini vormidest pole päris sama, nimelt mulle ulatati silikonist muffinivormid. Well, eks ma siis seletasin neile, et need ei sobi, aga kuna oli külm ilm, siis poed olid suletud ja naabridki ei teadnud midagi imevormidest:D Seega tegin katsetuse šokolaadi fondant muffinivormides. Maitseelamused eriti ei kannatanudki, küll aga kaunis väljanägemine. Siiski koos mingi huvitava hapuka moosiga ja coocie crema jäätisega mekkis see suurepäraselt ja pere oli väga vaimustuses. Teisipäev möödus samas vaimus va. et külas käis üks sõbrants.

Muffin-fondaandid

Kolmapäeval  sõitsime perega Mendozasse, et Seba ja Kari saaks oma paberid ülikooli viia. Minu üllatuseks Mendoza on tõeline ülikooli linn, täpsemalt selle sees asub suur ülikoolilinn. Tõepoolest kui olime sõitnud läbi terve linna ja möödunud Dani ülikoolist (tervisehoiu ülikool), mis näeb välja jube uhke, kodu hoone on klaasist, sõitsime läbi uhkete värvate ja algas teine maailm. Kõik teeääres olid täis erinevaid ülikoolihooneid: keelte maja, matemaatika, turism, kunst, keraamika, filosoofia ja kirjandus, sport- iga ala jaoks oli oma hoone, mis oli kujundatud vastavalt harule. Majade vahel on pargid ja aiad ja tiigid üliõpilastele. Peale mõningast otsimist leidsimegi hoone kuhu tulevikus Seba õppima läheb, keelte maja, praegu õpib seal Renzo inglise keelt. Läksimegi Sebaga koos dokumente üleandma ja pärast jalutasime mööda maja ringi, juhtusin nägema ühte prantsuse keele klassi. Üks asi, mis siin on omapärane, et kõik üliõpilased on loengus läptopiga, sest president olla kinkinud kõigile üliõpilastele läptopid, kas pole mitte imeline? Peale ülikoolilinnakut sõitsime veel veidi edasi linnast välja mägede poole. Sinna, kus asuvad pere sõnul kallimad elurajoonid. Ma mõistan, miks need kallimad on, sealt avanes lihtsalt perfektne vaade linnale ja samas lähedal asuvatele mägedele ka. Seal oleks nii perfektne elada lihtsalt, palun mulle üks maja sinna!! Peale rikaste linnarajooni läksime avastama kohalikku vaatamisväärsust, üksikut mäge, nimega Cerro de la Gloria. Selle mäe küljel asub kurikuulus Mendoza loomaaed, mille halbadest tingmustest ma vahetpidamata kuulen. Meie aga see kord loomaaeda ei läinud, selle asemel sõitsime mööda serpentiine kõrgele mäe otsa. Teel nägime ühte vabaõhu amfiteatrit (pileti raha ma küll vist ei maksaks, sest tee pealt oli väga hea vaade lavale) ja kohalikku hobuste armaadat. Mäe otsas asus ausammas, Argentiina, Tšiili ja Peruu vabastajate auks, mis nägi vägagi selline nagu Euroopa võimsad monumendid. Mulle meeldis see mägi aga eelkõige, kuna tegu oli väga puude rohke ja rohelise paigaga, ilus minu eestimaisele silmale. Peale vaatamisväärsusi sõitsime kesklinna tagasi Kari ülikooli vaatama, see samune klaasist, tervisehoiu oma. Kari küsis massaaži kursuste kohta ja üllaülla selgus, et need algasid samal päeval!! Okei, läksime siis lähedal asuvasse poodi ja ostsime talle mõned vihikud ja pliiatseid ja kooli ta läkski. Mind tabas peale seda väike kurbushoog, sest kunagi kauges märtsis saabub aeg, mil Seba on ülikoolis ja Kari ja Dani ja mina oma praeguses koolis üksi, so sad :( Minu õnneks Kari siiski otsustas, et ta valib mõned lähemal asuva ülikooli, kuna sõita igapäev pole just odav. Muide ülikoolid on siin enamasti tasuta, ainult eraülikoolid tasulised. Peale ülikooli trippe peatusime kõhutäitmiseks Clau korteris ja siis kinoooooo. Mina ja Seba ja Dani ja Kari ja veel 2 sugulast + popcorn (lihtsalt pole võimalik, aga isegi popcorn on siin teistsugune- AINULT magus, aga mAitsev). Vaatasime filmi "Unfriend", hispaania keeles "Eliminar amigo". See oli mulle essa kord kinos õudukat vaatada ja esimene kord kui ma vip kutsega kinos, enne ametlikku päeva mil film kinno jõuab, (raadios ja DJna töötav vend on lihtsalt suurim õnnistus, mis saab kaela langeda). Film oli päris tore ja kuigi audio  oli inglise keeles, siis kuna filmis oli palju kirjutatud teksti, mis oli kõik kenasti hispaania keeles, siis keele praktikana läheb see kirja küll. Väga hirmus see õnneks siiski minu õnneks polnud. Peale filmi lõpetasime MC-is.

Seba ja tema tulevik

Dani ülikool

ÜKs vaade Cerro de la Gloria nõlvalt

Monumendiga pilti

Vaade nr 2

Amfiteater

Hobuarmee

Üks üllatavalt roheline pargike

Ootan kinoo!!

Neljapäev oli taas tavaline koolipäev. Vahetundides sai nalja ja tundides põhiliselt tõlkisin tekste. Kuna minu keeletase pidevalt paraneb, siis ka sõpru tekib järjest enam juurde. Tegelt mul juba on kujunenud grupp inimesi kellega ma igapäevaselt vahetundides ja peale kooli kokku saan ja ka whatsappis räägin koguaeg nendega. Neljapäeva tegi eriliseks, et 7 paike õhtul juhtus kohalik ilmaime: taevas kattus pilvedega ja algas paduvihm ja äike. Klassikaaslased olid väga sillas ja minagi olin positiivselt üllatunud. Enamustes kohtades tegelt sadas vihma asemel rahet aga meie linnake Junin oli õnnistatud vihmaga. (Rahe põhjustab tihti pisipurustusi) Õhtul läksime perega Mendozasse ema vanemate USAst tagasi tuleku peole. Nimelt pool ema suguvõsa nooremast generatsioonist elab USAs. Pidu oli tore, taas vastasin küsimustele ja rääkisin palju ning tutvusin uute inimestega. Laual oli suur maitsev pizza.
Reedeseks päevaks oli mul inglise keele klassi jaoks vaja ette valmistada PowerPoint esitlus enda ja Eesti kohta. Niisiis terve neljapäeva õhtu 00-02 valmisatesin esitlust, viimaseminuti inimene nagu ma alati olnud olen :D Reedel olin terve päeva närvis tulevase esitluse pärast, siis aga juhtus midagi ootamatut, nimelt sai geo õps kuidagi teada, et mul on esitlus enda ja Eesti kohta ja loomulikult tahtis ta seda kuulda. Seega põhimõtselt minuti pealt tegi ta otsuse, et kohe läheme netisaali ja kuulame minu esitlust ja otseloomulikult HISPAANIA KEELES, sest ega tema ju inglise keelest aru  ei saa. Niisiis läksingi klassi ette suht lootusetu tundega, sest kogu mu esitlus oli inglise keelne ja ma polnud ühtegi sõna hispaania keelde tõlkinud, seega kõik tundus natuke liiga ulmeliselt võimetu. Klass oli väga toetav ja nad tahtsid hullult juba kuulda ja näha esitlust. Seega ma ikkagi tegin algust ja kuigi algus oli päris raske siis järjest läks lihtsamaks, kui ma mõningaid sõnu ei teadnud, siis oli klassiga selline sujuv äraarvamismäng, ehk siis mina vehkisin kätega ja seletasin nii palju kui oskasin ja nemad pakkusid mida ma mõtlesin:D Pärast tegin täpselt sama esitluse inglise keeles, või noh vahepeal on siin olukordi kus keelte miksimisi pole võimalik enam vältida seega esitlus inglohisp keeles. Huvitav on see, et pärast klassikaaslased ütlesid, et ikka täiega tore, et ma alguses hispaania keeles esitluse tegin, sest ega inglise keelest nad tuhkagi aru ei saanud. Ka õpetajad olid täiega rahul. Peale kooli koju jõudes oli mul suur pingelangus, seega tantsisime ns Sebaga keset tuba ja pärast õpetasin Karile ja sugulasele Eberile natuke eesti keelt, neid parimaid väljendeid ikka (loe:roppusi) sest need lähevad neile ikka kõige paremini peale. Nüüd kuulengi neid aeg-ajalt neid kasutamas, südant täidab kohe suur rõõm, et minu õpilased:D Õhtu lõpetasin Renzo juures, Seba ja Yami ja Carlaga tacoõhtul.

Laupäeva hommik ja päev möödusid kodus ja Juninis ns chillides ja jäätist pugides. Õhtul sõitsime Mendozasse Karile järele ja hiljem käisimegi Kariga lemmik bolichel Petras. PS. Kari tegi mega lahedaid kokkuoste boliche jaoks Mendozas, mis parim: siin sheering is careing ja meil mõõdud klapivad :D

Pühapäeval startisime kohe varahommikul La Palmirasse sugulase sünnipäeva puhul asadole. Asado toimus ühtes pargi taolises kohas, kus oli palju grille ja betoonist laudu. Peale megamaitsvat liha nagu alati mängisime jalgpalli Dani aj Claudio ja Ebariga. Pärast näitasin oma skille rulluisutamise vallas, korraks tekkis täitsa selline hetk, kus inimesed tulid vaatama kuidas ma rulluisutan. Pealelõunal läksin Sebaga cuatricicloga sõitma ja kogemata tegin vale otsuse vastates küsimusele: con aqua o sin aqua - con aqua. Seega sõitsime läbi 3 hiiglasliku porilombi ja olime mõlemad vööstsaati ligud, reaalselt kossid olid ka ligud. Õnneks päike oli veel kõrgel ja kõik peale kosside kuivas kenasti ära. Õhtul sõitsin Dani ja Carlaga kaasa Mendoza ciudadi, et tutvuda Carla perega. Käisimegi siis Carla 2 majas. Esimene oli nagu suvila meie mõistes, ainult, et päris kodust 20 kilomeetri kaugusel. Suvilaks tegi selle suur aed, mis oli reaalselt roheline, pean lisama, et siin rohelise nägemine põhjustab mulle alati wow efekti. Kohtusingi siis Carla perega ja rääkisin nädala jagu juttu hispaania keeles, sest nad olid väga jutukad ja mul endal oli ka selline hea feeling peal. Õhtul pimedas pöördusime Carla teise majja, see asus rohkem linna sees ja maja oli ühendatud hambakliinikuga, nimelt Carla vanemad on hambaarstid. (Et ka see hambaarstindus mind kunagi rahule ei jätta?? :D) Selles majas tutvusin Carla vennaga ja kuna ta on muusik, siis ülejärgmisel nädalal on plaanis üks suurem karaooke õhtu koos tema, Dani ja Carlaga. Õhtul tulid vanemad Mendozasse järgi ja vaatlesime seda punast superkuud millest hullult juttu oli.

La Palmira

Esmaspäev ja teisipäev ja kolmapäev olid tavalised koolipäevad. Va. et Seba teisipäeval puudus koolist ja seega ma olin esimest päeva täiesti üksi koolis. Samuti puudus teispäeval internet, seega kirjutasin oma esimese iseseisva pikema teksti surmahirmu kohta. Neljapäeval oli alustuseks koolis mingi kontsert, kus õpetati noote Do-Re-Mi jne. Mängiti ka rahvuspilli, selline paaniflöödi sarnane.
Pean kohe mainima, et koolis käimine on mulle palju meeldivamaks muutunud kui alguses ja mul on sõpru kellega koos olla, siiski peale kooli olen tavaliselt päris väsinud, sest isegi kui õpetaja mind mingi tunnitööga ei piina, siis piinan end iseseisvalt tegusõnade pööramise ja minevikuga. Homme ootab selline lahe koolipäev, kus kooli asemel on hoopis väljasõit kuhugi kirikulaadsesse kohta, selle nimi ürituse nimi on recrecion. Nagu ma aru sain sisaldab see palvetamist (midagi uut mulle) aga samas mängitakse seal jalgpalli ja muid mänge, kas pole mitte huvitav?

Avastasin mingi päev alles, et olen ise ka siin viibides juba muutuma hakkanud: ma absoluutselt ei pane tähele enam asju, mis tegelt täiega erinevad on Eestist nt musta leiva puudumine ja välisjalanõud toas. Minu käitumises on samuti erinevusi: ma olen suuteline tantsima ja laulma suure grupi inimeste ees (Eestis nagu väga ei juhtunud), olen hoopis rohkem emotsionaalne. Minu jaoks on see pigem see, et ma elan täiega rohkem hetkes, st iga sündmus annab mingi tugeva emotsiooni hea/halva enamasti siiski hea, ei toimu sellist neutraalis kulgemist ja emotsioonitust. Ma räägin täiega rohkem ikka ja palju kätega ka, sest alati ilma žestideta mind ju ei mõisteta. Ma pole peaaegu kunagi üksi ja kui alguses oli see natuke nagu väsitav siis nüüd ma nagu ei tahagi enam korda üksi olla ja otsin seltskonda. Rääkimise osas seda ka veel, et Eestis olles ma kunagi ei pannud tähele, aga me ei räägi peaaegu kunagi teatud teemadel (nn tabud), siin aga üllatati mind kohe teemadega, mille puhul ma lihtsalt seisin suu ammuli (küsimused seksi kohta, millist pesu eelistad?). Nüüdseks olen sellega ühel pool, et enam eriti ei üllatu ja suudan kuidagi vastata.

Edaspidi kui mul mõnda suursündmust või perereisi nädala jooksul ei toimu (st on aega kirjutada) võtan oma eesmärgiks kirjutada eraldi pikemalt teemadest (inimesed, kombed, toidud jne), sest tegelt mulle tundub, et siin on nii palju millest kirjutada ja mille puhul tegelikult eestlased on valearvamusel. Aga nende silmiavavate postitustega võib aega minna, sest juba terendab tripp San Luisi ja järgmine nädalavahetus on kauaoodatud ROMBAI kontsert!!!

Praeguseks kõik, järgmise postituseni.
Silvia