San Luis (sugulased, rohelus, konnad ja putukad) ja Fiesta de Vendimia (JUNIN)

Hola,
vahepeal on möödunud taas 2 nädalat ja täis saanud mu 5 kuud Argentiinas. Kui vahepeal oli mul rohkem aega kirjutada blogi ja ns asju teha siis nüüd on kätte jõudnud see aeg kui tunnid loevad. Aeg liigub väga kiiresti ja halastamatult see tõttu tuleb nö päeva püüda ja üritada igast päevast maksimummi võta. Mitte et see mul mingi uus idee oleks, aga lihtsalt mul on siin nii palju ja ei taha Eesti tagasi tulemisest isegi mõelda. Muidu endiselt läheb väga super hästi (kirjutakse sellest rohkem kui mul selle blogi kirjutamiseks limiteeritud tundi poleks, sest täna läheme Tšiili puhkusele.)
Üritan lühidalt oma 2 nädalat kokku võtta.
Kohe peale uut aastat oli meil plaanis minna perega San Luisi (kõrval provints) et külastada sugulasi ja mulle ilusaid kohti näidata, aga erinevatel põhjustel sinna minek muudkui venis. Niisiis kusagil 1 nädal veetsin hoopis teistmoodi käisime sugulasega padelit mängimas (nagu tennis, aga seinapõrked on lubatud.PS:ei ole squash) Üle pika aja oli nii meelidiv taas midagi reketi laadset käes hoida (mängitakse veidi teistsuguse reketiga). Muidugi üle pika aja ja ka veidi teistsuguse reketi ja reeglite tõttu alguses kaotasin, aga lõpus sain asja kenasti käppa. Samal ajal tegelasin ka meie YFU Bariloche reisi jaoks transpordi organiseerimisega (tahame minna 4 tüdrukut koos ja "oh õnne mina orgunnisin"). Igatahes selle tüütu tööga sain ühelepoole.

SAN LUIS

Lõpudelõpuks läksime San Luisi pühapäeva varahommikul. Ma olin veits jamas selle mineku edasilükkamisega alguses, sest sõbranna sünnipäev jäi täpselt selle aja sisse, aga õnneks lahendasime selle probleemi kõige paremat moodi- sõbranna tuli meiega San Luisi kaasa. Startisime varahommikul üks mu õdedest ilma magamata, kuna ta jõudis 7st bolichelt koju (töötab seal ajutiselt.) Reisisime 2 autoga, 1. auto mami, papi, Seba ja Seba sõbranna Anto ja 2. auto Dani, Chapa (Dani kutt), mina ja Iara (sõbranna). See hommik oli eriliselt udune ja vihmane ja esimene pool teekonnast möödus ajalehti lugedes ja sõbrannaga jutustades. Piirile jõudes taas läbisime tavalise küsitluse ja kontrolli ja saime kärpsetapu vedelikuga auto kastetud. Edasi San Luisi jõudes ilm vähehaaval paranes. Kui Mendoza poolne San Luis on Mendozast rohkem roheline, aga muidu suurt erinevust pole, siis teispool San LUisi pealinna San Luisi on muutused väga nähtavad. Pealinn on mäestiku kõrval, aga tegu pole sellise mäestikuga nagu Andid vaid rohkem nagu roheliste küngastega (eestlase jaoks ikkagi mäed). Teispool u 50 mägesid saabus täiseti tasane ala, nö pampa kuigi mitte päris. Igatahes päris huvitav oli üle pika aja näha suuri lagedaid ja taseseid rohumaid, nii eestilik. Lõpuks jõudsime sugulaste juurde Concarani (Cordaba lähedal, peaaegu et teises provintsis). Peale tutvumisringi ja lõunat läksime basseini nautima, sest neil on aias BASSEIN, milline luksus. MIngi hetk kogunes mu ümber suur hulk inimesi ja tutvustasin Eesti kaarti (ise joonistasin) ja rääksisin lisaks. Edasi õhtul sõitsime Merlosse. Tegu on San Luisi ühe suurima turismikeskusega ja tõesti kõik tänavad olid täis pisikesi pudipadi turistipoode ja silmadpärani vahtivaid turiste (loomulikult Argentiinast).Peale lühikest jalutuskäiku leidsime ühe pisikese käsitööturu koos esinejate ja töötubadega. Nii tore oli näha midagi turulaadset, pole siin varem midagi sellist turulaadest näinud. Hindade poolest San Luis on odavam kui Mendoza ja eriti mis puudub ehteid. Seega ostsin mõned vääriskivid (suht olematu hinna eest). Täiega imeline on, et siinsed müüjad räägivad ja aitavad valida, aga samas ei käi pinda ja määri pähe midagi. Peale vanalinnatuuri ja turgu läksime ühte väga õdusasse reistorani õhtustama. Retsoranil oli oma aed koos hiiglaslikku grillliga ja purskaevuga. Sõime kambakesi 2 pitsat + iga kahe inimese peale portsiom milanesasid, mis kõik maitses imeline (nagu pea alati siin Argentiinas). Peale sööki jalutasime veidi ringi ja tegime pilte kohaliku kasiinoga mis omab väga esinduslikku välimust nagu filmides. Lõppudelõpuks koju jõudes läksime otseteed magama. Mina magasin samas toas ja voodis koos Iaraga, mis oli täiega tore, sest paremat sõbrannat kui tema on raske leida. Põhimõtteliselt igal õhtul vaatasime koos mõnd filmi või tegime midagi huvitavat. JA üleüldse suht 24/7 olime ninapidi koos, enne reisi ma mõtlesin, et see saab olema küll suht väsitav ja proovile panev aga võiks öelda ei nii see ei läinud. Iarat tunnen tegelikult juba kaua ja juba enne reisi olin kusagil 4 korda tema majas ööbinud ja tema meie omas, seega nö vanad sõbrad ja ka parimad. Samas see reis tegi meie sõprust veel palju tugevamaks ja ta on mulle reaalselt väga armas ja parim sõbranna. Täiega huvitav on et kohati oleme nii hingesugulased. Paljud on öelnud, et argentiinlastele ei saa midagi usaldada, VALE, vähemalt talle saan küll igast asju rääkida ja ma tean et garantii et ta edasi ei räägi kehtib ilmselt rohkemgi kui eestlastega. Üldse siin on sõpradel omavahel nö koodeksid nt. söbranna ei deidi sõbranna eksiga.
Teisel päeval sõitsime kohe keskpäeval Piscu Yaco järveäärde, umbes pooletunni tee. Teekond oli väga roheline ja vahelduva eduga mägine. Kohale jõudes avanes imeilus rand mägede vahel. Sinna oli veetud liiva ja tehtud üks osa ärves ainult suplemiseks, seega see nägi ikka väga päris välja. Samuti oli olemas hunnik väikeseid pudipadi poekesi ja rannabaar (ostsime ühe sealt ühe kokteili Iaraga kahepeale). Samuti oli olemas väike veepark ja võis üle järve sõita trossiotsas (ei tea ametlikku nimetust enam öelda). Terve päeva veetsimegi rannas ja õhtul käisime seal samas Concarani kesklinna ns jäätist söömas ja chillimas. Õhtul mängisime terve perega aias pokkerit.
Kolmandal ja neljandal päeval tahtsime algselt minna Mina Claverosse mis on taas üks suuremaid vaatamisväärsusi, aga et papi pidi autot remontima (selleks me osaliselt San Luisi läksimegi), siis sinna me kahjuks ei jõudnud. Selle eest veetsime mõnusalt aega basseini ääres ja sugulastega. Ühel õhtul käisime veel Merlos (mina, Iara, Dani ja Chapa)ja teisel oli suur õhtusöök koos 30 sugulasega. Üks mu sugulastedt näeb välja täpselt nagu üks näitleja (näitleja nime ei tea, aga Julio Espinosa seeriast Hotel Grand :D). Viienda päeva veetsime tagasisõites, mis oli suure kuumuse tõttu raskendatud. Koju jõudes sain aru kui palju parem kliima on Mendozas kui San Luisis, sest 1. San Luisis on ööd jahedamad, Mendozas on mõni kord jahedad aga enamasti suviti soojad ööd. 2. Niiskuse tõttu mis on San Luisis on seal igal pool 10000000 putukat ja mitte ainult sääsed ja kärbsed ja ämblikud (mitte et nendest ei piisaks). Lisaks on seal veel mingid lendmardikad, mis eriti öösiti lendavad õues ja eriti toas ringi ja maanduvad vahepeal inimete peal, mis minus tekitas vahepeal paanikat. Samuti on San Luisis suuret ja paksud konnad. Kuna argentiinlsed konni kardavad (ja osaliselt ka sest nad tahavad basseini ronida) pidime igal õhtul konnasid ämbriga naabri aeda loopima. Huvitav on veel see, et aiad on suletud, kuidas konnad saavad üldse aeda on küsimus??? (Teen panuse, et naabrid loobivad sama moodi, see suht ainuke võimalus või siis teine võimalus, et konnad läbivad maja, mis on ebatõenäoline).Kuna inimesed konni kardavad, siis konnade ämbrisse püüdmine nägi välja nagu mingi mao või muu väga ohtliku olendi püük :D Kuna mina konni ei karda, siis mina tõstsin neid aegajalt käega üle aia ja kõik olid väga ehmunud sellest, et ma konni ei karda.

Fiesta de Vendimia (JUNIN)/ Encuentro de las naciones

Ilmselt ei ütle teine see pealkiri midagi, seega seletused. Igal aastal toimud Mendoza provintsis veinipidustused, selle käigus valitakse välja aastaks otsaks nö kuninganna kes esindab Mendozat ja mendoza veine reisides ja tutvustades ning samuti osaldeb kohalikel üritustel. Kuninganna valimine käib mitmes järgus, alustuseks iga linn või küla (paremat vastet ei oska leida sellele sõnale)igas piirkonnas Mendoza provintsis valib välja ühe  kuninganna. Nt, Junini piirkonnas valiti välja Junini linna ja mitmete teiste piirkondade kuningannad, kokku 11-12. JA edasi toimuski 3 päevane Fista de Vendimia mille käigus valiti välja üks kuninganna kes läheb lõpp võistlusele Junini esindajana. Esimesel päeval oligi kuninganna valimine ja võitjaks osutus blond La Cologna esindaja. Pidu oli vinge ja nägi välja oma korralduselt nagu laulupidu. Oli olemas suur lava koos esinejate ja kuningannadega. Olid istmed vaatajatele ja edasi lauad söömiseks, sest ühtlasi on tegu peoga Encuentro de las Naciones (rahvaste leidmine/ühinemine). Sellu puhul olid kõik väljaku ääred täis väikeseid putkasid koos erinevate maade toitudega. See oli minu jaoks absoluutselt vingeim asi selle peo juures. Igas väikeses telgis pakuti toite mingist erinevast riigist ja neid oli palju: Hiina, Süüria, Liibüa, USA, Mehhiko, Saksamaa, Austria ja paljud paljud teised. Minu sõbranna töötas USA telgis, seega ostsime sealt vahvleid. Hiljem sõime mamiga veel ühed quesadillad Mehhiko telgist (nagu juustutacod). Enamasti oli igas telgid olemas üks sisserändaja riigist mille toitu pakuti, kes teadis teha neid toite.
Teisel päeval läksime taas 22 paiku õhtul parki kus see pidu toimus ja sellel korral oli rahvast veel enam kui eelneval päeval, juba autode rivi oli 2 kilomeetrit. Rahvast oli niii palju, meenutas laulupidu. Kõikjal olid ostuputkad ostjaid pungil täis ja inimesed istusid ka murul. Laval esinesid erinevad tantsugruppid, kelle esinemist oli võimlik jälgida lisaks lavale ka ekraanidelt. Istusime koos venna Ema perega ja vatasime esinemusi : indiaani tantsud, flamenko, boliivia tantsud, araabia tantsud ja kohalikud rahvatantsud. Kella1 päiku öösel saabus peo peaasineja laulja Itaaliaks, keda kõik olid vaatama tulnud. Kahjuks ei olnud meil ilmaga õnne, sest peale 3ndat laulu hakkas hirmsasti sadama ja mitte ainult vihma vaid ka rahet. Inimesed hakkasid parklate poole paaniliselt tunglema  ja meil oli tubli kilomeeter parklani jalutada. Autosse jõudes olime võrdlemisi ligud aga võrreldes nende vaesekestega, kes terve tee Junini linnani jalutama pidid oli meil palju õnne. Koju jõudes avastasime, et naaber oli meie lageda taeva all oleva auto katusele rahe eest kaitseks pannud teki (siinsed naabrid on imelised). Kuna Caludio ja Dani olid mõlemad töötamas ühel vabaõhu bolichel (kuhu ka mina algselt minema pidin) siis helistasime neile ja selgus et San Martinis oli üleüldse elekter ära niisiis õhtu lõppes suhteliselt suure tohuvapohuga.

Tunni pärast alustame sõitu Tšiili poole, seega polegi rohekm aega kirjutada. Fotod lisan hiljem.
Päikest!

Jõulud ja aastavahetus Mendoza moodi

JÕULUD
Kohe alustuseks pean ütlema, et jõulud on siin hoopis teistsugused kui Eestis. Suurem osa ajast mul puudus igasugune jõulutunne. Jah, poodidest võis leida jõulunänni ja majades olid kuused ning leidus isegi mõiningaid jõulutuledega kaunistatud maju, aga kogu aeg oli justkui midagi puudu. Üks osa mitte jõululikkusest moodustas suur kuumus, aga samas veelgi rohkem oli puudus minu jaoks traditsioonilistest jõululauludest. Täpsemalt nii raadios kui pidudel oli täpselt see sama muusika, mis kõik need 4 kuud. Seega veetsin siin ühed hoopis teistsugused jõulud.
Enne jõululaupäeva sain tunda jõulukiirust, kuna 23.12 läksime ostma jõulukinke ja toiduaineid, et küpsetada jõulutoite.

Jõulukinkidest pean veel nii palju eraldi rääkima, et minu peres on traditsiooniks, et kõikide pereliikmete vahel on loos kes kellele tegema peab, seega igaüks peab tegema 1 kingituse (nagu Eestis koolides). Minul õnnestus karbist tõmmata sedel Sebastiani nimega, võin julgelt öelda, et pole kapriissemat inimest kui tema minu peres, seega ülesanne oli keerukas. Siiski koos mitme inimese abiga sain kingi tehtud.
Jõulutoitudest oli minu teha magustoidu voor, kui piparkoogi materjale siit leida ei ole, siis otsustasin teha kaneelisaiu ja lisaks ühe šokolaadikoogi maasikatega. Muidu oleks kõik päris lihtne olnud kui vaid poleks olnud võimatu leida kardemoni kaneelirullide jaoks, niisiis meil olid siin kaneelirullid kardemonita. Mami tegi võileivahunniku ja pernili (suur sealiha käntsakas mina võileiva vahele panna).

Lõpuks kui saime toitudega ühelepoole läksime jõule tähistama isa poolse vanaema maja aeda. Siin algab jõul ametlikult 24 öösel kell 00, seega kogunetekse, et tähistada alles kell 22. Selles päeval oli õues suur kuumus, seega saime kõik õhukeste riietega minna. Alguses kogunesime ja tervitasime. Panime õue valmis laua ja valgustuse ning alustasime empanadade ja võileibade manustamist. Edasi sõime pernili burgeri vahel ja salatit. Jõulutoidud on siin väga erinevad, aga mõistan, sest siin on jõulude ajal 30-40 kraadi kuumust. Kokku oli meid ligi 20, sest papi poole suguvõsa on väiksemapoolne. Peale soolaseringi sõime minu tehtud šokolaadikooki ja ka kaneelisaiu ja enamusele läksid väga peale. Täpselt kell 00.00 hakkas undama kohaliku linna tuletõrje sireen, mis käivitatakse alati jõulude ja uue asta puhul. Kõik lõid klaase kokku ja läksime tänavatele ilutulestikku vaatama. (See osa jõuludest meenutas mule palju rohkem uut aastat kui jõule). Ilutulestik oli võimas, aga kahjuks midagi videolinti ei jäänud. Edasi algas Papa Noeli kingituste aeg. (Siin on kombeks, et kinke saadakse lausa 2 korda 1 kord jõuludel ja teine kord 6. jaanuar kolmekuninga päeval.) Õues väikese laua peal oli veel väikesem kaunistatud kuusk ja hunniks kinke. Igal pakil oli peal mõistatus, et kingi saaja saaks ära arvata kes oli tema amigo invisible (nähtamatu sõber- kingi tegija). Esimesena sattus jagajale kätte Seba pakk. Seba jaoks oli mõistatus lihtne ja ta arvas ära üsna kiiresti (minu kirjeldus oli: Armastab rääkida, magada ja dulce de lechet). Seba oli oma kingiga väga rahul, poolpikad ujumispüksid. Edasi kulges kinkide jagamine väiksemate ja suuremate üllatustega. Minu kingi tegija oli vanaema. Sain kingiks sinisekirju topi, olen samuti oma kingi üle väga rahul. Peale kinkide jagamist hakkad vanemad inimesed õues juttu ajama ja osad lahkusid, mina läksin Kari ja sugulase Eberiga tuppa ja ajasime ns juttu. Kusagil 3st läksid Dani ja Chapa mingile erapeole ja ka Carla lahkus koos oma amigovioga (nagu sõber+) peole. Samuti haihtus Kari oma austajaga. Seega me ülejäänud läksime koju. Minu jaoks aga õhtu ei lõppenud, sest mul oli vaja pere jaoks mõeldud ühiskink üle anda ja plaanisin üllatust. Niisiis tegin sellest ühe aardejahi, joonistasin sedeleid koos juhistega ja paigustasin üle maja laiali ja paki panin lõpuks kuuse alla (pakis oli üks Eestit tutvustav hispaania keelne raamat, mille ma aasta alguses kogemata üle anda unustasin ja väike Eesti kaart). Lõpuks voodi jõudsin 6st ja siiki oli võimatu magada, sest majas oli 30+ kraadi. Kokkuvõttes oli väga mõnus jõuluõhtu, teistsugune aga heas mõttes. Väga lahe on, et ma olen siinsete inimestega juba nii hästi harjunud, et ma tunnen täiega omana ka sugulastega. Kõik käituvad minuga nagu ükskõik millise sugulasega ja see on täiega lahe, kõik on nii omaks võtnud.

Koos mulle kingitegijaga

Tegin kingi Sebale

Jägmine hommik algas jõulu teine osa. Nimelt läksime kogu perega kämpingusse jõule veetma koos mami sugulastega (neid on niii palju). Kohale jõudes jõudis kohale üllatus, et neid oli veelgi rohkem kui olin osanud oodata. Kuna oli umbes 37 kraadi sooja läksime kohe basseini. Jah, bassein on täiega mu elu viimastel nädalatel, sest kuumus tapab. Bassein oli inimesi täiesti täis ja aina tuli juurde. Alustuseks mängisime ligi 3 tundi basseinis palli ja ma leidsin omale veidi tuttavaid või noh ühed  sugulased keda ma varemast teadsin Luchii ja ka Leonela olid seal. Nendega ma veetsingi väga palju aega basseinis ja väljaspool basseini. Seal hulgas käisime jalutamas viinamarja istanduses ja tegime ühe väikese fotoseeria seal. Mingi hetk õppisin mängima Rumit, mis on üks kaardimäng üsna pokkeri sarnane ja mida teile eestlased kindlasti õpetada tahan.  Õhtul läksid papi ja õed telki tooma, et saaksime kämpingus ööbida. Seba läks Renzo juurde ja mami ja papi jäid magama majja, aga mina ja õed jäimegi telki ööbima + Luchii ja Leonela kes minuga madratsit jagasid. Magamisest tegelikult väga juttu teha ei saagi, sest peale õhtusööki (võileivad ja empanadad) hakkasime rääkime üksteisele õuduslugusid. Mu sugulane Eber elas ennist ühes väga kummitavas majas, seega oli mida kuulata. Samuti sain tutvuda Argentiina ebausuga seoses nõidadega. (Näiteks siin usutakse, et üleni mustad kassid on nõiad ja kui mõni liiga kodu lähedale tuleb, siis peab neid sõimama ja kutsuma järneval päeval soola järgi tulema. Öeldakse, et kui oli nõid siis järgmine päev tuleb see inimene, kes on nõid sinu käest soola paluma.) Peale õudukaõhtut lälksime kõik koos pokkerit mängima ja seda jätkasime kuni kella 6ni hommikul. Minust sai lõpuks päris professionnal, mitte et mul õnne oleks, aga tuleb osata bluffida.
Järgmine hommik algas meile kell 9, sest peale 9t algas tappev kuumus. Seega jätkasime puhkust varjus. Edasi läksime taas basseinituurile. Peale lõunat hakkas juhuslikult rääkima ühe sugulasega keda ennist väga ei teadnud ja edasi olime põhiliselt 4kesi (mina, tema ja Luchii ja Leonela). Õhtupoolikul Luchii ja Leonela lahkusid ja mina jäin kämpingusse. Saabus tugev torm, äike sähvis ja sadas vihma. Kuna mu põhisõbrad lahkusin olin kindel, et edasi olen umbes 4 tundi üksi, aga ei. Selle asemel tutvusin ühtete teiste noortega ja käisime koos loomi vaatamas (kämpingu paigas olid jänesed ja sead ja kanad jne). Lõpuks peale asado söömist suure vihmaga jätsin kogu gängiga hüvasti ja läksin koju.
Järgmine hommik sõitsime uuesti kämpingu paika. Mina ja tegelt suht kõik teised ka olid 2st eelnevast basseini päevast üsna põlenud ja see päev oli 40 kraadi. Seega alustuseks mängisime vilus Rumit ja basseini läksime alles kui kerge pilvevine saabus. Alates kella 3st oli taevas jummala pilves, aga ikkagi oli palju soojakraade, seega veetsime aega basseinis ja võrkpalli mängides. Mingi hetk jälle leidsin uusi tuttavaid ja filmisime tervitusklippe eesti keeles. Kella 8st lahkusime.
See sugulaste grupp, mis mul siin on midagi hoopis teistsugust kui see mis mul Eestis on. Nii lahe on kui inimesel on palju tädi ja onu lapsi, nad on nagu õdede-vendade ja sõprade vahepealsed ja see on nii lahe. Jällegi pean ütlema, et mul oli koguaeg ümber inimesi, kes ei suhtle minuga vaid sest olen teisest kohast vaid meil on koos huvitav jne. Jään uut aastat ootama, sest selle õhtu veedame taas sugulastega.

Kämpingupaik

Bassein on teemas

Meie telk on see suur sinine

Viinamarja istanduses

NAVIDAD
Para empezar tengo que decir que la navidad es aca totalmente diferente de Estonia. En general yo no tenia ningun sentimento navideño, porque aca no hay nieve ni frio y tampoco las canciones de navidad  (encontré que son muy importantes para mi :D). Las tiendas y los supermercados estaban llenas de decoraciones navideños y los pinos y las luces, pero no es lo mismo que en Estonia. Entonces yo tuve la navidad muy distinto.
Empezamos a prepararnos para la noche buena en 23 de diciembre. Fuimos a San Martin para comprar los regalos y condimentos para hacer las comidas. En mi familia tenemos la tradicion que hacemos un sorteo para ver quien tiene que hacer el regalo a quien.Me tocó amigo invisible  para el Seba, (media complicada persona).
Para comer hicimos sandwichitos con fiambre y pernil. Yo hice tipico postre para la navidad en Estonia pan de canela y una torta de chocolate con frutillas.

Al fin cuando estabamos listos con las comidas fuimos al jardin de abuela para celebrar la noche buena. Juntos estabamos muchas personas: yo, Kari, Dani, Seba, Clau, Ema, mami, papi, Eber, abuela y 4 parientes mas. Al principio saludamos y pusimos la mesa porque estaba temprano. Una diferencia de Estonia es que aca empiezan celebrar la navidad mas tarde, en realidad navidad empieza a las 00 en la noche, en Estonia empezamos a las 5 o 7. Este dia estaba muy caluroso y pudimos usar la ropa suelta. Cuando terminamos las preparaciones empezamos comer las empanadas y sandwichitos con fiambre, pollo relleno,  pernil y ensaladas. Para postre comimos mis pan de canelas y torta de chocolate y tambien ensalada de frutas y dulches como turron y mantecol. Yo estaba feliz que generalmente los gustaban mis postres. Aqui la comida navideña es  muy diferente, en Estonia comemos las comidas calientes: mucho cerdo o grande pollo y morcillas pero aca casi todo es frio y comen como un sandwichito o hamburguesa, pero entiendo porque el clima esta diferente en los dos paises. A las 00.00 empiezo asonar una sirena de bomberos. Todos hicimos brindis y besos y fuimos a la calle para ver los fuegos artificiales. Este parte de navidad me parece mas similar con año nuevo en Estonia. Cuando volvimos a la jardin empezamos abrir los regalos. Por casualidad primero era el regalo del Seba. En cada bolso de regalo estaba un papel con describcion del amigo invisible. Bueno, Seba adivinó muy rapido que estaba yo. Yo le regalé unas mayas con flores, le gusto. Continuamos con adivinar. Llegó el turno mio, yo adiviné muy rapido quien estaba mi amigo invisible- la abuela. Ella me regaló una remerita con florecitas azules, me gusto mucho. Despues continuamos hablar afuera pero por culpa los mosquitos yo y Kari fuimos bastante rapido adentro y pasamos tiempo en la habitacion del Eber. Mas o menos a las 2 llegaron Carla y Chapa y algunos otros parientes y abrimos otra vez los regalos. Despues Dani y Chapa fueron a la fiesta de amigo del Chapa y Carla salió con su "amigo" y Cari tambien fue con su admirador. Yo fui con mis padres a la casa y hice la sorpresa hasta 6.

En la mañana comenzó la segunda parte de la navidad- fuimos con toda la familia al camping. Este camping esta cerca de Junin, asi que tarda 5 minutos viaje. En el camping estaban parientes de mami y tambien algunos de parte de papi- podemos decir que hubo un monton de gente. En el camping tuvimos pileta, asi que primero parte de dia pasamos en la pileta. Jugué con mis "parientes" con la pelota y hicimos ejercicios en el agua. Hice rapido nuevas amigos entre mis parientes como Luchii y Gianela y hasta la noche pasamos mucho tiempo juntos: sacamos las fotos en una finca, charlamos, jugamos rumi (yo aprendí alla). Despues de la cena (empanadas y pernil) comenzamos hablar sobre las fantasmas y las cosas paranormales con el Eber, su novia y las chicas (Luchii y Gianela). Yo llegué a conocer mucho sobre las creencias en Argentina. Me sorprendio que hay muchas creencias sobre las brujas porque en Estonia no tenemos casi nada. Despues las cuentos de terror fuimos a jugar el poker y continuamos hasta el amanecer. Me encanta el poker, antes de venir aca yo no sabia jugar pero aprendí rapido y ahora lo amo. Por mi suerte jugamos mucho! A las 6 fuimos a dormir en nuestra carpa. Compartí la carpa con la Kari y Carla en el otro colchon y en el mismo colchon con Luchii y Gianela. La carpa era muy grande y con mucho lujo, pero por culpa del poker dormimos alla solo 3 horas, porque en la mañana a las 9 estaba la carpa tan caluroso que tuvimos que salir. En el medio dia fuimos a la pileta y pasamos tiempo como en el dia anterior. Por suerte empezamos hablar con una prima quien yo no conocía antes y despues pasamos tiempo todos juntos. Mas tarde Luchii y Gianela se fueron y yo quedé con mami y papi a la cena. Pensé que iba a estar las ultimas horas sola porque mis amigas se fueron pero no ocurrió. Ni idea como, pero encontré nuevo grupo de primos. Acá es mucho mas facil encontrar conocidos y amigos que en Estonia y me encanta. Antes una fuerte tormenta visitamos todos juntos los animales y despues charlamos en la casa mientras estaba lloviendo. Despues la cena llegamos al fin a la casa y yo quedé dormir en dos segundos.
El domingo fuimos tambien al camping pero a las 2. Al principio charlamos y jugamos rumi a la sombra porque estaba particularmente caluroso, algo de 40 grados (alerta naranja). Yo no tuve suerte como siempre pero era divertido. Para el almuerzo comimos pollo y asado y despues fuimos a la pileta y sacamos fotos con el selfie stick de una prima. No tuvimos que esperar mucho antes que las nubes escondieran el sol. Las nubes no terminaron con el calor pero era mas agradable y no quemaba tan fuerte (casi todos tuvimos la piel quemada por el sol). Disfrutamosde la pileta hasta la noche, yo encontré mas parientes nuevos y hablé con ellos, a las 8 y pico nos despedimos y volvimos a la casa.
Es re lindo tener muchos parientes! Para mi es algo nuevo tener parientes, porque en Estonia no tengo casi nada de parientes. Los parientes son algo entre hermanos y amigos y si tienes muchos parientes hay mas posibilidad tener algunos de tu edad. Yo encontré re rapido personas con quien estar juntos y era facil. Me encantó pasar el tiempo con ellos, lo pasamos re lindo y yo me sentí parte de una comunidad. Asi que estoy esperando otro evento con los parientes quieridos.

AASTAVAHETUS
Terve 31.12 päeva veetsime maja korrastades ja hoovi laudade ja toolide ja dekoratsioonide paigaldamisega. Kella 3 paiku päeval läksime üsna tulutule poetuurile, et osta vajalikku kraami õhtuks, sest tõepoolest 2 linna peale (Junin ja San Martin) leidsime 2 avatud poodi. Lõpuks siiski saime enamvähem kaubad kätte ja pöördusime koju tagasi. Edasi jäime külalisi ootama ja Ceasari salatit tegema. Huvitav oli, et ka siin on tradistiooniks vaadata uusaasta tulekut teistes paikades üle maailma. Samuti on imelik mõelda, et Eestisse jõudis uusaasta 5 tundi enne. Kella 9 paiku jõudisd kohale külalised. Alguses esimesed 2 tundi niisama veel vaaritasime süüa ja niisama ajasime juttu, kell pool 11 alustasime õhtusöögiga. Laual oli Caesari salat, võileivad, kartulisalati laadne salat, kana ja empanadad. Kuni kella 12 arutasime maailma asju ja kuna külas oli umbes 10 sugulast siis minu tutvustasin Eesti kaarti. Kella 00.00 alustasime sekundite loandamist nagu Eestis 5, 4, 3, 2, 1, Head uut aastat! Muide õpetasin selle fraasi selgeks oma ühele vennale. Edasi lõime kokku klaase ja läksime tänavale ilutulestikku vaatama. Meie pere ilutulestikku ei laskunud, sest see hirmutab koeri. Selle eest keerutasime säderihme (ei oska nimetus anda). Nägi välja nagu vana takune koerarihm millele tule otsa panime ja see põles särinal ja keerutasime seda. Edasi läks igaüks õnnitlema omi teisi sugulasi telefoni teel või isiklikult ja mina läksin koos sõbrannaga aasta algusekõige eepilisemale vabaõhupeole EPICA. Eepiline oli ta küll, esiteks 2 telki üks elektromuusikaga ja teine tavaline + üks vabaõhu tantsusaal. Rahvast oli palju ja tutvusin paljude uute inimestega. MIngi hetk algas atraktsioonide jada, nagu tivolis oli üks ratas mis keerles üles ja alla ja üks inimene jooksis ja hüppas seal sees.  Peo eepiliseim osa algas kui kella 6 paiku tõusis päike ja kõik jätkasid tantsimist koos päiksega. KUi lahkusime peolt oli kell 8 hommikul, kuna kõrval oli hobusetall siis oli näha päikesetõusus ratsanikke, huvitav vaatepilt.
Esimesel jaanuaril ärkasin kell 12 et lõunatada. Peale lõunat vaatasime natuke ühe loodussaadet nagu Eestis ETV vahets näitab, mulle meeldib neid vaadata. See saade oli  erinevatest Argentiina osadest. Hiljem läksime kogu perega ATVga sõitma ühte parki. ALguses olime lihtsalt sugulastega, aga siis pöördusime ATV tiirule.  Pargi kõrval oli maastikuala koos väikese jõe ja tohutute sopaaukudega, millese me ATvga sukueldusime. Osaliselt, et muda pritsis, aga enamasti, sest mängisime muda sõda (Karina alustas) olime lõpus nagu mudavannist väljunud. Et ennast phuastada läksime jõkke ujuma. Kunakogu ettevõtmine oli väga lõbus otsusatasime, et peaks tegema traditsiooniks.

Dekoratsioonid

Õhtusöögilised meie hoovis

Hommik Epical

ATV retk (tegelt ma üksi ei sõitnus)

Kogu ATV gäng

mudasõda

Imeline maastik

AÑO NUEVO
Todo el día (31.12) pasamos en la casa para limpiar la casa, preparar las mesas y las comidas y las decoraciones. A las 3 en la tarde fuimos a buscar las cosas necesarios para la noche. Podemos decir que era re difícil encontrar una tienda abierta, pero al final encontramos una. Después las compras volvimos a la casa y continuamos hacer la ensalada Caesar. En Estonia siempre vemos en la tele como celebran el año nuevo las otras lugares y es interesante que acá hicimos lo mismo. También es bastante raro pensar que el año nuevo llegó a Estonia 5 horas antes que a Argentina. A las 9 llegaron los parientes, pero al principio continuamos cocinando mientras los parientes charlaban. A las 22.30 comenzamos con la cena. En la mesa estaba ensalada   Caesar, empanadas, pollo y sandwiches. Hasta 00 hablamos de las cosas en el mundo y yo presenté la mapa de Estonia a mis parientes. A las 00 comenzamos a contar  los números 5, 4, 3, 2, 1, Feliz año nuevo! Yo enseñé "Feliz año nuevo" en estonio a mi hermano. Después hicimos el brindis y fuimos a ver los fuegos artificiales. Después cada persona fue a saludar sus parientes. Yo fui con una amiga a la fiesta del año nuevo EPICA. La Epica fue en serio muy épica, porque en la fiesta estaba las 2 carpas -una para la musica electronia y otra con cumbia y reggaeton y tambien estaba alla un lugar en el aire libre para bailar. Mas tarde empezaron las atracciones como en el tivoli. Mas epica parte de Epica fue cuando comenzé el amanecer. Nosotras continuamos baliar con el sol- re epica. Salimos de la fiesta a las 8.
En el primero enero levanté a las 12 para el almuerzo. Despues almuerzo vimos un serie de la naturaleza ( muy similar como tenemos en Estonia) sobre los distintos partes de Argentina. Me gustó mucho. Mas tarde fuimos con la familia a un parque para andar en el cuatriciclo. Al principio sentamos con los parientes y tomamos el mate y despues fuimas a andar el cuatriciclo. Al frente del parque estaba un lugar para andar el cuatriciclo, con el rio y mucho barro. Despues una vuelta estamos mugrientos por el barro, pero eso estaba nada. Algun momento empezamos jugar guerra de barro y al final estabamos cubiertos del barro. Encontramos un lugar mas limpio en el rio y metemos al agua para limpiarnos. Todos gustaban mucho ese actividad, así vamos a repetir en el año que viene, como una tradicion.

Mendoza suvi + 4 kuud

Hola,
väga imelik on alustada postitust sõnaga hola ja seejärel jätkata eesti keeles, aga katsun üle elada ja ikka kenasti enam vähem arusaadavas eesti keeles kirjutada, NB! õigekirja osas ma isegi ei taotle enam korrektsust.
Minu Mendoza eluke veereb endiselt kenas rütmis, jah just rütm on õige sõna, sest kuna ma koolis ei käi on selline tavaline elurütm teistsugune. Mis võiks olla kenam kui iga päev +30 kraadi väljas, palju vaba aega pere ja sõprade jaoks + ns logelemiseks ja toidu nautimiseks ja siestadeks (lõpuks ometi saan seda õiget siesta elu propageerida) ja fiestadeks.
Viimases postituses (ajaliselt) rääksin ma San Luisi reisist. Peale reisi oli nädalavahetus. Laupäeva päeval olin nagu ikka enamus aega kodus ja ns tšill aeg, aga õhtul läksime õdedega Carla (õde sõbranna)suvilasse asadot sööma ja reisiasju arutama. Mis reisi osa puudutab, siis kuna osad inimesed hüppasid alt ära, siis selle gõmgiga me Mar del Platale suure tõenäosusega ei lähe, ent mu perel on plaan minna, et am ikkagi selle kuulsa ranna ära saaks näha). Asado oli maitsev nagu alati ja kuna oli soe öö saime süüa õues. Hiljem õppisin mängima Pokkerit, õnne mul kahjuks polnud, aga see on minu puhul ju tavaline. Pühapäeval läksime varahommikul Carrizali perekondlikule asadole, et mu pere saaks tutvuda Dani (õde) lapse isa perega. Minu jaoks on Carrizali külastamine alati tore, kuna tegu on väga loodusliku kohaga + praegusel ajal on avatud välibassein mille võimalusi me kasutamata ei jätnud.
Edasi kulges elu taas tavalises kodurežiimis, ärkasin enamvähem 10 ja väga midagi asjalikku ei teinudki kuni kella 5 kui me läksime kas San Martini või Rivaldavaiasse, et fiesta de egresadoks mulle ja Sebale ja teistele asju vaadata. PS. väga midagi asjalikku ei teinud tähendab- söömine, magamine, telekas koos mu lemmik seebikaga (La trampa), pisut keeleõpet ja ns jutuajamine inimestega. Niiviisi see elu kulges ikka päris pikka aega. Nädalalõpul muidugi toimus muutusi. Üle pika aja käisime jälle bolichel ja kuna Kari oli oma austajaga 3 päevasel väljasõidul San Rafaelis, siis sain minna sõbrannadega. Organiseerisingi terve reede oma õhtut, et minna CiudadEstesse (see õhtu oli viimane õhtu kui see boliche oli avatud aastal 2015). Siin on normaalne, et siseboliched sulgevad puhkuste ajaks ja töötavad vaid vähesed boliched + vabaõhu boliched. Aga mulle meeldivad siseruumis rohkem, sest ööd on vahest siin väga soojad, aga samas mõni öö on külm, väga loterii. Muide selle külma all pean ma silma alla 25 kraadi sooja, sest sellisel juhul tahaks ma selga panna pikad püksid ja dressiga ja tagi ka veel :D (ma ei taha mõelda mida ma rohkema külmaga teeks, sest see +30 on mind ära hellitanud ja ma nii laavin seda kuumust). Igatahes leppisime kokku et lähen koos oma siinse parima sõbranna Iaraga. Kuna ta oli kutsutud veel enne ühtede koolikaaslastega kohtumisele veinimõisasse, siis läksin temaga alustuseks sinna kaasa. Kui üldiselt ei oli kõige kergem hakata suhtlema 15 inimesega keda ma kunagi näinud pole, siis see õhtu laabus väga hästi. Mängisime kaarte ja maffiat (nad esimesed inimesed kes seda mängu teavad siin) ja tantsisime  ning sõime choripani (nagu grillvorst saia vahel). Lõppkokkuvõttes sain ma palju uusi tutvusi ja olen juba järgnevaks nädalaks kutsutud taas kokkusaama. Umbes kella 2 paiku sõitsime sõbranna Estefi majja et riideid vahetada ( ta elab lähedal CiudadEstele). Alguses Estefi ei tahtnud meiega bolichele tulla, aga lõpuks õnnestus meil ta ümber veenda ja läksime kolmekesi. Bolichel oli palju mu klassikaaslasi ja oli tore koos aega veeta. Kella poole 7 paiku saime Estefi ema autoga mu kodu ja Iara jäi minu majja ööbima. Kuigi jõudsime kodu täiesti normaalsel kellaajal ja olime kohutavalt väsinud, siis hakkasime rääkima ja seda jätkasime kuni 9ni. Peale seda vestlust oleme me temaga veel palju lähedasemad, sest rääkisime väga paljudest asjaest millest ma muidu  ei räägi (eriti veel Eestis).
Laupäeva algas kell 12, seega 3 tundi und. Päeva esimese poole saatsin Iarat koju ja magasin siestat. Edasi suundusime tavalisele šopingu reisile San Martini ja hakkasime mulle soengut valima fiesta de egresado jaoks. Eks saaate seda tulemust nüüd fotodelt näha.
Esmaspäeval taastusime peost. Teisipäev läksime kogu klassiga basseini äärde, meile kingiti nimelt tasuta piletid koolilõpetamise puhul. Oli hästi tore veel viimaseid kordi nendega nagu tervikklassiga koos olla.

Mingi hetk käisime Mendoza shopping centres ja mulle meeldis see ainulaadne suur kuusk

Ja jõulunodi poodides

Ka meie kodu kunstkuusk näeb täitsa esinduslik välja (u 1,5 m kõrge)

Õnn ühes pildis: medialunas juustu ja singiga, kokteil, soojus ja kesklinnamelu

Ja nii me siin jõule ootamegi (Costa Azuli basseinis klassikaaslastega)

Kui parajasti pole kuumust, siis naudime tormi

4 kuud Argentiinas

Kõige suuremad muutused on toimunud keele osas. Üks päev just mõtlesin, et seda blogi oleks enamvähem sama raske pidada hispaania keeles (vigu oleks ilmselt rohkem, aga ega ma eesti keeleski korrektselt ei kirjuta). Tõesti kuna hispaania keele oskus tõuseb iga päevaga ja eesti keele oma langeb siis varsti ongi et teeb sama raske välja. Inglise keeles ma pole jube kaua aega rääkinud, aga kui üks päev proovisime, et nö salajuttu rääkida, siis minu jutt oli 40% inglise ja 60% hispaania keelne, sest lihtsalt ei meenu sõnad inglise keeles (loodan, et see inglise keele kobamine pole jäädav muutus). Samuti alustasin üke paksu hispaania keelse raamatu lugemist, üritan iga siesta natuke edasi liikuda, sest hetkel on põhiline takistus vaid laiskuv või vahest ajapuudus ja aru saan üsna hästi. Kõige suurem muutus mida ma tähele olen pannud on, et minu mõtted on kohati hispaania keeles. See tähendab et nö sisekõne on suures osas hispaania keelne (nt kui tuletan meelde mida tegama pean või midagi mida poleks pidanud tegema). Ja see tingib, et  mäletan hästi sõnu ja ei pea liiga pikalt mõtlema, sest ma ei tõlgi enam eesti keelest hispaania keelde lauseid oma peas vaid suures osas see on loomulik. See vastu ma ei mäleta aeg-ajalt osasid sõnu eesti keeels või võtan 5 minta aega et meenutada, eriti on märgata seda rääkides ja oi kui koomiline see tundub kui ei oska midagi enam oma keeles loomulikult mõtlemata öelda. Aga ma arvan, et muretsemiseks põhjust pole, küllap mööduv nähtus.

Minu suhete osas siin suuri muutusi pole, sest perega on mu suhted endiselt väga head. Sõpru olen juurde leidnud ja põhiliselt töötan, et olemasolevaid paremaks muuta, sest nüüdseks keele taksitused on väga minimaalsed ja kõik mis mind mu eesmärkidest lahutab saab olla mu mõtetes kinni.

Järgmine postitus räägin jõuludest ja aastavahetusest, niisiis...
KAUNEID JÕULE  JA  KAUNIST AASTAVAHETUST!

Los saludos de navidad desde Mendoza, Argentina!

KOOLILÕPU SÜNDMUSED- Despedida FiveOut ja acto de colacion ja fiesta de egresado

Despedida FiveOut

Reedel (4.12) toimus selline tore sündmus nagu koolilõpupidu. Täpsemalt oli koolipere hüvastijätt lõpuklassiga (kus ka mina praegu käin). Pidu korraldadakse igal aastal cuartokate (eelviimase klassi) poolt ja see toimub kooli hoovis. Selle aasta teemaks oli kostüümipidu, ehk siis pidime kõik kohale minema kostümeeritult. Niisiis terve viimase aja enne reede õhtut veetsime Sebaga kostüümidele mõeldes. Lõpuks valisime välja mina kreeklanna (osaliselt kuna selleks oli mul pea kõik vajalik olemas) ja Seba Charlie Chaplini. Enne pidu valmistasimegi oma kostüüme ja umbes pool kümme lahkusime majast,  et minna klassi kohtumispaika (ametlikult pidi juba pidu 9st algama, tüüpiline Argentiina värk). Saimegi kokku klassiõde maja juures, et oodata kõiki õpilasi ja see järel minna kogu klassiga veoauto kastis linna peale tähistama. Üsna kiiresti jõudsid kohale kõik klassikaaslased, jube vahvates kostüüümides, nagu punamütsike, indiaanlane, Hulk, kurat, spiderman, piraat,  Cleopatra või kaelkirjak. Ja siis jõudis kohale Sergio koos veoautoga, nimelt on minu koolis traditsioon, et koolilõpetajad lähevad hüvastijätu peo eel veoautokastis linna mööda tiirutama ja tähistama. Vaieldamatult see oli megasuperhyper vinge kogemus: terve tee laulsime, kiljusime, tagusime trumme ja lehvitasime möödujatele. See oli midagi uudset ja väga-väga vinget. Möödusime ükshaaval õpilaste majadest, et vanematele saaks lehvitada. Suuresti lisas emotsiooni, et kõikjal taevas sähvis äike ja see muutis selle olemise kuidagi nii unikaalseks, sest oli tunda juba et tulemas on vihm aga samas ei sadanud, õhus oli kuidagi nii palju emotsiooni ja ootust, MEGA. Lõpuks kui veokiga kooli juurde jõudsime ootasid meid õpetajad ja cuartokad ilutulestike ja muude dekoratiivsete efektidega (suitsu torud?). Kõik plaksutasid meile ja tervitasid jne. Kuna umbes samal ajal hakkas ka kerge vihmasadu, siis suurest emotsioonist alustasime terve klassiga tantsimist vihmas, midagi jube filmilikku. Peale mõningast tantsuvihtumist hakkasime sööma, või noh oli laual söök aga minul ilmselt emotsioonist suur midagi alla ei läinud, selle asemel tegime pilte kõikide klassikaaslaste ja õpetajate ja cuartokatega. Kui pidu oli juba täies hoos ja igaüks oli häbelikkusest vabanenud toimus tavaline defilee, ehk kõik jalutasid publiku eest ükshaaval läbi, et tutvustada ennast ja oma kostüümi. Kui mõnede jaoks oli see pisut hirmus siis huvitav on et minu jaoks mitte, ma olen nii harjunud tantsima ja esinema suurele publikule siin. Peale defileed algas üks emotsionaalsemaid osasid kui õpetajad pidasid kõnesid ja pärast õpilased cuartost ja ka minu klassikaaslased, kiskus väga emotsionaalseks igatahes, sest lihtsalt inimesed on siin nii palju lähedasemad koolis õpetajatega ja muude töötajatega. Sellele järgned nö õpilaste ristimine. (Eelnevalt olime üks päev suurest tabelist välja valinud oma lemmikõpetajad ristimiseks, minul oli nt 5 padrinot- nii nad neid kutsuvad selle ürituse puhul). Ristimine iseenesest nägi välja nii, et need samused valitud õpetajad kastisid meid veega, alguses visati natukene, aga mida õpilane edasi seda enam kippus olema nii, et lõpuks oli ristitu ligu. Samal ajal kui meid ükshaaval veega kasteti, loeti ka igaühe kohta üks naljakas iseloomustus ja lõppu öeldi kelleks meid ristiti, nt. mind ristiti valguseandjaks (ei tea paremini seletada eesti keeles). Muide enne ristimist saime endale nende samade padrinode käeks ka kingitused, mina kain 2 kullakarva käevõrut :) Peale kastmist olime enamus läbiligud ja oli suht jahe, aga suure emotsiooni tõttu tantsisime kõik koos käestkinni ringis ja laulsime veel mitu aega. Lõpuks juhtus see, et hakkas hullemini sadama ja kuigi olime suht ligud oli siiski suurema sajaga jahedam ja niisiis otsustasime minna riideid vahetama, et edasi minna CiudadEstesse (boliche, nagu ööklubi) ükeskoos. Jah, kahjuks mina ei saanud minna, sest mul oli järgmine päev kell 9 vaja olla Ciudad Mendoza bussi terminalis ja minna San Juani keskaasta orientatsioonile, milline ebaõnn, sest ma lihtsalt niiiii väga tahtsin minna koos klassiga :( Igatahes alustasime klassikaaslastega läbi vihma kodu poole jalutama, see oli jube filmilik jälle, kuna taevas sähvis äike ja sadas vihma, samas olime kõik ligud ja meid eriti ei kotinud, seega tantsisime vihmas ja keerutasime mööda tänavaid. Mingi hetk muidugi juhtus see, et hakkas kõigil külm ja siis vaikselt jalutajate seltskond järjest kahanes ja lõpuks läksime ka mina ja Seba koju klassiõe autoga. Igatahes väga-väga lahe üritus.

Meie kostüümid Sebaga (Romana ja Charlie Chaplin)

Ja veel kostüüme

Acto de colacion

Järgmine koolilõpu sündmus oli acto de colacion, mis oma olemuselt sarnaneb Eestis 9. või 12. klassi lõpuaktusega, ainuke vahe on, et kõik on koolivormis mitte lõpukleidis/ ülikonnaga. Üritus toimus ühel neljapäeva õhtul kell 20. Meie Seba ja perega jõudsime sinne muidugi alles pool 9 (sest kell 20 jõudsime alles San Martinist koju ja veidi aega kulus riiete vahetamisele ka) ja samas ei olnud me kaugeltki viimased. Kogu üritus algas pihta lõpuks 21.00. Acto de colacioni jaoks oli kool rentinud Da Vinci peosaali, mis on siinse piirkonna üks suurimaid ja ilusamaid ja ühtlasi meie fiesta de egresado toimumiskoht. Kohale olid kutsutud paljud õpetajad, lapsevanemad ja osad nooremate klasside õpilased. Aktus algas õpilaste presentatsiooniga, seega pidime ükshaaval läbi saali oma istekohale jalutama ja teepeal räägiti teksti meie kohta. Suhteliselt imelik on üksinda jalutada rahavamaasi ees tundub nagu oleks mingil moelaval vms. Igatahes kui kõik olid oma kohad leidnud saabusid saali meie esinduslik lipubrigaad (tüdrukud, kes kandsid 3 lippu- Junini (mu elukoht), Mendoza ja Argentiina). Laulsime kõik koos Argentiina hümni  ka mina ja sain pärast kiita, et olen nii hästi hümni laulma õppinud. Mis on imelik, et siin kõik plaksutavad peale hümni, samuti lauldakse seda vahel istudes või ns ajaviiteks, see pole nagu nii püha kui meil Eestis. Edasi jätkus aktus erinevate õpetajate ja direktrissi sõnavõtudega. Lõpuks hakasti kätte andma lõpudiplomeid. Mis seda osa puudutab, siis oli see suhteliselt üks ühele 9. klassi lõpuaktusega Eestis minu jaoks. Õpilane kutsuti ükshaaval väikese lava peale, anti kätte lõputunnistus ja muud väärispaberid väärttegude eest. Ahjaa lisaks diplomitele anti ka meie klassi ühisfoto kätte laval. Fotograaf ja vanemad said pilti teha sellest tseremooniast. Hiljem toimus lahkuva klassi sõnavõtt ja eelviimase klassi sõnavõtt ja sellega lõppes ametlik osa. Edasi hakkasid õpetajad lõpetanuid õnnitlema ja padrinud oma õpilastele kinke jagama(ma arvan et ma juba kirjutasin padrinode valimisest). Mina sain keele õpetajalt 2 käevõru, inglise keele õpetajalt käeketi elu puuga- tegu on ühe tugava sümboliga siin ja sotsioloogi õpetajalt võtmehoidja. Seba sai ka palju sümboolseid vidinaid ja teiste hulgas ühe Ferne klaasi (fernet on üks levinumaid alkohoolseid jooke siin, segatud Coca- colaga) :D Hiljem klõpsisime veel perega koos pilte ja lõpuks jäime koos osade klassikaaslaste ja õpetajate ja direktrissiga võileibu nosima. Täiega huvitav oli, et nii paljud õpetajad hakkasid õpilaste eest suitsetama, sest oleme ametlikult ju kooli lõpetanud. Niisiis puhusime juttu veidi ja sellega ka see vabatahtlik lisa aktusele lõppes.

Meie väga tüdinud ilmed peale 2 tunnist sõnavõttude ajda

Mini lava kus istusid õpetajad

Klassiõdedega (ühtlasi saate taas imetleda mu koolivormi)

Lipubrigaad

Õnnelikud lõpetajad lõputunnistustega (olen lõpetanud gümnaasiumi, jee)

Keele õpsida pilti

F-E ciudadana (nagu ühiskonnaõpetus) õpetajaga pilti

Fiesta de egresado

Pühapäeval (20.12) toimus meie klassi fiesta de egresado, mis võiks olla Eesti mõistes kooli lõpuball. Selleks tähtsaks sündmuseks hakkasid tüdrukud kleite otsima ja soenguid valima juba kuid varem ja kõik koguaeg rääkisid suure vaimustusega. Viimasel nädalal enne ürituse toimumist juhtus aga et kogu ürituse toimumine satus küsimärgi alla, sest me lennus on veidi üle 20 õpilase ja oli teadmata kui mitu inimest tulemata jätab. Nimelt meie peo toimumiskoht oli suur peosalong Da Vinci ja umbes 50 inimesele on veidi mõtetu nii suurt ruumi rentida ja mis veel hullem peosaali jaoks, esinejate ja toiduga ja Dj-ga on lepingud ja tuleb alati sama palju maksta, aga mida vähem inimesi seda vähem raha peosalong teenib. Õhtusöögi pilet maksis 600 peesot ja tantsu osa 200 peesot. Igatahes käisime siis 2 korda klassikaaslastega koosolekutel asja arutamas, sest Da Vinci tahtis meie pidu korraldada koos ühe teise kooliga samal päeval ja ajal. Loomulikult olime meie kõik vastu, aga häda sunnil pidime nõustuma ja jätma asja otsustada teisele koolile. Meie õnneks teise kooliõpilased olid sama südikalt vastu (eriti, kuna paljudel on selle kooli õpilastega probleeme minu klassis ja koos väga olla ei tahaks) seega toimusid eraldi peod.

Pühapäeval alustasin ettevalmistusi peoks kella 18st, et jõuda meigi ja soenguga valmis enne kella 20.30. Kuna mul kodus õed kes oskavad soenguid ja meiki teha nagu professionaalid, siis mingeid salonge ma  kasutama ei pidanudki. Kella 21 paiku läksime Sebaga Junini kesklinna, et koguneda. Ükshaaval hakkasid inimesed kogunema, täiega vinge oli näha tüdrukute kleite ja ka poiste särgi valikut. Siin on hästi tähtis, et tüdrukud enne oma kleidi värvi või stiili ei reedaks, seega valetatakse, kui keegi küsib, sest kui keegi tuleb peole sama kleidiga on tegu katastroofiga. (Minu jaoks on küll müstika, miks valetatakse, sest just noo on suurem tõenäosus sama kleidiga ilmuda.) Igatahes selles osas sain ma ise proovida, mis juhtub kui kleidid on samad või sarnased, sest üks mu klassiõde tuli väga sarnase kleidiga (värv sama ja tegumood sarnane). Kuna ma olin enne kohal, siis oli katastroof rohkem tema poole, sest nö tema kopeeris mind ja ta lausa tahtis minna kleiti vahetama. Minu jaoks oli olukord pidem naljakas, sest klassiõde tegi sellest nii suure numbri. Kui kõik olid kohale jõudnud läksime linna parki fotosessioonile fotograafidega. Alustuseks üksikfotod ja pärast grupifotod. KUi fotod said tehtud oligi parajasti kohale jõudnud meie mikrobuss millega me linnapeale ja teise linna San Martini tiirutama läksime. Bussisõit oli väga meeleolukas laulsime ja tantsisime (nii palju kui ühes mikrobussis võimalik on). Vahepeal tegime fotopeatusi jälle, suurim neist San Martini peaväljakul. Kui kell oli peaaaegu südaöö pöördusime peokohta ja algas meeleolukaim ja kardetuim- pasarela. Pasarela on personaal presentatsioon, kus inimesed paari või kolmekaupa nagu modellid müüda lava kõnnivad ja poseerivad külalistele. Mina pidin oma pikkuse ja ka kleidi värvi poolest minema Sebaga ja Paulaga, olime järjekorra eelviimased. Oii kui närvis kõik olid, sest ega see süsteem midagi nii lihtsat polnudki, kõigepealt pidid vahekäigu lõppu käevangus kõndima, siis pidid poisid roosi ulatama tüdrukutele ja seejärel kõik pidid üksteisest erelduma, et poseerida fotograafidele ja siis jälle kokku tulema, et tagasi minna. See muusikasaatel inimeste kõndimine ja poseerimine tekitas täiega mõne kuulsuse tunde ja mulle väga meeldis. Mu õdede reaktsioon minu etteastele pasarelal oli: miks sa modellindusega ei tegele? :D Peale pasarelat algas õhtusöök, lõpetajad istusid eraldi laudades ja vanemad ja sõbrad eraldi. Alguses pakuti tervitus jooki (vein või sprite). See järel saabusid eelroana empanadad ja muud pirukakesed, millele järgnes pearoog: kana mingi salatiga + liha külmlaud. Peale pearoogi oli väike paus ja meile esinesid klouniduo ja reaalselt ma sain aru mida nad rääkisid ja seega sain naerda koos teistega, lõpuks ometi. Edasi algas magustoidu ring- jäätis. Kogu aja jooksul pakuti erinevaid jooke: kokteile, veine, šampust, sprite, coca-colat. Samuti kogu õhtusöögi vältel tegime pilte perega ja klassikaaslastega. Edasi kogunesime tantusaalis (õhtusöök oli eesruumis), et vaadata lõpuvideot ja anda kätte tunnistused klassi lõpetajatele. Video oli väga emotsioonide rohke ja paljud taas nutsid. Tunnistuste kätteandmine oli selle eest naljakas, sest tunnistustel olid kirjas iseloomustused ja need oli humoorikad, nt minu omal oli "Argentiina kauneim blondiin"?? :P  Edasi hakkasid kogunema need inimesed, kes olid ostnud pileti tantuosale ja algaski balli osa. Alguses veetsid kõik aega oma peredega ja sõpradega väljastpoolt klassi (mina koos oma tulevaste klassikaaslastega) ja rääksid emotsioonidst jne. Mida aeg edasi seda enam hakkas klass jälle kokku kogunema ja koos tantsima. Mingi hetk hakkas esinema saksofoni mängija, kes jalutas esinemise ajal rahva seas ringi. Esinemine tõstis palju õhtu meeleolu, loomulikult tasuta jookide abiga. Umbes kella 3 paiku öösel pered lahkusid ja peole jäid vaid noored. Siis algas see parim ja hullumeelseim tantsuvihtumine. Tantsisime saalis ja väljas ja oli väga lõbus. Mingi aeg inimesed jälle hakkasid veidi laiali valguma, et jalga puhata ja osad kutid leidsid mingid tüdrukud, kellega rääkima minna. Mina olin osade praeguste ja tulevaste klaasikaaslastega õues ja ajasin juttu. Peale väikest pausi hakkasime jälle suure kambaga saalis tantsima, seekord tüdrukud enamasti juba jalatsiteta, sest paljud olid jalga pannud 15cm kõrgused tikkkontsad. Ega ka minu jalanõude kõrgus oli üle 10cm, sest kleit nõudis, aga ma kasutasin platvorme, seega ei mingit jala- ega peavalu. Nii see pidu jätkus ja kui meie Seba ja Renzo ja veel 2 sõbrannaga lahkusime see veel jätkus. Kokkuvõttes, palun teeme algust selle tradistsiooniga ka Eestis!

Minu väljanägemine enne pidu

Õhtusöögi laudkond

Pearoog: kana ja salat

Klassikaaslased

Hetkel rohkem pilte fiesta de egresadost ei oma, sest meil olid professionaalsed fatograafid, seega väga telefoniga pilte teha ei üritanud, samas kohe kui pildid jõuavad lisan.

minu laudkond õhtusöögil

Ja mu pere

Meie pasarelal

Kui mulle anti tunnistus: ilusaim blondiin

Laiv saksofonistiga

La orientacion de mitad de año/ Keskaastaseminar San Juanis

HOLA,
nädala eest toimus minu keskaastaseminar. Keskaastaseminar on oma olemuselt kohtumine teiste vahetusõpilaste ja vabatahtlikega, et teha aasta keskel väike kokkuvõte senisest ja panna uusi eesmärke. Meie keskaastaseminar toimus kõrval provintsis San Juanis, mis on kusagil 3 tunni tee kaugusel minu kodust.
Minu teekond San Juani algas laupäeva varahommikul, pidin ärkama 7, et jõuda kella 9ks Mendoza ciudadi ja bussiterminali. Tegelikult sõidab ka lähemalt, kõrval linnast San Martinist kord päevas buss San Juani, aga kahjuks kellaajad ei klappinud. Kuna eelmisel päeval oli fiesta de despedida ehk kooli hüvastijätu pidu, siis ma magama sain alles 4 paiku, mis tähendas hommikul suurt unisust, millele lisandus veel, et oli harukordselt vihmane päev. Kella 9ks olimegi ilusti bussiterminalis, mina, Kari, mami ja papi. Mendoza bussiterminal on üsna vanaaegne selle eest aga suur. Leides eest 2kordse bussi jätsime hüvasti perega (suht koomiline oli et kõik olime nagu ma lahkuks pikemaks ajaks, st. palju kallisid ja musisid). Bussireis kulges mõnusalt, sain üle pika aja jälle üksildaselt kõrvaklapidega muusikat kuulata ja maastikku nautida (tegelikult on minuga samas provintsis veel teine YFU vahetusõpilane, aga läksime erinevate bussidega). Pean nentima, et San Juani ja Mendoza maastikuvormid on väga samad. Kuna oli vihmane päev nägin ma muidugi ka erinevaid maastikuvorme selletõttu, nagu näiteks kõrbeline maastik peamiselt taimedeta ja krobeline, mis oli veekihiga kaetud. Bussist anti ka hommikueine: tee, küpsised ja alfajorid. Kella poole 12ks olin San Juani bussiterminasid, muide jõudsin 15 minutit hiljem kui oli ettenähtud. Kohe bussilt lahkudes leidsin vabatahtlikud ja jäime ootama viimast saabuvat vahetusõpilast, peale mida sõitsime laagripaika.

Ilus Mendoza

Ja kõrbeline veelomp

 Laagripaik oli San Juani pealinnast pooletunni tee kaugusel Andide eelmäestikus. Koht oli tõepoolest väga ilus, väga roheline, otse mägede vahel. Kokku oli meid vahetusõpilasi 9 orientatsioonil, Mendozast (2), San Luisist (1), San Juanist (3), Cordobast (2), lisaks oli veel 3 kohalikku kes tahavad järgmisel aastal minna vahetusaastale ja muidugi vabatahtlikud. Alguses rääkisime niisama juttu ja tutvusime uuesti, sest näiteks mina ei olnud neist peale ühe mitte kedagi näinud üle 3 kuu. Lõunaajal tegime oma toiduks panchosid. Tegelikult terve laagri jooksul jaotasime lauakatmise, koristamise ja kokkamise päevad omavahel ära õpilaste vahel ja tegime kõike ise. See õhtu oli üsna rahulik ja pea kõik läksid vara magama. Magasime kämpingutes, 4 ühes kämpingus, minu kämpingus olid norrakas, hollandlanna ja argentiinlanna, viimasega magasime elutoa diivanitel.
Teine päev oli hoopis parem, kui välja jätta ärkamis raskused, sest pidime ärkama 8st. Peale hommikusüüki algasid parimad energizerid ja tegevused. Arutasime läbi kõige naljakamad ja imelikumad kogemused. Arutasime keeleõppe üle. Ahjaa, et ma ei unustaks, kõik rääkisid piisavalt head hispaania keelt, et terve laager sai toimuda hispaania keeles. Lõunaks kokkasime milanesasid ja mina sattusin õnnetuseks nõudepesu tiimi, seega pesin 1h pärast nõusid. Pealelõunat läksime basseini äärde. See bassein oli üks jumalik õnnistust, sest San Juanis on päeva ajal paju kuumust, selline kena +35, selle eest öösel on külmem kui Mendoza. Puhkasimegi basseini ääres ja mängisime kaarte ja maffiat. Maffiast sai mu üks lemmikmänge ja ka laagri populaarsemaid. Õhtul istusime lõkke ääres ja toimus väike mängude õhtu viimase ühise õhtu puhul.
Kolmandal päeval oli ärkamine veel keerulisem, aga polnud hullu. Enne lõunat toimusid väga paljud töötoad, arutasime läbi kõik rõõmud ja mured seoses perega ja kooliga ja sõpradega, samuti panime paikka eesmärke mida veel saavutada vahetusaasta jooksul. See järel oli viimane ühislõune mille järel hakkasid inimesed ükahaavad lahkuma, mian olin üks esimesi, aga siiski sain enne veel basseini ääres chillida. Lahkumine oli tegelikult lõpuks päris kurb, sest 3 päeva jooksul leidsin sõpru ja vabatahtlikud on nii toredad. Samas ma teadsin, et ootab mu tore pere ja õhtul GULA, üks väga suur vabaõhu pidu. Kella poole 7 pidi minu kämpingu kaaslase argentiinlase Camila ema mulle ja talle ja Maurile (vabatahtlik) järgi tulema, aga ta jõusid pisut hiljem, mille tõttu muutus minu õigeks ajaks 19.15 bussile jõudmine võimatuks. Kuigi tegime pingutusi jõudsime bussijaama 19.30 ja teepeal veel nägime sama firma bussi lahkumas. Seega, jamps. Mina olin küll suht närvis, sest bussid ei käi väga tihedasti, plus mu pere ju ootas teatud ajal Mendoza bussikas, aga Mauri üritas rahulikust säilitada. Läksimegi siis bussikasse uurima millal läheb järgmine buss ja peale erinevate firmade kassade külastamist leidsime et varaseim läheb 20.30. Okei, mis teha, eks ostsimegi siis sellele bussile pileti. (Muide siin on pileti ostmis süsteem selles suhtes erinev, et iga bussifirm omab oma piletikassat ja seega mingit ühis süsteemi pole, tuleb küsida kõigist kassadest). Jäimegi siis ootama toda bussi, tegelt Mauri oleks pidanud muidugi midagi muud tegema, aga kuna mul oleks olnud üksi igav oodata siis ta jäi minuga, nii armas temast. Mingi hetk ns juttu ajades tuli mul mõte, et äkki saaks küsida mingi osa rahast tagasi selle pileti eest mida ma kasutada ei saanud. Niisiis läksime küsima selle kohta ja ohh üllatust, selgus, et see buss polnud veel San Juani jõudnudki. Ok, see muutis plaane suht palju, läksime uuesti teise firma kassasse ja küsisime tagasi raha mille eest olime 20.30sele bussile pileti ostnud. Jäime siis hilinenud Andesmari bussi ootama, mis kõige naljakam, et see jõudis lõpuk kohale San Juani 20.20. Iseenesest muidugi ootamine mitte midagi hullu polnud, aga lihtsalt uskumatu, et üks buss võib tervelt tunni jagu hilineda ja ilma mingi põhjuseta. Lõpuks jätsime hüvasti ja  lahkusin San Juanist kell 20.30 selle samuse hilinenud bussiga. Milline seiklus! Bussisõit oli rahulik ja mina põhiliselt magasin tagasi oma kaotatud unetunde. Mendozasse jõudes olid mul vastas autoga papi, Kari ja Seba. Sõitsime koju ja peale kerget einet hakkasime valmisuma GULAks.
Kokkuvõtteks keskaastaseminar oli hulga rohkem huvitav kui ma arvasin. Isegi niivõrd võibolla ei andnud mulle need töötoad, sest mul ei ole nagu väga probleeme millest rääkida, aga mulle andis palju teiste kogemuste kuulmine. Vaieldamatult kogemusi on seinast seina, mõni on vahetanud peret juba 2 korda selle aja jooksul, teine ei ole vahetanud ja kannatab probleemide käes vahelduva eduga ja siis on need mõned õnnelikud, kellel on elu 5+ nagu mina :D Samuti kõigi teiste valdkondadega, aga lihtsalt pere on kõige olulisem aspekt. Samuti oli tore tundma õppida uusi inimesi ja uusi kontakte leida. Päris huvitav kogemus on rääkida soomlasega hispaania keeles :D

Laagripaik

Laagripaik vol2

Lisaks ilusale loodusele oli laagripaigas hobune, koer (mõõdult hobune), kalkunid.

Argentiina arhitektuuriga maja

Bassein on põhiline

Ühisfoto

Saksamaa, Norra, Eesti, Norra

Ja veel ühisfotosid kogu gängiga

ja vabatahtlikega

Kaunist jõulukuud teile kallid,
Silvia