Minu megamõnnad 3 kuud

Hola!!
Täitunud on mu 3 kuud Argentiinas ja ei pea vist enam mainimagi, et 3 kuud tundub olevat 3 nädalat. Igatahes olen üliõnnelik, et saan oma aasta siin veeta. See on imelik, aga iga nädalaga mis ma siin rohkem olen muutub mu olemine aina paremaks ja kui ma juba praegu tagasi mõtlen esimesele 3 nädalale siis tundub mulle et toona oli suht raske (samas siis mõtlsesin ma nagu praegugi, et jummala super. Vb ma lihtsalt mingi väga positiivne inimene, Mendoza rõõmupisik levib :D) Ei oskagi kohe öelda, mis see nii super asi on siin, arvatavasti kõik koos . Inimestega on endiselt väga uskumatult hea klapp ja mida paremini räägin, seda enam  näen kui minu inimesed siinsed inimesed on ja paljuski mulle tundub, et klapin mõttemaailma osas nendega pareminigi kui paljude eestlastega. Tegelt neid väga häid asju on ikka veel väga palju (juba olen otsustanud, et teen eraldi postituse kõigest heast ja siis kui ma leian piisavalt halbu siis ka halvast).

Eelmine postitus lõppes pühapäevaga, millele järgnes tavaline koolinädal. Jah, kuna kolmapäeval sadas vihma hullusti, siis selles mõttes oli teistsugune nädal, et kooli me sellel päeval ei läinud. Samal õhtul läksime hoopis klassiõe sünnale kõrvallinna Medranosse. Sellise 18-aasta sünnipäeva puhul mingit erilist tähistust pole, kui oled naissoost, seega toimus tagasihoidlik pidu sünnipäevalapse kodus. Vaatasime taas üht Boca võidukat mängu, sõime pitsat ja ajasime ns juttu. Kokku oli meid laua ääres kusagil 15- harjumatult vähe arvestades, et meil siin tavalisel päeval vahel selline arv inimesi lampi majas. Pean veel mainima, et toimus selline tavaline nägelemine Boca ja Riveri fännide vahel (2 populaarsemat jalgpalli klubi Argentiinas), reaalselt võin öelda, et kui Eestis vahel inimesi nt liigitatakse elukoha järgi, siis siin saab jagada 2 suurde rühma: Boca fännid ja Riveri fännid. Õhtu jooksul sain jälle rohkematega paremateks tuttavateks, kuna põhiliselt olid sünnipäevakülalised need inimesed kellega ma peale kuidas läheb jutu väga ei räägi koolis. Ahjaa pean mainima, sünnipäevalaps omab rääkivat!! papagoid, (oskab öelda hola ja ropendada :D).

Järgmine meeldejäävam päev oli reede, kui esiteks tabas mind ränkraske tõde, et olen pangakaardi aegumise tõttu vaene kui kirikurott ja teadmata aja. Loomulikult pidin ikka katsetama veel enne poes kaardiga maksmist ja kassas kaubast loobuma :( Niisiis koju jõudsin reedel suht masendunult, aga minu õnneks kohe asusid mu tuju tõstma ja praktilist abi pakkuma pere ja tuttavad. Googeldasime siis sõbranna Mica ja tuttavaga võimalusi kuidas pangakaarti võimalikult kiiresti transportida ja lõpuks kirjutasime veel kirja ühele YFU asjurile ka igaksjuhuks (saate natuke lugeda ka igapäeva elu telgitagustest). Kuigi rahatus muutis mind pisut kurvaks, aitas maitsev lasanje ja lõpuks siiski läksin õdedega kaasa bolichele. Pean tõdema, et tegu oli ühe parima bolichega, kuna lisaks õdedele olid ka klassikaaslased samal bolichel ja kuna omame Whatsuppis cuarto ja quinto peale üht grupivestlust, siis leidsime üksteist suurema vaevata üles ja oli väga lahe. Tegelt pean veel lisama, et mida enam ma keelest aru saan ja suheldud saan, seda enam avanebki võimalusi, nii et tasub õppida.
Laupäev oli enamus ajast rahulik, terve peallõuna võtsin päikest, sest oli harukordselt soe ja mõnus ilm. Hiljem käisime õdedega jäätist söömas (ma tean ma kirjutan jäätisest ilmselt igas postituses, aga see lihtsalt ongi tähtis asi :D) Õhtul vaatasime õudukaid. Kuna Seba töötas terve nädalavahetuse erinevatel bolichedel ja sünnadel fotograafina, siis tema transpordiks pidi iga öö keegi üleval olema, sest tema tööaeg oli enamvähem 01-05 iga öö. Tänu sellele mina Sebat põhimõtteliselt ei näinudki nädalavahetuse jooksul, sest päeval ta magas.

Pühapäev oli kindalasti nädala parim päev. Ärkasime vara, 9st, ma ei saa mainimata jätta, et äratus oli omaette vaatamisväärsus, sest see toimus 3 basskõlari abil, millesmürtsus muusika. Need mürakastid tootsid niimoodi lärmi, et Eestsi naabrid küll helistaks politseisse. Edasi toimus kiire 3 kihiline päikese kreemi protseduur ja suundusimegi oma sihtkohta autoralli võistlust vaatama. Võistlesid 3 tüüpi masinad: kardid, sõiuauto laadsed ja päris võidusõidu autod. Kuna Eestis ma pea kunagi sellist asja ei näe siis olin muidugi mega sillas. Võistlus toimus San Martini lähedal asfallteeritud ringrajal. Pean kohe lisama, et siinsed turvameetmed pealtvaatajate kaitseks on esmaklassilised. 1. peatvaatajate tribüün on 2-3 meetrikõrguse liiva/mulla segu valli otsas 2. ringraja ja pealtvaatajatele mõeldud valli vahel on petoonist müür + müürist üleval pool on selline aia traadist võrgustik, et keegi "kogemata" rajale ei potsataks. Võistlus oli vinge ja ilm soosis ka oma 32 kraadiga, mis kohati praadis, nii et tundsin end nagu lihatükkike pannil, eriti kärssas üks jalg kuna olin pea koguaeg ühe jalaga päikese suunas. Onneks oli meil kaasas palju vett ja Coca-colat ja kohapealt ostsime värskenudst jäätise näol. Minu lemmik autoklass oli päris võistlusautod. Need tegid võimsaimat häält +möödudes tootsid mõnusalt jahutavat tuult. Minu lemmik auto oli sinise ja kollasega, mis miskipärast kahjuks katkestas. Ise kahtlustan, et eks ta rajalt välja pani või siis mõlkis teiste masinatega, sest need 2 juhtumist ei olnud harvad. Olenemata kuumusest  kaasaelama tulnud fännid elasid täiega kaasa ja mis minu jaoks oli huvitav , meie jagasime ühtede teiste inimestega päikesevarju,( nagu paviljon). Oletasin, et tegu on sugulastega (ma ei suuda iialgi kõiki tundma saada) või vähemalt tuttavatega, aga ei. Selgus, et olid lambikad võõrad, aga miks mitte jagada oma peavarju ja võileibu ja jooki?? Võistlust lõppes kella 14 paiku, mille järel pöördusime koju. Esimesed 3 tundi kulusidki, et terve pere saaks liivasegu kehalt ja juutselt maha pestud ja seejärel siesta. Päris õhtul st. 20 paiku käisime mami ja vanaema ja Kariga San Martinis suures supermarketis, et osta vajalikku Caesari salati jaoks. Jah, kuna oli suur kuumus, siis oli mul meeletu isu süüa midagi maitsvat ja kerget. Seega ostsime vajaliku mandi ära ja hakkasime lahkuma, kui selgus, et vanaema on kadunud. Tean et kõlab naljakalt aga nii see oli. Vanaema leidmiseks pidime kogu poe Kariga uuesti läbi ostima ja kui me ta lõpuks ühest kassast leidsime, selgus, et ega tema meiega tulla ei tahagi, et tal on veel plaane selleks päevaks. Vanaema on 80 aastat vana :D Koju jõudes, tegingi caesari salati ülimal kiirusel valmis ja asusime nautima. Nende jaoks, peale Kari,  oli see esimene kord seda süüa  ja neile meeldis nii väga, et nad on juba uuesti tahtnud seda teha selle aja jooksul. Õhtu lõppedes tulid majja veel sõbrannad Gabi ja Nati ja üks nende ühine tuttav ja õppisime üheskoos Cupsongi esitama topsidega. Lõpptulemus oli päris esmaklassiline, kuigi mina siiski jäin laulmise juurde, sest kordinatsioon on mul nagu ta on ja  laulda ja topsidega mässata ma samal ajal ei suutnud.

Karti võistlus

Enne võistlust

Minu lemmik autoke, kahjuks pani matsu ja ei lõpetanud võistlust

Esmaspäev oli jälle kodune. Selle eest teisipäeval toimus palju, nimelt koolis oli traditsiooni päev. Selle puhul iga klass pidi ette valmistama ühe tantsu (rahvariietes), valmistama traditsioonilist toitu ja dekoreerima oma klassiesise. Üks naljakas asi, meie klass ei valmistand selleks päevaks ei toitu ega muudki- st. oleme ametlikult kooli reeglite vastu mässajad. Ülejäänud aga olid üsna tublid, kõigil klassidel oli paar õpilast õnnetute nägudega sunniviisiliselt tantsima pandud, (gautšo pükstes poisid ja laia seelikuda tüdrukud), kõigil oli laud koos hea ja parema kohaliku toiduga (laual: mate, vein- ära parem kõsiga kuidas vein koolis olla tohtis, asado, magusad koogikesed ja dulce de leche). Mina olin põhilise aja oma sõpradega cuartost, st. sain süüa nende toitu jne. Cuarto (4. klass) tantsuesitus oli kõige naljakam, sest poisil oli vähe aimu milliseid samme see konkreetne tants sisaldas, aga ei nalja sai :D Peale kooli, mis lõppes varem, 7, läksime cuartokatega (Micaela, Santiago, Fernanda, Brenda- mu parimad sõbrad koolist) minu poole mediatardet (ehk väikest pealelõunast einet, mis koosneb teest ja matest ja küpsistest ja dulce de lechest, või siis meie puhul Coca-colast ja krõpsudest. Hiljem läksima Kariga tema ekspoisi poole ja ns chill õhtu.

3. klassi omad tantsimas

Kolmapäeval oli naabrinaise sünna, seega kella 4 paiku kogunesime kõik me naabrid ja sugukased tema 90!! aasta sünnipäevale. Huvitav on, et ta on nii hästi säilinud, suudab käia ise ja teeb veel paljusid asju ise, kuigi mu mami aitab teda nt söögi ja pesupesemisega, sest koos 90 vanaemaga elavad veel kaks umbes 20 aastat poissi (lapselapsed).

Neljapäev ja reede möödusid kooliselt. Ahjaa, reedel juhtus ootamatu asi, võitsin essat korda lotoga! Nimelt siin on tavaks, et kui koolil mingi asja jaoks jälle raha vaja on (erakoolid on vaesed, seega koguaeg) siis korraldatakse loterii, milles osalemine on kohustuslik ja iga pilet maksab 30 peesot. Lõpuks valitakse välja 3 võitjat, kes saavad mingi söödava auhinna ja kogu ülejäänu läheb kooli kasutusse. Niisiis seisimegi kella 17.30 paiku taas oma koolihoovis ja mõtisklesime (või kuulasime ja ns passisime, kuidas keegi) oma kooli pühakust, sest on pühaku kuu (selle pühaku järgi on meie kooli nimi - medalla milagrosa). Ja siis järsku toimus kiire loosimine, 3 õpilast valiti fortuunaks ja esimene õnnelik olin MINA! Teate mis on huvitav, ma just nagu 10 sekundit enne mõtlesin naljaga pooleks, et oleks see vast alles nali kui mina võidaks, mina kes ma kunagi lotoga ei skoori. Igatahes jään nüüd seda auhinda ootama :D Reede õhtul oli veel ka Argentina-Brasilia jalkamatš, mida me perega ühiselt vaatasime. Pean tõdema, et ilma Messi ja veel mõne põhitegijata on Argentiina koondis parajas plindris. Siiani on ainult 2 viiki ja ülejäänud kaotused, st. kui nüüd teisipäeval Kolumbiale ära teha ei õnnestu on vist lugu nii, et chau FIFA 2018 Russia :'( Õhtut lõpetasime vanas heas CiudadEstes (boliche), Kari ja ta sõbrannaga.

Enne matši, ametlikud Argentina fännid

Ja siis see algas, absoluutselt üks mu parimaid nädalavahetusi. Laupäeva hommik algas küllalt vara ,umbes kell 14, (peale bolichet keegi enne 15 ennast tavaliselt üles ei aja) ja sõime lõunat. Selleks ajaks oli Seba juba läinud (sest sellel päeval oli suursündmus Musica para todos) ja papi einestas oma autotöökojas sõpradega. Peale einet, hakkasin omale aktiivselt Whatsappi abil sõpra otsima, kes viitsiks minuga Seba korraldatud üritusele minna. Pidin rääkima 5 inimesega enne kui leidsin tuleja, sest tegu oli ühe harukordselt päikselise ja sooja päevaga, st. keegi ei viitsinud õue minna + kuna on koolilõpp, siis osadel oli kodutöid vaja teha. Nüüd siis ka üritusest. Musica para todos - muusika kõigile oli Seba ja veel 4 klassikaaslase koolitöö raames korraldatud rokkfestival, mille eesmärgiks oli ühtlasi koguda heategevuseks kasutatud riideid. Pääse festivalile oli riideese. Umbes poole 5 paiku startisimegi mina ja Iara (sõbranna) festivalile. Kuigi rahvast oli olenemata suurest reklaamitööst, mida Seba terve kuu oli teinud üsna vähe, oli muusika hea ja seltskond hea + ilm mega. Seega külitasimegi kambakesi murul ja kuulasime muusikat. Pean tõdema, et muru on siin eksklusiivne nähtus tänu kuivusele, seega nautisime täiega. Kella 8 paiku hakkasime Iaraga kodu poole jalutama. Festival toimus pargis Dueno del Sol, mis asub umbes 3 km minu kodust ja 2 Iara omast. Niisiis jalutasime ja ajasime juttu, siin on jalutamiseks tee ääres kahel pool lausa ülimugavad jalakäiarajad. Lõpuks kui ma 9 paiku oma koju jõudsin selgus, et ega rahu ma kauaks ei saa, sest õdedel oli plaanis minna Mendoza ciudadi ja korraldada minu + 2 sõbranna Nati ja Gabiga pijamada (nagu tüdrukuteõhtu). Kuna mu vanem venna  Claudio omab 5. korruse korterit Mendozas siis oli meil ju mega võimalus. Seega sõitsimegi Mendozasse ja alustuseks läksime 5kesi välja sööma. Kuna kõigil teistel, peale minu, oli palju raha, siis otsustasime Mc-i asemel minna seekord hoopis peatänava restorani. Istusimegi otse peatänava purskkaevu kõrval väljas. Tegu oli ühe imelise ilmaga õhtuga, sest topiga oli täiesti paras olla ja oli selline mõnusalt värske, sest selline hästi õrn tuul sahistas lehtedes ja tänavalaternate valgel oli see kuidagi nii muinasjutuline. Üleüldse Mendoza ciudad on hästi ilus, sest selles on palju puid ja parke, mida mujalt ei leia, samas on seal palju tänavapoekesi ja pisikesi riidebutiike ja McDonalds ja kaubanduskeskused ja restoranid. Kuigi teenindus oli rohke rahvahulga tõttu aeglane oli toit (2 pitsat, krabirõngad ja friikartulid) imeline ja seltskond oli super.(Tegelt pean mainima, et siin pea alati seltskond on sii super, et eined venivad ja kannatavad oodata). Peale sööki veel jutustasime kelneriga, kes oli pärit Kolumbiast kuid kiitis Mendozat taevani. Siis suundusime Claudio korterisse. Alguses ajasime ns tüdrukute juttu (kes sulle meeldib jne), ma ei saa mainimata jätta, et tegu on äärmise otsekohesusega ja üldse sõbrannadega ollakse siin alati palju avatumad. Ma olen selle peale mõelnud ja järeldus on, et Eestis vähemalt minu puhul on alati mul sõbrannadega mingi pisikene konkurents, mis muudab nagu kõige rääkimise keerulisemaks + üldse kui ma selliseid küsimusi küsiks Eestis, siis sõbrannad ilmselt vaataks mind imelikult või veelgi tõenäolisem oleks lihtsalt sõnatud natuke aega. Peale vestlusringi alustasime aliase moodi mängu mängimist, ainult, et seletamise asemel oli koguaeg vaja joonistada + tegu oli Täiskasvanute versiooniga ;) Põhimõtteliselt tähendas see seda, et isegi ma joonistusest sain aru, mis see olla võiks, siis täpset hispaania keelset seletust ma siiski anda ei suutnud ja tihtipeale ka ei saanud aru kui ise joonistama pidin, mis asjaga tegu oli. Siiski oli lahe ja kindlasti ka kasulik. Edasi vaatasime nagu alati üht õudukat ja siis oligi kell 5.30 hommikul ja aega magama minna. Kuna tegu on 1 toalise korteriga, siis oli selles vaid 1 kahekohaline voodi ja lahtikäiv diivan. Jaotusime nii, et 3 tüdrukut (Dani, Nati ja Gabi 2kohalisesse voodisse ) ja mina Kariga diivanile. Kuigi diivan oli selline harjumatult väike, liiatigi ma pole harjunud voodit jagama, siis see oli just see hetk kus tekkis see mõte, et what, ma olen siin olnud ligi 3 kuud, aga olen saavutanud nii familiaarse leveli, mind ei kohelda nagu mingit võõrkeha või teistsugust ja see on täiega vinge!! Mingi aeg jõudis töölt (bolichelt) korterisse ka Claudio, aga kuna meil ruumi polnud, siis ööbis vaeseke autos. Pühapäeval taas ärkasime vara (Claudio ei suutnud kaua seal autos magada) ja sõitsime Junini. Fun asi oli aga sellest, et vaevalt olime jõudnud oma lõuna lõpetada, kui Dani teatas, et nüüd läheme tema sõpradega Carrizali (tehisjärv). Mina olin loomulikult rõõmuga nõus,  sest see tähendab loodust ja päikest, jee. Niisiis vahetasime riided ja juba olidki 2 kuti oma punase Kiaga maja ees. Carrizallis oli mõnus nagu eelminegi kord, ainult et oli veel palju soojem. Seekord oli ka rohkem inimesi ja ujumiseks oli avatud bassein, mida järgmine kord kindlasti kasutan. Mina jalutasin nagu ikka looduses, aga samas ajasin ka juttu, sest enam ei ole nii raske seltskondlik olla 24/7 kui enne ja keeletase juba võimaldab, ainuke asi mis on veits häiriv on, et paljude inimestega mul puudub mingisugunegi ühine ajalugu, me ei tea ühiseid söögikohti/puhkuspaiku ega oma mingeid mälestusi endistest aegadest nendega, st. kui nad omavahel sellistest asjadest räägivad pole mul miskitki tarka kosta. Samas üllatav on kui sarnane on mu mõttemaailm ja tõekspidamised kohalikega, see üllatab mind jätkuvalt, sest nagu mainisin, ühine taust on 0. Õhtu lõppedes tegime võileibu mu lemmiku jamon crudoga ja nautisime värsket tuulekest, sest ümberringi oli äike, ainult et vihma ei sadanud. Ahjaa üritasime välku filmilindile saada, kahjuks ei õnnestunud see minu telo kaameraga ega ka iPhone 5 kaameraga. Koju jõudes demostreeris Seba oma sisseoste (superheade hindadega) ja siis tere voodi.

Festari gang

Siis kui Seba pidi laval esinema...

nummid naiskad

Vaade Claudio korterist hommikul

Hyyber roheline Carrizal

Vaade mis ei muutu

Carrizalis on ujumiseks bassein, mis siis et jarv on korval

Ns chill ja tormenta

3. kuu
Meeleolu: suurepärane ja vaid tõusulainel

Pere: Mis mul ikka öelda on , nad on super. Tõestuseks võite mu fb nime vaadata (Silvia Linnuste Valtolina)

Sõbrad: Mul on toredad ja kindlad sõbrad kellega igapäevaselt läbi käin ja kirjutan. Samas endiselt tuleb vaikselt ka uusi tutvusi juurde, siiski nimetaks kindlate sõprade arvu 5 peale.

Keel: Keele osas on 3 kuud väga maagiline aeg. Täpselt enne 3 kuu täitumist jõudis minu jaoks kätte see maagiline aeg et lisaks sellele et tähelepanelikult kuulates mõistan kõike, hakkasin mõistma ka juttu ilma kuulamata vaid kuuldes. Ahjaa, mu unenäod on valdavalt hispaania keele peale läinud (teine võimalus tummunenäod). Räägin endiselt palju ja ikka on näha arengut, eriti ajavormide osas nüüdseks valdan 2 asemel 4 ajavormi #uhkeendaüle. Sõnavara tuleb ka igast otsast juurde, eriti kui ma loen mingeid tekste, alustasin Anna Frangi päevikuga hispaania keeles, sest see pidavat lihtne olema venna sõnul, tegelt ma ise suht kahtlen, sest nad ise loevad seda eelviimases gümna klaasis. Siiski kui välja jätta lõputud sõja ja muud ebatavalised väljendid on olemas raamatus ka selliseid lehti kus üle 1 sõna ei pea tõlkima. Praegu olen 35 leheküljel. Mulle meeldib kirjutada hispaania keeles ja kirjutamis kiirus aina kasvab. Eile koolis kirjutasin meie ühest projektist tagasisidet (eelmises postituses kirjutasin, see väikestele õpilastele mängude korraldamine). 1 lehekülje pikkuse teksti kirjutasin kiirkorras 15 minutiga.

Kool: Hindeid ma veel väga ei saanud enne. Eilsest algas trimestral seega nagu üks arvestusnädal ikka käime koolis vaid hindeliste tööde tegemiseks ja ka mina löön kaasa  ja üldiselt kuna tööd on lihtsalts siis skoorim max punktid (10). Õpetajd lasevad pidevalt teha mingeid jube pikki kirjutisi Eestis poliitikast ja partei süsteemist. Mis kõige naljakam ma isegi ei oskaks eesti keeles samal teemal miskitki eriti kirjutada. Poliitika on nii tähtis praegu sest see pühapäev on viimane Presidendi valimisvoor. Seega järgmine postitus annan teada kes on uus president. Scioli- Macri või Macri- Scioli.

Saludos desde Argentina
 Silvia

Mendocinos vs. eestlased

Mendoza inimesed e. mendocinos

See kord peatun pikemalt teemal inimesed, kuna tegu on ühe kõige olulisema osaga vahetusaastast. Jah, isegi kui kliima on super ja elad luksuses, inimesed su ümber mõjutavad ennesetunnet. Ja siinsed inimesed erinevad paljuski eestlastes. Ma ei saa loomulikult rääkida kõikidest inimestest, aga vähemalt mind ümbritsevad on küll kõik väga toredad inimesed. Ja tõesti  tunnen, et siinsed inimesed on suur osa mu vahetusaasta õnnestumisest.

eestlased vs. mendocinos- mis on sarnane ja mis erinev

• Suurim erinevus on minu jaoks ilmselt inimeste soojus, st. inimesed on väga avatud ja sõbralikud, võtavad kiiresti omaks. Parim näide on juba tervitus 1 või 2 põsemusi näol, selline tervitus loob paremad võimalused lähedasemaks suhtlemiseks, kuna vähemalt minu jaoks juba tervitades olen inimesele füüsiliselt väga lähedal.
• Teine suurepärane erinevus on ellusuhtumine, enamus inimesi siin on lihtsalt koguaeg rõõmsameelsed. Reaalselt mul tekib aeg-ajalt küsimus kuidas on võimalik, et eestlastel alati on mingi probleem, sest inimesed pidevalt sellise tülpinud olekuga. See vastu siin nagu ei saa aru üldse, et mingeid suuremaid probleeme oleks. Tänavapilt on täiega erinev: eestis inimesed käivad pilk maas ja pea keegi ei naerata tänaval ja kui naeratab siis on imelik vaadata küll ju. Siin inimesed käivad rõõmsate nägudega ja loomulikult kuna tuttavaid on palju siis pidevalt: Hola, como estas? (tere, kuidas läheb?)
• Kolmas inimime on minu jaoks lahkus, vastutulelikkus, abivalmidus. Siin on nii, et absoluutselt ma ei pea muretsema kui ma millestki aru ei saa või midagi vaja on, sest piisab vaid mainimisest ja kogu asi seletatakse lahti või asi tuuakse/ hangitakse, ühesõnaga probleem lahendatakse. See on siiani eranditult alati toiminud, piisab vaid suu lahti tegemisest.
• Inimlikkus-  see on minu jaoks üks võtmesõnu siinse elu puhul. Inimesed ei aja nö pidevalt juuksekarva lõhki, st. kõiges tööaegades ja õppimises on arvestatud, et oleks selline mugav ja inimlik. Samuti käib see reegel eksimuste kohta, keegi ei ole kuri ega vaata viltu pisieksimuste korral, kuna kõigil juhtub ju. Üleüldse vaadatakse rohkem elus üldplaani ja pisiasjad pole nii olulised. See pisiasjadest mitte hoolimine käib ka puhtuse ja korrashoiu kohta, saiapuru lauaall on igapäeva nähtus, mitte mustus. (Lihtsalt parim asi üldse)
• Enne siia tulekut teadsin, et siinsed inimesed on rohkem perekesksed, ent minu jaoks on üllatav, et sellega ei kaasne sugugi palju piiramist. Inimsed veedavad tõesti hoopis rohkem aega koos perega ja väärtustavad peret. 30- aastased lapsed elavad rõõmasalt vanematega koos. Samas siin ei ole tavaks, et peale naisevõttu elada koos vanematega samas maja, tavaliselt elatakse paar tänavat eemal või kõrval linnas. Kuigi pere on väärtus ja palju aega veedetakse koos ei näe ma rohkem piiramist kui Eestis. Inimesed võivad ööbida sõprade juures ja käia ja ööbida poiss/tüdruksõbra juures. Enamus vanemaid ei piira oma lapsi eriti millegiga ja lapsed elavad üsna vabalt.
• Vabaduse osas võin veel lisada, et inimesed räägivad palju vabamalt kõigest. Ei ole nagu tabuteemasid, mis mind küll alguses veidi šokeeris. Samuti ei keerutata viisakusest vaid räägitakse üldiselt kõigest otse (oi kuidas see mulle sobib). Ka rahast räägitakse väga otse ja avatult.
• Külalislahkus on midagi mida kohe pean välja tooma, sest reaalselt siin on külalisi pidevalt maja täis ja tavaliselt nad tulevad ise ilma kutsumata. Vanematelt sõprade külla kutsumiseks ei pea luba küsima. Külalised on nagu tavalised elanikud majas, enamasti nende pärast midagi erilist süüa ei tehta ja üldse terve elu majas toimub nagu tavaliselt. Külaline on majas ka nagu oma kodus, st enamasti käivad võtavad ise süüa külmikust ei küsi pidevalt, et kas ikka võib.
• Eestis olles hoiatati mind mitmeid kordi, et siinsed inimesed on pealiskaudsed- mina sellega ei tahaks nõustuda. Loomulikult kui võtta arvesse, et Eestis räägin päeva jooksu kokku nt. 30 inimesega siis siin 2x nii paljuga ja sellisel juhul on loomulik, et enamustega ma räägin vaid Hola! Como estas? juttu, ehk smalltalki. Samas kui võtta arvesse inimesed kellaga mul lähedasemad suhted on, siis nende puhul ma küll pealiskaudsust ei tähelda. Loomulikult keerulisem on leida sõpru kellega deepidel teemadel rääkida, sest juba keelebarjäär  on ju takistuseks. Samas sõbrad, kellega juba pikemalt olen suhelnud, ei ole pealiskaudsed sugugi rohkem .
• Siinsed inimesed on koguaeg koos. Põhimõtteliselt olen vaid kaduvvähe kordi üksi olnud (kui ma just pole WC), sest siin on normaalne, et inimene ei viibi üksi, mitte ainult turvalisuse pärast vaid ka, nagu mulle seletati, üksi on ju nii kurb ja igav olla. Sellega oli alguses päris keeruline harjuda, sest Eestis ma olin harjunud palju aega ka üksi veetma. Nüüdseks olen aga selle pideva koosviibimisega nii harjunud, et ma ei tahagi üldse enam üksi olla. (Tegelt maja väiksus ja inimeste rohkus kodus üksinda olla ei võimaldagi, jaja, vähemalt minu puhul).
• Siinsed inimesed kipuvad olema väga usaldavad. Minu jaoks on alati hämmastav kui palju võõraid usaldadakse. Nt. auto parklas jäätakse auto keset parklat ja antakse võta mehele, kes pargib auto õigesse kohta, samal ajal autoomanik juba läheb. Ja alles parklast lahkudes on võti taas autoomaniku käes.
• Lõpetuseks võiksin veel võrralda elumotot. Siin inimesed keskenduvad elu nautimisele. See tähendab, et põhiliselt tehaksegi seda mida tahetakse + nauditakse head toitu ja veini ja seltskonda. Huvitav on seegi, et ma olen küsinud inimestelt kas neile nende töö meeldib  ja alati olen vastuseks saanud, et loomulikult, muidu ma ju seda ei teeks :D 

PÄIKE ja halloween

Hola,
familia, amigos y fans.

 Minu jaoks on hetkel toimunud äkilise ilma soojenemisega (15-st 30 kraadini) seoses elu muutus- tunnen nagu oleksin puhkusel. Puhkusel oma kodus :D Ja mis saaks parem olla: võtan päikest, käin iga päev jäätist söömas, naudin suve roogasid, samas saan magada oma kodus. Ainult kuu aega koolis käia veel jäänud.

Enne seda ilmamuutust toimus ka muidugi asju, nagu näiteks perekondlik toidutegemise õhtu ja quince fiesta, sõbranna juures ööbimine ja muudki.

Toidu õhtu nägi välja selline, et mina tegin eesti emme retsepti järgi šokolaadiküpsise-maasika-kohupiima kooki, mille me siin ristisime Kristiina koogiks (emme sinu nime järgi). Dani tegi sõbra sünnipäeva puhul tervelt 5 tundi!!! minioni kooki, see nägi lõpuks täpselt nagu pildil välja. Kari ja mami tegid ñoquisid ja lõpuks saime kõik koos nautida neid rooge. PS. Kristiina kook läks täiega peale.

Ehtne minion

Ehtne minion

Quincest teen hiljem küll eraldi postituse või õigemini sünnipäeva tradistioonidest, aga siiski pisut räägin ka praegu. Nimelt reedel toimus sama tüdruku quince fiesta (15 sünnipäeva pidu), kelle pintadast (värvimine) oli juttu eelmises postituses. Mind oli kutsutud ainult fiestale, aga enne oli toimunud veel pidulik õhtusöök lähedamaste sugulaste ja sõpradega. Sättisimegi end siis riide ja läksime seekord ilma kellegita mu perest, ainult parimad sõbrad cuartost Santi ja Mica fiestale. Pidu toimus salongis Da Vinci, võin teile juba reeta, et ak minu fiesta de egresado e. kooli lõpupidu toimud samas salongis. Tegu on suure ja vägi ilusa salongiga: tantsisaal, üleni klaasist eesruum, aed koos basseiniga ja laudadega. Peole jõudes õnnitlesingi sünnipäeva last (pikas helesinises printsessikleidis ja kõrgetel kontsadel), kes loomulikult tänas mind kui kohalikku kuulsust, et ma viitsisin tema "tagasihoidlikule" fiestale ilmuda. Edasi suundusime saali ja alustasime peo parima osa nautimisega tasuta toit nagu popkorn (pororo siin, ja ainult magus), koogid ja palju muud, pepsi ja muudki. Siis algas see minu lemmik tantsuosa, minu rõõmuks oli suht palju eriilmeslt ja erikeelset muusikat sh rock ń roll ja oii kui lahe oli taas meenutada neid õpituid tantsuliigutusi, ps. see suvi (peale detsembrit) plaanime Micaga minna Tangot õppima.  Järsku muuskia katkestati ja kogu tähelepanu suunati keerdtrepile millel sünnipäeva laps nüüdseks jube lühikese kleidiga alla tuli tantsides ja saatjaskonnaga. Allajõudes esitasid nad ühe laulu saatel omatehtud tantsukava, nagu aru sain see oli boonus, tavaliselt seda ei tehta. Peale seda olid kõik veel enam tantsuhoos ja tutvusin mõningate uute inimestega. Kogu pidu kestis pisut vähem kui boliche pooli 6ni hommikul.

Sünnipäevalaps lühikese kleidiga, pikast unustasin kahjuks pilti teha

Sünnipäevalaps lühikeses kleidis, pikkast unustasin kahjuks pildi teha

Staarid koos :D

Staarid koos :D

Järgmisel päeval olin suht väss ja ei teinud väga midagi, selle eest aga pühapäeval toimus palju. 1. Argentiinas olid valimised. Niisiis peale pikka hommikut rugby vaatamist läksin mamiga kaasa hääletama. Siin toimuvad valimised koolides. Nimelt ühel konkreetsel päeval 8-18 on avatud koolides valimiskeskused, kusjuurs igal perel on teatud kool, kus nad peavad hääletama. Kusjuures kui argentiinlane hääletama ei lähe peab ta maksma trahvi selle eest. Valida oli 5 presidendi kandidaadi vahel : populaarsemad Scioli, Macri ja Massa. Tulemused saabusid sama päeva õhtul ja seekord oli järjekord Macri, Scioli ja Massa. Aga kuna keegi ei saavutanud 40% tulevad uued valimised detsembris. MInu pere jaguneb üldiselt kaheks Macri ja Scioli pooldajad.

Samal päeval peale valimist läksime mamiga jäätsit sööma ühte heladeriasse ja juhuslikult juhtusid mööduma kohvikust minu klassikaaslased, seega peale jäätsit ühinesin nendega ja läksime ühte bensiinijaama kohvikusse ilusat ilma nautima (siiski 22 kraadi oli siis veel), pärast liitusid meiega veel Iara ja tema sõbranna Brenda, kuna ma pidin nendega niikuinii kokku saama ja läksime mina, Iara ja Brenda (edaspidi Tefaa) Iara majja. Alguses tutvusin ns maja ja pereliikmetega ning sõime pisut ja siis algas MTV gaalakontsert, mida me üsna tükk aega vaatasime, hakkasin juba vaikselt kella vaatama, et küsida, mis kell oleks nagu parim/ normaalseim aega mamile helistada, et järgi kutsuda,  kui Iara tegi mulle ettepaneku ööseks jääda. Bueno, alguses olin selline väga kahevahel kas üldse küsidagi mida kodused arvavad, aga pikapeale mõtlesin ringi ja mis seal ikka kirjutasingi paar kiiret ja korrektset sõnumist WhatsAppis ja luba käes. Edasi suundusime pitsat tooma, kuna tegu oli juba hilisema kellaajaga käisime pitsal järel autoga. Tagasi tulles sõime vaatasime veel filme, hispaani keeles ja enamus subtiitriteta (enam polegi nii raske, subtiitritega pole üldse probleemi ja ka ilma juba tajun). Tefaa jäi päris ruttu magama, (nagu alati, Iara väitel :D) ja meie Iaraga ajasime juttu (hispaania keeles, aga ma enam nagu väga ei pand tähelegi, see oli nagu Eestis koos sõpradega) ja tegime popkorni siinsetel meetoditel, st. lihtsalt kõvad maisiterad õli sisse ja pott tulele. Loomulikulr oli tulemus maitsev ja magus nagu alati siin. Magama jõudsime lõpuks eklla 6 paiku hommikul, mis mind eriti isegi ei üllatanud, see suht iga nädalavahetus nii. Hommikul pisut enne 11 kuulsin telefoni häält ja õnnetuseks minu oma, seega pidin peale 4 tundi unisemana kui iial enne hispaania keeles telefoniga rääkima, ega see väga ei sujunud. Peale pikemat seletamist selgus, et Seba oli unustanud mulle mainida, et pean ilmuma nn prooviõhtusöögile fiesta de egresado jaoks. Niisiis peale kõnet oli 30 minutit väga kiiret ja produktiivset aega, mille järel mami mind otsima tuli ja suundusime kõik 4kesi Da Vincisse (Iara ja Tefaa ei käi minu koolis, lihtsalt tulid saatma). Ega see prooviõhtusöök just midagi erilist polnud, kuna umbes täpselt pooli polnud kohal, siis lihtsalt üks mees väheke seletas mis järjekorras asjad toimuva hakkavad lõpukal ja läksime kõik taas oma teed. Koju jõudes aitasin lõunat teha ja kuigi olin unine siis peale lõunal sõitsin Ema, mami ja pere tuttava Mabeliga Mendozasse. Mabeli telefoni parandama ja ühtlasi mulle lõpukleiti otsima. Sain ka üle pika aja jälle Burger Kingi ehtsat burksi.

Mu kallite tšikidega

Mu kallite tšikkidega

Teisipäev algas mulle täiega vara jälle, olin 7 üleval, et minna ühte teisi kooli klassiga. Õnneks paistis päike ja oli küllaltki soe, seega sain unisusest kiiresti lahti ja juba õigepea olimegi teises koolis. Meie ülesanne oli korraldada seltskonnamänge õpilastele vanuses 9-12 aastat. Kuigi öeldi, et see on nagu preemia vaestele õpilastele vaeses koolis, siis mina mingit suurt vaesust selles koolis ei näinud või noh sama mis minu kooliski siin. Igatahes korraldasimegi mänge: nt teatevõistlused, jalgpall, võrkpall ja põletamise laadne mäng. Ka mina aitasin oma gruppi jõudu mööda. Siis aga juhtus midagi plaanivälist, nimelt kuna mind ennist eraldi tutvustati, siis mingi hetk tekkis mu ümber selline ring inimesi, kes küsitlesid ja ei pea vist mainima et hispaania keeles, aga tulin kenasti toime. Hiljem kui programm läbi sai  istusime klassiga koos ja arutasime fiesta de egresado korraldust. Õhtul, ehk peale väikest päikese võttu, sest oli esimene soe päev peale külma, käisin koos Kariga tema bikiini disaini õpingutel ja õppisin ka veits. Plaanis on teha mulle ka ühed uued bikiinid, minu disaniga, jeee.

Edasi 2 päeva suht midagi peale kodus olemise ja päikese võtu ei teinudgi. Keskpäeval käisime Sebaga pooleks tunniks koolis, et tema mingeid hinded ülevaadata ja hiljem päike ja vabaaeg- e. minu mini vacaciones :D

Kool, kus käisime, suht sarnane meie omaga, va. et see on suurem

Kool, kus käisime, suht sarnane meie omale, va. et see on suurem

Mängude korraldamisest ja mängimisest väsinud

Mängude korraldamiselt ja mängimisest väsinud

Reedel käisin parimate sõpradega Mica ja Santiga Santi kodus lõunatamas ja hiljem käisime veel mängupargis. Oli ühesõnaga üks väheke teistmoodi huvitav päev. Ja õhtu sellel päeval oli samuti super hea, sest sain lõpuks ometi omale kleidi fiesta de egresado jaoks, super õnnelik selle üle. Terve öö vaatasime telekast õudusfilme halloweeni puhul.

Laupäeva päev kulus maja ümberkorraldusteks. Nimelt kuna suvi on tulemas ja ülikool lõpeb selle nädalaga, siis Dani kolib tagasi majja ja samuti on Clau rohkem majas ja Ema ka vahepeal. Selle tõttu, tõstsime minu toast välju minu voodi, jaja ärge muretsege nüüd magan Kari voodis mis on veel mugavam :D Kari ja Dani haakavad magama koos suurel kušetil ja mis mind pisut šokeeris ka ühe tekiga. Niisiis oleme nüüd meie toakeses 3kesi, aga minu jaoks see on ainult parem, saame koos filme vaadata ja seltsis on segasem. Seba toas toimus veelgi drastilisem muutus, 1 voodi asemel nüüd 3 ja 0 telekat, vaene Seba (tegelt vb hiljem saab ta asemele meie teleka, sest meil hetkel lausa 2). Öösel käisime halloweeni bolichel Petras. See oli vaieldamatult üks huvitavamaid, sest kõik olid kostümeeritud ja toimus ka selline mini õudusteater (ühesõnaga, "surm" ajas tagas inimesi ja "saemees" ka) Mina olin filmist must luik pärit must luik, Kari oli Lara Croft, Dani esindas papi töökoda, olles töömees. Imelik on ,et siis on halloween pigem nagu seksikate kostüümidega.

Pühapäeval peale magamise toimus Mar del Platale minejate grupi koosolek. Seeba õhtul sõitsime Kari ja Daniga Carla suvemajja, vaatasime Boca võiukat mängu (Boca on nüüd ametlikult jälle ühe turniiri kinni pannud, olen uhke!!), sõime asadot, rääkisime reisist ja selle korraldusest ja lõpus laulsime. Koju jõudsin 3 öösel ja täna ärkasin sellepärast alles kell 13 päeval.

El cisne negro, Make-up by: Karina Valtoline

Valmis halloweeniks

Valmis halloweeniks

Claudio Sparrow

2 kuud Argentiina pinnal

Hola!

Uskumatu, aga juba ongi 2 esimest kuud Argentiinas täis tiksunud- jube kiiresti minu jaoks. Pole nagu veel jõudnudki palju ette võtta ju? Igatahes elan siin iga päev oma unistuses igas mõttes ja see on nii supper!!!! Ma olen niii rahul siinse eluga: pere on super ja teeme palju koos, koolis olen ka endale sõbrad leidnud, hispaania keele õpe ka täitsa sujub ja märgatavad edusammud.
Igapäeva tegevustest ma enam päeva kaupa kirjutama ei hakka, sest see võtaks ikka tüütult palju aega ja pika peale oleks igavavõitu kah.
Igatahes minu mäletamist mööda oli esimene suurem sündmus peale eelmist blogi postitust Retiro.

Retiro

Reede hommikul ärkasime Sebaga üles jube vara 7.30 - ma ei tee nalja siin tundub see nagu Eestis kell 5.00 hommikul või midagi sinna poole. Kodus sõime mõlemad ühe tortita dulce de lechega ja tee ja siis suundusime kooli. Kooli ees ootaski meid väike mikrobuss ja alustasime sõitu retiro toimumis kohta. Alguses oli terve buss suht vait ja kõik olid mega unised, ilm oli ka sombune. Kohale jõudes aga tervitas meid imeline rohelus ja vihmake. Seega esimesed tunnid olid kindlustanud siseruumides. Aga sellest polnud midagi, tutvusime padrega- pmst kirikuõpetaja ja alustasime päeva jutturingiga. Kõik pidid viskama lõngakera ja see kelle käes lõngakera oli pidi ütlema ühe alegria, tristesa ja preocupacion-i, ehk ühe rõõmu, kurbuse ja mure. Minu jaoks polnudki see väga raske, hoopis raskem oli minu jaoks vaadata kuidas mõned klassikaaslased muredest rääkides lihtsalt nö kokkuvarisesid ja nutma puhkesid, Eestis iialgi. Pärast seda osa tegime väikse pausi ja jõime koos matet. Edasi vaatasime videot Paavsti kõnest, kui keegi veel ei tea siis praegune paavst on rahvuselt argentiinlane ja seega väga südamelähedane rahvale. Igatahes mina selle kõne ajal natukene heitlesin unega, sest tegu oli pika ja väsitava kõnega, mida ma mõistsin nö masomenos. Pärast toimus elav arutelu kõne teemadel ja kõik lõid kaasa ja mina sain ka palju aru, yess. Siis saabus aegu minna välja, ülesandeks oli teha omale rist looduslikest materjalidest. Selle ülesandega sai palju nalja, sest alustuseks lagunes mu rist ära mitu korda ja niisiis tegin ühe uuesti. Pärast leidsime klassikaaslastega maja lähedalt ühe eesli, keda me fotodega piinama hakkasime. Lõpuks kui ristid ja eeslitamine läbi sai, läksime kiriku laadsesse ruumi, õigemini alustuseks olime selle ruumi kõrvalruumis ja voolisime savist paadikesi muusika saatel, meenutas suht meditatsiooni, seejärel paigaldasime omatehtud risti paadikese keskele. Edasi algas palvete lugemise osa, mis õnneks ei kestnud kaua ja kuna paberil oli kõik kirjas sain kaasa teha muretult. Siinsetel jumalateenistuselt on minu jaoks teisiti kui Eestis, et kui vahepeal Eestis peab püsti tõusma siis siin peab hoopis põlvitama ja ahjaa pidevalt lüüakse risti ette, mitte ainult jumalateenistustel ka kirjukutest möödudes. Peale jumalateenistust oli päike välja tulnud, seega mängisime jalgpalli ja sõime veidike. Seejärel suundusime koju ja mina pugesin kohe voodi, siestat nautima. Kokkuvõttes minu jaoks oli see midagi uut, natuke nagu psühholoog, natuke nagu meditatsioon ja nagu jumalateenistus ja vabaaeg ühes.

Minu klass retirol (räigelt varasel kellaajal)

Kirik keset rohelust

See imeline metsake, ainulaadne, asus kiriku kõrval

Minu rist see vasakpoolne

Eesel ja Seba 

Samal õhtul e. siis kui ma lõpuks üles ärkasin tuletas Kari mulle meelde, et peaksin ära kasutama oma võimaluse TASUTA õhtusöögiks. Jah, eelmisel korral kui ma Karinaga Petras bolichel käisin  tutvusin Petra omanikuga ja kuna Petra on nii restoran kui boliche, siis kinkis ta mulle üle tasuta õhtusöögi seal. See on uskumatu, aga see ei ole siin harv, et inimesed tasuta asju mulle kingivad. Pidevalt saan tasuta kinos käia ja sööki ja riideid ja meiki jne. Lihtsalt kõik on siin kuidagi minust nii vaimustuses ja tahavad asju kinkida. Minu jaoks see õhtusöögi asi alguses oli nagu tihti ikka, et ma ei võtnud tõsiselt, et see tasuta on ja kohale jõudis see hoopis hiljem. Igatahes reedel sättisime end siis 23 paiku riide ja läksimegi Kariga roogi nautima ja tasuta. Appi, kui teistsuguse mulje jättis see koht restoranina ja oiiii toit oli jummala super. Alustuseks tellisime Ceasari salati, sest ma juba tükk aega tahtsin seda süüa, sest Eestis oli see üks mu lemmikuid ja ei pidanud pettuma, täitsa sarnane eesti maga. Pearoaks olid mul täidetud pastalaadsed asjandused, mis olid nii jumalikud, et ma siiani vahepeal mõtlen, et peaks ise tegema neid õppima. Kari tellis kalaroa, mis ei jäänud maitseelamustelt minu omale alla+ ma sain tema moulesid (karbid) ära süüda, juustuga on need nagu Prantsusmaal. Imaline õhtu, ma ei tohiks sellest praegu kirjutada, tunnen kuidas söögiisu tekkib, aga ma alles sõin. Tegelt üldse siin on toit niiii hea, uskuge, ma polnud Eestis eriline söögi sõber.

Ceasari salat

Sorrentinos

Kalahõrgutis

Järgmine suursündmus oli Primavera festival. Ehk tegemist oli kevade tervitamiseks mõeldud festivaliga. Kõige rohkem sarnanes see minu meelest Tenerife karnevaliga,(kes teab see teab ja kes ei siis täpsem seletus tuleb) ainult et kõik lastega. Nimelt kõik algkoolid ja lasteaiad valmistasid ette mingi filmi või raamatu järgi ühe veoauto, st. kaunistasid selle koos igasugu värviliste paberite, paberkahurite ja veejugadega. Hiljem lapsed ja kasvatajad olid kaunistatud veoki kauba osas ja tantsisid ja laulsid muusika saatel. Nii need veokid sõitsid üksteise järel ja publik plaksutas ja elas kaasa oma võsukestele ja teistele.

Shrekkk

Hiljem toimus auto loosimine ja sain näha Junini kuningannat, ta on täiega ilus ikka. Nimelt igal aastal valitakse siin just Juninis välja terveks aastaks Mendoza veinimaale esinada e. kuninganna, kes osaleb paljudes kohalikel üritustel ja kelle pilte siin terve linn täis on ja lisaks saab ta reisida ringi maailmas ja tutvustada Mendozat ja mendoza veine.

Siis järgmine suurem sündmus oli külalised majas. Nimelt kuna sugulastel, kes elavad kõrval provintsis San Luisis läks auto katki, siis tulid nad meile külla, et isa saaks autot parandada. Seega nad olid majas ligi 3 päeva ja ööd.  Minu jaoks on see üllatav, aga siin on pidevalt inimesi keda nagu väga palju ei teatagi majas ja ööbivad ka. Kõik käituvad majas nagu tavaliselt ja külaliste pärast suurt midagi teisiti kui igapäevaselt ei tehta. Meie küll mängisime koos klassikaaslaste ja sugulastega lauamängu TEC, Taktika- vist eestis selle mängu nimi. Mina õpetasin neile eesti keelt ka ühel õhtul.

Siis vahepeal väga midagi peale tavalise kooli ja muu selle juurde kuuluva ei toimunud. Vahest ainult see, et ükspäev käisime Renzo ja Carlaga ühes väga euroopalikus kohvikus ja ma sõin üht megamaitsvat juustukooki. Järgmisel päeval tuli mul mõte kokata jälle eesti pärast toitu. See kord oli rubriigis pannkook moosika (inspirasioon instagrammist, aitäh Anna-Kaisa Adamson). Siin süüakse pannkooke, aga nende jaoks oli üllatus, et neid on võimalik süüa ka magusana. Igatahes see läks neile peale. Järgmiseks plaanin teha ühe küpsisekoogi. Järgmisel õhtul käisime jälle Mendozas ja peale seda peatusime San Martinis ajaloolise Argentiina vabastaja San Martini majamuuseumi ees, keset ööd. Lahe on vaadata, kui siin ka midagi vahest vanahõnguline on, sest Euroopaga võrreldes on seda siin kaduvvähe.

Jumalik juustukook

Ja TEC

Ajalooline San Martini maja

See ausammas on päris puust lõigatud, st. sellel on juured maa all

Pintada

Siis saabus üks pikem 4 päevane nädalavahetus oli ja mängisime õdede-vendadega Trustsi, mis on nagu Monopoly ja chillisime ns. Ja sellel nädalavahetusel õnnestus mul ära käia ka ühel 15. sünnipäeva pintadal, ehk siis põhimõtselt 15. sünnipäeva päeval toimub pidu, kus alustuseks külalised sünnipeävalapse otseses mõttes solgiga üle kallavad. Kuna Seba oli sellel üritusel fotograaf sain ka mina lähemalt näha kuidas sõna otseses mõttes inimesed kogunesid kaenlas solgiga pudelid ja siis kui sünnipäevalaps paika jõudis läks asi lahti: kõik hakkasid tema pihta solki viskama ja tooreid mune ja sellist kakapruuni muda nn kakat. Kui ohver oli lõplikult solgikolliks muutunud ja hais meeletu pääses ta minema, st sõitis koju end pesema. Pean kohe lisama , et sellel päeval oli õues mega külm ja ööse veel külmem ja sünnipäevalaps pidi sõitma autokastis tänu solgikihile, vaeseke. Peale pesemist tuli ta peole puhtana tagasi ja kõik hakkasid õnnitlema. Mindi siseruumi, see pidu toimus kooli saalis, kogu ruum oli plakatitega kaetud ja laual oli pitsat ja muud toitu, muusika mürtsus ja peale sünnipäeva laulu algas selline boliche sarnane pidu. Järgmine nädal toimub ka see suursündmus 15. pidu, kus sünnipäeva last koheldakse kui printsessi ja olen ka kutsustud, nii et jätkan blogisse quince kohta info kirjutamist.
Lisan kohe siia, et kuna eestlastele on 18 selline olulisem verstapost elus, siis mu siinsel perel ja sõpradel on plaanis korraldada midagi kohaliku 15. sarnast mulle, aga ma reaalselt ei taha seda solgi asja teha....

Micaela (Calentona :D), Seba ja Santiii

Peo ruum enne pidu

Ja peo aeg (perdon, et solgi loopimisest mu kaamera pilti teha ei suutnud tänu pimedusele)

Pühapäeval oli siin kohalik emadepäev, mis tundub siin olevat palju suurem sündmus kui Eesti oma. Nimelt terve nädalavahetus on selle tõttu teistsugune. Laupäeval käisime perega selle puhul koos õhtust söömas restoranis no ja ma lihtsalt ei või jälle hakata toidust rääkima, oht külmkapi kallale minna... Vaadake lihtsalt pilte, palun. Igatahes õhtu oli väga äge, ajasime juttu ja nautisime toitu. Ma lihtsalt laavin, kui vaba siin kõik on st. restoranis ei ole mingeid eri käitumisnorme,vabadus kõikjal. Kuigi on ka šokeerivaid näiteid selles osas nt: pmst kui meie oma toidu lõpetasime tuli restosse üks perekonnake ja kui laps avastas, et hamburgerit ei olnudki menüüs heitis ta põrandale pikali ja kriiskas natuke aega. Arvake ära, peale minu mitte keegi seda tähele ei pannud, vanemad ka mitte. Varsti laps leidis, et milanesa on ka hea (tegelt palju rohkem kui hea) ja lõpetas kisa -kõik jätkus nagu mitte midagi poleks olnud.

Lomo con ensalada verde -põhimõtselt carne

Minu toit- carne juustu kattega ja friikatega (hiiglaslik portsin, aga oi kui hea)

Sorrentinos con salsa queso

ñoquis - parimad asjad üldse

Ravas ehk kalmaarirõngad

Siis meie lahkusime restoranist ja koju jõudsime 1 paiku öösel, normaalne aeg. Loomulikult ei läinud siis me veel magama, otsustasime hoopis külla minna naabrile ja alustuseks sõitsime natuke autoga Juninis ringi, et üks sõbranna ka kaasa võtta, aga kuna teda kahjuks ei lubatud, siis olime naabri juures kolmekesi: mina, Seba ja naabripoiss Franco (või Pablo või Carlos, jajaaja, tal on megalt nimesid) kuulasime elektrot- fännid nagu me oleme ja tantsisime ns. Koju (st kõrval majja) jõudsime 4 läbi.
Tänasel pühapäeval emadepäeva pidustused jätkusid. Selleks ajaks kui mina üles sain lõpuks, oli majas juba posu külalisi ja hakkasime lauda katma. Kokku oli 18 inimest. Toidu osas oli laual nagu ikka megamaitsev asado (ups see postitus peaks kandma nime toit) ja peale selle rohkelt kooke. Emade päeva puhul on siin kombeks emadele kinkida riideid ja magusat. Niisiis oli laud magusast lookas. Sõimegi siis koos ja rääksime juttu. Üks mu sugulane õpetas mulle hambaorgi mustkunsti, reaalselt see on mustkunst, mis paneb kahtlema Mendoza gravitatsioonis, kui kunagi Eestis olen siis demonstreerin juhul kui tegu pole gravitatsiooni imega. Peale asadot läksime Kariga jätat sööma, sest õues oli 27 kraadi, ehk siis perfektne ilm. Õhtul käisin veel ema poolsete sugulastega Mendoza ciudadis istumisel.

Järgmine pühapäev on tulemas Argentiina presidendi valimised. Seega praegu on suurim valimiskampaania. Lihtsalt telekas ja raadio ja linnapilt ei lase sellest asjast rääkimata jätta. Argentiinas on valimine kõigile 18+ inimestele kohustuslik. Selle jaoks on eraldi päev ja mingit e-hääletusasja ei toimu. Seega varsti räägin teile valimistulemustest.

Millega siin autod sõidavad?

Kuna minult on palju küsitud bensiini hindade kohta siin, siis sellel on nädalal toimud ma ei tea kuidas suur keeleline hüpe ja ma hakkasin kuidagi paremini aru saama ja rääkima ka, st saan rääkida rohkem raskematel teemadel ja siia ka kirjutada sellest. Seega Bensiin- siin ei sõideta tavaliselt bensiiniga. Kohalikud kasutavad auto kütusena enamasti gaasi, mida siin samas provintsis leidub. Sõidetaks ka bensiiniga jah, sest Mendozas leidub naftat, aga see on kallis võrreldes gaasida. Gaasi tankimiseks ona täpselt samasugused jaamad kui bensiini jaokski ja siin on need ühes kohas. Ainult see erinevus on, et gaasi tankimiseks peab autost väljuma ohutuse huvides.
Võrdluseks:
Gaas - 12 m2 (täis paak) - võimalik sõita 200km - maksab 60 peesot (ligi 4 eurot)
Bensiiniga  tuleks samadel tingimustel maksta 400 peesot (alla 30 euro)

2. Kuu kokkuvõte

Meeleolu: SUUREPÄRANE

Pere: endiselt imestan kuidas on võimalik, et ma sobitun nii hästi siia perre,  see on maagiline. Meie elu on olnud ju nii erinev. Nad on mind täiega omaks võtnud ja mina neid ka, kodus olen nagu kodus. Pean lisama, et pere on vahetusaasta väga oluline osa, sest näiteks kuna mul tugiisikut pole, siis mul ongi pere nagu selle asendus ja kõik mida muidu peaks ilmselt arvatavasti tugiisikuga arutama on mul jutuks perega. Aga mul on nii väga hea ja mingeid probleeme pole, super pere lihtsalt!!

Sõbrad: selle kuu jooksul on selles valdkonnas suurim areng toimunud. Mul on tekkinud häid sõpru koolis. Enda klassis 2 tüdrukut ja klass nooremas tüdruk ja poiss, need kaks quartokat on lihtsalt parimad. Sõprade leidmine on olnud natuke keeruline, sest keelebarjäär tihti tekitab selle efekti, et mingeid sügavaid suhteid ei ole lihtne luua. Siiski praeguseks olen juba selle kriitilise müüri ületanud ja olen inimesed leidnud.

Kool ja keel: saan juba palju paremini aru tundides, põhiliselt kõik sõltub kui palju ma ise pingutan. Kui ma viitsin kuulata saan kõigest piisavalt aru. Samas peale 4 tundi kuulamist tavaliselt rohkem ma keskenduda ei jaksa. Oma keeleõpet juhin ma koolis suurel määral ise, seega ma ütlen õpetajatele, mis minu meelest rohkem kasulik on ja siis nad annavad mulle neid ülesandeid. Eelmine neljapäev pidasin ühe õpetajaga maha pika vestluse, mida ma tahaks keeleõpe otstarbel muuta õpemeetodites, loomulikult kogu see vestlus oli hispaania keeles ja olin küll veidi alguses mures, et pärast äkki hakkab õps mind vihkama, et ma nii julge olen, et kritiseerida julgen, aga ei, siiani oleme vaid peale seda paremini läbi saanud. Veel eelmine nädal kirjutasin ma reedel kaasa ettteütlust veestiku kohta :D Huvitav on, et keele osas endiselt kellaaeg on oluline, samuti kuulajaskonna suurus, 20 inimese ees ei taha rääkimine sama hästi kulgeda kui 4kesi. Veel huvitavam on, et ma räägin oluliselt vigasemalt kui kirjutan. Nt. kuna kasutan vabadel hetkedel praktikana fb chatte kohalikega, siis nüüd on tase nii hea, et enamasti  ei saada enam aru, et ma pole kohalik fb chattide puhul.


Todo por ahora,
besitos,
Silvia

ÜLIKOOLID ja KINO

Hola!
Alustuseks tervitan teid kohe ühe laheda lauluga, mis on siin populaarne nii raadios kui ka bolichel, aga siia postitan selle, sest vähemalt minu jaoks kirjeldab see laul jube hästi siinset elustiili (+seda on hea kuulata lugedes postitust ;)

Jah, elu siin ongi minu jaoks nagu laulus, rõõmus koguaeg, elu nagu poleks muresid (tegelt ega siin neid polegi ju). Ja mina tunnen ennast siin suurepäraselt, sest kas oleks võimalik siis teisiti?
Vahetusõpilase elu on täiega omamoodi asi, sest siinsete jaoks on elu ma arvan enamvähem sama iga päev ja iga nädal, aga mina tunnen end iga nädal natuke erinevalt ja siiani paremuse poole. See nädal on nagu esimene nädal, kus ma tunnen end nagu kohalik: käin linnas ringi nagu elaks siin, mitte nagu uus, tunnen nagu see linn on minu :D (Kodus elan juba mõnda ega nagu oma kodus.) Ja nüüd kui ma liigun siin enda meelest ringi nagu kohalik on mul natuke imelik kui võõrad inimesed ikka endiselt täiega vaatavad, aga samas see tore ka.

Sellel nädalal on juhtunud asju nagu ikka. Kuna siin on tavaline, et kool jääb igasugu pisiasjade pärast tihti ära, siis esmaspäeval ja teisipäeval meil kooli polnud õpilaste püha tõttu. Kuna neil kahel päeval oli ka ilm nagu õnnetus (reaalselt see oli nagu Eestis, pilves ja külma tuulega) siis ükski mõistlik kohalik oma jalga majast välja vabatahtlikult ei tõstnud. Mina siiski läksin ilma nautima ja tegin oma esimese jalutuskäigu üksinda, reaalselt olin tänaval üksildane, sest nagu öeldud kohalikud peitusid siseruumidesse. Esmaspäeva õhtul otsustasin, et külma ilma puhul võiks küpsetada ja telekat vaadata. Seega ostsime vajalikud asjad ja hakkasime šokolaadi fondanti tegema koos õega. Kui olime šokolaadi sulatatud saanud ja munad suhkruga segi selgus aga, et nende arusaam ramekini vormidest pole päris sama, nimelt mulle ulatati silikonist muffinivormid. Well, eks ma siis seletasin neile, et need ei sobi, aga kuna oli külm ilm, siis poed olid suletud ja naabridki ei teadnud midagi imevormidest:D Seega tegin katsetuse šokolaadi fondant muffinivormides. Maitseelamused eriti ei kannatanudki, küll aga kaunis väljanägemine. Siiski koos mingi huvitava hapuka moosiga ja coocie crema jäätisega mekkis see suurepäraselt ja pere oli väga vaimustuses. Teisipäev möödus samas vaimus va. et külas käis üks sõbrants.

Muffin-fondaandid

Kolmapäeval  sõitsime perega Mendozasse, et Seba ja Kari saaks oma paberid ülikooli viia. Minu üllatuseks Mendoza on tõeline ülikooli linn, täpsemalt selle sees asub suur ülikoolilinn. Tõepoolest kui olime sõitnud läbi terve linna ja möödunud Dani ülikoolist (tervisehoiu ülikool), mis näeb välja jube uhke, kodu hoone on klaasist, sõitsime läbi uhkete värvate ja algas teine maailm. Kõik teeääres olid täis erinevaid ülikoolihooneid: keelte maja, matemaatika, turism, kunst, keraamika, filosoofia ja kirjandus, sport- iga ala jaoks oli oma hoone, mis oli kujundatud vastavalt harule. Majade vahel on pargid ja aiad ja tiigid üliõpilastele. Peale mõningast otsimist leidsimegi hoone kuhu tulevikus Seba õppima läheb, keelte maja, praegu õpib seal Renzo inglise keelt. Läksimegi Sebaga koos dokumente üleandma ja pärast jalutasime mööda maja ringi, juhtusin nägema ühte prantsuse keele klassi. Üks asi, mis siin on omapärane, et kõik üliõpilased on loengus läptopiga, sest president olla kinkinud kõigile üliõpilastele läptopid, kas pole mitte imeline? Peale ülikoolilinnakut sõitsime veel veidi edasi linnast välja mägede poole. Sinna, kus asuvad pere sõnul kallimad elurajoonid. Ma mõistan, miks need kallimad on, sealt avanes lihtsalt perfektne vaade linnale ja samas lähedal asuvatele mägedele ka. Seal oleks nii perfektne elada lihtsalt, palun mulle üks maja sinna!! Peale rikaste linnarajooni läksime avastama kohalikku vaatamisväärsust, üksikut mäge, nimega Cerro de la Gloria. Selle mäe küljel asub kurikuulus Mendoza loomaaed, mille halbadest tingmustest ma vahetpidamata kuulen. Meie aga see kord loomaaeda ei läinud, selle asemel sõitsime mööda serpentiine kõrgele mäe otsa. Teel nägime ühte vabaõhu amfiteatrit (pileti raha ma küll vist ei maksaks, sest tee pealt oli väga hea vaade lavale) ja kohalikku hobuste armaadat. Mäe otsas asus ausammas, Argentiina, Tšiili ja Peruu vabastajate auks, mis nägi vägagi selline nagu Euroopa võimsad monumendid. Mulle meeldis see mägi aga eelkõige, kuna tegu oli väga puude rohke ja rohelise paigaga, ilus minu eestimaisele silmale. Peale vaatamisväärsusi sõitsime kesklinna tagasi Kari ülikooli vaatama, see samune klaasist, tervisehoiu oma. Kari küsis massaaži kursuste kohta ja üllaülla selgus, et need algasid samal päeval!! Okei, läksime siis lähedal asuvasse poodi ja ostsime talle mõned vihikud ja pliiatseid ja kooli ta läkski. Mind tabas peale seda väike kurbushoog, sest kunagi kauges märtsis saabub aeg, mil Seba on ülikoolis ja Kari ja Dani ja mina oma praeguses koolis üksi, so sad :( Minu õnneks Kari siiski otsustas, et ta valib mõned lähemal asuva ülikooli, kuna sõita igapäev pole just odav. Muide ülikoolid on siin enamasti tasuta, ainult eraülikoolid tasulised. Peale ülikooli trippe peatusime kõhutäitmiseks Clau korteris ja siis kinoooooo. Mina ja Seba ja Dani ja Kari ja veel 2 sugulast + popcorn (lihtsalt pole võimalik, aga isegi popcorn on siin teistsugune- AINULT magus, aga mAitsev). Vaatasime filmi "Unfriend", hispaania keeles "Eliminar amigo". See oli mulle essa kord kinos õudukat vaatada ja esimene kord kui ma vip kutsega kinos, enne ametlikku päeva mil film kinno jõuab, (raadios ja DJna töötav vend on lihtsalt suurim õnnistus, mis saab kaela langeda). Film oli päris tore ja kuigi audio  oli inglise keeles, siis kuna filmis oli palju kirjutatud teksti, mis oli kõik kenasti hispaania keeles, siis keele praktikana läheb see kirja küll. Väga hirmus see õnneks siiski minu õnneks polnud. Peale filmi lõpetasime MC-is.

Seba ja tema tulevik

Dani ülikool

ÜKs vaade Cerro de la Gloria nõlvalt

Monumendiga pilti

Vaade nr 2

Amfiteater

Hobuarmee

Üks üllatavalt roheline pargike

Ootan kinoo!!

Neljapäev oli taas tavaline koolipäev. Vahetundides sai nalja ja tundides põhiliselt tõlkisin tekste. Kuna minu keeletase pidevalt paraneb, siis ka sõpru tekib järjest enam juurde. Tegelt mul juba on kujunenud grupp inimesi kellega ma igapäevaselt vahetundides ja peale kooli kokku saan ja ka whatsappis räägin koguaeg nendega. Neljapäeva tegi eriliseks, et 7 paike õhtul juhtus kohalik ilmaime: taevas kattus pilvedega ja algas paduvihm ja äike. Klassikaaslased olid väga sillas ja minagi olin positiivselt üllatunud. Enamustes kohtades tegelt sadas vihma asemel rahet aga meie linnake Junin oli õnnistatud vihmaga. (Rahe põhjustab tihti pisipurustusi) Õhtul läksime perega Mendozasse ema vanemate USAst tagasi tuleku peole. Nimelt pool ema suguvõsa nooremast generatsioonist elab USAs. Pidu oli tore, taas vastasin küsimustele ja rääkisin palju ning tutvusin uute inimestega. Laual oli suur maitsev pizza.
Reedeseks päevaks oli mul inglise keele klassi jaoks vaja ette valmistada PowerPoint esitlus enda ja Eesti kohta. Niisiis terve neljapäeva õhtu 00-02 valmisatesin esitlust, viimaseminuti inimene nagu ma alati olnud olen :D Reedel olin terve päeva närvis tulevase esitluse pärast, siis aga juhtus midagi ootamatut, nimelt sai geo õps kuidagi teada, et mul on esitlus enda ja Eesti kohta ja loomulikult tahtis ta seda kuulda. Seega põhimõtselt minuti pealt tegi ta otsuse, et kohe läheme netisaali ja kuulame minu esitlust ja otseloomulikult HISPAANIA KEELES, sest ega tema ju inglise keelest aru  ei saa. Niisiis läksingi klassi ette suht lootusetu tundega, sest kogu mu esitlus oli inglise keelne ja ma polnud ühtegi sõna hispaania keelde tõlkinud, seega kõik tundus natuke liiga ulmeliselt võimetu. Klass oli väga toetav ja nad tahtsid hullult juba kuulda ja näha esitlust. Seega ma ikkagi tegin algust ja kuigi algus oli päris raske siis järjest läks lihtsamaks, kui ma mõningaid sõnu ei teadnud, siis oli klassiga selline sujuv äraarvamismäng, ehk siis mina vehkisin kätega ja seletasin nii palju kui oskasin ja nemad pakkusid mida ma mõtlesin:D Pärast tegin täpselt sama esitluse inglise keeles, või noh vahepeal on siin olukordi kus keelte miksimisi pole võimalik enam vältida seega esitlus inglohisp keeles. Huvitav on see, et pärast klassikaaslased ütlesid, et ikka täiega tore, et ma alguses hispaania keeles esitluse tegin, sest ega inglise keelest nad tuhkagi aru ei saanud. Ka õpetajad olid täiega rahul. Peale kooli koju jõudes oli mul suur pingelangus, seega tantsisime ns Sebaga keset tuba ja pärast õpetasin Karile ja sugulasele Eberile natuke eesti keelt, neid parimaid väljendeid ikka (loe:roppusi) sest need lähevad neile ikka kõige paremini peale. Nüüd kuulengi neid aeg-ajalt neid kasutamas, südant täidab kohe suur rõõm, et minu õpilased:D Õhtu lõpetasin Renzo juures, Seba ja Yami ja Carlaga tacoõhtul.

Laupäeva hommik ja päev möödusid kodus ja Juninis ns chillides ja jäätist pugides. Õhtul sõitsime Mendozasse Karile järele ja hiljem käisimegi Kariga lemmik bolichel Petras. PS. Kari tegi mega lahedaid kokkuoste boliche jaoks Mendozas, mis parim: siin sheering is careing ja meil mõõdud klapivad :D

Pühapäeval startisime kohe varahommikul La Palmirasse sugulase sünnipäeva puhul asadole. Asado toimus ühtes pargi taolises kohas, kus oli palju grille ja betoonist laudu. Peale megamaitsvat liha nagu alati mängisime jalgpalli Dani aj Claudio ja Ebariga. Pärast näitasin oma skille rulluisutamise vallas, korraks tekkis täitsa selline hetk, kus inimesed tulid vaatama kuidas ma rulluisutan. Pealelõunal läksin Sebaga cuatricicloga sõitma ja kogemata tegin vale otsuse vastates küsimusele: con aqua o sin aqua - con aqua. Seega sõitsime läbi 3 hiiglasliku porilombi ja olime mõlemad vööstsaati ligud, reaalselt kossid olid ka ligud. Õnneks päike oli veel kõrgel ja kõik peale kosside kuivas kenasti ära. Õhtul sõitsin Dani ja Carlaga kaasa Mendoza ciudadi, et tutvuda Carla perega. Käisimegi siis Carla 2 majas. Esimene oli nagu suvila meie mõistes, ainult, et päris kodust 20 kilomeetri kaugusel. Suvilaks tegi selle suur aed, mis oli reaalselt roheline, pean lisama, et siin rohelise nägemine põhjustab mulle alati wow efekti. Kohtusingi siis Carla perega ja rääkisin nädala jagu juttu hispaania keeles, sest nad olid väga jutukad ja mul endal oli ka selline hea feeling peal. Õhtul pimedas pöördusime Carla teise majja, see asus rohkem linna sees ja maja oli ühendatud hambakliinikuga, nimelt Carla vanemad on hambaarstid. (Et ka see hambaarstindus mind kunagi rahule ei jätta?? :D) Selles majas tutvusin Carla vennaga ja kuna ta on muusik, siis ülejärgmisel nädalal on plaanis üks suurem karaooke õhtu koos tema, Dani ja Carlaga. Õhtul tulid vanemad Mendozasse järgi ja vaatlesime seda punast superkuud millest hullult juttu oli.

La Palmira

Esmaspäev ja teisipäev ja kolmapäev olid tavalised koolipäevad. Va. et Seba teisipäeval puudus koolist ja seega ma olin esimest päeva täiesti üksi koolis. Samuti puudus teispäeval internet, seega kirjutasin oma esimese iseseisva pikema teksti surmahirmu kohta. Neljapäeval oli alustuseks koolis mingi kontsert, kus õpetati noote Do-Re-Mi jne. Mängiti ka rahvuspilli, selline paaniflöödi sarnane.
Pean kohe mainima, et koolis käimine on mulle palju meeldivamaks muutunud kui alguses ja mul on sõpru kellega koos olla, siiski peale kooli olen tavaliselt päris väsinud, sest isegi kui õpetaja mind mingi tunnitööga ei piina, siis piinan end iseseisvalt tegusõnade pööramise ja minevikuga. Homme ootab selline lahe koolipäev, kus kooli asemel on hoopis väljasõit kuhugi kirikulaadsesse kohta, selle nimi ürituse nimi on recrecion. Nagu ma aru sain sisaldab see palvetamist (midagi uut mulle) aga samas mängitakse seal jalgpalli ja muid mänge, kas pole mitte huvitav?

Avastasin mingi päev alles, et olen ise ka siin viibides juba muutuma hakkanud: ma absoluutselt ei pane tähele enam asju, mis tegelt täiega erinevad on Eestist nt musta leiva puudumine ja välisjalanõud toas. Minu käitumises on samuti erinevusi: ma olen suuteline tantsima ja laulma suure grupi inimeste ees (Eestis nagu väga ei juhtunud), olen hoopis rohkem emotsionaalne. Minu jaoks on see pigem see, et ma elan täiega rohkem hetkes, st iga sündmus annab mingi tugeva emotsiooni hea/halva enamasti siiski hea, ei toimu sellist neutraalis kulgemist ja emotsioonitust. Ma räägin täiega rohkem ikka ja palju kätega ka, sest alati ilma žestideta mind ju ei mõisteta. Ma pole peaaegu kunagi üksi ja kui alguses oli see natuke nagu väsitav siis nüüd ma nagu ei tahagi enam korda üksi olla ja otsin seltskonda. Rääkimise osas seda ka veel, et Eestis olles ma kunagi ei pannud tähele, aga me ei räägi peaaegu kunagi teatud teemadel (nn tabud), siin aga üllatati mind kohe teemadega, mille puhul ma lihtsalt seisin suu ammuli (küsimused seksi kohta, millist pesu eelistad?). Nüüdseks olen sellega ühel pool, et enam eriti ei üllatu ja suudan kuidagi vastata.

Edaspidi kui mul mõnda suursündmust või perereisi nädala jooksul ei toimu (st on aega kirjutada) võtan oma eesmärgiks kirjutada eraldi pikemalt teemadest (inimesed, kombed, toidud jne), sest tegelt mulle tundub, et siin on nii palju millest kirjutada ja mille puhul tegelikult eestlased on valearvamusel. Aga nende silmiavavate postitustega võib aega minna, sest juba terendab tripp San Luisi ja järgmine nädalavahetus on kauaoodatud ROMBAI kontsert!!!

Praeguseks kõik, järgmise postituseni.
Silvia